Mahtra sõda/22
22.
„Jumalale tänu!“ hüüdis proua von Heidegg, kui ta Herberti käest kuulda sai, et koolipreili poja kosimist wastu ei olla wõtnud.
„Tüdruk on targem kui poiss!“ hüüdis herra von Heidegg, kui ta abikaasa käest kuulda sai, et „Prantsuse mamslike“ noore, rikka paruni ära põlanud.
Ja nad mõlemad oliwad nii õnnelikud selle ootamata uudise üle, et nad tähelegi ei pannud, kui haawaw see sündmus nende seisuslise iseteadwuse ning uhkuse kohta oli ja missugust häbi nende poeg, parun Herbert Heidegg, säherduse alandamise üle pidi tundma. Tüdruk, kes sunnitud on tööga oma pead toitma, kellel muud ei ole kui kolm kleiti ja soe hing, kellel laias ilmas midagi kaotada pole, aga kõik wõita — see tüdruk kostab parun Herbert Heideggile: ‚Tänan lahke pakkumise eest, aga mul ei ole Teid tarwis!‘… Tõeste, kui paruni-preili von A. wõi krahwi-preili von B. nõnda oleksiwad kostnud — kosilase isa ja ema oleksiwad hirmsa teotuse pärast rabanduse saanud. Nüüd aga hüüdis üks Jumalale tänu ja teine kiitis, et tüdruk targem olla kui poiss, ja mõlematel oli tundmus, kui oleksiwad nad suurest hädaohust peasenud.
See Prantsuse mamslike seisis ju nii madalal, et ta kõige wäetimat Heideggi teotada ei suutnud, ja nii madalal seisis ta sellepärast, et ta palga eest tööd tegi…
Heideggide õnn niisuguse asja-pööre üle oli suur. Oli neile ju nende „poiss“ tõsist muret hakanud tegema oma arusaamata „eksitusega“. Kuid nad eksisiwad ise, kui arwasiwad, et poeg nüüd terwe luhta läinud nalja peale käega lööb, oma lolluse üle naerab ja siis terwe tembu ära unustab. Seda ei sündinud. Palju enam hakkasiwad wanemad murega tähele panema, et Herberti südame kallal mingi sala piin nakitses, sest ta muutus päew-päewalt ikka tõsisemaks, kinnisemaks, elu ja ümbruse kohta osawõtmatamaks. Ta kõneles wähe, sõi wähe ja töötas wähe. Ta terwe sisemine wärk näis rikkis olewat.
„Hm“, ütlesiwad papa ja mamma, „näib, kui oleks see rumalus sügawamal pesitanud, kui seadus lubab.“ Aga nad lisasiwad, endid trööstides, juurde: „Aegamööda asjad käiwad; mis ruttu ei lähe, läheb pikkamisi. Iga haaw paraneb wiimaks, kui õiget rohtu tarwitatakse.“
Õigeks rohuks pidasiwad nad aga prantslase warstist äraminekut ja seda, et nad pojale pruuti — õiget pruuti hakkasiwad otsima. Seks walisiwad nad maa tütarde seast kõige nõiduwama wälja ja kandsiwad hoolt, et poeg sellega wõimalikult sagedaste kokku hakkas saama. —
Ka Juliette Marchand märkas parun Herberti rõhutud olekut pärast tuttawat juhtumist aialehestikus. Ta maikas seda, ja ta süda tundis walu. Oi, see hea, hell süda kannatas palju, wist niisama palju, kui Herberti oma!
See süda oli juba enne seda sala-wõitlusi pidanud, kui noormees oma kosja-awaldusega tuli. Oli ju Juliette naisterahwa waimuerkusega palju waremine tähele pannud, ka juba teatawal piduõhtul Herberti enese suust kuulnud, et teda siin majas midagi ootab, mis ühegi naisterahwa rinda sarnasel puhul osawõtmataks ei jäta. Niisugune leidus üksi juba, ilma eelkäiwa aimduseta wõi teadmiseta, wõib põue soojendada. Ja wastuarmastuseni on siis weel üksainus samm — see tähendab, kui seks mitte kõik tarwilised tingimised täieste ei puudu. Siin aga ei puudunud ükski tingimine. Juliette ees seisis noor, ilus, anderikas, auusameelne mees, kellega ta ruttu sõbrunenud ja kelle seltsis ta seda sooja, lõbusat olekut maitses, mida wastastikune meeldimine sünnitab.
Mis ime siis, et neiu rinnas midagi tärkama lõi — salaja, wastu tahtmist. Ta ise püüdis seda salata, nähtusele nagu katet peale tõmmata, südant mõistuse alla peita. Aga nii sagedaste tabas ta ennast mõtete pealt, mis selle püüdega kudagi kokku ei sündinud. Ta leidis enese tihti Herberti juurest, kus tal midagi tegemist ei olnud, kus ta olla ei tohtinud, ja ta peast lendasiwad terwed suured tulewikupildid läbi, mille keskpaigas ikka jälle Herbert ja ta ise seisiwad.
Ta oli omale kord sedagi wälja maalinud — salaja, wargsi muidugi — kudas ta oma osa X. mõisa prouana saaks mängima! Kuis tahtis ta kõigi wastu nii hea ja helde olla, hädalisi aidata, waeseid toetada, abikaasaga wõidu nende nii halastamatult koormatud, hinge- ja ihupuuduste sisse rusutud talupoegade põlwe kergendada, wägiwalla asemel õigust, waljuse asemel armu walitsema panna! Kõik head inimesed saaksiwad siis ütlema: Waatke X. mõisa olusid, wõtke omale Heideggidest eeskuju, — ja seda kõik on seal see wäike prantslane aidanud korda saata!…
Ja kui ta ennast siis niisuguse ülekohtuse unenäo pealt tabanud, lõi ta omale laksudes wastu otsaesist, et oma hooletumat mõistust äratada ja luulemaalt tõsisesse ilma peaseda. See peasmine maksis wõitlust ja waewa, aga ta läks, Jumal tänatud, korda. Mitte asjata ei nimetanud ta oma mõistust kaineks, ja mitte asjata ei olnud ta oma üksikul rändamisel iseseiswust ja ettewaatust õppinud.
See mees ei seisa ju üksina ilmas, ta pole waba, pole iseseisew. Sajad sidemed köidawad teda ta perekonna, sugukonna, seltskonna külge — ja neist ei salli ükski seda wäikest prantslast; nad kõik peaksiwad teda julgeks sissetikkujaks, kellele kahe käega waja wastu hurjutada. Nad wihkawad teda juba nüüd, ilma et ta neile midagi paha oleks teinud — üksnes sellepärast, et ta mõne asja üle julgeb teisiti mõelda kui nemad…
Jah, Juliette Marchand oli oma südamega wõidelnud ja wõitles temaga praegu weel — praegu seda kibedamine, et ta Herberti nägi kannatawat ja et ta enese tema walu sünnitaja teadis olewat. Ta oli ju nii kaastundlik igaühe wastu, miks ei pidanud ta seda mehe wastu olema, kes temale nii lähedal seisis!
Ja siiski ei wõinud, ei tohtinud ta teda aidata — Herberti oma tulul, tema õnne pärast ei tohtinud ta seda. See walus tõetundmus wõitis ikka ja ikka jälle neiu wõitlewas rinnas. Ta teadis, et ainus abi nende lahkumises on, ja et seda lahkumist ette walmistada, tema lõpu-mõrudust wähendada, püüdis ta nooremehe wastu wõimalikult külma, tagasitõrjuwat olekut näidata, nii piinaw kui see ka talle eneselegi oli. Juba Herberti armuawalduse puhul oli ta sellega südil enesesalgamisel hakatust teinud, juba siis oli ta oma tundmused raudse sundmuse alla pannud, ning sel teel sammus ta nüüd iga päew edasi. —
Nõnda seisiwad lood Juliette ja Herberti wahel, kui mai-kuu lõpul awalikud sündmused, mis terwet maakonda erutasiwad, ka nende tähelpanekut isikliste asjade pealt rohkem wäljapoole juhtisiwad.
Juliette sai Herbertiga seeüle wähe jutusse, sest et ta temast piinliku hoolega eemale hoidis. Aga söögilauas kuulis ta herraste isekeskisest kõnelemisest ja majas teenijate käest mõndagi, mis wälises ilmas sündis ja kõiki meelesid nii wäga mõlgutas.
Ligemal ja kaugemal oliwad talupojad rahutumal käärimisel. Uus seadus oli segadusi sünnitanud, rahwa meeled üles äritanud. Mitmes mõisas jätsiwad inimesed oma rendikohused täitmata, tõrkusiwad mõisa-töödele wastu. Siin ja seal awaldas liikumine nii ähwardawat olekut, et karistamine tawaliste kohtute läbi enam ei mõjunud; mõisnikud oliwad kubermangu-linnast sõjawäelist abi ja kaitset palunud ning ka saanud.
