Mahtra sõda/10
10.
Eestimaa talupoeg oli nelikümmend aastat priiust maitsnud, aga ta oli waesem ja wiletsam kui pärispõlwel. Priius oli talle õiguse andnud, liikumata wara omandada, aga mitte ainus peremees terwel Eestimaal polnud weel nii kaugele kosunud, et omale talu oleks jõudnud osta. Ja talupoja kosutamiseks oli ometi priius antud! Mis ime siis, et praegune teoori uut peastwat seadust kirglisema õhinaga ootas, kui pärisori neljakümne aasta eest priiust! Ta ootas seda, nagu pilwekest pika häwitawa põua järele taewaserwalt oodatakse.
See ootamine kestis juba kaua. Ta põhjenes ainult palja kõmina peal. Ainult õhus heljuwate kuulujuttude järele teadis talupoeg, et midagi teoksil, midagi tulekul olewat. Kindlaste ei teadnud ta kunagi, mil saksad seadusi tegiwad. See jäeti harilikult salajaks wõi poolsalajaks. Esmalt ei sündinud saksa seisuslise kõrgusega kokku, talupojaga awalikkude asjade üle juttu ajada, ning teiseks wõtsiwad wõi tegiwad saksad omale sagedaste kohuseks, seaduslisi uuendusi, kui need talupojasse puutusiwad, kuni nende maksma-hakkamiseni salajas hoida. Eestimaa rüütlitel polnud nimelt millegi eest nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste eest.[1] Ja nende uuendused sünnitasiwad tihti rahutumat ärewust, sest et neist rohkem loodeti, kui nad pakkusiwad, ning see lootus tekkis rahwa halastama raskest põlwest, millest ahastusega peastmist oodati.
Ainult ääri-weeri mööda sai talupoeg kuulda, kui saksad maapäewal asju harutasiwad, mis talupoja tuludesse puutusiwad. Opmann kaotas wast kogemata mõne tähenduse ära, toapoiss wõi toatüdruk, kes sugu Saksa keelt mõistis, püüdis herraste ümbruses mõne lause-katke kinni ja kandis selle edasi; herra, kes talupoja wastu ise midagi ilmutas, oli juba haruldane lind.
Sellest oli juba kaua, kaua aega tagasi, kui Eestimaa talupojad säherdusi mahapillatud wõi õhku lendama jäänud sõnu uutest seadustest hakkasiwad korjama. Paljud wõisiwad Wõllamäe Päärnaga öelda, et nad neist seadustest juba nii kaua kuulewad, kui elawad! Sest juba seitse aastat pärast seda, kui priiuse-seadus lõpulikult ja täielikult maksma hakanud, aastal 1839, hakati maapäewal talupoja olukorra muutmise pärast aru pidama, ja see uuendusetöö ei kestnud mitte wähem kui seitseteistkümmend aastat! Tehtud seaduse kuulutamiseni läks siis weel kaks aastat aega. Teadagi, et asi waheajal ootamisest tüdinenud talupoegade meelest ära ununes, nõnda neil aastatel, mil kohenduse-töö ajuti seisis, wõi mil paljastest arupidamistest eemale, otsuste juurde, ei jõutud.
Oi, need oliwad tormilised maapäewad sel ajal! Sundus paranduste ettewõtmiseks oli suur: ühel pool waraliselt ja waimliselt ikka madalamale langew talupoeg, kes otse hukatuse äärel seisis ja mõisniku enese tuludele hädaohuks kippus saama, sest et ta töö- ja maksuwõim häwines; teisel pool riigiwalitsus, kellele talupoja häda tundmata polnud ning kes sellest riigi tuludele kahju pidi kartma. Aga kes siis tahab heameelega midagi ohwerdada! Balti rüütli enesearmastus ja omakasupüüe oli aastasadade jooksul, mil ta maa ja rahwa pärisomaniku põlwe kitsendamata lõbuga maitsnud, nii suureks kaswanud, nii temale weresse ja üdisse läinud, et ta päris kuritööks pidas, kui temalt nende heaks midagi nõuti, kes temale ta paradiisliku põlwe muretsesiwad. Seepärast leidis iga nõue, mis sinna poole sihtis, et mõisnik talupoja heaks enda omanduse-õigustest midagi peaks kitsendada laskma, päris wihast wastupanekut.
