Mahtra sõda/13
13.
Kui uus „Eestimaa Talurahwa Seadus“ 1857. aasta jooksul Saksa ja Eesti keelde ümber oli pandud[1], ilmus „Eestimaa Kubermangu Ajalehes“ 21. apr. 1858 Wene keeles ametlik kuulutus, et seadus sellesama aasta Jüri-päewast, 23. aprillist, peale makswusesse astub. Talurahwale teatati uue seaduse ilmumist kirikutes kantslist ja juhatati talitajaid kihelkonna-kohtusse, kus neile seaduseraamatud kätte antawat.
Talurahwa pärastiste eksiarwamiste ja wisa umbusalduse juures osalt süüdi oli see kindluseta ja ühtsuseta wiis, kuda temale uue seaduse ilmumist teada anti. Kirikutes pidi seda‚ nagu harilik, kolmel pühapäewal järgemööda tehtama; see ei sündinud aga; õpetajad oliwad mitmes kihelkonnas esimese „mahaütlemise“ järele märkuse saanud, kuulutust järgmistel pühapäewadel mitte enam korrata. Teistes kihelkondades määrasiwad õpetajad pühapäewa ette ära, mil nad kogudust uue seadusega awalikult ja pidulikult tahtwat tutwustada. Oodatud pühapäew jõudis kätte, rahwas woolas murruna kirikusse, kuid seal teatati kõigi wõerastuseks, et järgmisel pühapäewal kihelkonna-kohtuherra oma ametikohas seadust ilmutab, ja nimelt mitte kõigile, waid üksnes talitajatele. Kuid seegi tõotus ei läinud igal pool täide, waid juba öeldi järgmisel pühapäewal kirikus jälle, et uut seadust mitte kohtus ei seletata, waid edespidi kord talitajate koosolekul — wist siis wallakohtutes. Nii jäeti seaduse kuulutamine ilma piduliku laadita. Kihelkonna-kohtunikud ei wõtnud enamiste waewakski, wallawanematele uue seaduse kohta miskit seletust anda, kui nad neile raamatud kätte andsiwad, waid juhatasiwad neid, kui nad ise kõigest aru ei saawat, kirikuõpetaja juurde seletust pärima. Nõnda sündis ka Juuru kihelkonnas. Oli aga ka neid hingekarjaseid, kes enne seaduse mahaütlemist wäga pühaliku jumalateenistuse ära pidasiwad ning tänupalwes mõisawanemate peale taewa õnnistust maha palusiwad nende suurte õiguste ja eesõiguste eest, mis nad oma armust talurahwale kinkinud. Et aga talupoeg neid õigusi ainult Keisri poolt oli oodanud, pealegi mõisniku tahtmise wastu, siis raputati säherduste kiidujutluste üle kahtlaselt pead. Kui palju neid kihelkondasid oli, kus juba kantslist teati öelda, et mitte terwe seadus 23. aprilliga maksma ei hakka, seda pole teada; talurahwa üleüldine kindel arwamine oli kohe see, et ammu oodatud seadus täieliselt maksma on pandud. Alles palju hiljem awaldati seletus, et need punktid uues seaduses, mis teorendi kohta käiwad, alles siis maksma hakkawad, kui talumaad on mõedetud ja hinnatud. Enne seda oli aga ametlik leht „Maawalla Kuulutaja“ kindla teadaandmise toonud, et uus seadus 23. aprillist peale täieliselt maksma on hakanud ja et wana seadus niisama täieste makswuse olla kaotanud. See aitas segadust muidugi suurendada.
Uue seaduse teatajate seas oli ka J. W. Jannseni „Perno Postimees“, mis 1857. aastal ilmuma hakanud. Et aga sellel Tallinnamaal, kus rahwas waimuwalguse poolest wäga madalal järjel seisis, hoopis wähe lugejaid oli, siis ulatas tema heal ainult mõnda wähesesse kihelkonda. Aga ääri-weeri mööda, suust suhu, kuuldi siiski, et ka see rahwaleht teatas, kui oleks uus seadus kuulutamise-ajast peale täiel jõuul maksmas. —
Uus seadus wäljas! Ometi kord wäljas! See rõemusõnum lagunes esimeste awalikkude teatuste järele nagu kulutuli üle terwe kubermangu laiale. Rahwa rusutud rinnast tõusis kergendaw õhkamine, ta muljutud selg ajas enese sirgemale, ta kustunud silmast tungis lootuse sätendaw helk. Keiser on meie hädast kuulnud ja meile appi tõtanud! Ei aidanud midagi, et mõisnik wastu pani, et ta seadust meie eest püüdis warjul pidada! Nüüd on ta meil käes, ja mis ta käsib ja annab, üksnes seda tahame teha ja wastu wõtta!
Waewalt oliwad talitajad uued seaduseraamatud kihelkonna-kohtust koju toonud, kui nende juurde igal pool päris rahwarändamine algas. Igaüks tahtis kallist asja oma silmaga näha ja tema sisu kuulda saada. Liig raske töö ja pitsitaw waesus, mille all talupoeg kannatanud, oliwad lootused nii pingule ajanud, et uuest „roamatust“ nagu taewa ilmutusi oodati. Rahwa waestes walgustamata peades oliwad kõiksugu unenäod tekkinud, mis julguse ja segaduse poolest igast piirist üle läksiwad. Soniti mõisa-orjuse täielisest ärakaotamisest, maksuta maa jagamisest ja kõiksugu isiklistest priiustest, mida enestele lähemalt ei mõistetud ettegi kujutada. Pühaliku auukartusega waadeldi kallist raamatut talitaja laua peal, ja nii mõnigi kohkus ära, kui selle nii suure nägi olewat — kaugelt peale 300 laia lehekülje 1315 paragrahwiga ja paljude lisade, plaanide ja mudelitega! Kust otsast niisugust lugema hakkad — päris wäike piibel! Ja wõi see lugemine isegi nii kerge asi on! Oli ju talitajaidki, kes lugeda ei mõistnud, ja see, mida lugemiseks kutsuti, oli wilets, raskejalgne weerimine tiku abil. Kuid julge pealehakkamine on pool wõitu. Ja oma silm on siin kuningas. Kästi küll õpetaja käest seletust küsida, kui ise aru ei saa, aga mine nüüd tea, mis see seletab! Õpetaja saks nagu iga teinegi! Wõi temagi talupojale head soowib!… Ja kirjeldamata õhinaga asuti seaduseraamatu uurimisele, löödi isekeskes waieluse-lahinguid tumedate kohtade pärast, kisti raamatut ühe käest teise kätte ja nähti öösel ainult seaduse-punktidest und. Mõnes paigas olla seda uurimise-tööd nii mõjuwalt toimetatud, et raamat meeste käes ära lagunenud…
Wäga wilets lugemise-meister oli ka X. walla talitaja. Kui peremehed esimesel õhtul tema juurde kokku tuliwad ja teda uut seadust ette paniwad lugema, sai ta esimesel poolel tunnil ainult raamatu pealkirjaga ja paari sissejuhatawa paragrahwiga toime, ning needki jäiwad pealtkuulajatele tumedaks, sest seaduse keel on raske. Ja seejuures tilkus lugejal higi otsa eest. Tema abimees ja teised walla-ametnikud polnud ka mitte osawamad.