Rahutuste põhjused jäiwad Juliettele kaunis tumedaks: ta kuulis sakste jutust ainult, et talupojad tänamatad, häbematad, täitmatad ja rumalad olla. Neile antud näpp, aga nad tahta terwet kätt. Toapoiss Tohwer sosistas jälle midagi sakste kawalusest ja ihnusest, ilma et ka midagi oleks põhjendada ja seletada mõistnud. Juliette ise aga mõtles iseeneses, et miks küll niisugused rahutused alles nüüd tulewad? Rahwa elukord oli tema arwamise järele niisugune, et sellega kudagi leppida poleks wõidud. Igal muul maal, mis tema, Juliette, tundis, oleks neil oludel awalikud mässud igapäewased asjad olnud.
Rahutuse-sõnumid tuletasiwad Juliettele midagi meelde, mis ta wiimasel ajal üsna ära oli unustanud. Parun Herbert oli talwel suurtest uuendustest ja korraldustest kõnelenud, mida ta oma majapidamises, walitsuses ja talurahwa elukorras, nii palju kui see mõisa mõju all seisab, ette tahtwat wõtta, kui mõis aprilli-kuu lõpul tema kätte saab. Muu seas oli ta talupoegade orjust priitahtlikult lubanud kergenda, ja seaduse sellekohastest määrustest weel alamalegi minna. Niisama oli ta ihunuhtluse ärakaotamist kaalumisele tahtnud wõtta, selle kitsendamisega aga kohe lubanud peale hakata.
Preili Marchandi huwitas nüüd küsimus, kui palju Herbert oma ettewõtetest juba täide saatnud, sest mõis oli Jüri-päewast saadik tema walitsuse all. Küsimus oli Juliettele seda huwitawam, et, nagu ta wiimastel päewadel kuulis, ka X. walla talupojad nõuuks wõtnud, nõndanimetatud abiteo tegemisele wastu panna.
Juliette oleks heameelega Herbertilt eneselt tema parandusetööde järje üle teatust küsinud, aga ta ei tahtnud temaga nelja silma all pikemasse jutusse sattuda ja teiste herraste kuuldes niisugust jutuainet walida ei olnud sünnis; need oleksiwad seda ebanaisterahwaliseks ja nina wõeraste asjade sisse pistmiseks pidanud. Järelpärimist toapoisi käest ei arwanud Juliette ka mitte kohaseks, sest imelikul wiisil kartis ta nüüd, kus Herbert peremees oli, et Tohwer mõisniku wastu küllalt erapooletu ei ole. Seepärast pööras ta oma pärimistega katseks herra Lustigi, oma alati waikiwa ametiwenna poole.
Ta küsis kõige pealt, kas see midagi talurahwa rahutuma liikumise põhjustest teadwat.
Wäiklane prillidega herra punastas ära nagu noor tüdruk, kui koolipreili temaga juttu tegi. Et ta tagasihoidlik ja jutukehw oli, seda Juliette teadis, aga et ta nii häbelik oleks, seda märkas ta alles praegu. Oma rõemuks sai ta aga herra Lustigilt üsna kindlad ja selged wastused, ja neid ei antud talle nähtawaste sugugi nii wastumeelselt, nagu ta oli kartnud.
„Teid huwitab, preili, meie talurahwa-küsimus?“ küsis herra Lustig kõige pealt wastu.
„Ja.“
„Ma olen seda tähele pannud.“
„Teie?“ päris preili Marchand imestades.
„Ja.“
„Kuis nii?“
„Ma kuulatan palju, sest et ma wähe räägin. Ma olen mõnda Teie mõtteawaldustest kuulnud.“
„Ja Teie ise? Teie ei wõta säherdustest asjadest wist mitte osa?“
Lustig kehitas õlasid.
„Mul puudub jutuwestmise and, seepärast ei waheta ma miski asja üle teistega mõtteid. Aga mis ma näen ja kuulen, jääb mulle meelde ja ma mõtlen seeüle siis üksina järele.“
„Siis olete ka talurahwa-asjade üle mõndagi kuulnud ja järele mõtelnud?“ naeratas Juliette kentsaka seletuse üle.
„Ma tean wist mõnda. Mille järele pärisite, preili Marchand?“
Juliette kordas oma küsimust rahutuste põhjuste üle, ja Gottlieb Lustig kostis:
„Otsekoheseid põhjuseid on minu teada mitu, kaudseid üksainus, ja see on: liig raske elu.“
Ja herra Lustig seletas Juliettele lühikeste, aga kujukate, pihta minewate sõnadega ära, mida uus seadus talupoegadele tõi, mis ebalootusteks ja eksiarwamisteks asja andis, mis nõuded talupoegadel mõisate wastu on, mis rahutuste poolest siiamaani sündinud ja mis abinõuud selle wastu maksma on pandud. Juliette ei suutnud oma imestust tagasi hoida, et see kinnine, nähtawalt kõige oma ümbruse wastu külm ja osawõtmata inimene, keda üksnes looduse teadus ning pealegi selle üksainus osa huwitas, nüüd korraga temast kaunis eemal seiswate asjade üle nii asjatundlist, põhjalikku seletust wõis anda. Tõeste, see mees näis oma sisemist inimest ainult kuulmisest, nägemisest ja — waikimisest toitwat.
„Teie olete wististe kuulnud,“ tähendas preili Marchand, kui kooliherra lõpetanud, „et ka meie walla talupojad wastupanijate sekka tahawad astuda?“
„Ja, parun Heideggile on seda teada antud.“ „Peremeeste eneste poolt?“
„Ei. Ma kuulsin, et üks rentnik, kes külas salakuulaja-ametit peab — ta nimi on Ristmäe Mihkel — mõisa teatuse toonud, mis nõuu peremehed pidanud ja mis otsusele nad jõudnud!“
„Aga ma ei saa aru, mis põhjusel siis meie talupojad wastupaneku peale mõtlewad,“ hüüdis Juliette. „Ma arwan, et neile mitte ainult uues seaduses määratud kergendused kätte pole antud, waid et nende töö- ja maksukoormat weel peale selle priitahtlikult on alandatud.“
Gottlieb Lustig waatas laial pilgul neiu peale.
„Miks Te seda arwate?“ küsis ta.
„Sellepärast, et mõis nüüd noore paruni käes on, ja et see, nagu ma talwel kuulsin, neid uuendusi siin kohe tahtis ette wõtta.“
„See pole mitte sündinud.“
„Mitte sündinud? Kuidas see wõimalik on?“
Lustig kehitas õlasid.
„Teie teate kindlaste, et meie talupoegadele kergendusi mitte pole tehtud, et nad endistel tingimistel edasi töötawad?“
„Ja, preili Marchand!“ kinnitas teine elawamalt, kui ta muidu kõnelenud. „Ma tean koguni, et meie talunikud uues seaduses lubatud kergendusi käisiwad kätte tahtmas, aga nende soowi ei täidetud.“
„Kelle käest nõudsiwad nad seda?“
„Mõlema paruni käest.“
„Ka mõisa praeguse omaniku käest?“
„Nimelt! Nad täisiwad esmalt parun Rüdigeri ja warsti peale selle parun Herberti juures.“
„Kust Teie seda teate?“
„Wana parun rääkis sellest ise ja siis lobises mulle opmann Winter mõnda.“
Juliette näo peal lagunes iseäralik rahutu wõerastus wälja.
„Ja mil põhjusel ei täidetud nende nõuet?“ küsis ta.
„Selsamal põhjusel, mis teistel mõisnikkudel on, et nad oma talupoegade soowisid pole täitnud. Seadus määrab neile seks weel kuni maade mõetmise ja hindamise lõpuni aega.“
„Aga wabatahtlik kergenduste-andmine pole ju mitte keelatud!“
„Muidugi mitte! Nagu ma kuulen, olla seda paaris kaugemas mõisas ka tehtud.“
„Seda olla tehtud? Ja siin mitte?“
Preili Marchandi näost paistis niisugune sisemine ärewus, et kooliherra teda ikka imestawamate pilkudega hakkas silmitsema. Nad seisiwad herraste-maja tagumise, aia pool olewa rõdu peal. Wanemaid saksu ei olnud näha. All aias kilkasiwad nende õpilased. Juliette Marchand kõndis paar korda edasi-tagasi, siis pööras ta jälle oma ametiwenna poole.
