Mägiste poiste kanakasvatus

Mägiste poiste kanakasvatus
Jüri Parijõgi

Mägiste poiste kanakasvatus muuda

Ühel päeval ütles Mägiste isa poistele: „Mis te tõmbate ja ratsutate päevad otsa ringi, asja ees teist taga – kord metsas või koplis, kord jõe ääres või tont teab kus. Võtke parem midagi tulusamat ette, hakake talumajapidamises kasulikumalt kaasa töötama!” Poisid vaatasid isale arusaamatuses otsa. Enda arvates polnud nad ühtigi tühja tuult tallates ringi joosnud, neil oli igal pool palju tegemisi ja toimetusi. Oli tarvis otsida linnupesi ja neid märgile panna, oravaid taga ajada või jõekäärus kala püüda. „Kuidas me talumajapidamises ikka kasulikumalt saame kaasa aidata,” arvas Väino, „kui sa meile midagi paremat tööd ei anna? Künnad, äestad ja külvad ise, niidumasina peale sa meil istuda ei luba: ‘ Ja Rein täiendas omalt poolt: „Karjaskäimist meil ka ei ole – koplitel tugevad tarad ümber, loomad ei pääse kuhugi. Niipalju nendega tegemist on, et hommikul avada karjavärav, siis lähevad nad ise ilma ajamata koplisse. See asi on ju meil nii hästi seatud, et karjatänav algab kohe loomalauda ukse alt. Õhtul mõistavad nad isegi tagasi tulla.” „Hobuseid peab küll koplisse viima ja tooma,” võttis Väino uuesti sõna. „Ja seda me teeme alati hea meelega. Mis meil muud teha oleks? Anna meile midagi tulusamat tööd, ega me tagasi kohku, küll sa näed. Ema sunnib peenraid kitkuma… Seda me ka vahel teeme, ehk see küll pole õige mehetöö, on rohkem naiste asi.” Isa naeris. „Küll te oskate aga kõiki asju seletada ja pikalt-laialt arutada. On teid aga mõnikord vaja kuhugi sõnaviijaks või jalajätkuks, siis ei leia teid kustki. Näete, kanad tikuvad aeda peenraid siblima – ajage ära!” Poisid jooksid tuhatnelja minema, ajasid kanad õue ja tulid uuesti isalt tööd nõudma nagu väikesed puugid: „Anna siis meile midagi tulusat tööd!” „Tööd, tööd…” arutas isa. „Kas talus tööd vähe? Hakake kas või kanu kasvatama!” Poisid tegid suured silmad. „Kuidas neid kanu kasvatada? Nad kasvavad ju ise.” „Hee!” naeris nüüd isa. „Kuidas nad ise kasvavad! Vaadake, kui palju on emal nendega muret ja hoolt. Tarvis neid toita, munetada, hoolitseda, et ei tuleks haigusi, et rebased, nirgid ja kärbid neid ei varastaks. Kuligi luurab mõnikord talu kohal, et kas ei ole kuski valveta jäetud kanapoegi piiksumas… Kas siin tööd ja hoolt vähe? Vaja pesade järele valvata, munad ära korjata, mõni kana hauduma panna… Siin on palju tööd ja tegemist. Tehke emaga kaup, et ta annaks teile alguseks, ütleme, kummalegi kolm kana, kokku siis kuus. Nende eest hoolitsemine jääks teie mureks. Mis te kanadest mune saate, need on teie. Viige munapunkti ja koguge endile kasuraha. Aga mis te taluaidast kanadele teri võtate, selle eest peate mulle maksma turuhinna järgi. Seadke kohe sisse selline raamat või vihik, kuhu kirjutate üles oma kanapidamisest saadud tulud ja sellega ühenduses olevad kulud. Ülejääk on teie teenistus.” Siis läks isa rehe alla oma asju ajama, kuna poisid jäid õue ega mõistnud isa pika jutu peale sõnagi lausuda. Rein hakkas nina näppima, Väino pistis pöidla suhu ja hakkas seda imema – sellised