Kustutati siis esimest uudishimu peaasjalikult raamatu wälimuse waatlemisega. Ta käis käest kätte nagu mõni ime-asi. Üks leidis ühte, teine teist tähendada.
„Kõige pealt woadake, mehed, järele, kas Keisri käsi all on,“ ütles Tõntsu Peeter, kelle wigased silmad ainult raamatu pikkust ja laiust seletasiwad.
Hakati Kõigekõrgemat allkirja otsima; waadati raamatut eest ja tagant.
„Ei ole näha kuskil,“ ütles Siimu-Jüri.
„Mis sa reagid — näe siin on ju,“ õpetas Pärtli Jaan, kes piiblit ja palweraamatut kaunis sorawalt oskas lugeda. „Siin seisab ju suure tähtedega: „Suure Auliko Keisri Herra ja kõige Wene riigi Isiwalitseja nimel…“
„Jah — ‚nimel‘,“ hüüdis Tooma-Tõnu Mihkel, „aga kus seisab Keisri käsi, mis ta ise on alla teind? Tema nimel wõisiwad ju saksad, Jumal teab, mis teha ja kirjutada!“
„Näe, rida läheb ju edasi, — miks sa poolelt jätsid, Joan?“ hüüdis keegi Pärtli peremehe kõrwalt.
„Isiwalitseja nimel,“ loeb Jaan edasi, „Isiwalitseja nimel Walitsejast Senatist antud käsk!“
„Säh sulle! Sinati käsk on siin ülewal, aga kus Keisri käsi?“ hüüdsiwad healed läbisegi. „Loe alamalt — käsi pannakse ikka alla!“
Jaan loeb pikkamisi ja komistades:
„Reiks—raadi—kohto Pea—wanema nimel on ennast alla—kirjotanud: Krahw D. Blu—blu—Bluudow.“
Ümberringi ainult pikad näod. Sõna „krahw“ ei meeldi kellelegi.
„Missugune krahw?“ hüütakse umbusklikult. „Mis ta nimi on?“
„Krahw Blu—Bluu—Bluudow!“
„Kust mõisast see peaks olema?“
„Mine nüüd tea kõiki saksu! Aga see põle õige allkiri, mehed! Olgu ta küll mõni kohtuherra, aga ega tema käsi seadusel tohi all olla.“
„Too siia roamat — ma woatan ise,“ hüüab Oina Kaarel pahaselt. „Näe, teise külle peal weel kirja küll!“
Ta on kehw lugeja, aga wapper weerija. Südilt algab ta teiselt leheküljelt.
„R—e—re—i—k—ik—reik—s—r—sär—reiksär—a—a—aa—d—i—di— reiksäradi —ar—wa—mi—ne— arwamine: reiksäradi arwamine.“
„Mis pagana arwamine?“ nurisetakse mitmest suust. „Mis sa meile arwamisi loed, loe alla tehtud kätt!“
„Ahaa — käsi on siin! Näe, siin seisab: ‚Käe—käe—kiri: Rii—gi—riigi—si—si—si—siker—riigi-siker—t—ä—r—tär — riigisikedar — W. B—u—t — But—k—o—w — Butkow.“
Jälle wõeras allkiri! Meeste ärewus kaswab. Keegi kolmas kisub raamatu oma kätte. Soritakse ja otsitakse edasi. Kolmanda käest läheb seadus neljanda ja wiienda kätte. Keisri allkiri ja täieste ülestähendatud nimi puuduwad tõeste. Wiimaks leiab keegi järgmised laused:
„Suure Keisri Herra käso peale: et Eestimaa Talurahwa seadust tuleb peetawaks teha.“ Ja teisest kohast: „Suur Keisri Herra on Reiksraadi-kohto Täie Kogoduse mõistmist Eestimaa Talorahwa Seaduse pärast, ning mis Eestimaale asunud Rootsi-talopoegade pärast senna juure on pandud, Kõige Armolikumalt kinnitanud ja käskinud täita.“ Ning lõppeks: „Suur Keisri Herra on seda läbiwaadanud.“
See näikse seda puhku mõnda waigistawat, täieste rahul pole nad aga mitte. Korraga hüüab üks:
„Aga kus riigikull on?“
Nüüd algab kibe otsimine riigikulli järele. Otsitakse eest, otsitakse keskelt, otsitakse tagant — riigikulli pole! Uus ehmatus.
„Põle Keisri kätt, põle riigikulli koa!“ tulewad urisewad hüüded. „Mis seadus see on, kus riigikulligi põle.“
„Talitaja, kas tõid ka kihelkonna-kohtust õige seaduse koju?“ küsib Huntaugu Mihkel. „Kihelkonna-kohtuherra ehk pistis sulle undrehti seaduse käppa.“
„Ega saksu wõi uskuda,“ tõendab Hallika Mats, pahaselt sülitades.
„Tõin, mis mulle anti,“ wastab talitaja.
„Eks sa’s woadanud, kas riigikulligi sees on! Keisri kätt muidugi põle. Nad wõiwad ju sinna trikkida, mis tahwad, et on ‚kästud‘ ja ‚kinnitud‘ ja ‚läbi woadatud‘ — aga kes seda tõeks teeb!“
„Sättisid ehk roamatu Wene wõi Saksa keelest undrehti moakeelde — ei julend siis kulli lasta peale teha.“
Talitaja sai pahaseks, et ta meestele selgust ei suutnud anda, ja hüüdis:
„Mis te jörate nüüd selle roamatu kallal! Ise ei teagi weel, mis sees on! Olgu kätt ja kulli wõi ei — peaasi on, et seadus ise hea on. Kui teist lugejat ei ole, siis andke roamat minu kätte ja minge koju: poari päewa pärast ütlen teile siis, mis seal meie kohta on öeldud.“
Selle nõuuga ei oldud nähtawalt hästi rahul. Uudishimu oli liig suur, kui oleks tahetud ilma kõige wähema selguseta koju tagasi minna. Pealegi oli umbusaldus, mis talupojast saksa wastu ialgi ei lahku, tugewaste äratatud. Oliwad need seda seadust nii kaua warjul hoidnud ja teda nii tõrkuwalt kuulutada lasknud, siis wõis ka karta, et nad ehk raamatu enesegi kallal midagi teinud, mis talupojale tulus pole.
„Mis need walged lehed siin siis tähendawad?“ hüüdis korraga Uuetoa Jüri, kes raamatu natukese aja eest oma kätte saanud. „Näe, iga trikitud lehe järele ikke üks walge leht!“
Koguti Jüri ümber kokku, pisteti pead kokku ja nähti tõeste alles nüüd, et pooled lehed seaduseraamatus walged oliwad.
„See on mõni krutsku — pange tähele!“ hüüdis Huntaugu Mihkel.
„Aga misuke?“
Wahiti üksteise otsa ja peeti aru.
„Noh, eks siis sest aru soa!“ hõiskas Oja Jaan. „Saksad tahwad sinna pärast uusi seadusi peale trikkida, kellest Keiser midagi ei tea! Tunnistawad tühjaks, mis nüüd on trikitud ja pistawad päiwi ja maksusi walge lehtede peale nii palju kui tahwad!“
Tusane waikus järgnes sellele seletusele. Ikka rõhuwamalt heitis umbusaldus meeste südamete peale. Jah, oleks keegi teadnud tõenäoliselt selgeks teha, mida need walged lehed tähendawad, et nad lihtsalt raamatu tarwitaja kirjaliste tähenduste ja märkuste tarwis raamatu sisse oliwad köidetud. Aga üks oli niisama tark kui teine, ja kõik koos ühesugused umbusklikud, seepärast tuli igaüks oma seletusega, ja kes seda ei uskunud, jõudis kõige wähemalt sellele kindlale otsusele, et walged lehed seaduseraamatus, millel Keisri kätt ja kroonu kulli peal ei ole, midagi head ei tähenda.