„Kui ma Teie aega ei rööwi, siis jalutage minuga weidi aias. Mul oleks Teilt weel midagi küsida… Ma kõnelen Teiega ju õiguse pärast esimest korda, ja meie elame juba niikaua ühe katuse all, teeme pealegi üksteise kõrwal tööd… Kas tahate?“
Jälle wärwis herra Lustigi argset, kinnist nägu see õrn neitsilik puna.
„Hea meelega,“ kostis ta kohmetanult ja peaaegu kogeledes.
„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada,“ algas Juliette, kui nad pikkamisi jalutades õilmitsewate jasmini-põesaste wahele jõudnud, „mispärast X. mõisa noor peremees oma uuenduse-plaanisid, millest ta minule enesele rääkis, mitte pole hakanud täide saatma. Lubage, et ma Teilt otsekoheselt küsin: kas peate Herbert Heideggi auusaks meheks?“
„Ja.“
„Tal on wist ka hea süda ja kõrgeste mõtlew meel?“
„Wististe.“
„Teie tunnete ka tema üleüldiseid arwamisi?“
„Seda wähem; ta on paar aastat kodust ära olnud, wõersil alles meheks küpsenud, ja ma pole tema nüüdseid arwamisi weel mitte tundma õppinud.“
„Minu meelest mõtleb ta wabamalt ja heldemalt kui tema isa ja paljud teised siinsetest mõisnikkudest,“ ütles Juliette. „Ma olen ka tähele pannud, et ta oma hea südame tõttu palwete kohta wastuwõtlik on. Seda enam pean ma siis imeks panema, et ta oma talupoegade soowid wõis täitmata jätta, hoolimata ta enda tõotustest, nende elujärge parandada, mida ta pealegi wabatahtliselt tahtis teha. Kõige imelikum on aga weel, et, nagu Teie ütlete, mõned teised mõisnikud wõimalikuks on teinud kergendusi anda, kuna see siin mitte pole sündinud. Kudas Teie enestele seda seletate?“
„Ma usun, parun Herbert ei ole waba,“ wastas kooliherra.
„Kudas nii? Ta on ju minu teada mõisa täie-õigusline omanik.“
„Seda küll. Aga ta seisab wõimsate mõjude all.“
„Ja need on?“
„Kõige pealt tema isa. Kui ma ei eksi, siis on mõisa päriswalitseja ja mõeduandja käskija siin weel parun Rüdiger, kui mitte ka Herberti ema… Peale selle on weel mõjumas terwe seisuse tulud…“
„Kas neid hädaoht ähwardab, kui mõisnikkudest keegi oma talupoegadele head teeb?“
„Praegustel oludel wahest küll. Annab üks talupoegade nõuetele järele, siis peawad seda ka teised tegema. Teised seda aga ei taha, sest et see nende tulude wastu käiks. Nii peab siis see üks oma heateo, seisuse kasu silmas pidades, ka tegemata jätma. Praegustel rahutumatel aegadel peetakse järelandmisi otse hädaohtlikuks.“
Gottlieb Lustig ei olnud wist nii pikki lauseid nii pikaks kõneks kunagi kokku põiminud, sest ta pühkis rätiga tööhigi otsaesiselt.
„Ja nende mõjude alla on ennast Herbert Heidegg heitnud,“ ütles preili Marchand pikkamisi ja enam iseenesele, kui oma seltsilisele, misjuures ta kahwatanud nägu sügaw wari kattis.
Juliette meelest oli, kui oleks ta praegu miskist kallist asjast ilma jäänud; nagu leinatuju kippus talle peale. Kuna nad pikkamisi maja poole tagasi jalutasiwad, tänas ta ametiwenda seltsi eest ja läks ruttu oma tuppa. Seal mõtles ta weel kaua kuuldud asjade üle järele ning terwel päewal ei lahkunud tal walus tundmus põuest — tundmus, kui oleks keegi tema wastu truudust murdnud…
Kuid ta pidi warsti weel midagi kuulda saama, mis talle walu tegi, mis ta praegusi tundmusi weel rohkem taga õhutas.
Paar päewa pärast seda — ta oli linnast koju jõudnud — koputati argselt ta kambri uksi pihta ja wana toapoiss Tohwer, kelle selja taga toatüdruku Maie priske nägu ja kõrge rind nähtawaks saiwad, astus Juliette sissehüüdmise peale wargsi kambrisse. Tohwer näis tüdrukut kaasa kutsuwat, see aga tõrkus pooldis wastu, astus aga siis, kui teine talle käega weel kutsemärkisid andis, ka sisse.
Mõlemate nägu awaldas elawat ärewust.
„Wreilen,“ algas toapoiss, kui ta paar korda kohmetanult kumardanud, „Mai rääkis mulle imeliku jutu ja palub nüüd mind, et ma seda wreilnale räägiksin… Meil on esmaspäewa hommiku jälle üht inimest tallis peksetud ja ta werise ihu peale silgu-soolwett walatud…“
Koolipreili waatas laial silmal kõneleja otsa; ta ei näidanud tema sõnadest hästi aru saawat.
„Peksetud — keda on meil peksetud?“
„Walitseja tüdrukut Miinat — wreilen tunnewad teda wist — noor, wiks tüdruk…“
„Miinat peksetud? Kes on teda peksnud?“
„See, kes inimesi mõisas ikka peksab, kui kästakse — wahimees!“
Ja Mai aitas elawalt pead nokutades toapoisi sõnu taga tõendada, kuna ta põllenurgaga oma wesiseks läinud silmi pühkis. Tohwer aga hakkas lugu jutustama ja püüdis seda wõimalikult laiade seletuste ja elawate käenäitamistega koolipreilile arusaadawaks teha. Mai oli kinnitajaks tunnistajaks, kes kõik oma pühapäewase Saksa keele sekssamaks otstarbeks ära raiskas ja Tohwri seletustele lõpmata peanikutamisega rõhku püüdis anda.
Nii sai siis Juliette mõlemate käest kuulda, missuguse ülbuse ohwriks waene Miina saanud. Opmann tükib plaanilikult oma teenija auu kallale, tüdruk paneb wõideldes wastu, ilmutab oma häda wiimaks peigmehele, see tuleb ühel ööl ootamata kombel appi ja maksab wihatujus wõrgutajale kätte. Wiimane ilmub, kui ta süüta tüdrukut juba ise löönud, mõisa kaebama, ja siin mõistetakse kohtuotsus, millest inimlikul mõistusel raske aru on saada: tüdruk saab mõisa-tallis, poiss haagikohtuniku juures ihunuhtlust. Tüdruk pekstakse weriseks, pandakse ta haawad soolwee läbi põrguwalul põlema; poiss aga wiidakse seotud kätega haagikohtuniku juurde, kuna peasüüdlane ise muidugi karistamata jääb, sest ega ta kaebama oleks läinud, kui tal midagi karta oleks olnud!
Koolipreilil puudus wõim, kõik seda uskuda; ta pidas terwet lugu ihukarwu püsti ajawaks waleks, wähemast aga määratumaks liialdamiseks. Wahest süüdistas tüdruk sellepärast opmanni, et iseenese süüd kahandada. Kuid Juliette südant haawas juba see tundmus, et ihulik karistamine X. mõisas, ehk see küll nüüd noore paruni walitsuse all seisab, ikka weel edasi kestab, et siin jälle üht naisterahwast on nuheldud, ja pealegi nii toorel kombel. Tema kahtlemine loo tõe kohta hakkas aga kaduma, kui Tohwer nüüd juurde lisas, mis põhjusel ta sündmust koolipreilile tulnud jutustama.
„Mai palub nüüd waese Miina nimel wreileni,“ ütles Tohwer, „et wreilen noore parunile jutustaks, kuda lugu õiete on olnud, et opmann natuke nina peale saaks. Arwata wõib, et opmann herradele asja hoopis teisiti rääkis, sest ega muidu Miinale, kes täieste ilmasüüta on, witsu oleks kästud anda. Opmann öelnud juba ise kodus Miina wastu, et ta tahab waletada, ning lisanud juurde: „Eks saa näha, keda ustakse, sind wõi mind.“
„Kelle juures on opmann kaebamas käinud?“ küsis Juliette wärisewate huultega.
„Eks sakste juures — kus mujal?“
„Muidugi wana herra juures!“
Selle kohta teadis Tohwer wastata, et ta opmanni täna hommiku kaunis wara paruni kirjutusekambrisse näinud astuwat, kus mõlemad herrad juba tööl olnud.
„Mõlemad?“ hüüdis preili Marchand, ja ta nägu awaldas jälle külma, tagasitõrjuwat umbusaldust. „See pole wõimalik,“ lisas ta kindlaste juurde, „Teie eksite, Tohwer, et mõlemad parunid käsu andsiwad Miinat peksta.“
„Kes selle käsu andis, seda ma ei tea,“ wastas toapoiss, „aga et mõlemad parunid kirjutusetoas oliwad, kui opmann sisse astus, seda tean selgeste; ma wiisin minut aega ennemine herradele sinna sigarid.“
Juliette pööras oma kahwatanud näo kõrwale; ta südame peal rõhus midagi nii raskeste ja walusalt, et ta hea meelega oleks karjatanud.