Eestimaa rüütelkonna auuks peab aga ütlema, et ta mitte täiel arwul säherdusel kitsarinnalisel seisupaigal ei seisnud. Maapäew jagunes enamiste kaheks, wahel ka kolmeks erakonnaks: puruwanameelseteks, wabameelseteks ja parajuslasteks. Wabameelsed, kes uuenduste eest wälja astusiwad, tegiwad seda wast wähem oma helde südame, kui terasema majanduslise ja politikalise waate, oma rohkem selginud waimu ja laiema silmaringi tõttu. Nad ütlesiwad enestele lihtsalt: Nii ei lähe enam; mida kauemine wiiwitame, seda raskemaks läheb töö, sest tegemata ei wõi ta jääda. Wanameelsete pilk ei ulatanud aga nende silmapilklistest isiklistest tuludest üle, nad ei mõelnud homse peale. Nad ei öelnud enesele: Mida sa täna ei anna, pead homme kahekordselt andma.
Wabameelne tiib nõudis kõige pealt talupoja majanduslise aluse kindlustamist. Pärisorjuse kaotamisest saadik, kus mõisnikul talupoja elatamise eest enam mingit wastutamist ei olnud, sest et tal sellest tulu polnud, oli wiimane maa poolest täieste linnupriiks saanud. Mõisnik ajas ta kohast wälja, wõttis maa omale — mingu talupoeg, kuhu tahab! Sel kombel häwitati Eestimaal, nagu tuttaw, terwed suured külad ära. Talupojal, kes igatahes pidi kartma, et ta talust ilma jääb, polnud sel kombel kõige wähematki sisemist sundi, oma põllu ja aasa eest mingit hoolt kanda; ta ajas päewast-päewa läbi ja kurnas maad ära. Taheti seepärast talupoja majanduslist seisukorda tema enese kui ka mõisa tulul tõsta, siis oli waja talle rohkem asumise-kindlust muretseda. Lähem samm sellel sihil wõis olla, et mõisniku õigust, oma maad talupoja alt igatahes ära wõtta, kitsendati. See wõis kas seeläbi sündida, et kaua-aegsed wõi koguni põlised kontrahid mõisniku ja talupoja wahel seaduseks tehti, wõi weel põhjalikumalt seeläbi, et mõisnik oma maast teatawa kindla osa üksnes talupoegade tarwitada määrab, ilma et tal õigust oleks, seda otstarbet oma talul muuta.
Wabameelsete poolt ilmusiwadki säherdused ettepanekud. Iseäranis wiimane sai terwes seaduse- andmises kõige tähtsamaks. Oh, seda wihatormi, mis wanameelsete poolt nüüd lahti peases! Nende omandust taheti puutuda! Nendelt taheti õigust ära wõtta, enda isikliku omandusega teha, mis tahawad! Hurjutades näitasiwad nad talurahwa priikslaskmise seaduse peale, milles kõik maa selge sõnaga nende ilmpuutumata, ärawõtmata omanduseks oli tunnistatud, — jah, nad olla ju talupojale priiuse just sel tingimisel andnud, et nad enda liikumata wara wastuwaidlemata peremeesteks jääwad!… Pikkade, suuremalt osalt kirgliste wõitluste järele wõitis wiimaks siiski wabameelsete niisama tarwilik, kui loomulik paranduse-nõue, kui ka mitte ilma tähtsa kitsenduseta: tehti otsuseks kõike maad, mis aastal 1846 talupoegade all olnud, talurahwa maaks tunnistada, kuid kuues osa sellest maast pidi mõisniku waba tarwitamisewoli alla jääma, et ta selle peale tarbe-korral mõisa sulased wõiks elama asutada.
Niisama wisalt pidasiwad wanameelsed „wabast kontrahist“ kinni, mis priiuseseadusega maksma hakanud ja mõisnikule nii palju tulu, talupojale nii palju kahju oli toonud. Et „wabast“ rendilepingust seal juttugi ei wõi olla, kus üks pool teise majanduslise ülewõimu all seisab, oli wabameelsetele ammugi selgeks saanud. See „waba kontraht“ oli just talupoja langemise üks peapõhjustest, ning maapäewadel oldi ju koos, et talupoja seisukorda parandada. Leiti, et endine wakuraamat talupoega mõisniku pigistuste eest palju rohkem oli kaitsnud kui nüüdne waba leping „waba wõistluse“ põhjusmõttel. Seepärast oli ka tulewikuks seaduse-paragrahwisid waja, misläbi — wähemast teorendi kohta — talupoja rendikohused selgete arwudega ära on määratud. Ka see ajakohane nõue küpses otsusele.