„Aga ehk pannakse sinna prii moa peale, mis meile antakse!“ hüüdis keegi, kes asja peale wähem mustade prillide läbi waatas.
„Ei, sinna pannakse aakenrehtli hoobid peale, mis neile antakse, kes prii moad lähwad soama,“ pilkas üks naljahammas.
„Kas teate, mehed,“ pani Hiire Joosep, küla nahkur, ette. „Kisume need walged lehed roamatust wälja, siis ei soa sinna midagi peale trikkida.“
„Kas sa hull oled!“ sõitles talitaja, kätt raamatu järele ulatades, „wõi sina tohid seaduse-roamatust lehti wälja kiskuda!“
„Ei, seda ei tohi,“ kinnitasiwad kõik teised tõsiselt. „Ta on meile seaduseks antud, siis peame teda nii kaua seaduseks pidama, kui me ei tea, et ta undrehti seadus on.“
Raamatut silmitseti ja soriti aga waheajal hoolega edasi.
„Kuulge, mehed, siin on ju Saksa wõi Wene keeli kirja koa peal,“ leidis Oina Kaarel korraga, „seda põle keegi weel tähele pand! Näe, siin teise lehe peal, kohe ülewal otsas — kaks rida, üks suurem, teine pisem.“
Leiti tõeste raamatu nimelehe pealt kaks rida wõerakeeli sõnu. Aga mis see aitas! Keegi ei mõistnud neid lugeda, weel wähem nende tähendust seletada; ei teatud sedagi, kas nad Wene wõi Saksa keeli oliwad… Kuid warsti leiti nõuu. Tõntsu saunas elus ju wa’ ühe silmaga Ott, wana soldat, kes terwe walla Wene keeli läbi sõimas, kui pea soe oli. Saadeti talitaja poiss kohe selle järele.
„Too teine kas wõi parsilt maha,“ hüüdsiwad peremehed poisile järele.
Wa’ Ott ilmuski warsti. Poiss oli talle wist juba rääkinud, milleks teda tarwitatakse, sest mehel oli wäga iseteadlik nägu ja kõpsuw käik.
„Wene keelt lugeda oskad?“ küsis talitaja.
„Kas edaspidi wõi tagurpidi?“ wastas Ott suud muigutades.
„Loe edaspidigi!“
Seati seaduseraamat kroonumehe ette laua peale ja näidati talle wõerakeelsed read kätte… Ott astub ligemale ja hakkab silmi seletama. Seletab ja seletab. Astub kord ligemale, siis jälle kaugemale. Wiimaks pistab oma punase nina üsna paberi peale.
„Tuld!“ hüüab mees, ehk küll akna-august weel küllalt walget paistab.
Poiss toob peeruga tuld. Nüüd loeb Ott sorinal puhast selget Wene keelt. Meeste näod lööwad rõemsaks.
„No, mis ta seal ütleb?“
„Mis ta ütleb? Ütleb: „Seda seadust peab saks ja talupoeg pidama.“[2]
„Kes seda ütleb?“
„Noh, eks seda’s tea: Sooworup[3], kes siis muu? Nimi seisab ju all.“
„Kas lugesid ka õiete?“
„Eks loe ise paremine!“
Sa wiimane wõrukael, see ühe silmaga Ott! Ta wõib küll mõnda Wene keele tähte näo järele tunda, aga lugemiseni ja lugemisest arusaamiseni on weel waks maad! Et aga oma tarkuse-kuma walla ees mitte kaotada, peastab ta ennast wõimalikult „waba tõlkimisega“ kitsikusest.
Mehed pole küll „Sooworupi“ allkirjaga täieste rahul, nad lootsiwad ometi wiimaks „Keisri käe“ leidnud olewat; aga natuke waigistatud ja julgustatud on nad siiski, sest nüüd teadwad nad, et raamatu peal ka Wene keelt on, ja kui kindralkuberner, kelle nimi neile mitte kuulmata pole, omagi allkirjaga kinnitab, et „saks ja talupoeg seda seadust peab pidama“ — ega ta siis nii wäga „undrehti“ wõi olla.
Himukamalt heidetakse jälle seaduseraamatu sisu uurimise peale. Kolm, neli meest asuwad talitaja ümber kokku ja wõetakse kõige pealt paragrahwide „Juhataja“ käsile. Otsitakse miskit sõna „prii maast“, „kergendustest“, „teoorjuse ärakeelamisest“ j. n. e. Kuid raske on midagi üleüldse leida ja weel raskem seda, mis süda soowib. „Juhatajas“ räägitakse palju kõiksugu kontrahtidest — „rendi- ja teokontrahtidest“ — ja mitmesugustest rentidest, nagu „raharendist“, „wiljarendist“, „mitmesugusest rendist“ ja „päris raha- ehk wiljarendist“ ning kroonu- ja wallamaksudest ja paljust, paljust muust, — kuid soowitud sõnad ei tule ettegi. „Prii maast“ on niisama wähe juttu kui orjuse keelust. Ainult „talumaadest“ ja „mõisamaadest“ kõneldakse, ning nimetatakse mitmel korral „tegu“, „teokaupa“ ja „teokontrahti“— jah, räägitakse isegi „jäädawast teokaubast“. Kadunud ei wõi siis „tegu“ olla…
Püütakse kõige pealt järele waadata, mis seal „rajapanemisest talomaa ja möisamaade wahele“ jutustatakse. Ahah, siin ongi! Kibe weerimine algab: „Möisnikud annawad talorahwa igaweseks pruukimiseks köik seda haritud maad, s. o., köik need pöllomaad, heinamaad, karjamaad ja öuemaad, mis 9. Jaani-kuu pääwal 1846. aastal talokohtade päralt ja talopoegade käes olnud, aga möisnikute kätte jääwad nende maade üle need pärisöigused, mis selle Seaduse-raamato sees edaspidi nimetud on. Aga kui kohto ees töeks tehakse, et talopojad oma poole enam maad kiskunud, kui nendele kirjotud kontrahtide ehk suusönaga tehtud kauba läbi pruukida luba oli… siis se ma saab maha arwatud. Möisa herra kohus on niisugust asja kohto ette ülesanda ja töeks teha. Sedamöda seletab kohus seda ära…“ Edasi räägitakse siis, et mõisa- ja talumaa wahele rajad pandakse, ja et „ükspäinis möisaherral on öigus möista, kus ja kuda“ need rajad pandakse.
Et talurahwale „igaweseks pruukimiseks“ maad antakse — see koht meeldib meestele, palju wähem aga see, et mõisniku kätte maa „päris-öigused“ jääwad ja et ta talupoja käest maa, mis see wõi selle eelkäijad omale juurde arendanud, kohtu teel ära wõib wõtta. Sest kui mõisniku kätte maa pärisõigus jääb, siis on talupoeg ikka tema wõimu all — prii maast ei tohi enam rääkidagi — ja mõisnik wõib ka talupoja parema põllu ära wõtta, kui see aja jooksul juurde oli tehtud, ning wiimast oli mõisa waikiwa loaga sagedaste sündinud.
