Mahtra sõda/25
25.
Wanem parun Heidegg oli sõjapäewa hommikul, 2. juunil, wihane nagu unest äratatud lõwi. Ta pidi täna kuulma ja nägema, mida ta iganes polnud kuulnud ega näinud: talupoeg ei täitnud mõisniku käsku, waid pani mõisale wastu! Opmann tõi herradele hommiku wara teate, et peremehed oma otsuse täide saatnud ja sõnnikuweole ilmumata jäänud. Ainult kubja isa Pärtli Jaan, Ristmäe Mihkel ja paar teist argsemat mehikest oliwad mõisale truuks jäänud.
Esimese wihahooga tahtis parun Rüdiger otsekohe külasse ratsutada, et peremehi oma piitsaga läbi wihtuda, siis neile wallakohtus õpetust anda lasta, wõi neid ka otsekohe seotud kätega haagikohtuniku juurde ajada. Ta kutsus poega ja opmanni omale kaasa. Kuid selle nõuu pidi ta katki jätma, sest opmann tähendas, et parun peremehi kodust ei leiaks — nad olewat kõik Mahtra sõtta läinud.
„Mahtra sõtta? Mis see tähendab?“
„Mahtra mehi tahetakse täna wastuhakkamise pärast nuhelda.“
„Seda ma tean. Aga mis minu peremeestel sellega tegemist?“
„Nad läinud keelama, et Mahtra mehi ei peksetaks. Need olla kõik teised wallad enestele appi kutsunud “
„Ja nad läksiwad? Minu peremehed läksiwad?“
„Olla enamiste kõik läinud.“
„Aga Mahtras on ju sõjawägi.“
„Seda nad teadsiwad.“
Parun Heidegg ähkis ja puhkis ja puristas nagu liia auruga täidetud katel. Ka noor parun oli tusane. ‚Seal need wagusad ja rahulikud ja alandlikud Eesti talupojad nüüd on, keda see Prantsuse koolipreili mitte küllalt ei jõua kiita ja kaitsta!‘ wõis ta iseeneses mõelda. ‚Mitte ainult, et nad mõisa tööst südandawad ära jääda — neil on ka weel pöörane julgus, wõeraid wastuhakkajaid toetama minna, ja seejuures ei karda nad kroonu sõjawägegi!‘
Muidugi ei suutnud noor ega wana parun sel silmapilgul weel mitte arwata, et see toetamine kuni werise wägiwallani wõiks ulatada. Mida nad talupoegadest uskuda jõudsiwad, oli see, et need oma suure arwu ja suusõnalise protesteerimise läbi nuhtlejaid püüawad araks teha ja neid sundida peksmise-nõuu katki jätma. Astub wäesalk ähwardawalt wälja ja liigutab püssa — siis muidugi on talupojad nagu lambakari laiale aetud.
Parunid ja opmann pidasiwad asja üle mõisa-õues aru, kui juba kubjas nutu-näol ja longates uue erutawa teatega ilmus. Ei kuulata enam töölistest keegi sundija sõna; nagu kuriwaim olla kõigi sisse läinud. Mitu teomeest jätnud töö, kus tühi, ja pannud Mahtra poole minema. Tema, kubjas, püüdnud kahte keelata, saanud nende käest aga tubliste wõmmida. (Seejuures katsus Prits walusa ägamisega selga ja kukalt.) Nähtawalt kipitseda ka teistel nõuu südames seemendamist, sõnnikuwedu ja loowõtmist kopli-metsas Jumala hoolde jätta ja „sõda“ waatama minna. Tulgu herrad ja opmann neid ise keelama. Kiltri ja aidamehe sõna makswat niisama wähe kui tema omagi.