„Aga kas siis Miina ja tema peigmees parunitele ise ära ei seletanud, kudas lugu õiete oli?“ pööras ta wiimaks jälle toapoisi poole.
„Nende käest pole midagi küsitud,“ wastas Tohwer, „nad pole herrade ees käinudki.“
„Mis jutt see on? Kuidas wõidi neile karistust mõista, kui neid üle ei kuulatud?“
Toapoiss kehitas õlasid, kuna ta näo üle kentsakas, pool mõru, pool hale naeratamine lendas.
„Saksad usuwad opmanni üksi — ta on kõrgem kui teenija tüdruk ja külapoiss.“
Pilk, millega koolipreili kõneleja otsa waatas, awaldas umbusaldusega segatud hirmu.
„Ma ei usu seda kõik,“ ütles ta kärsitult ja pööras jälle akna poole. „Wähemast ei wõi õige olla, et nuhtlus enne mõisteti, kui kaebealuste süü selge ja kindel oli. Ma tahan järele kuulata, kudas kõik on olnud.“
„Wreilen,“ kuulis ta Tohwri alandlikku, paluwat healt uueste. „Waene Miina on opmanni juurest kohe ära läinud — külasse wanemate juurde. Opmann on kuri mees — Miina kardab, et ta teda selle äraminemise eest weel laseb karistada, wõi kudagi kiusata, wõi teda koguni oma teenistusesse tagasi tuua. Selle eest on tüdrukul kole hirm. Wreilen on ehk nii lahke ja palub noort parunit, et opmann Miinale enam paha ei tee ja teda wanemate juurde laseb jääda.“
„Seda tahan ma teha.“
„Opmann on ka ähwardanud, et Miina isa talu nüüd käest ära wõetakse,“ lisas Tohwer weel juurde. „Wreilen palub ehk Herberti herrat, et seda mitte ei tehta.“
Ka seda tõotas Juliette iseäralise kindla, julge healega.
Sellega ei olnud aga toapoisi jutt weel otsas. Ta arwas tarwilikuks, hea südamega koolipreili osawõtmist oma kaitsealuste kohta weel rohkem äratada. Seepärast ütles ta:
„Wreilen peawad ka teadma, et Miina peigmees meie Maie wend on. „Wreilen ehk mäletawad weel — seesama noormees, kes minewal sügisel mõisa tallis witsu sai, kui wreilen nii ehmatanud oliwad.“
Juliette mäletas Päärnat, seda suurt, tugewat, tõsise näoga teomeest, kelle elu-urtsikutki ta kord waatamas käinud, wäga hästi. Kuna ta kaastundlikult Maie peale waatas, küsis ta toapoisilt:
„Ja missuguse karistuse sai Maie wend seekord?“
„Talle on haagikohtuniku juures kaheksakümmend kepihoopi antud,“ wastas Tohwer. „See ei ole nalja-asi, wreilen! Päärn on tugew mees kui karu, aga ta olla siiski praegu sängis ja põdeda oma haawu.“
„Kaheksakümmend kepihoopi!“ kordas koolipreili, ja Tohwri meelest oli, kui kisuks ta wäike walge käsi rusikasse. Siis pööras preili Marchand läbitungiwa pilguga weel kord toapoisi ja tüdruku poole. „Ja Teie mõlemad usute kindlaste, et lugu nõnda oli, nagu Miina ja Päärn räägiwad? Teie ei kahtle mitte, et mõlemad õigust räägiwad? Teie süda tunneb seda selgeste?“
Tohwer tõmmas sõrmega üle kõri, mis pidi tähendama, et ta oma pea selle eest annab, kui lugu õige ei ole, ja kinnitas peaaegu wandega, et tüdruk ja poiss mõlemad auusad inimesed olewat, keda igaüks täieste usaldawat. Seda ei wõidawat aga opmannist mitte öelda.
„Kas temast halba räägitakse?“ küsis Juliette.
Tohwer ajas oma hallakad kulmukarwad üles kõrgele ja lõi põlastawalt mõlema käega.
„Sa taewake, wreilen! Ma ei tohiks ropp olla, aga pean siiski ütlema, et see mees mitmekordne isa on, ilma et tal naist oleks…“
„Kas ka Maie wennal walitseja poolt weel midagi paha on karta?“ päris Juliette, kuna ta pilk osawõtlikult toatüdruku ilusa kurwa näo peal wiibis.
„Eks ta teda kiusata wõi,“ wastas Tohwer, „ja iga wähema kui süü pärast talli wiia ka. Aga seda meest on juba nii kiusatud ja pigistatud, et ta sellega juba üsna ära on harjunud.“
„Reagi preilile Pearna koha-asja,“ sosistas Mai, kes aru saanud, et tema wennast jutt oli‚ kuna ta toapoissi kuuesabast tõmmas. „Ehk preili wõib tema eest koa midagi teha!“
Tohwer arwas isegi, et praegu paras pilk on, koolipreilile ka seda lugu jutustada. Tundis ta seda ju nii hästi. Ja kui keegi Maie wenda, kellest wana toapoiss ise kui tublist mehest palju lugu pidas, aidata wõis, siis oli see ainult preili Marchand. Wõi siis wana wilunud toapoisi eest midagi salajasse jääb, mis majas sünnib! Tohwer teadis ammugi, mis silmadega noor parun ilusa koolipreili peale waatab ja kui wäga ta teda auustab, tema mõju all seisab. Küsida wõis wahest ainult, kas Prantsuse preili aidata tahab; kuid selle kohta ei olnud kahtlust: kes tundis paremine koolipreili sooja südant waeste taluinimeste wastu kui Tohwer!
„Ega wreilen pahaks pane, kui ma Maie wennast weel midagi räägin,“ ütles ta wabandust paluwa naeratamisega, kuna Mai teda seega taga püüdis erutada, et ta salaja ta selga patsutas. „Sel mehel, wreilen, on üsna kurwad päewad, ja ta rõem oleks suur, kui keegi ka tema eest noorele mõisaherrale hea sõna ütleks.“
Juliette andis auusale mehele, kelle head ja õiglast südant ta nii mitmel puhul märganud, tõrkumata rääkimise-luba ning kuulatas kaswawa osawõtmisega pealt, mida Tohwer oma imeliku Saksa keelega ette hakkas kandma. Jutustaja algas Päärna isa õnnetuma looga, kirjeldas ta surma haagikohtuniku juures saadud peksu mõjul ja seletas, miks isa talu poja käest ära wõetud ning kuda kõik nooremehe katsed, parunilt seda wõi mingit muud talu rendi peale saada, nurja olla läinud — üksnes sellepärst, et wana parun teda ei sallida. Tohwer ei salanud, et Päärn äkilise wihaga ja kangekaelne on, aga wana parun ise pidada tunnistama, et tal wirgemat, hoolakamat ja ka auusamat teomeest ei ole, kui see „wastane hunt.“ Kõige kurwem olewat, et Päärn sel lool, kui talle kohta ei anta, naist ei wõiwat wõtta, sest ta pidada pisikeses saunahurtsikus elatanud ema toitma. Nii elada pruut ja peigmees kurba, lootusteta elu… Tohwer ei jätnud ka seda osa puutumata, mis mõisa kubjas Prits Miina ja Päärna armuloos mänginud.
„See on ju päris roman!“ hüüdis preili Marchand käsi kokku lüües, kui jutustaja lõpetanud.
Tohwer ei teadnud küll, mis sõna ‚roman‘ tähendab, oli aga mõjuga, mis tema jutustus preili kohta awaldas, wäga rahul. Sest wiimase nägu näitas, et lugu teda liigutas, ja tema ilusatest mustadest silmadest paistis nagu tõotus wälja, et ta midagi tahab ette wõtta. Seda awaldas lõppeks ka tema suu.
