Mahtra sõda/27
27.
Parun Herbert Heideggil oli kindel nõuu olnud, koolipreilile antud sõna pidada ning walitseja Winteri asja sedamaid waljult läbikatsumisele wõtta. Muidugi ei tahtnud ta seda ilma isa teadmata teha — parun Rüdiger oleks niisugust iseseiswust, mis ju tema autoriteedi wastu käis, wäga pahaks pannud — seepärast pani ta terwe loo enne wanale parunile ette ja palus temalt tungiwalt tõe walge ette toomiseks abi.
Parun Rüdiger kuulas poja juttu kõige külmema rahuga pealt. Ta nägu awaldas ainult natuke imestust. Ja seda mitte muu kui selle rahutuma oleku üle, mida poeg oma lugu jutustades awaldas. Wanem Heidegg ei näidanud seda ärewust mõistwat. Tule Jumal appi — mis sest siis on, kui mitte kõik nõnda ei sündinud, nagu opmann üles andnud! Eks sellest ole küllalt, et teomees mõisa ülema sundija wastu kätt julenud tõsta! Ja eks sellest ole ka küllalt, et niisugune wõllaroog tema kosilane on! Oma karistuse oliwad nad ju sellegagi ikka ära teeninud. Kas nüüd opmann tüdruku juurde kippus wõi mitte, wõi kas tüdruk kaheksateistkümne hoobi asemel kakskümmendwiis sai — sa taewake, kas sellel siis miskit tähtsust on! Maksab sellepärast suudki kulutada?
Herbert oli aga teisel arwamisel. Ta püüdis papale selgeks teha — hoolimata selle kentsakast naeratamisest —, et ülekohus ikka ülekohtuks jääb, olgu ta rikkale wõi waesele, kõrgele wõi madalale tehtud. Kui poisi ja tüdruku jutt õige, siis on opmann wiimase peale walekaebtuse tõstnud ning tüdruk on selle kaebtuse põhjal süütalt nuhelda saanud. Seda waja ometi heaks teha ja walesüüdistajat wastutamisele wõtta! Asja läbi katsumata jätta olla otse wõimata.
Wana Heidegg andis siis ka, nooresoo narruste üle pead raputades, wiimaks järele. Herbert wõiwat ju opmannilt weel kord seletust pärida, ka tüdrukut ja poissi jutule wõtta — tema ise ei tahtwat selle asjaga tegemist teha. Kuid ühte pidada poeg tähele panema: seda ülekuulamist ja õigusetegemist ei wõida ta mitte praegusel rahutuste-ajal ette wõtta, see pidada edespidi sündima.
Herbert puikles wastu, pidi aga wiimaks järele andma. Kuid wanal parunil oli weel üks tingimine. Kudas tahta Herbert walitsejat, kui see tõeste weidi luisanud, karistada?
„Ma lasen ta kohe lahti,“ wastas noormees.
Wana herra tõstis ristis käed taewa poole niisuguse rumaluse üle.
„Mis!“ hüüdis ta. „Sina tahad praegusel ajal, kus talupoja-närakad sul silmad peast tahawad nokkida, mõisa-sundija nende naeruks ja hästitamiseks lahti lasta? Jumal andku sulle mõistust pähe! Ükski hing mõisas ega wallas ei tohi teada saada, et opmannile ainust halba sõna on lausutud. Kas kuuled? Nelja silma all wõid talle öelda, et ta siga on, minu pärast ka suur siga, aga kohe lahti lasta — ära pöörane ole!“
Ka selles punktis andis Herbert isale wiimaks järele.
„Siis lasen ma ta aasta pärast lahti.“ otsustas ta.
„Ka selle eest hoiatan ma sind,“ wastas wana Heidegg. „Winter on mees, kes talupoegi pöidla all mõistab hoida. Niisugust abilist on noorel algajal mõisnikul waja. Sinul on ju waba woli teha, mis tahad, aga kui sa minu nõuu peale rõhku paned, siis lase Winterit kümme rubla trahwi maksta ja anna see raha oma kingituse nimel tüdrukule walurahaks. Seega oleks terwe tühine asi kolikambrisse heidetud.“
Herbert lubas isa nõuuande üle järele mõtelda ja ülekuulamist edespidise aja peale jätta. Raske südamega mõtles ta seejuures Juliette peale. Mida sellele kosta, kui ta asja seisukorra järele küsib. Waene noor parun oli tõeste suures kitsikuses. Oma õiglase südame poolest oleks ta ju kõik teinud, mis talle kombelise kohusena tuntawaks sai, aga seal tuli isa ja temaga tegelik elu oma wastupanemata nõuetega! Ruttu oli kaks korda kahest wiis saanud, ja õiglane süda pidi suu pidama…
See läbirääkimine isaga sündis paar päewa enne Mahtra mässu. Et Juliette peenikene taktitundmus teda keelas noore paruni otsuste ja tegewuse peale kudagi rõhumast, siis ei küsinud ta lähematel päewadel temalt mitte järele, mida ta Miina ja Päärna asjus ette wõtnud ja mis tagajärjed sellest küpsenud. Noor parun aga tänas Jumalat, et preili Marchand uudishimuline ei olnud. Ta mõtles ööd ja päewad järele, kuda kitsikusest kõige paremine peaseda. Jah, kui isa juba oma uues mõisas oleks, siit ära, siis wõiks ju mõndagi teha. Siis wõtaks ta, hoolimata talupoegade rahutustest, ülekuulamise kohe ette ja karistaks süüdlast, kuda kord ja kohus. Aga nüüd? Talurahwa rahutu olek wõis ju weel kaua kesta — pidi ta siis Juliette kuni teadmata ajani seeüle kahewahele jätma, kuda ta oma tõotust täitnud?