Edasi kuulewad mehed, et mõisnik talumaast kuuendama osa mõisa külge wõib wõtta, et seda oma tahtmise järele pruukida, ja et tema „taluperemeestele, kelle kää need maad pruukimas on,“ wõib üles öelda.
Ka see koht ei ole meestele mokka mööda. Nõnda wõib ju üks ja teine neist talust wõi selle osadest ilma jääda, kui herra maad omale soowib. Nii ei jää siis mitte kõik maa, mis 11 aasta eest talupoegade käes on, wiimastele igaweseks pruukimiseks, ilma et mõisnik seda omale tohiks wõtta. Tõeste, need punktid ei täida meeste lootustest weel midagi.
Pikkamisi sorides ja otsides jõutakse kõiksugu rendikontrahtide juurde. Kes mõisaherra käest koha wõtab, peab selle pärast kontrahi tegema, „olgo se teo peale, ehk raha wõi wiljarendi ehk mitmesuguse rendi peale,“ ja „kontrahti sisse peab köik üleskirjotud saama, mispeale nemad teine teisega on kaupa teinud“… Leitakse ka need punktid üles, milles igasugu rendiwiisi lähemalt seletatakse. Meestele kõige lähemal, kui wana wilunud asi, on „teo-kaup“. Raharendist ja muudest rendiwiisidest ei tea keegi midagi, need on uued asjad, mille pärast ei maksa pead murda— niisama wähe, nagu kohtade ostmise pärast, sest raha, seda kallist asja, pole kellegil. Raamatus räägitakse „aastade-mööda teokaubast“ ja „jäädawast (põlisest) teokaubast.“ Esimest ei wõi pikema aja kui 12 aasta peale teha, teine tehtakse „ilma nimetamata aja peale, kus talokohta mitte muido, kui kohto möistmise läbi ei wõi peremehe käest ära wötta,“ ja nimelt kontrahi täitmata jätmise, pahade eluwiiside ja wiimaks selle pärast, „kui tema (rentnik) möisaherrale ehk kogudusele üsna kahjuks on.“
Iga meest huwitas nüüd kõige pealt küsimus, kas uues seaduses midagi „teo-kauba“ tingimistest seisab; kas on mõisnikul woli „tegu“ tegewate peremeeste käest senisel arwul päewi ja senisel suurusel maksusid nõuda, wõi on Keiser selle poolest kergendusi määranud… Kästakse mõisnikuga kaupa ja kontrahti teha. See luba oli ju ennegi! Aga mine tee siis mõisnikuga kaupa ja kontrahti! Ta ütleb sulle: pead nii ja nii palju tegema ja nii ja nii palju maksma, — ning kui tingima hakkad, wiskab su uksest wälja ja paneb teise mehe koha peale, kes kõigega rahul on.
Eks leitudki wiimaks peatükk kätte, kuhu „seadmised ni hästi aastade-möda teo kui jäädawa teo pärast“ sisse pandud. Seal ütleb § 127: „Köige suurem tego ja maks, mis teokontrahti läbi ühe talo koha peale wöib panna, on se: et iga koha pealt, kus 9 tiinu kestmist sugu pöllomaad on, 450 puuda keskmist sugu heinu ja 400 ruutsülda õuemaad, ning karjamaad seda möda, kuda § 26[4] on seatud, peab aastas 250 hobuse-päiwi ja 250 jalapäiwi tehtama, mõisa rehed peksetama, nõnda kuda § 162 seletab, weiked mõisa-kohto-maksud maksetama ja kedrust kedratama, sedamöda kuda lisalehed D ja E näitawad…“ Lõpuks märkus, et 1 tiin 2400 ruutsülda on.
See seadusepunkt pani mehed üksteise otsa wahtima. Nende nägude peale püüdis rõemlik helk tõusta, aga midagi takistas seda. Selle lootusekuma sünnitasiwad kõige pealt sõnad, et kõige kõrgem tegu, mis ühe talukoha peale wõib panna, 250 hobuse- ja 250 jalapäewa olla. Siiamaani oliwad kuuepäewa-peremehed kumbagi liigi päewi 300 ja kaugelt peale 300 teinud. See tähendas ju kergendust — kokku sada ja peale saja päewa aastas! Aga mis mõet see 9 tiinu on? On see endised 18 tündrimaad, wõi wähem ehk suurem? On see endine kuuepäewakoht wõi mitte? Wene tiin olla 2400 ruutsülda — aga wõi siis talumehe pea sellest suurusest kohe selgemat pilti saab!
Alles pärastpoole, kui targematelt õpetust päritud ja ise paremine aru peetud, jõuti wõera mõedu üle selgusele. Ja see selgus polnud jällegi mitte meeldiw. Sest uus mõet ähwardas talupojalt hulga maad ära wõtta. Talumaad oliwad nimelt wana Rootsi mõeduga mõedetud. Kui kuuepäewa-talul seni 18 tündrimaad keskmist põldu oli, pidi ta nüüd 9 tiinu (dessatini) saama, see on, terwelt 2,32 tündrimaad wähem, kui tal praegu käes oli[5].
Alles pärastpoole leiti ka, et uus seadus oma uue mõetmise-wiisiga mitte ainult talupoja maad ei wähendanud, waid maa peale ka weel uusi maksusid pani. Karja- ja aiamaa oli 1805. a. antud seaduse järele maksust prii, ainult põllu- ja heinamaa eest oli maksta; uus seadus nõudis aga rentniku käest, kellel 9 tiinu põldu, karjamaa eest 20 külimittu ja aiamaa eest 5 külimittu rukkid[6].
Seda puhku ei märganud keegi, kui wäga see kergendus kokku sulas, mis teopäewade wähenemise kujul seaduseraamatust wälja hiilgas. Ükski ei mõistnud seda talupojale tekkiwat kahju wälja arwata, mis maa kahanemisest uue mõedu läbi, karja- ja aiamaa maksu alla panemisest ning lõppeks sellest kaswas, et aja jooksul „oma poole kistud maad“ talupojalt jälle ära taheti wõtta[7]. Kui mõisnikud tõendasiwad, nad olla uue seaduse läbi talupojale 26 protsenti ta teo-orjusest kinkinud, siis oli see määratu liialdamine. Eelnimetatud kahjusid kokku arwates wõis talupoeg julgeste öelda, et tema orjust ainult kuuendama osa wõrt oli kergendatud, et temalt selle eest aga rohkem kui wiies osa ta krundist ära wõeti. —
Uue tiinu-mõedu kohta jõudsiwad X. walla peremehed oma esimesel koosolekul wiimaks otsusele, et 9 tiinu ikka wist senist kuuepäewa-talu tähendab, sest „ega kohtasid ometi täieste ümber hakata walama,“ nagu talitaja arwas. Asi seegi siis, et teopäewi niisuguse talu pealt aastas peale saja päewa wõrd oli kahandatud! Seal hüüdis aga korraga Uuetoa Jüri, kes kõnes olewat seadusepunkti teiste waidlemise ajal üksina uurinud:
„Mehed, abiteost ei seisa siin midagi! Ei reagita poole sõnagagi waimupäewadest, teise inimese päewadest, peremehe- ja perenaisepäewadest!“
„Mis! Kas külwi-, sõnnikuweo-, heina-, lõikuse-, karduliwõtmise-, wiinaköögi- ja killawoori-päewi ülewal ei ole?“ hüüdsiwad rõemulikult erutatud healed.