„Ma ei tea, kui palju minu sõna paruni juures maksab,“ ütles preili Marchand, „aga ma tahan temaga parajal silmapilgul kõigi nende asjade üle rääkida. Ma tahan parunit paluda, et ta Miina ja Maie wenna peale mõtleks.“
See tõotus oli Maie ja Tohwri meelest juba niisama hea kui wõit. Maiel oli nii hea meel, et ta koolipreili käele suud tahtis anda, mida see aga sündida ei lasknud. Tänulikul ärewusel lahkusiwad mõlemad preili Marchandi kambrist. —
Hoolimata suurest wäsimusest, mis Juliette linnareisilt kaasa toonud, ei tahtnud tal sel ööl kaua und silma tulla. Mida pidi ta kõigist neist hirmsatest asjadest arwama, mis ta täna õhtu kuulda saanud? Mis mees oli Herbert Heidegg, kui tema mõisas niisugused lood wõisiwad sündida, nagu see walitseja tüdrukuga ja tema peigmehega?… Kas see pole tükike rusika-õiguse ajajärgust? Ja see wõib mehe silma all — ei, mehe enese tahtmisel ja kaastegewusel sündida, kes wabamõttelistest, heldemeelsetest korraldustest räägib, kelle õiglane süda ülekohut ja selginud meel wägiwalda ei tohiks sallida!… Ta pole waba — ütleb Gottlieb Lustig — ta seisab wanemate ja seltskonna mõjude all. Olgu. Aga millal suudab ta ennast siis nende mõjude alt wabastada, kui ta sellega hakatustki ei tee? Wõi ei tahagi ta nende mõjude alt wabaks saada?… Siis waletas ta, kui ta seda toona tõotas… Herbert Heidegg waletas!…
Torkiw, piinaw walutundmus hinges, suikus Juliette Marchand alles hilisel öötunnil magama. —
Saatus tahtis, et ta juba järgmisel päewal mahti leidis, Herbertiga sündsal wiisil kokku saada ja rääkida. Noor parun ise tegi talle seda kõige paremal wiisil wõimalikuks.
Wana parun abikaasa ja wanema tütrega oliwad pärast lõunat naabrusesse wõersile sõitnud. Juliette istus wäikese näputööga aiapoolse rõdu peal ja püüdis seejuures oma piinawaid mõtteid lugemisega lahutada. Seal astus Herbert Heidegg aiast trepipealsele, pühkis higi näo pealt — ta tuli nähtawaste põllult — ja pööras koolipreili poole wiisaka küsimisega, kas ta siin jalgu puhata ja mõnda popsu sigarit suitsetada wõiwat.
Preili Marchandil ei olnud midagi selle wastu.
Herbert tõmmas omale tooli nurgast ja wõttis Juliette lähedal istet. Waikides pani ta sigari suitsema ja wahtis mõttes alla kewadises ehtes ilutsewasse aeda.
„No, kudas Teile meie wana Tallinn meeldis, preili Marchand?“ küsis ta wiimaks jutujätkuks.
„Ma rõemustasin, et ma jälle kord merd sain näha,“ wastas neiu.
„Teie armastate merd?“
„Wäga. Ta on nii lage, nii otsata ja piirita. Ma armastan wabadust, seepärast armastan ma merd.“
„Mina hoian oma aasade ja nurmede poole, mida mets piirab,“ naeratas Herbert. „Minu meri on mu heljuwad orase-wäljad.“
„On need tänawu heal järjel?“
„Lähewad korda. Lootuse järele saawad nad tulewikus rõemsamine mühama, kui ma põhjalikumal wiisil tööle hakkan. Eila sain esimese saadetuse moodsaid tööriistu — otsekohe Inglisemaalt tellitud.“
„Majanduslised uuendused on Teil siis juba käsil?“
„Ja, preili. Asjad peawad muutuma X. mõisas; ma tahan Aasia oludest wälja rabeleda. Teie peaksite kahe, kolme aasta pärast minu majapidamist, mu põldusid ja aasasid nägema!“
Juliettele ei meeldinud, mida ta kuulis. Tal käisiwad need rõemu ja iseteadwusega nuumatud kiidusõnad torkides südamest läbi. See mees on uuendused ja korraldused käsile wõtnud, aga kõige pealt iseenese majanduses! Teistega, kelle häda suurem, pole ta weel tegemist teinud!
„Muidugi saawad ka Teie rentnikkude põllud ja aasad edespidi ilusamine lokkama,“ tähendas Juliette pealiskaudsel toonil. „Neil on ju nüüd rohkem aega nende eest hoolitseda. Nad oliwad Teie wastu küll wist wäga tänulikud kingitud tööpäewade eest?“
„Kingitus pole neil weel käes,“ wastas Herbert, sigari-tuhka, mis ta põlwe peale kukkunud, tuulde puhudes.
„Weel mitte käes? Kas Teie talupidajad Jüripäewast saadik kergendatud tingimisi ei saanud?“
„Ei. See wõib alles edespidi sündida. Uus agrarseadus nõuab maade mõetmist ja hindamist, enne kui kergendatud määrused wõiwad maksma hakata.“
„Kas kergenduste andmine enne seda keelatud on?“
„Seda mitte. Ma tahtsingi uusi määrusi kohe maksma panna, pidin aga papale ja teistele wanematele põllumeestele järele andma, kes sellest kahju kartsiwad. Ei lähe ju ka palju aega, kus talupoegade kergendused loomulikul teel makswusele jõuawad.“
„Ma kuulen, et talurahwas rahutu olla ja kergendusi kohe kätte nõuda. Kas Teie peremehed ka säherdust soowi on awaldanud?“
„Ja, aga paraku pidin ma neile wastama, et ma seaduse järele pean käima. Kahandatud tööpäewade arw sunniks mõisnikka raha eest töölisi lisaks palkama, sulaseid pidama, ja selle wasta ei ole kõik põllumehed weel ettewalmistatud.“
„Kõik?“ küsis Juliette. „Peawad siis kõik korraga selle wastu ettewalmistatud olema? Ma usun, kel jõudu on, wõib sedamaid raha eest töölisi palgata. Kas Teie seda ei suudaks, paruni-herra?“
„Mina küll, preili, aga üksikud peawad ka üleüldsuse peale waatama, muidu kahjustame teisi. Kui üks wõib ja kaks mitte ei wõi, siis teeb ta nendele kahele kahju. Aga kui ka enamus wõiks, siis jääb ikka weel wähemus, kes mitte ei wõi, ja meie oleme ajaloolikult harjunud ka oma wähemuse tulusid tähele panema… Mõtelge, preili Marchand, kui suureks see segadus läheks, mis praegu juba seadusest wõeriti arusaamise pärast on alganud, kui mina kergendused kohe wälja jagaksin, minu üleaedsed seda aga mitte ei suudaks. Talupojad nõuaksiwad seda seal wägise, ja see tähendaks mässu.“
Ikka rohkem lõi Juliette rind kipitama. Sel mehel oliwad küll kiiduwäärilisel wiisil ta üleaedsete mõisnikkude tulud meeles, kuid talupoegade omadest waatas ta nii kergel südamel mööda, nagu poleks neil kõige wähematki tähtsust, nagu poleks mõisnikul kui ligimesel ja üleaedsel talupojaga ülepea midagi tegemist. Talupoeg wõib oodata ja kannatada — temast pole häda, meie tulud käiwad eel! See kalk, haawaw toon käis noore mõisniku kõnest, ta terwest mõttekäigust läbi, ja ta enese meelest oli see nii loomulik, nii iseenesest mõistetaw, et ta neid mõtteid kõige ilmsüütamal wiisil kui üleüldiselt wastuwõetud ja heakskiidetud tõde kuulutas.
Juliette püüe ei olnud mitte, temaga nende asjade üle waielusesse sattuda, ta tahtis ainult tema sisemist inimest uurida, et tema meeleolu ja loomuse üle selgusele jõuda. Seepärast hoidis ta iga arwustawa wastuse eest ja pani talle ainult küsimusi ette.
„Kas mõisnikkudest keegi talupoegade soowi tööpäewade wähendamise poolest pole täitnud?“ päris ta edasi.
„Ja, seda on tehtud. Aga need paar meest, kellest seda kuulda, kahetsewad oma heategu wististe juba. Nad oliwad ettewaatmatad. Nad tegiwad oma talupoegadele head, aga paljude teiste waldade omadele wäga halba. Meie naabri-kihelkonda, Kosele, on sõjawägi sisse marssinud, sest et talupojad, kes kuulda saanud, et orjust mõnes mõisas wähendatud, seda ka oma herradelt nõudsiwad ja oma kohused täitmata jätsiwad, kui nende tahtmist ei täidetud. Need inimesed langewad nüüd raske karistuse alla. Haagikohtunik peab neid sõjawäe toetusel — kahju küll! — ihunuhtluse läbi seadusetäitmisele sundima. See oleks wististe tulemata jäänud, kui need paar mõisnikku oma heateoga nii rutulised ei oleks olnud…“
„Mulle tuleb meelde, paruni-herra, et Teil talwel talurahwa kooliküsimus soojalt südame peal oli,“ ütles Juliette wäikese waheaja järele. „Teie wald pidi, kui ma ei eksi, warsti külakooli saama. Kas see mõte weel elaw on?“
„Kooli asutamine on õiguse pärast kogukonna enese asi,“ wastas Herbert, kuna ta weidi kohmetanult kepiga oma saapanina peale kopsis. „Minu poolest sünnib aga muidugi kõik, mis asja toetamiseks ja edendamiseks waja on. Seni pole mul weel aega olnud järele küsida, kas wald selles asjas juba otsust on teinud. On ju ka waewalt kuu aega uue seaduse maksma-hakkamisest möödas.“
„Kas Teie selle ettewõtte erutamist ja juhtimist ei mõelnud oma kätte wõtta?“
Herbert hakkas naerma.