Seal tuli mässupäew ja peastis noore paruni kitsikusest. Isa ja ema põgenesiwad linna. Herbert tundis enese esimest korda mõisa pärisherra olewat. Kui ta paari päewa pärast ära näinud, et teda miski otsekohene hädaoht rahwa poolt ei ähwardanud, wõttis ta kohe nõuuks, Juliettele antud tõotust, mis teda kui luupainaja rõhus, wõimaluse piirides ära täita.
Opmanni karistamise küsimuses leidis ta hea nõuu: ta tahtis tema wastu nii kare ja hammustaw olla, et Winter, kui tal wähegi iseteadwust ja isiklikku uhkust oli, oma koha ise pidi üles ütlema. Ühtlasi tahtis Herbert temale süütalt nuheldud tüdruku heaks palju suuremat trahwimaksu peale panna, kui isa nõuuks andnud. Ka seeläbi arwas ta opmanni nõnda haawata wõiwat, et sellele ametist lahkumine ainumaks abinõuuks jääb.
Küll pakitses ka parun Herberti mõisnikusüdames tasumisehimuline wiha talupoegade wastu, kes oma walitsejate wastu werist mässu julenud tõsta, ja ta poleks praegusel silmapilgul mitte mõnda neist, liiategi seda kõige wastasemat hunti X. mõisa teomeeste seas, Uuetoa Päärnat, mõisawalitsuse wõimu wastu kaitsma hakanud, pealegi, kus Herbert teadis, et see mees ühes mõne muuga juba teist päewa tööst puudus. Aga see pidi ju sündima! Ta pidi oma rüütlisõna lunastama. Muidu ei wõinud ta Juliette ees enam silmi üles lüüa. Herbert ei wõinud midagi parata — sellel naisterahwal oli tema üle wastupanemata wõim.
Noor Heidegg wõttis kõige pealt opmann Winteri kirjutuse-kambris nelja silma all käsile. Ta oli ülekuulamise- ja usutamise-kawa enne peeneste wälja mõelnud, et süüdlast tunnistamisele pitsitada. See läks temal ka tõeste korda, ehk tal küll wäga kawala rebasega tegemist oli. Ta ajas mehikese nimelt seeläbi kitsikusesse, et ta temale ta teo ilma mingisuguse sissejuhatuseta suu sisse ära ütles ja sündmuste täielise kirjeldamisega temale näidata püüdis, et ta kõik teab. Niisama luges ta opmannile tema endised salapatud ette, misüle ta omale wana Tohweri käest teateid muretsenud. See mõjus. Winter sattus kohmetusesse, enne kui ta omale häid kaitsewalesid sai wälja mõelda. Ta püüdis wastu puigelda, aga see läks tal wäga armetumalt korda. Tema kael oli murtud, seda märkas ta isegi. Lõpulöök tuli weel Miinale antud hoopide arwu ja soolwee pealekallamise poolest.