Tõtati ka wastupanijaid jalamaid sõnakuulmisele ja kohusetäitmisele põrutama. Wana parun ise wemmeldas kepiga ühe noore teomehe läbi, kes parajaste hobust saha eest oli wõtmas, et Mahtra poole minema pühkida. Hulguw poiss tegi, kui tahaks ta jälle kündma hakata, aga nii pea kui herrad talle selja pööranud, näitas ta neile keelt järele, nabistas hobuse adra eest ikka lahti ja tuiskas ratsa minema.
Lähema „mässaja“ juurde jõuti liig hilja. See istus juba hobuse seljas.
„Kuhu sa lurjus lähed?“ karjus parun Rüdiger.
„Sõtta,“ kostis mees üsna külmawereliselt.
„Kes sinu töö ära teeb?“
„Eks ma teine kord tee.“
„Wait, lontrus! Kohe tuled hobuse seljast maha ja hakkad kündma!“
„Põle aega!“ karjus mees wasta, lõi hobusele jalaga kubemesse ja kadus… Ei ta näinud enam parunite keppisid ega opmanni rusikat, mis talle järele raputati.
See oli awalik wastupanek, mida parun Heideggi wanad silmad esimest korda nägiwad. Oli siis maailm pea peale pööratud? Temale enesele juleti wastu panna, tema enese käsku wõidi täitmata jätta! No, siis waja ju kõik pihuks ja puruks lüüa, mis weel talupoja nime kannab! Tarwis mõisa-õuue wõllas seada ja kõik üles riputada!…
Korraga kandis tuul isewärki pragisewaid toonisid herrade kõrwu. Oli, kui löödaks wemmaldega lapiti wastu laiu laudu. Jäädi teraselt kuulatama. Jälle see imelik pragin.
„Need on püssipaugud,“ ütles wiimaks opmann Winter.
„Paugud jah,“ tõendas parun Herbert. „Seal pool lastakse mitme püssiga korraga.“
„Siis on see Mahtras, ei kuskil mujal!“ hüüdis wana Heidegg, ja kotid ning kortsud ta silmade ümber tõmbasiwad pingule, sest et parun silmad suureks ja kulmud kõrgele ajas. Ta pikad wurrud hakkasiwad liikuma nagu kassil, kes hambaid paljastab.
Kui herrade ilmumine nii mõnegi mehe töö juurde paigale sundis jääma, siis lõpetasiwad Mahtra poolt tulewad püssipaugud iga kartuse ja sõnakuulmise: siin ja seal nähti inimesi töö juurest jooksu panewat ja sundijate tagasikutsumised leidsiwad ainult kurtisid kõrwu. Kõik ei läinud muidugi mitte „sõtta,“ ei jooksnud mitte kuni Mahtra mõisani, waid suurem osa püüdis ainult lahingu-paigale ligemale saada, et kõrgemate ja lagedamate kohtade pealt laskmist waadelda.
„Siin pole enam kahtlust, Mahtras tarwitatakse wägiwalda,“ ütles parun Rüdiger wäga tõsise näoga. „Talupoegadel on wististe julgus olnud Mahtra peremeeste karistamist keelata katsuda, ja soldatid saiwad seepeale käsu, nende sekka lasta. Ma tahaksin aga seeüle kindlaid teateid saada. Winter, läkitage keegi mõistlik inimene Mahtrasse, kes seal järele kuulab, kuda kõik on tulnud ja mis seal sünnib. Andke käskjalale üks minu ratsahobustest.“
Kuna walitseja paruni käsku läks täitma, pöörasiwad mõlemad Heideggid mõisa juurde tagasi. Ka siin oldi waheajal püssipaukusid kuuldud. Igal pool nähti ehmatanud nägudega inimesi, kes kõrgematelt ja lagedamatelt kohtadelt sinna poole wahtisiwad, kust paugud tuliwad. Proua von Heidegg tõttas Adelheidi ja Adaga suures ärewuses mehele ja pojale rõdu peal wastu.
„Mis seal sünnib? Mida tähendawad need püssipaugud?“ hüüdis ta kahwatanud näoga. „Kas talupoegadel tõeste julgus on olnud ülematele kuskil wasta hakata?“
Isa ja poeg püüdsiwad prouad waigistada, aga nende mõlemate tõsised näod rohkendasiwad ainult naisterahwaste ärewust.