„Tõe poolest, paremat südametunnistuse äratajat kui Teie mul olete, ei wõi ma omale enam soowidagi! Aga Teie wõite julge olla, preili Marchand, et ma oma tõotust ei unusta. Teie peate mulle aga natuke aega andma ringi waadata!“
„Teie ei ole mitte pahane, et ma oma nina Teie asjade sisse pistan, paruni-herra?“
„Teie peale pahane? Ei!“ wastas noormees soojalt. „Ma annan Teile täielise woli, minuga tõreleda, nii palju kui Teie süda kutsub. Ma olen õnnelik, et Teie minuga ülepea kõnelete! Seda õnne ei saa mulle paraku mitte sagedaste osaks.“
„Seda woli tahan ma sedamaid tarwitada.“ ütles Juliette, aga mitte naljatades, waid wäga tõsiselt. „Kui mitte kõik wale ei ole, mida ma tean, siis on Teie mõisas, paruniherra Heidegg, neil päewil õiguse wastu wäga raskeste eksitud.“
Herbert pööras näo rahutuma pilguga neiu poole.
„Soo? Ja mis asjas?“
„Teie olete süüta inimest raskeste lasknud nuhelda.“
„See ei ole õige, preili Marchand! Keda Teie mõtlete?“
„Walitseja Winteri tüdrukut Miinat. Teda on esmaspäewa hommiku mõisa-tallis halastamata wiisil peksetud.“
„Aga see ei olnud mitte süüta inimene, armas preili! Ta oli oma peremehe keelu wastu öösetel mehi oma juurde lasknud, ja kui ühel ööl kedagi niisugust wälja mindi ajama ei lasknud tüdruk walitsejat kööki ja andis talle jämedad wastused. Winter pidi ukse wägiwaldselt awama. Nüüd tikkus tüdruku seltsiline majaisanda kallale ja tüdruk ässitas teda selleks taga. Walitseja löödi uimaseks maha ja pekseti peaaegu wigaseks. See oli otse inimese elu kallale kippumine, ja niisugust tegu peab ometi karistama!“
„Kust Teie teate, paruni-herra, et kõik nii sündis?“
„Walitseja Winteri käest.“
„See oli kaebaja?“
„Ja.“
„Aga mida kaebealused räägiwad?“
Herbert hakkas ennast tooli peal rahutumalt nihutama.
„Seda ma ei tea mitte.“
„Kuidas? Teie teate ainult, mis kaebaja tunnistab, mitte aga seda, mis süüdistatawatel ütelda, on? Kas sündmus pealtnägijate läbi nii kindlaks tehti?“
„Ei, pealtnägijaid ei olnudki. Aga walitseja armetu olek tunnistas liig selgeste, mis temaga sündinud. Ta silmad oliwad hoopidest sinised ja terwe teha nii ära puretud, et ta waewalt suutis käia.“
„Kui pealtnägijaid ei olnud — kust Teie siis nii kindlaste teate, kes teda üleüldse peksis?“
„Seda ütles ta ju ise.“
„Tema ise! Aga kui ta tõtt ei rääkinud?“
Herbert jäi Juliette otsa wahtima, otsis sõnu, aga waikis.
„Ma ei mõista Teid, preili,“ ütles ta wiimaks. „Mis otstarbel pidi walitseja Winter seda waletama, kes tema kallal wägiwalda tarwitanud? Miks pidi ta neid kahte süüdistama ja mitte seda, kes teda puutunud?“
„Aga kui tal selleks tungiwad põhjused oliwad? See on ju mõeldaw. Igatahes pole ma aga kunagi kuulnud, et kaebealuseid üksnes kaebaja süüdistamise peale süüdlasteks mõistetakse — pealegi ilma et neid üleüldse oleks üle kuulatud! See on — palun lahkeste wabandada! — weidi ühekülgne kohtumõistmine ja seepärast ülekohtune, wägiwaldne… “
Sügaw puna wärwis paruni ilusa näo tõmmuks. Wihastas ta selle mütsuwa etteheite üle, mis talle pähe wisati? Wõi tundis ta häbi? See jäi kahewahele. Wähemast ei kaotanud ta oma rahu.
„Teil wõib õigus olla, et minu isa ja mina kohtumõistmise wälise wormi poolest mitte õiguseteaduse nõudeid hästi tähele ei pannud,“ wastas ta. „Kuid selles oleme julged, et meie asja enese ja oma otsuse poolest mitte ei eksinud.“
„Millest Teie selle kindluse järeldate?“
„Meie tunneme seda meest, kes walitsejale kallale tikkus, juba ammugi kui õelat, wägiwaldset wastuhakkajat, keda selle süü pärast juba ennemalt on karistatud. Teiseks tunneme meie seda halba pruuki oma talurahwa seas, et poisid öösetel tüdrukute juures wastuwõtmist leiawad.“
„Aga kas Teie ka walitseja Winteri elukombeid tunnete?“
„Ma ei tea mitte — ma olen siit kauemat aega ära olnud…“
„Aa soo! Mis siis, paruni-herra, kui walitseja Winter ise öösel oma tüdruku juures wastuwõtmist lootis leidwat, seda aga mitte ei leidnud, sest et tüdrukule keegi teine armsam oli, ja et see armsam armukadeduse wõi ka tüdruku kaitsemise pärast walitsejale teed tuppa tagasi näitas?“
Herbert jäi pärani silmil rääkija peale wahtima.
„Preili Marchand — Teie teate sellest asjast midagi?“ hüüdis ta siis.
„Ja,“ wastas see, „wähemast nii palju, et ma Teie kohtumõistmise wiisi õigeks ei suuda pidada. Ma tean nimelt, mida süüdlasteks mõistetud kaebealused tunnistawad.“
„Ja see on?“
„Ei midagi wähemat, kui et peigmees oma pruudi auu ülbe pealetikkumise wastu kaitses. Et ta seda wägiwallaga tegi, on muidugi seaduse ees süü, inimlikult mõeldes peab teda aga wabandama. Ma usun, et iga teine mees tema asemel sedasama oleks teinud. Tüdruk on aga igast süüst waba. Ta on kaebaja kättemaksmise ja Teie kohtumõistmise halatsemisewäärt ohwriks saanud.“
Ikka piinlikuma põnewusega wahtis noor parun neiu otsa.
„Nõnda kirjeldawad tüdruk ja poiss seda lugu?“ küsis ta.
„Ja.“
Ning Juliette jutustas talle loo Tohwrilt saadud teatuste järele põhjalikumalt ära. Seejuures märkas ta, et Herbert sügawa tähelpanemisega kuulatas. Kui ta lõpetanud, küsis parun Heidegg:
„Aga kust Teie siis teate, et tüdruku ja poisi tunnistus õige on, walitseja oma aga mitte? Siin on tunnistus tunnistuse wastas — pealtnägijaid ei ole; tõenäolisem on aga, et kaebealused oma kaitseks wale appi wõtawad, kui et seda kaebaja teeks.“
„Kas Teile kaebaja kombe-elu tuttaw on, paruni herra?“ küsis Juliette.
„Kombe-elu? Ma tean ainult, et ta tubli põllumees ja minu isale kauemat aega ustaw teenija on olnud.“
„See wõib olla. Aga kas Teie tema olekust naisterahwaste wastu, kes tema meelewalla all seisawad, midagi teate?“
Herbert mõtles järele.