„Ei ole!“ wastas Jüri, kelle ümber mehed ruttu kokku kogusiwad. „Siin reagitakse üksi rehepeksust, kedrusest ja kohtumaksudest.“
„Waimupäewad seisawad ehk teises kohas.“
„Ei wõi teises kohas seista,“ wastas Jüri, „sest siin öeldakse ju selgeste ära, et see kõige suurem tegu ja maks on, mis teokontrahi läbi ühe talukoha peale wõib panna. Ei juhatata ka kuhugile teise koha peale roamatus.“
„Noh, siis on abitegu kadund, mis muud!“
„Nojah, natuke kergendust ometi peab olema!“
„Loe see koht weel kord ette!“
Jüri luges.
„Meile ei jää siis muud,“ rääkisiwad peremehed läbisegamine, „kui kuuepäewa-koha pealt 250 hobuse- ja 250 jalapäewa teha.“
„Ja mõisa rehed peksta, kohtumaksud maksta ja kedrus kedrada,“ lisasiwad teised juurde.
„Aga kus kümnusemaks?“ hüüab Huntaugu Mihkel.
„Õige jah — kus kümnusemaks?“ kordawad healed.
Raamatu kallal nosiwad seaduse-uurijad pistawad ninad jälle sügawamale.
„Kümnusemaksust ei hingata koa midagi,“ seletawad warsti. „Nimetakse üksipäine ‚weikeid mõisa-kohtumaksusi.‘ Kadund needki!“
Waheaeg tekkib. Wahitakse mõttes üksteise otsa.
„Noh, see läheks juba wähegi korda,“ kohmab üks. „Peale saja päewa ja 4 kuni 6 tündrit wilja kingitud! Aga woadake järele, ehk leiate weel midagi, mis hinge tagasi laseb tõmmata.“
„Woadake parem järele, kas abiteost ja kümnusemaksust kuskil teises kohas ei reagita,“ annab Oja peremees nõuu, kes enne ei julge rõemustada, kui kindel selgus käes.
Uuritakse siis jälle peatükkide ja paragrahwide nimekirja, löödakse üks ja teine koht raamatus lahti — ei leita waimupäewadest ega kümnusest midagi.
„Aga kui see kadund on, siis peaks see ometi öeldud olema,“ arwab talitaja, kuid temale kostetakse: mis sest siis öelda — mis ülewal pole, on kadund!
Meeste seast kerkib nüüd küsimine üles, kuda lugu kohtumaksude ja kedrusega on; ehk teeb uus seadus siin ka kergendusi. Läheb päratu aeg mööda, enne kui „lisalehed D ja E,“ kus kedruse ja kohtumaksu määrused ülewal, raamatu tagumisest otsast üles leitakse. Sealt nähtakse, et mõlemad kohustused määra poolest kahandamata on jäänud. Kedrus on endisega täieste üks, kohtumaksud on siin ja seal wälist nägu muutnud, aga läbistikku wanasse suurusesse jäänud.
Lõppeks waadatakse weel järele, mida seaduses rehepeksmise kohta on öeldud. Seda seletatakse wiies punktis. Tööd on rehelistele weidi kergendatud ja töökord kindlamaks seatud. ,Et rehelistel rehepeksmisetöö kergem oleks“ — loeb Uuetoa Jüri — „seatakse, et ni kaua kui 3 söömawahet arwatakse, s. o. 24-ma Leikusekuu pääwani, töötegijatele igakord esimine söömawahe teisel pääwal peab järele jäätama… Selle aja sees, kui rehed ööse peksetakse, ei pea üks töötegija enam kui 3 rehte nädalas peksma… Rehed peksetakse öö ajal 24-ma Küünla-kuu pääwani.“ —
Peremeeste koosolekud talitaja juures kestsiwad järgmistel õhtutel edasi. Wiidi kõik sinna kaasa, kes osawamine mõistsiwad lugeda, ning ahne himuga uuriti uut seadust edasi. Küll teda pigistati, et ta ometi weel mõne kergenduse wälja annaks! Aga seadus sõeratas ja sõeratas, kuid piima ei tulnud siiski enam.
Mitte ainult need ei tundnud endid oma lootustes petetud olewat, kes kuldsetest mägedest soninud, waid ka kainemad ootajad. Uus seadus kohendas ja korraldas talupoegade üleüldiseid asju; kogukondlisi olusid, kohtu, politsei, kooli jne. kohta käiwaid seadlusi, kuid isiklisi tulusid üksikutele ei pakkunud ta mitte, ehk olgu siis, et selleks talupoja laiendatud liikumise-õigust loetakse, mille järele ta nüüd terwesse Wene riiki wõis elama asuda. Kuid seegi õigus oli kõrwaliste määruste läbi liig wäga kitsendatud[8]. Otsekoheseid ja isiklisi kasusid üksikutele ei pakkunud aga seadus sellepärast mitte, et mõisnik enesele ikka weel liig suure meelewalla talupoja üle kätte oli jätnud, et wiimane waraliselt ja politikaliselt ikka weel rüütli ülemwalitsuse alla pidi jääma. Mõisniku ja talupoja majandusline wahe jäi ikka weel „prii kontrahi“ peale põhjenema, kuna priius ainult mõisniku pool oli, ning talupoja kohtumõistjaks jäi ikka ainult mõisnik ise.
Kui peremehed esimeselt koosolekult weel sellegi rõemu-natukese nagu walgusekiire oma pimedatesse urtsikutesse wõisiwad kanda, et uus seadus teoorjust weidi kergendab, et waimupäewad ja kümnusemaks kaowad, siis sammusiwad nad lähematel õhtutel norus peaga ja tühja põuega koju poole. Kuid kare elu on eestlase leplikuks teinud. Oliwad ka kaua soetatud suured lootused luhta läinud — natuke oli ikka saadud— asi seegi!…
Seal toodi ühel päewal walda sõnum, kihelkonna-kohtuherra laskwat peremeestele teatada, et nad nüüd, kus uus seadus wäljas, mõisaherradega selle seaduse põhjal uusi kontrahtisid wõiwat teha — olgu teo-orjuse, wilja ehk raharendi peale.
Warsti peale selle, mai-kuu algusel, kogusiwad X. walla talupojad mõisa. Nad nõudsiwad noore paruni järele, kes ju Jüripäewast saadik peremeheks saanud. Kuid noore asemel wiidi nad wana paruni Heideggi ette, — noor olla Tallinna sõitnud, teatas Tohwer meestele.
Et parun Rüdiger Heidegg oma perekonnaga ikka weel siin wiibis, tuli sellest, et tema uue mõisa elumaja aprilli-kuus jaolt maha oli põlenud. Praegu ehitati seal maja kallal, ja kuni selle walmis-saamiseni, umbes Jaani-päewani, pidi wana parun poja juurde jääma.
Mehed ei läinud mitte heameelega tema jutule, seda wähem, et neil ju temaga kontrahtisid polnud teha. Aga parun Heidegg oli neid sisse käskinud astuda, ja kolm, neli peremeest täitsiwad tema käsku, kuna teised wälja ootama jäiwad. Harilisel wiisil, käed püksi-taskus, pool selga meeste poole, kulm walidalt kortsus, wõttis paruni herra mehi wastu.