„Meie saame warsti kuulda, mis need paugud tähendawad,“ ütles parun Rüdiger. „Winter saadab käskjala kohe Atla ja Mahtra poole. Meil pole muidugi midagi karta; küll soldatid oma kohut täidawad.“
„Aga ka meie talupojad olla ju wastased,“ hüüdis proua von Heidegg. „Mis siis, kui nad ka meie wastu kurja nõuu peawad ja siia tulewad? Meid pole soldatid mitte kaitsmas.“
„Armas laps,“ trööstis teda parun Rüdiger, wägise naeratada püüdes. „Kui neil meie wastu midagi paha nõuu oleks, siis ei putkaks nad kõik Mahtra poole. Meie tuleme praegu wäljalt ja nägime seal, et kõik meie teomehed uudishimu pärast sinna poole jooksiwad, kust paugud tuliwad. Kui wägiwallategusid sünnib, siis ainult Mahtras, kus haagikohtunik wastaseid talupoegi täna tahtis peksta lasta. Meie wastu ei awaldanud rahwas mingisugust waenu.“
Ikka weel kandis tuul püssipaukude praginat ligi, kuid nüüd ei lastud enam korraga, waid paari silmapilgu järele käis ükshaawal mõni pauk ja nende wahele tekkis ka pikemaid waheaegasid. Siis järgnes aeg, kus enam paukusid ei käinud.
Saksad harutasiwad trepipealsel parajaste asja, kui Raimund ja Kuno õhetawate, higiste nägudega puiestiku poolt jookstes tuliwad ja juba eemalt „tulekahju, tulekahju!“ karjusiwad. Rõdu peale tormates kuulutasiwad nad wanematele ja wennale, et eemal Juuru pool paksud, mustad suitsu-pilwed üles tõusta; wist põleda seal mõni suur hoone, wõi ka mitu hoonet.
„Siis on see mõni mõis!“ karjatas proua von Heidegg.
„Ja,“ kinnitas Raimund. „Kas Atla wõi Mahtra mõis, wõi ehk ka küla kumbagis wallas.“
„Kust seda kõige paremine näeb?“ küsis wana parun, kelle käsi tasase wärisemisega wurrusid kohendas.
„Igalt poolt, kus lage on,“ wastas Raimund. „Meie ronisime puiestikus suure papli otsa ja nägime sealt kõige paremine. Ka tuldki oli näha.“
„Herbert, too oma pikksilm ja läheme sellega pööningule,“ pani wana parun ette.
See sündis. Mõisamaja otsmisest pööninguaknast wõis selgeste suitsu-pilweid ja wirwendawat tulelõõska näha. Sedamaid oli mõlemale herrale selge, et Mahtra mõisa hooned põlesiwad. Terwe ümbrus oli neile liig tuttaw, kui et nad oleksiwad eksida wõinud. Kuno ja Raimund, kes nendega pööningule kaasa läinud, wõisiwad oma noorte, selgete silmadega sedasama näha, mis pikksilm, ligemale tuues, isale ja wennale näitas.
Wana ja noor parun waatasiwad tummalt ja tõsiselt üksteise otsa.
„Seal on midagi wäga halba sündinud.“ ütles wiimaks Herbert litsutud healega. „Ma kardan, et mõis põlema on pistetud “
„Siis on ju awalik mäss lahti!“ hüüdis wana parun. „Neil nurjatumatel on tõeste julgus olnud sõjawäele wastu hakata! Muidu ei oska ma omale seda laskmist ja põlemist seletada… Herbert, kas ka meil midagi karta pole — meie naabritel ja meil?“
„Meie ei tea enne midagi karta, kui Winteri käskjalg tagasi pole tulnud ja meile teatanud, mis seal sünnib.“
Mõlemad parunid uurisiwad weel kord pikksilmaga suitsupilwesid, mis ikka suuremaks ja mustawamaks läksiwad, ning astusiwad siis jälle pööningu-trepist alla. Proua mõlema tütrega ruttas neile küsiwate, hirmunud silmadega wastu.