„Kui ma õiete mäletan, siis oli mõne aasta eest kuulda, et Winterile üks teataw äpardus olla juhtunud. Lähemat ei tea ma aga seeüle mitte.“
„Teil saab kerge olema seeüle teateid korjata. Mulle tõendati, siin teadwat iga inimene, et walitseja Winter mitte mees ei olewat, keda naisterahwad kombelisest küljest wõiksiwad usaldada. Teatawaid ‚äpardusi‘ olla tal rohkem kui ükskord juhtunud… Selle wastu ei teata nuheldud kaebealuste kohta säherduste asjade poolest midagi halba. Tüdruk, keda ma ise tunnen ja kelle kohta ma teiste arwamisi olen kuulnud, ei anna oma oleku ja wälimuse poolest kõige wähemaks kahtluseks asja. Ta armastab juba mitu aastat liigutawa truuduse ja meelekindlusega meest, kellest ta ei teagi, kas see teda äranähtawal ajal naiseks suudab kosida. Ta truudus on nii kõikumata, et ta kellegi teise, wäga wisa peigmehe, kes temale kõik pakkuda wõis, mis niisugune talutüdruk wõib soowida, peaaegu wägiwaldselt enesest eemale tõrjus, et aga waese, lootusteta sulase wastu truudust pidada. Opmanni tõendus siis, et see tüdruk meestega — see on mitmetega — öösiseid kokkutulekuid pidas, ei wõi juba selle pärast õige olla. Aga tüdruk ei olla‚ nagu ta kinnitab ja nagu seda temast ka ustakse, oma peigmeestki öösetel wastu wõtnud, ehk küll säherdused kooskäimised siin maal wiisiks olla. Otse ilmuskumata on aga minu meelest, et see wiisakas, karsk tüdruk oma peigmeest leiwawanemat peksma wõis ässitada… Nooremehe kombe-elust aga on ka aina head kuulda. Ta wõib ju äkilise wihaga ja trotsliku loomusega mees olla, aga säherdusi äpardusi, nagu opmann Winterile, ei olewat temale ialgi juhtunud… Nii ei leia ma miskit mõistlikku põhjust, miks opmanni tunnistust rohkem peab usutama kui nende kahe oma. Täieste arusaamata on mulle aga, nagu juba öeldud, Teie kohtuotsus, mis üksnes opmanni kaebtuse peal põhjeneb.“
„Meie oleme harjunud oma kõrgemaid ja haritud teenijaid rohkem uskuma ja usaldama, kui taluinimesi,“ wastas Herbert tasahiljukeste, kuna ta üles tõusis ja murelikult paar korda edasi-tagasi kõndis. „Ma kahetseksin aga wäga, kui papa ja mina selles asjas oleme eksinud ja kui meie läbi kellelegi ülekohut on sündinud. Teie wõite julge olla, preili Marchand, et ma selle loo põhjalikult läbikatsumise alla wõtan.“
„Kas Teil teada on, paruni-herra, kuda ja mis määral mõlemat süüdlaseks mõistetud inimest on karistatud?“
„Tüdruk pidi kaheksateistkümme witsahoopi saama; poisi karistus jäi kohtuniku määrata. Mul pole weel meelde tulnud järele küsida, kui suur tema nuhtlus oli.“
„Kaheksakümmend kepihoopi palja ihu peale, paruni-herra.“ ütles preili Marchand rõhuga, ja ta must silm leekis. „Mees, ehk küll hiiglatugewusega, on sellest haige. Ja haige on ka tüdruk… Kui ma küsida tohin, paruni-herra: kas Teie karistuse-määrusel tüdruku kohta weel üks raskendaw lisandus juures oli?“
„Ei.“
„Kes oli nuhtluse kätteandmisel ülewaatajaks?“
„Opmann Winter.“
„Kaebaja ise?!“
„Ja.“
Kibe, pilkaw naeratamine kärsutas Prantsuse neiu tulipunaseid peeneid huuli. See naeratamine ajas parunile uueste tõmmu were põske.
„Siis mõistan ma ka, et hoopide arw, nagu räägitakse, kolmekümne ümber ulatanud ja et õnnetuma ohwri werine ihu ka weel silgusoolweega üle ujutatud, et aga alatuma kaebaja kättemaksmine täielik oleks.“
„Mis Te räägite! Silgu-soolweega?“
„Ja Teie ei tea sellest midagi?“
„Ma kuulen seda esimest korda! Minu isa ja minu käsul pole see mitte sündinud!“
„Noh, siis õpite sellest teost mehe loomust ja kombe-elu tundma, keda Teie nii wäga usaldasite, et Te temast kui kaebajast ka weel ta teise wastase nuhtleja tegite. Ma pean tunnistama, paruni-herra, Teie maal walitseb hoopis iseäraline õigus! Säherdusi arwamisi õigusest pole ma weel kuskiltki leidnud!“
Herbert Heidegg oli huuled tugewaste kokku pigistanud ja kõndis, käed ristis selja peal, kortsus kulmul edasi-tagasi. Ta näis asja üle kõige piinlikumate tundmustega järele mõtlewat. Wiimaks jäi ta koolipreili ette seisma ja ütles:
„Kui siin eksitus on juhtunud — ja ma hakkan Teie seletuste järele tõeste kartma, et lugu nõnda on — siis kahetsen ma seda südamest, ja ma arwan, et minu isa sedasama teeb. Minu lähem ülesanne saab olema, et ma sündmuse kohta selgust muretsen. Õige süüdlane ei saa siis karistusest ilma jääma; neile aga, kes süüta kannatanud, tahan ma hea meelega tasu anda… Teile aga, armas preili, pean ma tähendama, et Teie minu üle liig waljuste kohut mõistate. Kas Teie mitte ei leia, et minu eksitus — kui ta eksitus peaks olema — kõige wähemast wabandataw on? Mõtelge ise: minu isa kaua-aegne truu ja ustaw teenija, mõisa walitseja, mõisapolitsei asemik ja wolinik, tuleb ja tõstab kellegi peale kõige kindlamal, usutawamal toonil kaebtust; süüdistamine on mu isa ja minu meelest täieste tõenäolik; luulet, walet wõi liialdust ei paista kuskilt wälja, ning kaebaja wälimus annab meile tema sõnade kohta täielise kinnituse. Meil pole wähematki kahtlust, et kõik nõnda on sündinud, kuda meile räägitakse. Mis ime siis, et meie kõik usume, kaebealuste ülekuulamist asjataks peame ja oma ärewuses süüdlastele karistuse määrame?“
„Wõib olla, et Teie seekordne eksitus wabandataw on,“ wastas Juliette. „Aga wabandataw pole mitte Teie kohtumõistmise wiis, mida Teie harilikuks nimetasite. Teie tähendasite, et Teie oma kõrgemaid ja haritud teenijaid rohkem usute ja usaldate kui talupoegi. Ma tahaksin teada saada, mispärast? Miks Teie arwate, et teomees ja toatüdruk kombeliselt pahemad on kui opmann, pereneitsi wõi koolipreili? Üleüldise arwamise järele leiduda ju harimata külainimeste seas rohkem rikkumata inimesi kui nõndanimetatud haritud ringkondades.
„Meie maal arwatakse selle üle teisiti, minu wali kohtumõistja“, wastas Herbert, „ning wististe headel põhjustel. Meie talurahwas ei ole sugugi nii rikkumata, kui me soowiksime. Seks wõiksin Teile palju näitusid anda, ma nimetan aga ainult ühte. Meie talupoja kombelise tunde järele ei ole sugugi ülekohus mõisa waranduse külge igal mõeldawal wiisil puutuda. Talupoeg warastab mõisa omandust, kui tal seks aga wähegi mahti on, kõige rahulisema südametunnistusega. Ta warastab rehelt wilja, põllult kardulid, aiast puuwilja, aasalt heinu, metsast puid, ja kui ta wiinawooriga linna läheb, siis puurib uuele terwele aamile augu sisse ja warastab piiritust. Need kõik on meil igapäewased harilikud nähtused.“
„Kas teate, armas sõber — ma ei imesta nende kurbade nähtuste üle sugugi,“ wastas Juliette Marchand. „Minu meelest on lugu nii, et mõisnik ja talupoeg Teie maal üksteisega majandusliselt sõda peawad, kus juures talupoeg palju nõrgem pool on ja seepärast sõjariistade walimises nii piinlik ei wõi olla. Talupoeg näeb lihtsalt, et mõisnik temalt kõik wõtab — miks ei peaks siis talupoeg ka oma wastaselt midagi sõjasaagiks wõtma? Saagi-wõtmine sõjas on ju lubatud — on ju ka harilik nähtus!… See ei wõi ju mitte asja muuta, et mõisnikul seaduslik woli on talupoja waralist jõudu wõtta, talupojal ta wastase wara kohta aga seda woli mitte ei ole. Talupoeg saab aru, et see woli ülekohtune on, ta ei pea mitte õigeks, et tema mõisnikule, kes temast palju rikkam on, kõik oma ihulise ja waralise jõuu peab ohwerdama, mõisnikult aga midagi ei wõi wõtta. Ja et ta seda õigeks ei arwa, siis wõtab ta mõisnikult midagi ja ta südametunnistus on seejuures üsna rahuline — seda enam, et ta näeb, et mõisnik sellest hoolimata ikka rikkaks jääb, tema ise aga ikka waeseks.“
Wist kahetses parun Herbert juba, et ta Juliettele nii laialise arwustuse-õiguse andnud. Tema näos tuksus midagi, millest mitte just lõbus meeleolu ei selgunud. Aga et ta neiule karedalt ei raatsinud kosta, siis püüdis ta weel kord naljatamisega asjast mööda saada.