„Mis tarwis?“
„Tulime noore paruni herraga uue seaduse järele kontrahtisi tegema,“ wõttis talitaja meeste seast sõna.
„Mis uue seaduse järele?“
„Paruni herra teawad, nüüd on ju Jüripäewast saadik uus seadus wäljas, ja kihelkonna-kohtuherra ütles, et wõib uue seaduse järele uusi kontrahtisi teha.“
„Soo! Mis siis wanadel kontrahtidel wiga on?“
„Eks seal ole weel see abitegu sees, ja see on ju nüüd kadund.“
„Abitegu kadund? Misuke abitegu teil kadund on?“
„Noh, need waimupäewad ja teise inimese päewad ja leikusepäewad — eks paruni herra tea ise paremine kui meie!“
Parun keeras kanna peal ringi ja jäi põrnitades talitaja otsa wahtima.
„Kas sa lolliks oled läinud wõi!“ käratas siis. „Sina, lurjus, tahad ise talitaja olla, ja ei teagi, mis seaduses seisab!“
„Tean küll, paruni herra,“ wastas mees tasa ja alandlikult. „Seaduses seisab 127. numbri all, et kel üheksa tiinu põllumaad on, see peab mõisa 250 hobusepäewa ja 250 inimesepäewa tegema, mõisa rehed peksma, kedruse kedrama ja wäiked kohtumaksud maksma. Aga waimupäewi ja abiwaimupäewi ega muud abitegu seal ei seisa.“
„Soo! Kes selle abiteo siis ära teeb?“
„Eks paruni herrad pea siis inimesi palkama,“ ütles Uuetoa Jüri wahele.
„Wõi nii! Herra peab raha eest inimesi palkama, ja Teie magate kodus!“ ja parun Heidegg hakkas laia, pilkawa healega naerma.
„Keisri seaduses seisab sedasi,“ kaitses ennast Jüri. „Meie kõik woatasime järele.“
„Sul on wist himu wallakohtus naha peale saada!“ pööras parun karjudes Uuetoa noore peremehe poole.
Jüri waikis. Tal polnud kõige wähematki himu naha peale saada, ei wallakohtus, mõisas ega haagikohtuniku juures. Tema asemel julges aga Tõntsu peremees sõna wõtta.
„Meie oleme ju rumalad taluinimesed, paruni herrad,“ ütles ta alandlikult, „aga ses uues seaduses seisab tõeste, mis talitaja praegu ütles, ja Keiser on selle seaduse ometi teind…“
„Selle seaduse oleme meie, teie moisawanemad, teind,“ nähwas parun wahele, „ja Keiser on meid selle eest kiit ja tänand, sest meie oleme teile, laiskworstidele, enam lubanud, kui teie wäärt olete!“
„Siis on saksad meile ikke kergitusi luband? Kas paruni herrad ei taha siis seda lubamist täita?“
„Ja, aga sinna läheb weel aega — kõige wähemast kümme aastat.“
Mehed piiluwad kohkudes üksteise otsa. Tume waikus walitseb silmapilguks toas.
„Aga on ju kuulutud, et uus seadus Jüripäewast soadik käima hakkas,“ tähendab teiste meeste selja tagant Hallika Mats, „ja üksi need kohtuasjad, mis wana seaduse ajal peale hakkasid, mõistetakse weel endist wiisi.“
„Ja kihelkonna-kohtuherra and ju teada, et peremehed wõiwad mõisaherradega uue seaduse järele kontrahtisi teha,“ lisab Tooma-Tõnu juurde.
„See on wale, et kihelkonna-kohtuherra seda on öeld,“ kärgib parun Heidegg, „ja wale on ka, et teie uue seaduse järele tegu hakkate tegema. Teie, oinad, pole ju seadusest aru saand! Teie ei tee mitte üksi abitegu endist wiisi edasi, waid Teie terwe orjus jääb weel kümme aastat sekssamaks, mis ta praegu on! Ja kas teate, mikspärast? Teil on ju palju rohkem maad käes, kui seadus lubab! Sellepärast mõedetakse Teie kohad kümne aasta sees üle, ja mis rohkem on, wõetakse ära!“
Säh sulle uudist! Nõnda seletati uut seadust siin paigas! Mehed seisawad kui soolasambad. Nad heidawad ehmatanud, abi ja armu otsiwaid pilkusid walju mehe peale. Rääkida ei märka ega oska enam ükski sõna. Toas walitseb waikus, et nööpnõela kukkumist wõiks kuulda. Nad seisawad liikumata paigal.
„No, mis te seal wahite?“ hüüab parun. „Kui teil muud midagi polnud rääkida, siis kasige minema!“
Meeste sisse tuleb jälle pikkamisi elu; pool uimaselt kobawad nad üksteise järel uksest wälja. Eeskojas waatawad neile niisama kohkunud näod wastu, nagu neil enestel on, sest paruni walju rääkimist oli sinna selgeste kuulda. Terwe salk jääb kokku seisma, ilma et tükil ajal ükski sõna räägiks. Siis pilgutab üks ühele, teine teisele silma, et waja siit kardetawast kohast minekut teha, ning peaaegu kikiwarbul, ehk küll pastlad müra ei tee, liigub paljaste peadega meeste-salk kojaukse poole. Alles mõisa-õues juletakse wana kulunud ja tulitanud wiltkaabut, mis raske ja suur kui wettinud ämber, pikkade, sugemata juukste peale torgata. Pikkamisi kaowad meeste takused kintspüksid, mustad wasknööpidega kamsikud ja torukübarad mõisa puude ja põesaste taha. Mõisa-õues ei julge nad oma asja hakata harutama. Mitte ainult täna, waid alati täidab neid siin nende uhkete, kõrgete hoonete wahel iseäraline rõhuw, halwaw tundmus…
Nende seast puudus üks. See oli Huntaugu Mihkel. Niipea kui mehed toast wälja astunud, puges Mihkel, kes eeskojas kuulajate seas seisnud, kohe ukse wahelt paruni juurde.
Juba ukse wahel lõi mees sügawaste küüru. Waikides ootas ta, kaabu pihus, kuni herra rääkima hakkab.
„Mis sina tahad, Mihkel?“
Mihkel pani kübara põrandale, küürutas paruni juurde ja kaapas mitu korda selle põlwi.
„Eks tuld paruni herrasi uue koha eest tänama. Käisin juba kord mõisas, aga põld wana ega noort paruni herrat kodu.“
Ja jälle paitab mõisniku peeneid püksa.
„Hea küll! Hea küll!“ tõrjub Heidegg meest tagasi; selle käed on räpased ning ta habemest ja riietest tõuseb piibu, tahma ja higi hais. „Mine, seisa seal ukse juures!“
Mihkel poeb pool upakile ukse juurde.