„Kindel on, et Juurust põhja-hommiku pool midagi põleb,“ püüdis wana parun wõimalikult kerge, rahuliku tooniga seletada. „Aga kas seal hooned põlewad wõi turwasoo leekides seisab, selle üle on raske otsustada.“
„Ei, papa, Mahtra mõis põleb!“ hüüdis Kuno edewalt. „On ju ülewalt selgeste näha, et suured hooned põlewad.“
Proua von Heideggi silmadest hakkas päris ahastus wälja karjuma. Ta wärises kõigest kehast ja asjata püüdsiwad Adelheid ja Ada teda meelitawate kaelustamistega waigistada.
„Talupojad mässawad!“ hüüdis ta huultega, millest iga weretilk kadunud. „Nad põletawad mõisasid maha ja tulewad ka meile! Rüdiger, meie peaksime aegsaste põgenema! Lase kohe hobused ette panna, et meie ära wõiksime sõita! Saada ka haagikohtunikule sõna, et ta meie mõisa sõjawäge saadaks meie warandust kaitsema!“
„Armas mamma, põgenemiseks ei ole meil weel asja,“ katsus Herbert waigistada. „Meie wastu pole weel miskit waenlikku ettewõtet märgata ja meie käskjalg, kes meile kindlaid teateid toob, pole weel tagasi.“
„Aga siis wõime ehk juba tapetud ja põlenud olla, kui Teie käskjalg tagasi jõuab,“ karjus proua, kuna tal hirmpisarad silmadest purtsasiwad. „Mina nõuan sinult, Rüdiger, oma ja enda laste elu pärast: lase kohe hobused ette panna, et me wõiksime põgeneda!“
„Kuhu siis, mu armas, kallis laps?“ päris wana parun.
„Linna, linna!“ nuttis proua, kuna ta käsi ringutades edasi-tagasi jooksis.
Waheajal jõudis ka parunite käskjalg tagasi ja lähenes opmanni saadetusel ruttu mõisa suurele trepile, kus wanem herra neid praegu käega oli tõmmanud. Parun Heideggi terwe perekond jooksis tubadest siia kokku, kõige eel muidugi hirmunud proua. Wiimase hädakisa oli ka preili Marchandi ja herra Lustigi wälja meelitanud; nad poetasiwad endid kõige wiimaks üksteise järele weranda peale, et proua ja ta tütarde suure ärewuse põhjust teada saada.
„Noh, Jaan, mis seal Atla wõi Mahtra pool siis täna õiete sünnib?“ küsis parun noorelt, teraselt aedniku-poisilt, kes ratsahobusega käskjalaks käinud. „Ütle meile kõige enne, mis see suur suits seal tähendab?“
„Mahtra mõis kõigi kõrwaliste hoonetega põleb, paruni-herrad,“ wastas Jaan, kelle õhetaw nägu suurt ärewust awaldas. „Kõik on nii suures tulemeres, et ei pease ligigi.“
„Kudas tuli on tõusnud?“
„Kes seda teab! Mahtras on ju sõda! Werd kõik kohad täis, palju haawatud ja surnud inimesi, soldatid kõik menema aetud…“
Kuna wana ja noor parun kahwatades üksteise peale waatasiwad, käis proua suust uus ehmatuse-kiljatus. Mõlema käega Adelheidi ja Ada ümbert kinni asudes, kriiskas ta wanale parunile näosse:
„Kas sa kuuled nüüd, Rüdiger? Kas polnud minu aimdused õiged? Ja sa seisad ikka weel paigal ja ei lase hobuseid tõlla ette panna?“
„Kohe, mu laps, kohe,“ wastas wana parun. „Anna mulle ainult nii palju aega, et ma omale asjast õige pildi muretsen… Jaan, siis on rahwas Mahtras mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakanud — päris wägiwallaga wasta hakanud?“