„Teie saite käsu tüdrukule kaheksateistkümmend hoopi lasta anda; wahimees ütleb aga, et Teie ligi poole osa hoopisid rohkem lasksite lüüa.“
„Ma ei lugenud hoopisid.“
„Aga Teie pidite neid lugema; see oli Teie kohus!“ kärgatas noor parun. „Ja kes käskis Teid tüdruku werist ihu silgusoolweega üle kallata!“
„Meie oleme seda sagedaste ennegi teinud.“
„Aga siis oli Teile seks käsk antud!“
„Mitte igakord…“
„Wait! Siis olete Teie oma woli juba enne kurjaste tarwitanud, kuid see ei anna Teile õigust seda alati teha! Niisugust toorust ei salli mina aga oma mõisas! Mina nõuan, et käskusid tähele pandakse. Ilma minu wolita ei ole Teil luba midagi teha.“
„Wana paruni herra ajal oli mul woli —“
„Sest et minu isa Teid usaldas. Mina ei usalda Teid aga mitte, sest ma näen, et Teid usaldada ei wõi. Ma nõuan, et Teie tüdrukule, kellele nii rasket ülekohut tegite, kolmkümmend rubla waluraha maksate.“
Nüüd tuligi, mida Herbert soowinud ja oodanud. Opmanni ümarik, lihaw nägu kiskus wiha pärast tõmmuks. Temaga tapeldi ja teda noomiti ju nagu poisikest. Ja seda tegi see noor mehekene, kes hiljuti koolist tulnud! Ning pealegi — mispärast? Ühe talutüdruku-näraka pärast, kellele mõisatallis natuke eluõpetust antud! Ja selle eest pidi tema ta weel trahwi maksma! Wahest sunniti teda tüdrukult andekski paluma! Mida ütlewad teised teenijad, mida teomehed wäljal, kui nad seda kuulewad!
„Seda raha mina ei maksa,“ seletas opmann wärisewa suuga, „ja paruni herra wõiwad omale tulewaks kewadeks uut opmanni otsida.“
„Ma olen nõuus. Waluraha maksan ma oma taskust tüdrukule,“ wastas Herbert külmalt ja uhkelt.
Seega oli lugu lõpetatud. Noor parun oli ülekuulamise tagajärjega täieste rahul: opmanni süü oli selge, karistuse sai ta seega, et ta heast kohast ilma jäi ning Herbertil polnud waja isale öelda, et ta Winteri lahti lasknud, jah, tal polnud enam wajagi tüdrukut ja poissi praegusel „kardetawal ajal“ ülekuulamise alla wõtta. Waluraha wõis ta Miinale ju siis kätte anda, kui papa enam X. mõisas ei ela, ning siis ka Päärna eest Juliettele antud tõotust mööda hoolt kanda. Wäga wõimalik, et sellest wastasest kangekaelsest poisist, kes muidu usin ja auus tööline oli, weel tubli peremees saab.
Julgelt ja sirgelt wõis Herbert nüüd Juliette Marchandi ette astuda.
Kui ta koridorist läbi sammus, et koolipreilit, kes sel ajal harilikult aiapoolsel trepipealsel wõi aias aega wiitis, üles otsida, näe, ta toatüdrukut Maie punaseks nutetud silmadega preili Marchandi kambrist wälja astuwad.
„Mis sul wiga on?“ küsis ta tüdrukult.
„Küll koolipreili paruni herradele reagiwad,“ wastas Mai, käega silmi peites.
„Kas preili oma toas on?“
„Jah, paruni herrad.“
Preili Marchand ilmuski juba ukse wahele. Ta nägu awaldas ärewust, aga noort parunit nähes, lendas helkjas läige ta silmadest.
„Mai ja mina tahtsime praegu Teie palwele tulla, paruni herra,“ ütles ta elawalt.
„Ja mina otsisin Teid, preili,“ wastas Herbert. „Mis on Maiele sündinud?“
„Ta jutustas mulle oma loo ära, aga meie ei mõista üksteise keelt weel mitte nii hästi, et ma kõigist aru oleksin saanud. Niipalju sai mulle selgeks, et Maie wend ja ta peigmees hädaohus olewat, see hädaoht näib Mahtras esmaspäewal sündinud asjadega ühenduses seiswat. Mai palus mind praegu, et ma tema wenna ja peigmehe asja Teile, paruni herra, ette paneksin. Ta wõib Teile oma asja nüüd kohe ära rääkida, kui lubate.“
„Hea meelega, preili. Kas me wõime Teie tuppa astuda? Tänan wäga! Mai, tule siia ja kõnele, mis su wennale jälle on juhtunud!“
Nad astusiwad kõik koolipreili nägusasse elutuppa, kus Herbert auukartusega ringi waatas, enne kui ta Juliette palwe peale sohwa peal istet wõttis. Mai kuiwatas põllenurgaga silmad ära ja püüdis nuuksumisest wõitu saada. Siis ütles ta:
„Paruni herra lubawad, et ma Miina koa siia kutsun. Ta on minu toas. Tema oskab ehk paruni herrat paremine paluda kui mina.“
„Missugune Miina?“ küsis Herbert.
„Ristmäe Miina — opmanni endine tüdruk; tema on ju minu wenna pruut.“
„Ja sinu peigmees on?“
„Uuetoa Jüri.“
„Siis mine ja too Miina!“
Warsti ilmus Mai tüdrukuga, kelle pärast noor parun mõne minuti eest oma opmanni karistanud. Uudishimulikelt silmitses Herbert sisseastujat. Miina ilus, karsk nägu, ta terased, südilt waatawad silmad ja wiisakas olek meeldisiwad talle. Kui ta mitte juba ei oleks teadnud, et Winteri süüdistused selle tüdruku wastu luisatud oliwad, siis oleks ta seda nüüd Miina auusat, usaldust äratawat nägu nähes wõinud uskuda.