„Kohaga oled siis rahul?“
„Jah, paruni herra! Eks ta ole ikke moade poolest wähe mõistlikum kui Huntaugu ja suurem koa.“
„No waata, kuda sinu herrad su eest hoolt kannawad. Aga teie, talupojad, pole ialgi rahul… Kas sina wahest ka nende seas oled, kes arwawad, et mõisa enam pole waja wana wiisi tegu teha?“
„Oh ei, paruni herra! Kus minusugune seda julgeb arwata. Eks mina tee, mis saks nõuab. Eks saksad tea seadust kõige paremine.“
„See on mõistlik, Mihkel,“ kiidab parun, edasi-tagasi sammudes. „Ütle neile teistele, et nad lambapead on. Ja ärgu keegi juleku waimu wälja saatmata jätta — kohe läheb haakenrihtri juurde. Küll see siis witsad ja kepid tantsima paneb.“
„Küll ma ütlen neile, paruni herrad!“
„Ja sina paned tähele, mis nad räägiwad ja mis nõuu nad peawad, ja tuled siis mõisa ja ütled mulle.“
„Küll, küll, paruni herrad.’“
„Wõid nüüd minna!“
Jälle sügaw küürutamine, jälle põlwepaitamine, ning uus kuuepäewa-peremees poeb toast wälja. —
Mihkel on tõeste Jüripäewast saadik uue koha peal. See wõeti ühe waesuse ja wõlgade sisse sattunud peremehe käest ära. Niihästi opmann kui ka parun on Mihkli wastu sõna pidanud, ja mees oskas selle eest tänulik olla.
Huntaugu talu käis Wõllamäe Päärn enesele kauplemas. Aga wana parun, kelle käes weel peremehe-woli oli, näitas talle ust, sest opmann, kes Päärna nõuu tundis, oli wiimase kohta paruni ees mõne laitwa sõna pillanud, ja et parun seda meest ka ise mitte kõige paremast küllest ei tundnud, siis oli sellest küllalt. Heidegg andis talu ühe oma walla peremehe pojale.
Kuna endine Huntaugu, nüüdne Ristmäe peremees opmanni majasse sisse astus, et seda head meest ka tänama ja tütart waatama minna, sammusiwad teised peremehed rõhutud meelel küla poole.
Wilu, winge kewadene tuul puhus üle halli aasa, üle lagedate, madalate wäljade, kõigutas kaskede raagus oksi, pani männad salaliselt sahisema ja mängis mulluse rohu kahwatanud, tulitanud wartega. Kalgi, kaastundmuseta läikega waatas päikene sinihallist taewast ärkamise ja wabastamise eest wõitlewa looduse peale maha. Õhus oli midagi rasket, rõhuwat, selles külmas, terawas päikesehelgis midagi haawawat, piinawat. Ja terwe maapilt, nii kaugele kui silm ulatas, näis nagu ärarääkimata haleduse sees ujuwat. Seal polnud midagi, mis waadet oleks rõemustanud, trööstinud. Näis, kui lasuks mõne saladuslise wande wõim aasa ja nurme, metsa ja wõsa peal.
Küla lahjad põllud oliwad weerjad, kiwa täis, mis kui hambad surnu pealuust wälja hirwitasiwad. Ühelt poolt piiras neid wõseriku ja mätastega kaetud heinamaa, mille peal hiljuti lahti lastud külakari wiletsaid rohuliblesid ja kulusalkasid otsis. Waesed loomad! Tali oli nagu pikk tõbi nende kohta mõjunud: lahjad, et loe küljekondid ükshaawal ära. Näljase ahnusega närisiwad nad rohutüügaste kallal, et aga midagi kõhtu saada.
Paremal käel oli küla kesawäli, pahemal hiljuti hange alt wäljatulnud, kahwatanult haljendaw rukki-oras. Kesapõllud polnud paremad, kui keskel olew suiwilja-wäli: kiwa ja künkaid täis. Ühe künka peal kaswas suur kahar mänd, mille all rahwa jutu järele keegi reisija ära tapetud. Küla pool serwas oli maapinnal mõnest kohast nagu nahk ära wõetud: seal ei tärganud peale ohatate miskit haljendawat taimekest. Külamehed wiisiwad sealt rähka ja kruusikiwa teetegemiseks ja põrandate täitmiseks.
Mehed sammusiwad maha wahtides üksteise järele mööda porist, weeloikudega kaetud, sügawate roobastega teed mööda edasi.
„Mis nüüd peale hakata — ajab seaduse waleks!“ See oli ühe kui teise mõte ja ohkamine.
„Waja ära kuulata, mis noor ütleb, kui koju tuleb,“ tähendas talitaja.
„Mis ta ütleb! Saks on saks. Mis üks ütleb, seda ütleb teine koa.“
„Jah, ega isa oleks wõind nii julgeste reakida, kui ta teaks, et pojal teised mõtted on.“
„Noh, peab ikke ära kuulama, mis noor arwab!“
„No, kas põleks kurat lahti, kui wana seadust weel tahwad kümme oastat edasi pidada! On nad seda uut seiemaale salaja pidand, siis peawad weelgi edasi. Ega Keiser sest midagi tea.“
„Ega tea neh, kui nad ei taha. Woadake, mehed! Seaduses seisab, et see moa, mis 9. Jaani-kuu päewal 1846 talurahwa käes oli, peab talumoa olema. Teame ju kõik, milla seda uut seadust lantstoa peal hakati tegema. Sest on just nii palju aega. Ja kuulda oli ju poari oasta eest, et Keiser seadusele käe alla pand. Eks see ole kümme oastat! Ja tema ütleb nüüd, et seadus alles kümne aasta pärast käima hakkab! Need kümme oastat, mis Keiser meile weel wana põlwe andis, on ju ammu mööda.“
Seletus oli meeste meelest tõenäolik. Sest mis otstarbeks siis rahwale uut seadust kuulutatakse, kui ta alles kümme aastat hiljem maksma hakkab!
„Noore paruni juures käime ära, ja kui see sedasama laulu laulab, siis õpetaja ja kihelkonna-kohtuherra juure,“ pani talitaja ette.
Mehed oliwad nõuus.
Nad lähenesiwad külale.
Missugune kurb asukoht mõtlewatele ja tundwatele elulistele! Nagu mutimullahunnikud paistsiwad madalad, wildakud, süsimustad urtsikud silma. Korratumalt segamine seisiwad nad oma õue-aedadega, lohakile langenud lautadega ja längu wajunud aitadega pool-lagunenud roigas-aedade wahel. Küla keskel oli wainu paarikümne sülla pikkuse mudalombiga, milles kewadel krooksuwad konnad, suwel pöörlewad sead elust lõbu maitsesiwad.
Mühaw rohekas sammal taluhoonete katustel andis märku, et neil juba pikk iga selja taga on. Siin ja seal oliwad katused õõneks wajunud ja unka-aukude kohalt paistsiwad roowilatid ja sarikate otsad wälja. Katuste wareksed oliwad jaolt ära mädanenud; need kohad, kust taewa wesi sisse püüdis tungida, nähti linaluude, õlgede ja sasiga ära parandatud olewat, millele roikaid, puuhalgusid ja wanu äkkeid wajutiseks peale oli pandud, et tuul parandusetööd ära ei lõhuks. Majade seinad oliwad koerakaela-nurkadega üles raiutud; rehealustel seisiwad osalt õlest, osalt tahutud laudadest tehtud wärawad ees.