„Jah, jah, paruni-herrad!“ hakkas Jaan jutustama. „Mahtra mehed olid omale wõerastest waldadest inimesi appi kutsund, et neid täna mõisas ei soadaks peksta. Eks olegi rahwast teistest waldadest nagu must pilw Mahtrasse kokku wooland. Soldatid old liig wähe — ainult wiis- wõi kuuskümmend meest; need aetud nii kitsikusse ja kägarasse, et poar korda soand mõisa-õues püssi lasta, siis juba pist moameeste teiwaste eest plehku. Püssilaskmine ajanud ka hulga meie mehi eel jooksma, soldatid robinal nende järele ning siis jälle need talupojad, kes soldatid taga ajasid! Joostes last soldatid taga-ajajate peale ühte lugu püssi ja hulk mehi jäänd, kuulid keres, tee ja heinamoa peale maha…“
„Ja kuda siis lugu praegu on? Mis põlewa mõisa juures nüüd tehakse?“
„Rahwas on mõisa enne põlema-pistmist seest ära lõhkund, tühjaks riisund ja on nüüd soagi-koormatega koju poole sõitmas. Küll seal on joodud ja priisatud. Suurem hulk inimesi on kõik purjes old.“
„Kas joobnud rahwas nüüd mitte teiste mõisate kallale ei taha tungida?“ päris wanem parun edasi.
„Kes teab, mis nõu neil on! Inimesi on praegu weel kõik teed ümberkaudu täis. Eks soa näha, kuhu nad otsa pöörawad!“
Proua von Heideggi päris ahastus peasis alles nüüd lahti. See awaldas ennast niisuguse meeletuma tuhinaga ja nii kentsakal wiisil, et koolipreili wastu tahtmist pidi naeratama ja wist ka herra Lustig salaja naeru wastu wõitles. Mõlemaid tütreid kaenlas kaasa wiies ja wäikest Kunot enda eel jooksu ajades, hakkas paruni-proua, kui ta rõdu pealt saali jõudnud, ühest toast teise tormama ja waljuste appi karjuma, nagu oleks tal keegi noaga kõri tallal. Wana parun, Herbert, Raimund — kõik jooksiwad talle järele, et teda waigistada püüda ja talle kallistustega julgust teha — asjata! Proua karjus nagu ratta peal. Hirm mässawate talupoegade eest oli silmapilguks ta terwe mõistuse rööwinud. Meeleheitlised pilgud, mis ta aknate poole heitis, näitasiwad, et proua juba mõisa ümberpiiramist joobnud talupoegade läbi kardab. Wist kuulsiwad ta kõrwad juba leekide praginatki katuselt. Ahastus oli ta näo nii wõeraks teinud, et seda waewalt weel wõis ära tunda. Iga liige ta külles lõdises ja wabises ja wärises…
„Hobused, Rüdiger, hobused, hobused!“ kiljus ta wahet-pidamata. „Miks ei ole hobused weel trepis? Miks lastakse meid ära tappa, tulde jääda, ära põleda?“
„Hobused silmapilk ette!“ pööras parun Rüdiger walju hüüdega läbi saali-ukse rõdu peal seiswa opmanni poole.
„Kui palju saksu tahawad ära sõita — kas kõik?“ küsis Winter.
„Kõik, kõik!“ kisendas proua. „Mitte ükski ei jää siia! Hobused kahe suure tõlla ette!“
Herbert waatas küsides isa peale. Ta luges nüüd ka wana paruni näost selgeste wäljapaistwat ehmatuse-kohmetust ja kartust. Kahtlemata luges parun Rüdiger ka ennast põgenejate kilda.