Rüütelkonna otsuste peale mõjusiwad tähtsamalt, kui see sellele meeldis, riigiwalitsuse juhtiwad, parandawad, laiendawad ja korraldawad määrused. Oh neid komisjonisid, mida teoksil olew seadus ära pidi igama, enne kui ta küpseks wiljaks sai! Rüütelkond oli omapoolse seaduse-proowi, paljude wõitluste järele isekeskes ja wäliste wõimudega, riigiwalitsuse käsul 1849. aastaks walmis teinud. See ei läinud aga sel kujul läbi ja anti ühe komisjoni kätte täiendada ja parandada, kes kroonu kui ka mõisnikkude asemikkudest kokku oli seatud ning Tallinnas asus. Nüüd läks ta Peterburis ühe kroonu-komisjoni kätte, milles ka jälle mõisnikkude wolimehed töötasiwad. Kõige kibedama tuleproowi pidi seadus aga wiimaks nõndanimetatud Läänemere komisjonis Peterburis läbi tegema, kus teda jälle täiendati ja muudeti, enne kui ta riigi nõuukogu kätte heaksarwamisele jõudis. Alles 5. juunil 1856 oli uus „Eestimaa talurahwa seadus“ nii kaugel, et ta Kõigekõrgema kinnituse sai.
Kuid maksma ei pandud teda seepärast weel mitte. Teda oli enne waja Saksa ja Eesti keelde tõlkida. See töö toimetati järgmisel, 1857. aastal ära. Makswusesse pidi seadus Jüripäewal 1858 astuma. —
Tume kõmin, et Keiser uuele seadusele „käe juba ammugi alla teind,“ lagunes talurahwa seas juba ennem laiale, kui see wast oli sündinud. „Tuimal“ talupojal on head kõrwad, kui midagi õhus heljub, millest ta omale hädas abi loodab. Aga — lisati umbusklikult juurde — saks hoiab seadust meie eest salajas. Kindlamaid tõendusi selle kohta, et oodatud seadus tõeste olemas ja et ta ka tõeste maksma pandakse, hakati alles 1857. aasta kewadel saama. Siin ja seal oliwad mõisnikud talupoegadele juba ise tunnistanud, et säherdune uudis tulekul, nimelt sel puhul, kui neilt ühte wõi teist kergendust oli mindud paluma. Talupojad lähenesiwad mõisawanematele säherduste soowidega just sel kawalal mõttel, et neilt midagi uue seaduse kohta kuulda saada. Ja tihti läks nende nõu korda.
Juuru kihelkonnas sai alaline janunew pärimine uue seaduse järele osalt seeläbi kustutust, et Mahtra mõisa walitseja Rosenberg talupoegadele selge sõnaga wastas, et uus seadus peatselt tulekul olla. Mahtra peremehed läksiwad nimelt 1857. aasta kewadel mõisa, et uute kontrahtide tegemist nõuda. Ka neil keerles uus seadus peas ja ka nemad arwasiwad, et see juba Keisri tahtmisel peaks maksma, kuid mõisnikud ei taha seda teada anda. Muidugi nõudsiwad nad uute kontrahtide sisse seaduslisi kergendusi. Opmann seletas neile aga, ta ei wõida uusi kontrahtisid teha, sest et uut seadust waja olla ära oodata, mille määruste järele kontrahid tulla teha. Sinnamaani jääwat kõik wana wiisi, nii ka peremeeste orjuse- ja maksukoorm.
Mahtra meestel oli selle seletuse läbi, kui ta neile ka muidu ei meeldinud, kindlus käes, et mõisawanemad uut seadust enam salata ei püüa. Asi seegi! Mahtra peremeeste ja teiste käest, kes mõisast samasugused wastused saanud, lagunes rõemusõnum kaugele üle kihelkonna laiale. Kuid siiski oli ka umbusklikka küllalt, kes Uuetoa teomehega ütlesiwad: „Mis saks ei taha, see ei tule.“ Parun Heidegg näituseks polnud oma peremeestele weel poole sõnagagi wiiksatanud, et neil mingit uudist on oodata, ning paarile pärijale kostis ta oma karedal, pilkawal wiisil: „Kas teil, laiskworstidel, praegu küllalt hea põli pole? Wõi weel suuremaid kergendusi soowite! Siis sööksiwad ju täid teid ära!“
Parun Heidegg ise oli põlluseaduse uuendusetööst maapäewal elawalt osa wõtnud. Muidugi seisis ta wanameelsete „tagurlaste“ liigis, ja seal mitte wiimases reas. Ta polnud küll mitte suurem kõnemees, ei lasknud ennast ka mitte komisjonidesse walida, sest et ta oma pead ja keha raskema tegelise tööga ei raatsinud waewata; tema tugewus oli palju enam selles, et ta rüütlite ringkondades era-wiisil soowitawat „tuju“ oskas teha, nende arwamiste peale oma seisukohalt mõjuda, neile oma mõtteid pähe tuupida ja nende enda arwamisi, kui need wabamat wärwi kandsiwad, kõigutada ja kukutada. Niisugust misjonitööd tegi ta suure õhina ja osawusega niihästi kodus oma lähemate naabrite seas, perekondlistel kooskäimistel, kui ka Tallinnas maapäewade ajal klubis, wõerastemajas ja Petenbergi wiinakeldris, tuttawas „magusas augus“[2], klaasi weini ning austrite juures.