Raskeks oli päikese elustawale walgusele tehtud nendesse wiletsuse-urgastesse sisse peaseda. Kambri-seintes näikse paar auku olewat; ühele on tükk klaasi, teisele puust warwad ette pandud, et kassid kambrisse ei peaseks. Talwel, kui külm sisse ähwardab tungida ja kalja-astja aani kinni külmetada, pandakse akna-auk wanade nadide ja koludega kinni. Aiad, mis wiletsaid hooneid piirawad, on weel parandamata. Naised on neid talwel tubliste lõhkunud, et paja alla puid saada. —
Peremehed jäiwad wainule weel pisut seisatama, et nõuu pidada, millal noore paruni juurde minna ja kes sinna läheb — kas kõik, wõi „katseks“ mõni üksik. Nad toetasiwad aiaroigaste najale, otsisiwad piibunossid, põiest tubakakotid, taela, kiwi ja tuleraua wälja ning saiwad kauema koksimise järele wiimaks wängelt lõhnawa tubaka oma õlist lurisewates piipudes tossama. Nende tõsised, murelikud pilgud rändasiwad aeglaselt üle tahmase küla, üle lagedate wäljade ja kahwatanud karjamaade kuni kaugelt mustawa kuusemetsa palistuseni. Küla seisis kõrgema seljaku peale ja waadet terwe ümbruse peale eksitasiwad siin ja seal ainult madalad lepikud ja noored kasetukad.
Nõõ! ja nõõ! kostsiwad külapõldudelt maad kordawate kündjate hüüded, millele laksuwad piitsaplaksud kaasa käisiwad. Aga mis mõjus kõik nõõtamine ja piitsaplaksutamine nende kurwalt kõrwu lingutawate ja norus peaga maha wahtiwate tööloomade kohta! Nad oliwad ju paljas luu ja nahk, ja seda nahka kattis wana karw nagu tulitanud, topiline waip. Armetumate puusahkade taga tuigerdasiwad täiskaswanud meeste seas ka waewalt õrnemast lapse-east wälja saanud poisikesed, kes oma wäetima jõuuga umistanud sahka waewalt tõsta ja pöörata suutsiwad.
Paaris kohas pandi juba kardulid. Pruunikalt mustawatel põldudel liikusiwad naised ja tüdrukud takustes määrdunud seelikutes, mille alt poriga kaetud sääred ja jalad wälja paistsiwad, pead takuste rätikute sisse seotud, pikkamisi edasi ja pillasiwad pooleks lõigatud musti kardulid wärsketesse wagudesse, mida poisid wäsinud hobustega ajasiwad.
Meeste silm ulatas ka mõisa-wäljadeni, mis seal lõuna-pool, kiriku-teest saadik, külapõldudega kokku jooksiwad. Ka seal töötawad nende inimesed ja nende loomad. Nagu hall ahel liigub mõisapõllul kardulipanejate lai rind mustawat wälja mööda edasi, kuna siin ja seal kündjad oma söömawahe-tükkide kallal higistawad. Keppidega mehed seisawad nende juures, ja enam kui ükskord päewas wuhisewad need kepid läbi õhu ja langewad ühe wõi teise tööorja selja peale maha. Weider wabadus, mida need inimesed juba peale neljakümne aasta maitsewad!…
Peremehed arwawad sündsamaks, et kõigi asemel wäike saatkond noore paruni jutule läheb, ja nimelt juba ülehomme, sest toapoiss Tohwer öelnud talitajale, et uus herra homme õhtu linnast koju tulewat. Mis see kolmele, neljale ütleb — nii otsustawad mehed, — seda ütleks ta ju ka kõigile.
Kuid keegi ei taha ennast heameelega saadikuks walida lasta. Käik wiidab aega — täna ongi kallis tööpäew asjata kaotsi läinud — ning teiseks on nad kartlikud: mõisa nimi juba mõjub nende kohta peletades. Pakuti tänagi juba witsu — kes teab, kas seda tunahomme tõeks ei tehta!… Wiimaks jõutakse siiski ühendusele: talitaja kui walla pea ja kolm kõige wanemat ja auusamat peremeest, wanad kulupead, peawad mõisa minema.
Selle otsuse peale lahkuwad mehed koost ja igaüks pöörab aeglasel, nukral käigul oma suitsu-urtsiku poole. Nad wiiwad rasked, musta murega täidetud südamed koju. Uudiseks on neil kaasas walju peremehe kohutaw sõna: Peate weel kümme aastat wana wiisi edasi orjama! Ja kes seisab selle eest, et kümne aasta pärast seda sõna ei korrata, wõi ootamise-aega weel paarikümne aasta peale ei pikendata?
- ↑ Saksa keelde tõlkis raamatu krahw P. Igelstrom, Eesti keelde sekretär F. Russow.
- ↑ Tõe poolest seisiwad raamatu peal sõnad: „Государь Императоръ изволилъ разсматривать. (Keisri Herra wõttis läbi waadata.) Ja rida alamal: „Подписалъ государственный секретарь В. Бутковъ.“ (Allakirjutanud riigisekretär W. Butkow.)
- ↑ Suworow, Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa kindralkuberner.
- ↑ Iga tiinu kohta, mis wilja all, 1/3 tiinu kõige paremat, 2/3 tiinu keskmist ehk 1 tiin sandemat karjamaad.
- ↑ Eestimaa mõisnikkude 1802 a. asutatud Kreditkassa oli mõisate peale laenu andmiseks Rootsi tündrimaa asemele Wene tiinu-mõedu tarwitatawaks wõtnud, kuna mõisniku ja talupoja wahel Rootsi mõet edasi maksis. Kreditkassa wõttis määruseks, et tündrimaa, millel 1377 ruutsülda ja 27 ruutjalga on, poole Wene tiinu suurune, s. o. ainult 1200 ruutsülda suur on. 1856. a. talurahwa-seadus tegi aga Kreditkassa ärilise mõedu ühes tema hindamise-wiisiga ka majandusliste olude kohta makswaks, ja see tõi talupojale kahju, mõisnikule aga kasu. Et wahe ühe tündrimaa ja poole tiinu wahel 177 ruutsülda ja 27 ruutjalga, ehk peaaegu 8. osa tündrimaast wälja teeb, siis on wahe 18 tündrimaa wahel, mis enne kuuepäewa-talu all oli, ja 9 tiinu wahel, mis talle uue seaduse järele määrati, 156600 ruutjalga ehk 2,32 tündrimaad. (Tündrimaa eest tegi talupoeg mõisa ühe hobusepäewa ja ühe jalapäewa nädalas.)
- ↑ See on ühe tiinumaa rendi hind eht 1,75 tündrimaad põldu. Arwame selle arwu 2,32 tündrimaaga, mis talupoeg uue mõetmise läbi kaotab, kokku, siis saame 4,07 tündrimaad, ja see on peaaegu neljas osa kuuepäewa-rentniku terwest maast.
- ↑ Et oma põllukrunti suurendada, oliwad talupojad oma maa kõrwal olewaid harimata maasiilusid arendamisele wõtnud, et neist omale lisa saada. Need higi ja waewaga wiljakandjaks haritud maalapid pidi ta nüüd mõisnikule tagasi andma ehk nende eest enesele orjust peale laskma panna.
- ↑ Wäljarändamiseks oli niihästi mõisaherra kui ka walla luba waja, ja wälja rännata pidi ainult ühe aasta jooksul nii palju inimesi tohtima, et nende arw wallaliikmete hulga kohta üle 5 protsendi ei ulata. Peale selle pidi wäljarändaja palju tunnistusi muretsema ja palwekirjasid kirjutama ning 80 rbl hõb. pidi tal taskus olema. Et wallapolitsei täieste mõisapolitsei meelewalla all seisis, siis wõis mõisnik wäljarändamist ka lubade keelamise läbi takistada.