„Meie kõik ei wõi mitte mõisast lahkuda ja seega oma wara saatuse hoolde jätta,“ ütles noor parun surutud healega isale. „Sõitke Teie kõik, mina jään aga siia!“
„Kuidas? Sina tahad siia, jääda? Mõtle, missugune hädaoht on ähwardamas?“ sosistas wana parun wastu.
„Niipea, kui tõsisemat hädaohtu on karta, tahan ma oma elu peastmise eest hoolt kanda,“ wastas Herbert. „Seda ei luba mu süda aga mitte, et mina kui mõisa omanik ja noor, tugew, terwe mees juba enne ära jookseksin, kui hädaohtu selgeste märgata on. Muidugi pean ma tarwilikuks, et mamma ja sina lastega ettewaatuse pärast eemale lähete. See peabki aegsaste sündima, sest Teid on palju ja nägemata peasemine on wiimasel silmapilgul hoopis raskem kui nüüd.“
„Sina pead siis ka wõimalikuks, et talupojad wägiwallaga ka siia wõiksiwad ilmuda?“ küsis parun Rüdiger kaswawa ärewusega.
„Kui Mahtrast saadud sõnumid õiged on,“ wastas Herbert, „ja meil pole asja arwata, et nad waled on, siis on ka wäga wõimalik, et talupojad naabrimõisade wastu paha plaaniwad. Ma tahan silmapilk weel paari käskjalga wälja saata, et nad nende liikumisi tähele paneksiwad ja mulle iga ähwardawa hädaohu kohta teatust tooksiwad.“
„Kõige pealt läkita käskjalg kirjaga haagikohtuniku juurde ja nõua soldatisi kaitseks!“
„Ka see peab sündima!“
Kuna wana parun ära nägi, et Herberti siiajäämist mõisa kaitsejaks waja oli, leidis see nõu aga proua poolt kõige kirglisemat wastupanekut. Ta hakkas uuel hool nagu warda otsas karjuma, kui Herbert talle seletada püüdis, et ta, kui X. mõisa peremees, enda omanduse kaitseks midagi pidawat tegema; põgeneda ka tema, siis tähendada see, et ta kõik oma wara argtuse sunnil waenlaste kätte jätab; muidugi pidada see siis joobnud trobikondade julgust ja häwitusehimu ainult kaswatama.
Herbertil oli emaga waja hulk aega ägedaste wõidelda, enne kui see wähegi järele hakkas andma.
„Sa pead mulle aga wandega tõotama, et sa kõik mõisas olewad inimesed siia kokku kutsud ja neile laetud püssid kätte annad,“ hüüdis proua von Heidegg nuttes. „Kõik uksed paned lukku ja akendest lased püssidega wälja sihtida. Sina ise ära ennast kellelegi näita! Ka pea omal aias sadulas hobune walmis. Kui su elu hädaohus on, siis kihuta kohe minema!“
Herbert tõotas muidugi kõik teha, mis proua emalikku südant poja pärast wõis waigistada. Waheajal pidiwad teenijad kõik kallimad wäärtasjad kokku kahmama ja sisse pakkima. Tohwer ja Mai jooksiwad proua, wana paruni ning preili Adelheidi läbisegi karjutud käskudel nagu hirmunud jänesed ühest toast teise, kus juures nad tarwilised asjad unustasiwad, wäärtuseta kribu-krabu aga reisikottidesse ajasiwad. Warsti seisiwad kaks kinnist tõlda — kutsar ja tallipoiss pukkides — mõisa peatrepis, ning proua Heidegg mõlema tütrega — ühel üks, teisel teine rutuga leitud üleriie seljas ja walimata kuskilt kahmatud peakate peas — tormasiwad trepist alla ja pugesiwad ühte tõlda; teise astus wana parun mõlema poja ja herra Lustigiga, keda parun kaasa käskinud tulla. Teise tõlla puki peale ronis Tohwer, kuna Mai kaasasõitmise-käsku polnud saanud.