Parun laskis Miinat jutustada.
Päärn ja Jüri käinud esmaspäewal Mahtra sõjas nagu kõik teisedki. Nüüd olla karta, et neid sellepärast wastutamisele wõetakse ja Jumal teab missuguse nuhtluse alla mõistetakse. Kõik rahwas olla metsas redus, sest räägitawat, et sõjawägi tuleb ja küla maha põletab ning kõik mehed püssidega maha laseb. Hirmu pärast, et teda siin kinni wõetakse, ei olla ka Päärn täna teole tulnud. Tema, Miina, tulnud siis mõisa, et noort parunit, kellel hea süda olla, heldemeelse koolipreili läbi paluda lasta, et Päärnat ja Jürit mitte kinni ei wõetaks ja karistuse alla ei antaks.
Parun küsis, mida mõlemad mehed sõjas teinud — kas nad seal ainult uudishimu pärast olnud, wõi ka kurja teinud.
„Eks nad old teiste seas koa,“ seletas Miina, kelle näo üle tõmmu leek lendas, „aga maha pole kumbki kedagi löönd ja wõerast wara ei toond koju koa mitte.“
„Aga miks nad sinna siis ülepea läksid?“
„Eks see ole nende süüd, paruni herrad,“ wastas Miina kurwalt. „Nad tahtsid Mahtra mehi peksu eest hoida; need kutsusid neid jo appi. Ja ega nad wist sõja sekka oleks läinudki, kui neil selge aru peas oleks old. Aga nad joonud jo tee peal enne wiina, ja mõlemad olid üsna purjes, kui mina neid ära kutsusin.“
„Mis?“ hüüdis parun Herbert. „Sina käisid neid Mahtrast ära kutsumas?“
„Jah, paruni herrad. Ma nägin, kui Pearn õhta sõtta läks, ja jooksin talle läbi öö järele. Mu süda tahtis lõhkeda kartuse pärast. Ega niisukesest asjast head wõind wälja tulla. Leidsin siis Pearna ja Jüri mõisast ülesse ja tõin nad koju.“
„Sa oled tragi tüdruk, Miina,“ ütles noor parun, „ja see oli mõistlik sinust, et sa mehed Mahtrast ära tõid. Aga kui Päärn ja Jüri Mahtras midagi muud kurja ei teinud, kui et nad ainult wahtijate hulgas oliwad, siis ei ole neil ju midagi karta. Wõib küll olla, et nad ühes teistega kinni wõetakse, aga kui neil süüd ei ole, siis lastakse nad warsti jälle lahti.“
Miina lõi silmad segaselt maha. Ta rind tõusis ja wajus nagu rutulisel sisemisel wõitlusel, ja niisugust wõitlust awaldas ka ta sügaw-tõsine, mõtlew nägu. Kui ta natuke aega waikinud, lõi ta pilgu tunnistades ja uurides noore mõisniku näo peale, nagu tahaks ta wälja saada, mis sellelt mehelt loota ja kas teda usaldada wõib. Ruttu wilksas ta silm ka paruni lähedal seiswa koolipreili poole, ja kui see julgustawalt pead nokutas, wõttis tüdruk südame rindu ja pajatas, kuna ta ise näost walgeks läks kui surnu:
„Pearnal on haawad kätes. Kui seda leitakse, siis ei lasta teda enam lahti.“
„Haawad kätes? Kudas ta need sai?“
Jälle tõrkus tüdruk kõnelemast, jälle liitus ta silm Herberti näo külge kinni, kui tahaks ta temale kuni hinge wiimase põhjani waadata. Siis wastas ta tasase, toonita healega:
„Pearn on soldati püssitikust kinni hakand. Soldat aga tõmmand püssi nii tugewaste tagasi, et tikk Pearna pihupesad weriseks kiskund.“
Noore paruni näo peale heitis pilw.