rumalad moed olid neil. Viimaks arvas Väino: „Ega see, mis isa ütles, ole laita asi. Peaks katsuma.” „Katsume jah,” oli ka Rein tragi. „Vaata, kui me kanu hauduma paneme, ikka uusi ja uusi poegi saame – uued kanad hakkavad kõik munema –, siis võime nii palju raha koguda, et võime auto osta. Mis sa selle kohta ütled?” Selle peale pistis Väino laginal naerma ja ütles: „Ära sa jälle selliseid plaane pea, nagu see tüdruk lugemisraamatust, kes, munakorv pealael, linna läks ja kõiksuguseid suuri plaane pidas… Tead küll, hakkas heameele pärast keksima, munakorv kukkus maha, munad läksid katki… Sinna need suured plaanid jäidki.” „Miks siis jälle sedasi,” ei tahtnud Rein oma asja jätta. „Meie ajame oma asja mõistlikult.” Lõppes asi sellega, et mindi ema juurde, tehti talle isa ettepanek ja omad plaanid teatavaks ning paluti kummalegi kolm kana uue kanakasvatuse aluseks ning põhjaks. Ema ei teinud algul poistest väljagi: mis janti nad jälle ajavad ja mis hulle plaane peavad? Siis tuli ka isa tuppa, ja nüüd tehti emale uue kanakasvatuse plaan päris selgeks. „Ega siis midagi,” jäi ema asjaga lõpuks nõusse, „hakake aga peale! Sina, Väino, võta need kolm noort kirjut kana, Rein võtku valged – saab siis näha, kumb on hoolsam kanakasvataja ja kummal on parem kanaõnn.” Kuid isa arvas, et kanadele vahet ei maksa teha, see tooks asjata tüli. Olgu kanad mõlemal ühised, samuti olgu ka töö ja hool ühine. Tulud jaotatagu pärast pooleks. Nii siis lõpuks jäigi, et ema andis oma kanakarjast poistele kolm kirjut ja kolm valget kana uue kanakasvatuse aluspõhjaks, ja poisid hakkasid asjaga pihta. Kohe järgmisel päeval eraldati suurest kanalaudast varbadega eri osa oma kanalaks, tehti sinna õrs sisse, seati korda joogi- ja söögikünad. Seina äärde pandi kuus kasti, heintest pesad sees, kus kanad võisid munemas käia. Kanala põrandale viidi värsket liiva, et oleks, kus siblida ja teri otsida. Poisid teadsid, et ei ole hea kanale igakord valmis toitu künaga ette anda, vaid peab terad liiva sisse viskama, kust nad siis ise need üles otsivad ja välja siblivad. See on nende loomus, ja sellekohaselt tuleb talitada. Igatahes oli poistel juba esimesel päeval niipalju tööd, et pikk kevadine päev kadus märkamatult. Kanad olid kogu päeva väljas, kas siblisid haopinu ääres või tikkusid aeda ja põllule, kust neid sageli tuli käia ära ajamas. Õhtul tulid esimesed suuremad sekeldused, sest nende kanakasvatusse määratud kanad ei tahtnud kuidagi oma uude kodusse asuda, ikka kippusid teiste hulka, kuidas neid ka meelitati ja tibutati. Ei saadudki lõpuks muidu, kui lasti nad teistega ühes lauta, kust nad siis õrrelt kinni võeti ja ükshaaval uude kanalasse kanti. „Vaadake nüüd, maidad,” õpetas Rein kanu. „See on teie uus kanala ja siia peate asuma! Pesad on siin – et te siis korralikult igaüks oma pesal munemas käite ja esimest sorti eksportmune munete!” Sellest õpetusest ei hoolinud kanad midagi ja tikkusid järgmisel õhtul jälle teiste juurde. „Peab meelitama, peab harjutama,” tuli Väino viimaks heale mõttele. „Anname neile iga õhtu tangu, siis harjuvad ise siia tulema. Aga ema kanad peletame