Imelikul wiisil jäeti ka koolipreili Marchand hädaohtlikusse mõisa maha. Teda nägi Raimund, kui parajaste tõlla-uksi kinni taheti tõmmata, rõdu peal seiswat, ja poiss hüüdis ahastawa healega, millesse end üleskerkiw nutt segas:
„Preili Marchand, miks Teie kaasa ei tule? Papa, preili Marchand jääb maha!“
Alles nüüd märkasiwad wana parun ja ka proua, et nad oma lastekaswataja üleüldises hirmu-segaduses täieste ära oliwad unustanud.
„Preili Marchand,“ hüüdis esimene tõllauksest pahaselt wälja. „Mis Te weel ootate? Kas Teie meiega kaasa ei tule?“
„Kui lubate, siis jään ma koju,“ wastas neiu rõdu pealt selge, kõlawa healega.
„Mis? Teie julgete siia ähwardawa hädaohu kätte jääda?“ hüüdis parun Rüdiger.
„Ja, paruni-herra! Ma arwan, et talupojad mulle kui wõerale naisterahwale midagi paha ei tee. On aga midagi karta, küll ma siis ära jooksen!“
„Siis jääge! Meil pole aega Teiega nii kaua kaubelda!“ kriiskas proua von Heidegg tõlla-ukse wahelt wälja. „Ruttu minema!“ hüüdis ta siis kutsari poole, ja kõmmudes lendasiwad mõlemad tõlla-uksed kinni.
Teisest tõllast kuuldi weel Raimundi nutust healt; poiss hädaldas wist koolipreili mahajäämise pärast. Siis weeresiwad mõlemad sõiduriistad trepi eest minema ja kadusiwad warsti puiestiku taha. Rõdu peal seisiwad ainult parun Herbert ja Juliette ning waatasiwad hirmunud põgenejatele mõttes järele.
„Ma pean Teie julgust imestama, preili Marchand!“ ütles noor parun, Juliette poole ümber pöörates ja temale laial pilgul näosse waadates. „Teile oleks tõeste kohasem olnud ühes minu wanematega linna kaitswate müüride warjule põgeneda.“
„Ja Teie ise, paruni-herra?“
„Ma olen mees!“
„Ja, aga üksik mees paljude wastu! Ma tahaksin Teile seltsiks olla. Iseenese kohta ei pea ma hädaohtu sugugi suureks.“
„Ma tänan Teid Teie seltsi eest!“ wastas Herbert elawa pilguga ja pigistas soojalt Juliette kätt. „Ma usun, Teiega koos pole mul ühtegi waenlast waja karta,“ lisas ta naeratades juurde.
Neil polnud aga waenlast üleüldse mitte karta. Mahtrast koju poole pöörawad talupojad ei mõelnudki enam muude wägiwaldsete tegude peale. Suurem osa neist oli joodud wiina tõttu tahtmisejõuu poolest nõrgendatud, lahingis langenud ohwrid hoiatasiwad kainemaid ja need, kes saaki saanud, ruttasiwad seda kodus ära peitma; pealegi wõis ka neid palju olla, kelle põues sala hirm sündinud tegude tagajärgede pärast iga muu kurja nõuu maha surus.
Kui parun Herbert õhtu-poolikul Juuru poole wälja ratsutas, et ise asjade seisukorra järele waadata, wõis ta warsti waigistawa teadmisega koju tagasi pöörata, et ümberkaudsetel mõisatel seda puhku, wähemast aga täna, enam midagi karta polnud. Ta nägi küll teede peal weel sõitwaid ja jala rändawaid taluinimesi, kellest mitmed weel Mahtra poolegi läksiwad — nähtawalt oliwad need kaugematest kihelkondadest tulnud ja sõtta hiljaks jäänud inimesed — aga suuremaid wägiwallahimulisi salkasid ei olnud enam koos ja kaugelt suurem osa oli rahulikult koju poole ruttamas. Õhtu jooksul olla küll weel, nagu rahwasuu räägib, Liiwimaagi inimesi, kellel peidetud püssid ja muud sõjariistad wankritel olnud, Juuru kihelkonda ilmunud; aga kui nad kuulnud, et sõda otsas ja Mahtra mõis tuhahunikuks saanud, läinud ka need sõjalised jälle wagusalt koju poole teele. Wist oliwad siis ka nemad ainult Mahtra mehi arwatawa ülekohtuse ja seadusewastalise nuhtluse eest kaitsma tõtanud, ilma et neil muud kurja nõuu oleks olnud.