„Siis sõdis ju sinu peigmees kaasa, ja weel wäga wahwaste,“ ütles ta healega, millel külm, kare kõla oli. „Ja, ja, temasugusest ei wõi ju muud arwatagi! Kus löödakse ja kistakse, seal on tema mees ju ikka esimene platsis… Seda wiisi ei wõi mina aga tema eest midagi teha. Süüdlast ei wõi ma trahwi alt peasta“…
Paruni walidat wastust kuuldes, hakkas waene tüdruk kõigest kehast wabisema. Wist kahetses ta, et ta saladust ise ilmutanud. Miina oli nimelt küpsemal arupidamisel selgusele jõudnud, et wäljamõeldud põhjus, kui oleks peruks läinud hobuse päitseahel Päärna kätt haawanud, wiimast mitte küllalt kaitsta ei suudaks. Sest eks olnud ju silmi küllalt, kes Päärnat sõdimisel näinud, ja eks olnud äraandjaid küllalt, kes seda kohtusakstele ninasse wõisiwad pista! Kauase kaalumise järele oli siis terane tüdruk otsusele jõudnud, et Päärna ja ka Jüri peastmine ainult mõne wägewa wõimu poolt wõiks tulla, ning selleks wõimuks pidas ta muidugi oma mõisaherrat. Õnneks teadis ta, et noor parun, keda heaks saksaks kiideti, praegu üksi kodus on, ja ta teadis ta, missuguse inimese kaudu kõige julgem oleks temale läheneda. Kui keegi mehi peasta wõis, siis oli see noor parun, ja kui ta seda tegi, siis ainult helde koolipreili palwel.
„Pearn ja Jüri olid purjus, muidu põleks nad soldatitesse puutund,“ wastas Miina, kuna ta wärisewad sõrmed helewalgete käiste külles näppisiwad. „Aga nad põle kedagi inimest surnuks löönd ja wargust põle nad kaasa toond.“
„See wõib ju olla, aga nad on soldatitega wõideld, ja see on suur kuritöö. Kuda tohiks mina aga kurjategijaid kohtu alt lahti teha? Kohus trahwiks mind ennast selle eest. Teine asi oleks, kui Päärn ja Jüri midagi muud põleks teind kui sõda pealt waadand. Siis ma wõiks andeks anda, et Jüri sõnnikut ei tulnd wedama ja teomees teolt ära jäi, ja kohus ei teeks neile palja wahtimise eest ka midagi. Kes aga kurja on teind, peab kurjategija palka saama — sinna ei wõi mina ka midagi parata.“
Ja noor parun tõusis sohwa pealt üles, pööras mõlemale tüdrukule selja ning jäi tigeda, tumeda näoga aknast wälja wahtima.
Mai ja Miina pistsiwad pead kokku, wahtisiwad üksteisele näosse, ja mõlemate silmadest purtsasiwad pisarad.
Preili Marchand seisis nagu tuliste süte peal. Ta soowis õnnetumate palwele kõigest hingest head tagajärge, oli seda juba lootmagi hakanud, kui ta nägi, missuguse osawõtliku pilguga paruni silm Miina näo peal wiibinud, pidi aga nüüd nägema, et asjale äkitselt halb pööre tulnud, sest Herbert Heideggi nägu awaldas warjamata wiha ja külmust. Mis oli sündinud? Juliette polnud Miina ja paruni kõnelemisest midagi aru saanud.
„Kas tohiksin teada saada, mis Teid pahandab, paruni herra?“ pööras Juliette oma tasase, waigistawa kellahealega noore Heideggi poole.
„Miks mitte!“ wastas wiimane. „Tüdruk ilmutas minule praegu midagi, mis mulle täieste wõimataks teeb, nende meeste heaks midagi ette wõtta. Need on ju mässust tegelikult osa wõtnud, on sõjawäe wastu wõidelnud! Üks neist on pealegi haawatud. Nende peastmiseks ei wõi ma sel wiisil midagi teha. Nad on mässajad.“
„Aga kui nad süütad oleksiwad, siis poleks ju abipalumist wajagi, paruni herra! Siis poleks neil ka mingisugust hädaohtu karta. Et nad aga süüdlased on — sellepärast just Teie armu ja abi palutakse!“
„Seda armu ja abi ei wõi mina aga sel puhul mitte anda,“ kostis Herbert karmimalt, kui Juliette oleks wõinud arwata. „See tähendaks seaduse wastu eksimist minu poolt. Ma ei wõi oma kätt mitte õiguse käigu wahele pista, mitte kohut ta ülesande täitmises takistada. Seega heidaksin ma awalikkude kurjategijate kaitsjaks, püüaksin midagi wabandada, mis üleüldise korra ja hea käekäigu wastu käib. Ma kiidaksin nurjatumat wägiwalda, põletamist, riisumist ja tapmist, heaks!“
Juliettel kerkis midagi keele peale, mida ta aga targu ütlemata jättis, et parunit mitte weel rohkem äritada. Ta oleks hea meelega küsinud, kas mitte need, kes nüüd talupoegade „nurjatumat wägiwalda“ kombeliku jälkusega hukka mõistsiwad, selle juures mitte ka ise süüdi ei olnud? Kas nad ei olnud seda wägiwalda mitte iseenda wägiwallaga wälja kutsunud? Kas polnud neil abinõuud ja wõim igatahes käes, toore mässu eest talupoegi ja iseennast hoida?