eemale.” Sel viisil poisid harjutasidki viimaks oma kanad õiget kodu leidma. Õhtul tibutasid aga oma kanala ukse ees ja kanad tulidki sisse. Kui asi kanadel juba päris selge oli, uhkustas Rein iseteadvalt: „Nojah, nad on ju kanakasvatuse kanad, mitte niisama talukanad, sellepärast.” Palju raskem oli aga kanu nende jaoks määratud pesadesse munema õpetada. Ema ütles kanu üle andes, et kõik on munevad kanad; kuid möödus kolm, neli päeva, aga poisid ei leidnud oma kanala pesadest ühtki muna. „Neil ju igaühel oma pesa mujal,” arvas ema, kellele poisid läksid oma häda kurtma. „Mõnel laudil, mõnel kuuris, väike valge käib kambri lakas munel. Katsuge ise pesad üles leida ja võtke munad ära, ainult üks jätke sisse pesamunaks, muidu teevad jälle uue pesa ja siis on seda raske leida!” Vähese vaevaga leidsidki poisid kahe kana pesad üles ja tõid munad ära, ainult pesamunad jätsid sisse, nagu ema oli õpetanud. Üldse õppisid nad nüüd paljusid kanade kombeid ning eluviise tundma, millest neil enne ei olnud aimugi. Nad teadsid, et kui kana tahab munele minna, siis ei lausu ta sõnagi, ainult rutt on ja käib rahutult ringi, siis kaob ära peagu märkamatult. Lähed aga pesale vaatama – juba kükitabki seal ega tee sinust väljagi. Pärast munemist tuleb aga lakast maha ja siis ei pea enam nokka kinni, kaagutab nii, et üle õue on kuulda. Poisid said veel teada, et kui kana hakkab munema uut sarja, siis on paras aeg teda õpetada uuel pesal käima. Tuleb aga parajat aega varitseda, siis kinni võtta ja uuele pesale viia, kus pesamuna peab ees olema. Kui ta algul ei taha uuel pesal püsida, võib sõela või hõreda korvi peale panna – küll viimaks ära harjub. Nii saidki poisid nelja kana pesad kätte, korjasid aeg-ajalt ära nende munad ja harjutasid nad lõpuks uutel pesadel käima. Suurema valge kana pesa ei saadudki kätte, kuna vana kirju tikkus hoopis kaduma jääma. Harva-harva näitas ta end õrrel, võõrastas kõiki ja kadus jälle kohe. „Küllap on kuhugi varjulisse kohta pesa teinud ja hauduma hakanud,” arvas ema, kellele poisid asja kurtsid. „Ärge teda siis asjata erutage, tuleb lõpuks ise välja – pojakari taga. Aga valge kana pesa otsige üles, pange kas või peenike niit jalga, vaadake järele, kuhu läheb, ja katsuge talle seda niiti mööda järele minnes pesa üles leida. Ärge aga liiga pikka nööri pange ja vaadake veel järele, et nöör ei jääks kuhugi kinni ega takerduks mõne asja taha, nii et kana pesale ei pääsegi. Olge tragid poisid, näidake, mis võite!” „Näitame ka, mis võime,” jäid poisid kohe nõusse. Nüüd hakkasid poisid varitsema aega, mil valge läheb rahutuks ja kipub munele. Käidi kana järel nagu salakuulajad ega lastud teda viivukski silmast. Kui üks väsis, siis teine pidas vahti. Isegi söömas käidi kordamööda. Peale lõunat see aeg tuligi. Kohe püüti kana kinni, köideti talle peenike nöör jalga ja lasti siis minna. Ise jäädi eemale jälgima, et nöör kuhugi ei takerduks ega kinni jääks. Kui kuski tuli veidi peatust, siis oldi jaol ja päästeti nöör lahti. Varsti hüppaski kana rehealuse redelile ja läks pulk-pulgalt üles nagu inimene. Peatus mõnel pulgal – poisid jälgisid värava