Kui suurt ehmatust ja hirmu aga Mahtra sündmused mõisasakste seas ligemal ja kaugemal sünnitasiwad, näitab lugu, et neid mässupäewal ja pärast seda päris hulga kaupa Tallinna on põgenenud — ühed oma paljast elu, teised aga ka oma raha ja muud suurema wäärtusega warandust peasta püüdes. Mitte üksnes parun Heideggide majas ei walitsenud siis mässu pärast meeletu ahastus, millele põgenemine üle pea ja kaela järgnes, waid ka paljudes teistes mõisates Juuru ja naabri-kihelkondades, kuhu Mahtra sündmuste üle teated lagunenud.
Nõuda jutustatakse muu seas ühest elatanud mõisnikust järgmist. Wallarahwas pidanud temast kui hea südamega saksast palju lugu. Wägiwalla peale tema wastu ei olnud mõeldagi. Waewalt kuulnud aga mõisnik, mis talupojad Mahtra mõisas teinud, kui ta ja ta perekond ennast tulise rutuga põgenemise wastu hakanud walmistama. Teenijad paluwad, ärgu saksad põgenegu, neil ei olla oma ega teiste waldade rahwa poolt midagi karta, neid tuntawat ju kui häid ja heldeid saksu. Ei midagi! Mõisniku umbusaldus on ärawõitmata. Wiimaks tõttawad weel walla peremehed kinnitama, et neil oma herra wastu kõige wähematki paha nõuu ei olewat; nad paluwad ja wannutawad saksu, et need rahulikult koju jääksiwad; nad lubawad neid iga hädaohu eest, mis mujaltki wõiks tulla, kõigest jõuust kaitsta. Kõik asjata! Mõisnik ja ta perekond ei usu neid.
„Mis täna Mahtras sündis,“ wastawad nad, „wõib homme wõi ülehomme meil sündida, sest teie, talupojad, wihkate oma mõisawanemaid.“ Ja wist lisasiwad nad mõttes juurde, et keegi kardetawam waenlane pole kui ori, kes oma ahelad murrab…
Ja nad kihutawad tõeste linna poole minema, oma mõisat kõige waraga maha jättes!… Muidugi leiawad nad kõik jälle terwelt eest, kui koju pöörawad. Truud teenijad ja auusad talupojad oleksiwad tõeste igal wägiwaldsel katsel herra omandust kahju eest püüdnud hoida, niisama nagu seda Mahtra mehedki tegiwad, kui ka nende jõud seks liig nõrk oli…
Mõnel saksal olla mässupäewal ka nõu olnud, Mahtra mõisat talupoegade wastu sõjariistadega kaitsma minna. Üks herra lasknud oma jahitõlla püsside ja pistolitega täieste sõjaliselt ära ehtida ja hakanud mõne tugewa, südi teenijaga lahinguwälja poole kihutama. Ära nähes aga, et talupoegade ülewõim liig suur ja kroonu sõjawägi juba põgenemisel, olla mõisnik poole tee pealt koju tagasi pööranud.
Kui ka mõne järgmise päewa jooksul midagi hädaohtlikku nähtawale ei tulnud ja parun Herbert Heidegg haagikohtunikult pealegi teate saanud, et mõisate kaitseks rohkeste sõjawäge juurde olla tulnud, wõis ta wanematele Tallinna sõna saata, et kodus kõik asjad korras ja et põgenejad warsti rahuga tagasi wõiwat pöörata.