„Kas Te mitte ei arwa, paruni herra, et talupojad nüüd, kus nad kainemale arusaamisele toibunud, oma tegusid kõigest südamest kahetsewad?“ ütles Juliette Marchand pehmelt ja lepitawalt. „Neist mõlematest meestest on seda kindlaste arwata, sest ega nad muidu käskjalga Teilt poleks saatnud armu paluma. Sel lool oleks aga suur ja kallimeelne tegu mõisniku poolt, kui ta armupalujaid mitte tagasi ei tõrjuks.“
„Armuandmiseks ei ole minul aga mingisugust õigust, preili Marchand!“ hüüdis Herbert. „See mäss ei käinud ju mitte minu wastu. Minu wastu tehtud kurja wõiksin ma andeks anda, teistele tehtud ülekohtu üle otsustamiseks pole mul meelewalda.“
„Teil on õigus, paruni herra. Aga mõelge, et neid küllalt ja küllalt saab olema, kes selle ülekohtu pärast saawad karistust kannatama. Tehtud kuritööd ei jää ju mitte tasumata, ning seega on sellele eesmärgile jõutud, mida kurja karistamisega kätte püütakse. Kas süüdlasi kaks rohkem wõi wähem on, see ei tähenda tõeste midagi. Neile kahele teeksite Teie aga head, mida nad ialgi ei unustaks — Teie teeksite neist tänulikud inimesed ja sõnakuulelikud talupojad nende surmatunnini.“
„Ma ei wõi mitte,“ otsustas Herbert lühidelt ja kärsitult.
„Ka mitte selle peale mõeldes, et Teil sellele tüdrukule ja tema peigmehele üks auuwõlg on tasuda?“
„See on juba tasutud!“
„Juba tasutud?“
„Ja. Walitseja Winter kui süüdlane kaotab oma koha ja tüdruk, kes süütult karistust kannatas, saab minu käest waluraha.“
„Ning mees, kes selle eest, et ta oma mõrsjat toore kallaletikkumise eest kaitses, kaheksakümmend kepihoopi sai?“
Noore mõisniku näo üle jumetas tõmmukas wari.
„Kas sellest küllalt ei ole, et tema wastane tulusa teenistuse kaotab?“ küsis ta puuduliku kindlusega. „Temale jääb ju ikka oma jagu süüd, sest et ta opmanni kui oma ülema wastu wägiwalda tarwitas.“
„Kui Teil, paruni herra, oma mõrsja kellegi ülema wastu kaitsta oleks olnud?“…
„Siis oleksin sedasama teinud, mis see teomeeski, aga seadus oleks mind ka niisamati nuhelnud.“
„Mitte nii rängaste. Põhjus, mispärast Teie wägiwalda tarwitasite, oleks kaalu peale heidetud ja Teie karistust märksa kergendatud.“
„Siis tahan ma ka teomehele waluraha maksta.“
Mõlemad nutwad tüdrukud oliwad lootuse ja kartuse wahel waakudes koolipreili ja herra waidlust, mille põhjust nad aimasiwad, pealt kuulanud. Kui nüüd parun kõwa, liigutamata näoga, mis neile näitas, kui wähe senised palwed selle mehe kohta mõjunud, akna juurest ümber pööras, wõttis toatüdruk Mai alandliku, ärda healega sõna. Ta kandis kõik ette, mida ta mõlema mehe heaks iganes leidis; ta juhtis paruni tähelpanemist Uuetoa Jüri kui tubli, kaine ja korralise peremehe peale; ta tuletas meelde, kuda ta ise, selle mehe pruut, mitu aastat saksu auusaste ja truuiste teeninud, ning ei jätnud ka Päärna ja Miina kohta häid sõnu ütlemata.
„Jüril ja Pearnal on mõlemal elatand emad kodus, kelle ainumad toitjad nad on,“ hüüdis ta lõppeks ristis kätega, kuna kuumad pisarad tal üle põse woolasiwad. „Ehk on paruni herral nende waeste raukadegi peale hale meel. Mis ütleb nende süda sees, kui pojad raudu pannakse ja Jumal teab kuhu igaweseks ajaks ära wiiakse! Kas siis paruni härral nii raske on kahele wana emakesele nende poegi tagasi anda?“
Parun Heidegg nägi mõlema tüdruku ärdat nutmist, ilma et ta olekust suuremat liigutust wõi kaastundmust wälja oleks paistnud. Ta mõisniku-meel oli mõlema mässaja üle nähtawalt liig wäga äritatud. Korraga muutus aga lugu. Herbert oli silmad kogemata Juliette peale löönud. Nagu kerge raputus käis ta liigetest läbi.
„Teie nutate, Juliette?“
Õrn, wärisew, peaaegu paluw oli toon, millega need sõnad ta huultelt tuliwad. Ruttu, nagu abi pakkudes, astus ta neiule paari sammu lähemale.