vahelt –, vaatas ümber ja hüppas jälle pulgavõrra kõrgemale. Nüüd kaduski lakka, nüüd liigub nöör veel järele. „Tss…!” hoiatas Väino. „Pesale läheb. Nüüd nööriots pihku ja järele!” Ta keerutas nööriotsa endale ümber sõrme ja hakkas mööda redelit üles ronima, sedamööda, kuidas kana vedas nööri ees. „Sa oota siin all!” sosistas ta lakaluugilt Reinule. Tüki aja pärast tuli Väino jälle lakaluugile ja hüüdis alla: „Käes! Mõtle, kuhu sügavale räästa alla on pugenud! Tüki maad sain ronida – ikka nööri järele –, ennekui käsi puutus vastu kana. Seal ta istus, pesa all mune täis. Kui nüüd kaagutama hakkab ja maha tuleb, toome munad ära.” Nii saadi ka valge kana pesa kätte ja hakati sedagi kana harjutama uuel pesal käima. Aga hauduva kirju pesa ei olnud nii kerge leida. Harva andis kana ennast poiste silma alla, kuid kaduda oskas ta alati nii, et seda ei märgatudki. „Justkui nõid… justkui ära teeb su silmad, mitte ei näe, kuhu ta läheb,” arvasid poisid iga kord, kui kana nende silmist märkamatult kadus. „Justkui maa alla vajub… kaob nagu tina tuhka.” Ühel päeval luusis Rein kuuris ja otsis vanade kolude hulgast mõnd teravat asja, mida võiks noole otsa panna. Korraga kuulis ta kuurinurgast suvekorterisse pandud saanist imelikku piuksumist. Poiss kohkus esiteks ära, siis jäi terasemalt kuulatama ja läks lõpuks saanipea alla vaatama. Vana kirju kana kõhutas seal, kari kollaseid poegi ümber. Nüüd pistis poiss täit traavi toa poole ja hüüdis juba eemalt: „Ema, Väino, tulge vaatama! Vanal kirjul on pojad! Puha kollased ja piuksuvad haleda häälega!” „Kus, kus?” tuli ema köögiuksele ja varsti oli ka Väino jaol. „Kuuris… kuuris saanipea all. Mõtelge ometi – ja meie ei teadnud sealt otsidagi.” Mindi kuuri, lükati uksed pärani lahti – ja seal nad olidki. Mõned olid roninud vana kana selga, mõned piuksusid istepadjal või saanipõhjal. „Poisid, teil on oma kanakasvatusega õnne,” ütles ema. „Näe, teadmata tuleb kanaperet juurde.” Poisid olid õnnelikud ja arvasid, et see kanakasvatus, see on ikka päris tore asi. Kui need kõik hakkavad munema, siis on iga päev midagi munapunkti viia. Kohe loeti pojad üle ja leiti, et neid on kaksteist. Seega oli siis poiste kanakasvatuses juba kuus vana kana ja kaksteist poega. „See teeb kokku kaheksateist kana,” arvutas Väino väledasti. „Kui need kõik korraga munema hakkavad, siis saame kaheksateist muna päevas. See teeb päevas üheksakümmend senti, kui arvata munapaari hinnaks kümme senti. Ja mis see veel nädalaga ja kuuga välja teeb!” „Ära ikka niipalju jõua,” arvas ema. „Ega neist kõigist kanad tule, mõnest saab ehk kukk.” See pani poisid mõtlema. Miks nad ei või kõik kanadeks jääda? Aga olgu peale! Ühe kuke nad kindlasti jätavad endale, sellest saab kanakarja peamees. Käib kanakarja ümber, valvab kanu ja hommikuti laulab nii, et kogu talu kajab. Väikese kanakarja eest hoolitsemisega oli poistel nüüd tegemist küllalt. Pidi neid kaitsma kassi eest ja valvama, et rebane-kanavaras ei hiiliks kanakuudi lähedale. Mõnikord pidi kordamööda murul lamama ja üksisilmi metsa poole vaatama, kas ei lenda sealt mõni kanakull talu poole nende kanapoegi