Müts maha!
Mats alati on tubli mees —
ta kedagi ei pelga,
ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga.
Kord astus oma pambuga
ta läbi mõisa õue,
saks tuli wastu kärkides
kui kõige kurjem kõue:
“Kas sina, tõbras, parunit
ei enam tunda taha?
Wõi on sul munad mütsi sees —
et müts ei wotab maha?
Kas tead, ma lasen keppisid
su jaoks tallist tuua?
Ei aita see, siis lasen ma
sind kase otsa puua!”
Mats julgelt astub edasi,
ei taha saksa nähe,
ja mütsikese waotab
ta üle kõrwe pähe.
Kui herra kärab edasi,
siis kõigutab ta sulge —
kes seda riista näha saab,
see pole enam julge!
Mats sammub mõttes edasi,
ei liiguta ta mütsi,
ta hüüab teepealt tagasi:
“Nii hirmutage Jütsi.”
Kui külm mu nina näpistab
ja kärbib kõrwalehti,
noh, millega siis "Meie Mats"
wõib oma nägu ehti?
Mats wõtab mütsi maha küll,
siis seisab müts tal põues,
see sünnib t o a s, t e a t e r i s,
kuid mitte mõisa õues.