„Ja, ma nutan,“ wastas Juliette. „Ma nutan, sest et nemad mõlemad nutawad, ja ma nutan selsamal põhjusel nagu nemad. Mai rääkis, kui ma ei eksi, mõlema mehe emadest. Ma tunnen neid wanakesi, sest ma käisin sügisel nende urtsikutes. Nende näod astusiwad mulle praegu waimusilma ette — need närtsinud, kolletanud, mullakarwa näod täis waewa ja mure sügawaid jälgesid. Nende kõbukeste ainus rõem, ainus troost, ainus side eluga on nende lapsed, nende prisked pojad. Kas Teil, paruni herra, on südant neid wanakesi enne surma weel nende ainumast maapealsest warast ilma jätta? On Teil südant, omale seda pilti ette kujutada, kuda need raugakesed oma poegi soldatite keskel, püsside wahel kõlisewates ahelates näewad, kuda neid rööwlite ja põletajatena nende käte wahelt wangitorni weetakse? Kui Teil see süda on, siis ei ole Teil inimese-süda, ja siis on Teil õigus oma kätt, mis aitamiseks wägew küllalt on, tagasi tõmmata. Minul niisugust südant ei ole, ja sellepärast nutan ma.“
Ta waatas oma suurte, sügawate silmadega otsekohe nooremehe otsa, ja kuna ta nõnda wahtis, weeresiwad suured, rasked, läikiwad pärlid ta marmoriwalge näo üle. Täiel loitel langes aknast woolaw päikese-kuld ta peene, saleda, paenduwa kogu peale ja pani ta süsimusta pea imelikult sinetama.
Herbert waatles teda laia, tumma pilguga. Selles imestawas, ihaldawas waates kujunes juba wankumine, järelandmine. Neiu märkas seda ja püüdis sündsat silmapilku tarwitada.
„Ärge tõmmake oma peastwat kätt neist wiletsatest tagasi — see on minu wiimane palwe Teile, Herbert,“ sosistas ta tungiwalt. „Ma lahkun warsti Teie majast. Ma tahaksin siit midagi kaasa wõtta, mis mulle kallis oleks. Ma tahaksin Teie mälestust puhtal, heledal kumal kaasa wõtta, et selle juures edespidi, laias ilmas rännates, rõemu ja uhkusega wahel wiibida. Kinkige mulle see mälestus enesest, Herbert! Teie teete mind seega õnnelikuks. Ja kui see Teil ka raske on — mõelge, ma ei palu Teilt ialgi enam midagi, mitte ialgi!“
Weel ühe pilgu heitis noor parun paluja peale, pika, kuuma, ärda pilgu, siis keeras ta kanna pealt ringi ja ütles Miina ja Maie poole:
„Ma tahan teie peigmehi aidata!“
Tüdrukud wahtisiwad üksteise otsa, nagu ei teaks nad, mis nüüd teha. Neil näis peaaegu nõu olewat, rõemu ja tänu pärast paruni ette põlwili lasta. Wiimaks jooksiwad mõlemad Herberti käte kallale ja suudlesiwad wägise neid…
Ka koolipreili tõttas parunit tänama. Aga waewalt oli ta oma kitsa, walge käe tema pihku pistnud, kui wäljast midagi tuppa kuuldus, mis kõikide silmad aknate poole juhtis. Mõisa-õuest kajas trummipõrin, ja kui wälja waadati, nähti salka soldatisi, tikkudega püssid õlal, kahe ratsa-ohwitseri juhatusel wärawast sisse marssiwat.
Miina ja Maie põskedest oli iga weretilk kadunud. Ristis kätega, karjuw ahastus pilkudes, wahtisiwad nad paruni ja koolipreili selja tagant aknast wälja.
„Mis nüüd teha, paruni herrad, mis nüüd teha?“ sosistas Mai wärisedes.
Noor Heidegg pööras rahuliselt tüdrukute poole ümber.
„Teie ärge kartke — ilma minu lubata ei tee soldatid kellelegi paha,“ ütles ta. „Sina, Miina, mine kohe külasse ja käsi Päärn ja Jüri mõisa tulla. Sa tead ometi, kus nad redus on?“
„Ja, paruni herrad!“
„Nad tulgu silmapilk, aga mitte jala, waid hobuse ja wankriga. Ka wõtku nad kirwed, saed ja muud puutöö-riistad ning kaheks, kolmeks päewaks omale ja hobusele teemoona ligi. Kas mõistad?“
„Aga soldatid, paruni herrad!“
„Nad tulgu julgeste, soldatid ei tee neile midagi! Mine, ära wiida aega!“
Wäljas oli wäesalk mõisa-õues seisma jäänud ja püssid õlalt wõtnud. Ohwitserid hüppasiwad higiste hobuste seljast maha ja lähenesiwad mõisamaja peatrepile. Noor parun ruttas neile toast sõbralikult wastu…
X. mõisas ja wallas algas sellest tunnist peale seesama elu ja tegewus, nagu seda nendel päewadel peaaegu terwes kihelkonnas wõis näha. Soldatid wõtsiwad mõisas selle kaitseks asupaika, neid söödeti ja joodeti siin, ning siis mindi külasse talupoegi otsima, kes Mahtra mässust osa wõtnud.