saagiks tahtma. Kuid rebastel ja kanakullidel ei olnud nähtavasti veel teada, et Mägiste poiste kanakasvatuses oli peent peret juurde tulnud – ükski neist ei tikkunud talu lähedale. Kuid kanapojad ise tikkusid igale poole ja mõnikord jäid päris hädaohtu. Üks neist oli pugenud aida ukse kõrval vedeleva vana rattarummu sisse, ja poistel oli palju tegemist, et teda häälitsemise järgi sealt leida ja päästa. Üldse sai neist igale poole. Oli see vana saapalaba viljaaida all või roostetanud kilukarp sealsamas – igale poole pidid nad sisse ronima. „Päris väikeste laste tembud teistel,” arvas Väino. „Igale poole tikuvad, kõike tahavad näha. Justkui meie Helgi: kui ema silm pole jälgimas, on kättpidi veepanges või koorekirnus.” Ühel päeval märkasid poisid, et kõik kanapojad ei kasva ühteviisi: mõni on juba suurem ning tugevam ja tragimgi kui teised. Viskad peoga leotatud tangu kanakarjale ette, siis püüavad tragimad teiste eest ära nokkida ja teisi koguni kõrvale tõrjuda, nagu oleks neil suurem õigus kui teistel. Ka hari lõi neil rohkem punetama ja oli nagu suurem. Kui seda asja emale kurdeti, oli emal kohe otsus valmis: neist tulevad kuked. Nad on ju kanapere poisid – tugevamad ja tragimad kui tibutütred. „Teie püüate ju ka Maiest ja Ainost üle olla, rääkimata väikesest Helgist,” lisas ema. See asi poistele meeldis. Las olla pealegi kuked kanapere poisid. Ja las kasvavad kõik üles. Kui pärastpoole isekeskis kaklema hakkavad, nii et suletutid lendavad, siis on tore vaadata. Ei, las kasvavad suureks ka kõik kuked, nad ei müü ühtki ära. Noore kanapere kasvamine köitis poiste meeli niivõrd, et nad mõneks ajaks vanade kanade eest hoolitsemise kogunisti unarusse jätsid, nii et ema pidi siin oma korraldava ning abistava käega appi tulema. Paar korda viis ta ise poiste kanade munad punkti ja tõi neile raha. Isegi arvepidamine kippus segamini minema: ei teatud kindlasti, kas võeti talu aidast kolm või neli karnitsat kaeru. Munapunktist saadud raha kanti küll hoolega arveraamatusse. Sügise poole, kui kanade noorpere juba suuremaks sirgus ega saanud enam suurt vahet teha vana ja noore kana vahel, talu kukkede ja poiste kukkede vahel, hakati jälle hoolega mune korjama ja punkti viima. Ega see kuigi raske olnudki. Munaauto peatus igal hommikul kella 10 ja 11 vahel ühismeierei ees. Sinna ei olnud poolt kilomeetritki maad. Kui aga lipata üle koplinurga Raja kaasikust läbi, oli see maa nagu kiviga visata. Poisid käisid iga päev oma nelja-viit muna punkti viimas ja raha võtmas. Oli päris huvitav vaadata, kuidas punktimees võttis imelikud pappkastid, mida võis kokku panna nagu lõõtsa ja siis jälle lahti tõmmata kastiks, nii et igale munale jäi eri lahter. Sinna lahtritesse punktimees ladus munad püsti nagu pesadesse. Munadele löödi templid peale, et need, kes neid ostavad, teaksid, millal nad on munetud. Poiste toodud munad võeti vastu ilma proovimata: teati juba, et nad vanu mune ei too. Mõnikord küsis punktimees naljatades: „Kas on eilsed või tänased?” „Eilsed ikka,” vastasid poisid. „Tänased on alles munemata.” Varsti oli kogu külal teada, et Mägiste poistel on oma