Mälestused Jõgeva enamlastest
23. detsembril teatati, et Laiuse mäelt suurt enamlaste sõjavägi alla tulemas. Varsti oli meie sõjavägi võitlusevalmis. Pääle lõunat algas lahing, kus kuulipildujatest ja püssidest mõlemalt poolt tublisti tuld anti. Õhtu videvikus vaikis laskmine ja alev langes punaste kätte. Surma sai Eesti sõjaväest 1 ratsanik ja loomadest 1 kass, enamlastest 2 surma ja mitmed haavata. 24. detsembri hommiku vara algas sõjariistade, konjaki ja viina otsimine. Kust peremeest kodust ei leitud, murti uksed maha, kraam võeti ära, ja mis võtta ei kõlbanud, pekseti puruks. Hommiku läksid kohaliku enamlased oma ammu oodatud külalisi tervitama, saanud aga mehed mõne hää keretäie peksa.
| ||||||||||
Nüüd algas mõisate rüüstamine. Jõgeva ja Kurista mõisast viidi hobused, vili, mööbel, riided ja söögiriistad ära. Siin olid päätegelased Mustvee venelased. Viimaks tulnud ka parv mustlasi oma osa saama, saanud aga punaste käest tublisti kolki.
Jõulupühad elasid enamlased lõbusalt, pidasid tantsupidusid, kus juures mehemoodi tülitseti.
Viimasel jõulupühal algas lahingusse minek Aidu pääle. Jõgeva ja Laiuse vallast oli ligi 200 küüdihobust tellitud. Iga voorimehe pääle mahutati 2-3 meest. Nii läks esimesse Aidu lahingusse umbes 500 ja 50 ratsameest. Lahingusse mindi kelkides: „Peaks me täna ometi valgeid jänesid näha saama. Narvast kuni siiamaani ei ole meie neid veel näinud.“ Sõjaväe ülem sõitis pärast järgi ja rääkis: „Täna võtame Aidu, õhtuks läheme Põltsamaale, homme Viljandi, ajame valged merde, siis läheme Soome ja sealt Petrogradi. Õhtul tagasi tulles ei lausunud Aidust enam sõnagi. Sõjavägi taganes korratumalt Aidust Jõgevale, kirudes ja vandudes. Esimesel lahingupäeval said enamlastest 10 jalameest haavata ja 5 surma. Ratsanikkudest puudusid 20 meest. Keegi voorimees jutustas punaste sõjapidamise viisist järgmist: „Hommiku umbes kella 10 aeg jõudsime Aitu, sääl otsis venelane suure kivi üles, seadis püssi kivinajale, nii et püssi ots taeva poole vahtis, ise kaapis lume sisse augu omale ja voorimehele, pani piibu suitsema, laadis püssi täis ja kõmmutas paukusid taeva poole, seni kui 149 pauku lastud olid, siis ütles voorimehele: „Пойдемь домой“, meie kaheksatunniline tööpäev on tehtud.“
Peale selle said enamlased Tartust abiväge ja suurtükka. Nüüd mindi ähvardades ja vandudes lahingusse; lubati Aidu mehed, naised ja lapsed maha tappa ja majad maatasa teha. Kesk päeva aeg kostis Jõgeva alevisse kole suurtükkide ja püssi paukude müra. Õhtu poole toodi juba palju haavatuid ja surnuid koormate viisi vaksali, kes rongiga edasi saadeti. Teisel lahingu päeval viidi veel 2 suuremat suurtükki lisaks. Ka see ei aidanud midagi. 5. jaanuari õhtul taganes enamlaste vägi korratumalt Jõgeva alevisse. Meeste meeleolu oli väga langenud; nad kaebasid: „Nad lasksid meid väga palju surnuks!“ Nende oma jutu järele olla nad umbes 100 jalameest surnutena, ja haavatutena 130 ratsameest kaotanud. Enamlaste sõjaväe vahel tekkis tüli. Peeti sõjameeste kinnine koosolek. Venelased süüdistasid Soome juhatajat, et ta olla lahingus äraandja osa mänginud ja teda tuleb maha lasta. Soomlased vaidlesid kõvasti selle vastu ja nõudnud, et nende juhataja peaks tänu saama. Talle kingiti elu. Soomlased vaidlesid venelaste vastu, et nemad enam venelastega ühes ei sõdi, sest venelased saata neid tule ette ja ise jääda kaugele sööma ja jooma. Nüüd lahutati soomlased venelastest, saadeti Tallinnamaale, nende asemele oodati Läti polkusid, aga asjata. Kuulu järele võidelnud esimeses Aidu lahingus kõigest 46 Eesti sõjameest.
Õhtul sai enamlaste ülem Rakke jaamast hirmutava telefoni teate. Kohe algas põgenemine ülepääkaela. Kahe tunni jooksul oli staap Jõgevalt läinud.
Nüüd algasid vargused ja röövimised. Suuremaid röövimisi pandi toime Leihbergi, Jürmanni, Mäe, Ilvese, Vindi, Jõgaari [Jõgari!], seltsimaja pidaja Siku, Kabeli ja Painküla Mülleri juures. Vähemalt kannatada said veel palju perekondasid ja taluperemehi. 8. jaanuaril oli viimane enamlane Jõgevalt kadunud ja rahvas hingas vabalt ja ootasid Eesti sõjamehi.