Wäesalk oli parajaste lõunasöögile asumas ja ohwitseridele kaeti herraste söögitoas ka juba lauda, kui Uuetoa peremees oma teomehega mõisa jõudis. Noor parun wõttis nad kirjutusekambris sedamaid jutule.
Mõlemad mehed oliwad tõsised ja kahwatanud. Nende pilgud awaldasiwad sala kartust ja umbusaldust. Wist ei saanud nad mõttest lahti, et neid ehk siin kawalaste lõksu tahetakse püüda. Wõis siis talupoeg mõisnikult midagi head loota, liiategi see, kes nende wastu paha teinud!
„Kas te kodud wargusest puhtad on?“ oli noore paruni esimene küsimine.
Mehed jahatasiwad.
„Kas seal mitte wähematki asja Mahtrast ei ole?“
„Mitte küüne musta wäärtki!“ kinnitasiwad mõlemad.
„Näita oma käed siia, Päärn!“
Teomees, kes käsi selja taha hoidnud, astus oma terwel hiiglasuurusel paruni ette ja sirutas käed wälja. Miina suust teadis ta juba, et parun tema haawadest kuulnud. Herbert silmitses mehe suuri karukäppasid pihupesast, ja leidis et need süsimusta kärnakorbaga kaetud oliwad.
„Tööd ei wõi sa nende kätega weel teha?“
„Wõin küll! Põle wigagi.“
„Hoia neid weel paar päewa, ja ära igaühele lobise, mis neil wiga… Sina, Jüri, oled terwe?“
„Jah, paruni herrad!“
„Kas oskate natuke puutööd teha?“
„Oskame küll.“
Herbert wõttis kirjutuselaua pealt suure pitseriga kinnipandud kirja, ulatas selle Jüri kätte ja ütles:
„Teie mõlemad sõidate wana paruni herra uude mõisa, N. kihelkonda. Kirja annate seal opmannile ära. Ise jääte niikauaks sinna, kui teid jälle koju kutsutakse. Seal ehitatakse uut mõisamaja. Olla tublimatest töölistest puudus. Opmann paneb teid seal ehituse juures tööle. Olge usinad ja sõnakuulelikud! Ja nüüd minge!“
„Kas soldatid tee peal —?“ algas Jüri kogeldades.
„Ei nad teisse puutu! Näidake aga ohwitseridele seda kirja minu pitseriga, ja teid lastakse igalt poolt läbi.“
Mehed tegiwad, kui tahaksiwad nad herrale, kelle nõuu nad nüüd märkasiwad, midagi tänuks öelda, aga noor parun tõrjus nad suu ja kätega toast wälja.
Jüri ja Päärn oliwad peastetud.
Parun Heidegg oleks neid ka peasta wõinud ilma neid otsimise- ja ülekuulamise-ajaks eemale saatmata — ainult oma mõisniku-sõna läbi. Aga wist häbenes ta oma heategu teiste mõisnikkude ees, kes sellest kohtusakste läbi kuulda oleksiwad saanud; seepärast hoidis ta selle eest, et mõlemaid mehi kinni ei tabatagi ja ülekuulamise alla ei wõetagi.
X. walla rahwa seast ei leitud üleüldse mitte suuremaid süüdlasi. Teiba-wõitlusest oliwad Päärn ja Jüri peaaegu üksina osawõtnud ja mõisa-lõhkujate seas ei mänginud X. meestest keegi tähtsamat osa. Wähest sõjasaaki oliwad mõningased küll kaasa toonud, aga Jüri ja Päärna tungiwal nõuuandel toimetati juba järgmisel öösel kõik nii hoolsaste kõrwale, ehk häwitati ära, et taludest ainust wõerast asja ei leitud. Suurem hulk X. mehi oli sõja pealtwaatajate killas olnud, kes ainult Mahtra wiina ühe wõi teise käest rüübata saanud. Nii oli wangi wiidawate arw ülepea wäikene, ning needki saiwad ülekuulamiselt terwe nahaga tulema. Tõsisteks süüdlasteks wõis ainult Päärnat ja Jürit lugeda. Need oliwad aga, kui teisi Purilas üle kuulati, juba ammugi paruni kaitse all julgesse paika jõudnud.