kanakasvatus, mis teeb neile sisse ränka raha. Mõned naabripoisid ja -tüdrukud katsusid asja järele teha, kuid nii hästi see välja ei tulnud kui Mägistel. Kas ei antud neile küllalt kanu, ei saanud nad eri kanakuuti või ei mõistetud arveraamatut pidada nii kui Mägistel. Kord juhtus Väinol munade viimisega äpardus, mis pani poisid mõneks päevaks kukalt sügama ja oleks nad peagu riidugi ajanud, kui isa õigel ajal vahele poleks saanud. Asi oli nimelt nii, et ema andis ka oma kanade munad poiste viia, sest maksab siis talust mitmekesi väljas käia ja kallist tööaega raisata. Iga voori pealt said poisid ühe muna hinna endale või võisid selle väärtuses talu aidast kanadele toitu võtta. Nii said poisid väikese lisateenistuse ja olid sellega väga rahul. Ühel päeval kohmitses aga Väino, kelle kord oli parajasti mune viia, kaua kodus, ja kui siis viimaks minema sai, pistis täit traavi üle koplinurga leekima, et autole hiljaks ei jääks. Tuli aga varsti tagasi, korv munaputru täis. Oli Raja kaasikus üle kraavi hüpates komistanud, maha kukkunud ja kõik munad katki teinud – viis oma ja kolmkümmend ema kana muna. Ta jäi nuttes köögiuksele seisma, et mis nüüd saab. „Mis muud,” arvas ema, „kui tuleb teil see kahju tasa teha. Annate oma kanakasvatusest kolmkümmend muna mulle asemele. Kes kahju tegi, see vastutab.” Nüüd tuli ka Rein jaole ja hakkas Väinot kurjasti süüdistama: „Esiteks kohmitsed kodus, ei saa ega saa minema. Siis jooksed nii hooletult, et kukud maha. Oled ikka vana töbijalg.” „Kes on töbijalg? Sa ütlesid töbijalg,” ajas Väino rinna ette, pani munapudruse korvi maha ja läks vennale vastu. Juba seisidki mõlemad vennad rinnad vastamisi ja käed rusikas. Kaklus oleks peagu tulnud, poleks isa õigel ajal vahele saanud. „Mis on? Mis need poisid põrnitsevad vastamisi nagu vihased kuked?” päris ta. Kui talle ära seletati, milline õnnetus oli juhtunud Väino hooletuse läbi ja millist kahju tuleb nüüd mõlemal kanakasvatajal kanda, tegi ta otsuse, mis rahuldas mõlemaid poisse ja millega ka ema nõusse jäi. „Teie tasuge emale kahju tööga,” andis ta head nõu. „Tulin praegu kapsaaiast; seal on kuus pikka peenart umbrohtu täis. Leppige emaga kokku, et kitkute need peenrad puhtaks. Tema arvestab iga peenra eest 25 senti, ja kahju ongi tasa.” Sellega olid poisid nõus ja sellega leppis ka ema. Poisid põrnitsesid küll veel mõne aja vastamisi, ütlesid mõne nääkleva sõna, kuid tüliks asi ei läinud. Peenrad kitkuti ära ja tehti sel viisil kahju tasa. Kogu suve askeldasid poisid oma kanakasvatusega ega pannud tähelegi, kuidas päevad möödusid ja koolimineku aeg tuli kätte. Siis anti kanakasvatus ema hoole alla, kuid iga kord koolist tulles peatuti kanakuudi ees ja pandi käed külge seal, kus näis vaja olevat. Asi oli poistele nii südamelähedaseks saanud, et sellest ka kooli ajal ei raatsitud loobuda. Kana noorperest oli tulnud seitse kana ja viis kukke. Üks kukk jäeti järele, teised müüdi sügisel ära, olgugi et nad olid tublid kukepoisid. Mõlemal poisil oli koolitalve alguseks mõnigi hea kroon kasuraha kogutud. Ja see raha oli kallis, sest see oli teenitud oma kanakasvatusega.