Parun Heideggi arwamise järele oli, nagu teada, talupoeg ise oma wiletsa elukorra, oma waralise ja waimlise häda juures süüdlane. See kõik tuli tema tuimusest, laiskusest, hooletusest. Talupoega ei wõinud mingisugused kergendused aidata — ei, waid need pidiwad ta weel hoopis ära rikkuma. Parun Rüdiger Heidegg oleks hea meelega talupoja töö- ja maksukoorma suurendamise ning kõiksugu karistuste kõwendamise poolt olnud, kui seda maapäewal oleks juletud ette panna. Ta wõitles kõigest jõuust põlise kontrahi, talumaa omawolilise ärawõtmise õiguse kitsendamise, talumaa äramääramise, teoorjuse kergendamise ja talupoegade waba liikumise laiendamise wastu. Kõik seletused ja harutused, mis nende õiguste poole käisiwad, põrkasiwad tema rinna küllest tagasi, kui oleks seda weel esiwanemate raudriie katnud. Ainus asi, mis teda ja temasuguseid wiimaks siiski poolikule järelandmisele sundis, oli kartus, et riigiwalitsus uuenduse-töö rüütelkonna käest wõi wähemast tema juhtiwa mõju alt ära wõtab — mis ju ka osalt sündis — ning seaduse walmistab, mis wabameelsete nõuetest weel palju kaugemale läheb. —
Nagu mujal, nii polnud ka X. walla talurahwa seas terwel 1857. aasta talwel muud põnewamat jutuainet, kui uus seaduseraamat. Et parunilt selle kohta midagi teada ei saadud, siis katsuti opmanni juures õnne. Kuid see oli herraga täieste ühte laadi mees: uhke, kõrk, kinnine, talupoja wastu kaastundmuseta. Pealegi oli tal peremehelt kindel käsk, uuenduse tuleku üle waikida, sest „kes kurat teab, mida need wastased nadikaelad omale pähe wõtawad!“ Opmann Winter andis siis küsijatele weel tüsedama wastuse kui mõisnik ise: ta näitas neile oma jämedat keppi ja kostis: „Seda toob teile uus seadus!“…
Piinati siis alamaid sundijaid küsimistega. Kuid need ei teadnud isegi midagi selgemat. Kubja-Prits wõttis omale küll wahel näo ette, kui peituks terwe seaduseraamat oma 1315 paragrahwiga tema peas, kuid see oli paljas halpimine — tema kui kõige noorem sundija ei teadnud asjast rohkem kui talupojad isegi. Seepärast jättis ta oma tulewase äiagi, kes teda kõige wisamalt püüdis wälja uurida, tumeda tõe ja palja wale wahele waakuma.
- ↑ Nii kirjutab Eestimaa rüütelkonna wabameelne peamees Jakob Georg von Berg, kes aastal 1802 talupoegade elukorra parandamise küsimuse maapäewale ette pani, oma mälestustes selle aja kohta: „Seltskonnal (muidugi mõisnikkude seltskonnal) oli see kindel arwamine, kui walitseks maarahwa seas
ilmataltsutamata üleannetuse ja wastuhakkamise waim; see põhjendamata arwamine, mis mõne pahura inimese tegude läbi tekkis, kelle järele siis terwe rahwaklassi üle otsustati, maalis nii paljudele kõige hirmsamad werepildid silma ette“… Berg ise wõitles niisuguste eba-arwamiste wastu, pani nende peale aga siiski nii palju rõhku, et ta „ainult äramõedetud sammudega teoksile (uuenduste andmisele) minemist ja kõige suurema ettewaatuse tarwitamist“ sündsaks pidas.
Ka 1816 a. antud priiuse-seadust ei juletud kohe maksma panna, sest et „wõeriti mõistmist ja eksitusi“ talurahwa poolt kardeti, waid 14 aasta peale oli „järkomöda minnemise pärrast ue Seisusse sisse“ nõndanimetatud ettewalmistuse-seadus antud.
- ↑ Pikal uulitsal.