„Kui Teie meie talupoegade keelt mõistaksite, kallis sõber,“ ütles ta, „siis ei kahtleks ma silmapilkugi, et Teie nende sekka astuksite ja neid waeste mõisnikkude wastu päris õigele sõjale üles kihutaksite. Aeg on ju selleks wäga sünnis. Rahutu käärimine on juba peale hakanud. Ainult kõneosaw, waimukas ja südi juhataja puudub weel…“
Wist ei meeldinud aga Juliettele see naljatamine, sest ta läks temast kinni hakkamata mööda ja lähenes oma sõbrale selle asemel uue hoobiga.
„Kui ma õiete mälestan, siis oli Teil, paruni-herra, nõuu, ihulikule karistusele oma mõisas kitsendust teha, et seda wiimaks hoopis kõrwale heita. Walitseja tüdruku karistamine ei näita aga mitte, et Teie selle nõuu täidesaatmisel olete.“
Herbert wõttis jälle neiu wastas istet ja waatas talle otsekoheselt näosse.
„Mina ei olnud mitte selle karistamise poolt, preili Marchand,“ ütles ta. „Kõik minu tundmused tõrkusiwad selle wastu, iseäranis sellepärast, et karistataw naisterahwas oli. Ma olin aga sunnitud oma isale järele andma, kes niisuguse karistuse poolt oli.“
„Teie olite sunnitud?“ küsis Juliette.
„Ja… Meie oleme harjunud oma wanemate sõna kuulama ja nende nõuuandmist tähele panema. Meie arwates on see laste kohus wanemate wastu. Meid on nõnda kaswatatud ja õpetatud, ja seda nõuab meilt meie kombeõpetus.“
„Ükski kombeõpetus ei nõua, et laps oma südametunnistuse wastu peaks wanema sõna kuulama. Muidu peaks ju laps wanemate käsul ka wargile minema.“
„See wõrdlus ei ole minu meelest mitte kohane, preili Marchand,“ wastas noor parun weidi äritatult. „Ma tahtsin ainult öelda, et minu isa minust palju wanem on, et tal palju rohkem elutarkust on kui minul, et ta inimesi ja olusid palju enam tunneb kui mina; sellepärast pidasin ma oma kohuseks, temale järele anda, tema nõuu kuulda wõtta.“
„Ja see nõu oli?“
„Tema arwas, et pehmus nii raske süü kohta — meie uskusime selle süü sisse walitseja tunnistust mööda — otsekohe kahjulik on… Tüdruku nuhtlemine mõisas tähendas pealegi karistuse kergendamist. Kui meie Miina haagikohtuniku ette oleksime saatnud, siis oleks ta seal igatahes ka ihunuhtlust saanud ja julgeste palju raskemat.“
Juliette ohkas. Igalt poolt, kuhu ta silmad pööras, paistsiwad talle keskaegsete olude paksud ja kõrged wägiwalla-müürid wastu. Peale häbistawa ihunuhtluse ei olnud alamast seisusest inimese tarwis muud karistust olemaski — kepi ja witsaga õpetati rahwale woorust ja kombe-elu, nendesamade abinõuudega karistati ka kuritöösid. Ja see noor, õiglaste aimetega haritud mees seisis nii täieste nende olude wõimu ja mõju all, et ta oma paremad tunded ja püüded hõlma alla pistis ja wanemate ajaloolise eeskuju järele ülekohut edasi tegi, seda pealegi weel wanemate sõnakuulmise wooruseks pidades…
Ärarääkimata kurbtus asus neiu hingesse. Tema meelest oli, kui istuks ta leinates rusuks läinud paleuste aherwarre otsas. Ta oli sellest mehest palju lootnud, pidi aga nüüd nägema, et ta paljalt soninud. Mõjud, mille all see mees seisis, oliwad liig wõimsad, ja tema loomus nende wastu wõitlemiseks nähtawalt liig nõrk. Ta oli rohkem tõotanud, kui ta täide suutis saata. Temast saab kahtlemata seesama mõisnik, nagu teised kõik on, üksnes wast selle wahega, et talupojad ja teenijad teda „heaks herraks“ kutsuwad, sest et nad enamiste õelaid tunnewad. Aga kui palju wahet on siis hea ja kurja herra wahel? Hea herra nõuab talupojalt sedasama, mis kuri herragi, muudkui et ta nõudmise toon ja ta nägu seejuures wähe pehmemad on; wahest määrab ta kolmekümne hoobi asemel ka ainult kaheksateistkümmend…
Juliettel ei olnud himu seda mõlemale nii piinlikku harutamist edasi kesta lasta, seepärast ruttas ta lõpule ja kandis ainult weel Miina edespidise käekäigu ja Päärna tulewiku kohta käiwad palwed parunile ette.
„Walitseja tüdruk, kes oma peremehe wiha ja kättemaksmise eest külasse wanemate juurde on põgenenud, kardab herra Winteri poolt weelgi wägiwalda ja tagakiusamist. Minult on soowitud, et ma temale Teie kaitset opmanni wastu paluksin. Wiimane wõiks tüdrukut ehk weel oma teenistusesse sundida tagasi astuma, ja selle eest on Miinal suur hirm.“
„Minu kaitse peale wõib ta julge olla — ka siis, kui ma ta süüdlase leian olewat,“ wastas Herbert ruttu.
„Miinal on aga weel üks kartus: walitseja Winter on ähwardanud, et tüdruku isa oma talust ilma pidada jääma.“
„Mispärast?“
„Sellepärast‚et tütar walitseja wiha all seisab.“
„Seda olla Winter ähwardanud?“
„Ja.“
„Temal pole ju wõimust kellegi käest talu ära wõtta!“
„Aga tal ehk on mõju nende kohta, kel selleks wõimus on, nii nagu tal mõju oli oma wastaseid nuhelda lasta, ilma et wiimaste süü kindel oleks olnud.“
Herbert raputas ägedalt pead. Ta silmadest leekis kuum wiha.
„Oma teenijate mõju all pole Heideggid ialgi nii wäga seisnud, et nad ära unustaksiwad, mis õigus ja ülekohus on!“ hüüdis ta. „Teie wõite julge olla, preili Marchand, et Miina isa oma koha peale jääb, ka siis, kui ta tütar süüdlane peaks olema.“
„Ma tänan Teid, parun! Muud wastust ma Teilt ka ei oodanud… Kas ma Teile weel ühte palwet tohin ette kanda?“
„Ja see on?“
„Ma olen nimelt julge, et Teie läbikatsumisel, kui Teie seda põhjalikult ja ilma kellegist hoolimata ette wõtate, mõlema karistatud kaebealuse süütaus tagajärjeks saab olema. Sel puhul tõotasite mõlemale tasu anda. Kõige soowitawam tasu neile mõlemale oleks, kui Teie neile wõimalikuks teeksite abielusse heita. Seda wõiksiwad nad siis, kui teomees Päärn peremeheks saaks. Paruni-herra, andke sellele mehele ta isa talu tagasi!“
„Minu isa on wäga selle wastu — —“
„Mispärast?“
„See mees on wastane, wägiwaldne, kangekaelne… “
„Ja neid omadusi arwate Teie waljusega häwitada wõiwat? Mõtelge ise järele, kas see wõimalik on! Kas ei toeta ja kõwenda waljus ainult säherduse iseloomu halbu külgesid, kas ei ärita see teda ikka wisamale wastupanekule, ikka sügawamale wihkamisele? Tehke teda oma wastu tänulikuks, ja ta põuest kaowad wägiwaldsed, kangekaelsed tunded ja püüded. Teie wõite teda üksnes seeläbi taltsutada, et Teie teda enese poole tõmmate; eemale hurjutatud on teda juba küllalt, ilma et ta ennast oleks parandanud.“
„Teil wõib õigus olla, preili Marchand,“ wastas Herbert iseäralise kareda healega. „Ma tahan ka seda Teie soowi täita ja sellele „rööwlipealikule“, nagu mu isa teda nimetab, edespidi talu anda — kui wõimalik, ta isa koha… Nüüd lubage aga, et ma wärske tuule kätte lähen… Mu pea walutab, mu süda pakitseb. Mind pole weel eluilmas nii raskeste süüdistatud ja hukka mõistetud, kui täna.“
„Teie pahandate minu üle?“ küsis Juliette.
„Ja,“ hüüdis parun Herbert ja tõttas juba trepist alla, „aga mitte muu pärast, kui et ma niisugusest kohtumõistjast ja nõuuandjast edespidi ilma pean jääma! Mul oleks teda nii wäga tarwis!“