Mäeküla piimamees/Neljateistkümnes peatükk
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
Mäeküla mõisnikule jäi südame põhja teatav kõbe nakitsema, kui ta oma piimameest tema tusameele pärast tol jõulukuu maksupäeval nii vennalikult oli usutanud. Asjast, mis tema arust korraldatud pidi olema, tundus nüüd, kus ta Prillupi pisaraid oli näinud, ometi nagu midagi, mis lahendust nõudis, ja ta hakkas seda hiljukesi otsima. Esiti sammus toas paar tundi seinast seina, siis kandis oma juurdleva pea karge talvise õhu kätte, ja kui lõngas ikka veel lipsu leidus, siis küsis õhtul kahe küünla valgel piiblilt nõu.
Ja piibel andis. Andis, nagu alati. Natuke lehitsemist — ja Kremer tabas koha, mis temale oli kirjutatud.
Seda teatavaks võtta ja tunnistada võis ainult inimene, kes enesega õiglaselt kohtusse läks ja asjale südamesse tahtis tungida, sest lugu oli kuningas Taavetist, Hiti mehest Uriast ja tema naisest Batsebast — lugu oli, et prohvet Naataniga kõnelda, rikkast mehest, kellel oli väga palju lambaid ja veiseid, aga kes ei raatsinud neist võtta, vaid läks ja võttis kehva mehe ainsa pisukese utetalle ja valmistas sellest rooga teekäijale, kes tema juurde oli tulnud.
Ja et endale mitte midagi kinkida, luges Mäeküla mõisnik kohta, milles kirjeldati, kui kallis oli see utetalleke kehvale mehele, kakski korda — ta luges, et seesinane mees oli talle ostnud ja toitis seda, et see tema juures ja ta laste juures ühtlasi üles kasvaks, ja see sõi ta palukesest ja jõi ta karikast ja magas tema süles ja oli ta juures kui tütar.
Siis aga pani Kremeri-härra prillid raamatu peale, tõusis raskelt üles ja hakkas raskel sammul jällegi jalutama, andudes eritlevale ja arvustavale mõtlemisele loo üle, mida ta oli lugenud.
Ja et toad nii tuhmilt ei vaikiks, keeras ta mängutoosi kummuti peal tilisema, ja et valgem oleks, süütas teiseski toas küünlad põlema, ja et mõte mõnukamalt sigiks, pistis karbikeselt öölaual taoti kompveki suhu.
Ei kestnudki siis kaua, ja mõtleja pea lõi selginema, ta rind ühtaegu kergenema. Kremer puhus äkki, nii et kihvad võbinal ülespoole lippusid, kuivatas rätiga otsaesist ja naeratas.
Jumalale tänu, kirjakoht oli temast märksa mööda kirjutatud! Võrdlus lonkas, lonkas kõvasti tema kasuks. Vaga Taaveti kõrval ei tarvitsenud patune Kremer silmi maha lüüa.
Õige, ka Kremer oli kehva mehe tallekese võtnud, aga kas siis vargsi, jultunud kavalusega, kas siis vägisi ja tasuta? Ja eks olnud see tall neile pealegi pooleks jäänud — rõõmuks ühele ja rõõmuks teisele, mille vastu Taavet, veretöö eest mitte tagasi kohkudes, et eesmärgile jõuda, ihatu enda ainuomandiks tegi. Ja kus olid siis Kremeril need „paljud lambad ja veised“, et tema tegu naiste ja liignaistega nii ohtralt õnnistatud kuninga omaga ühte vaekaussi võidi heita? Ning lõpuks: kust võis võtja teada, et andja süda tagajärel kahju tunneb?
Ent Ulrich von Kremer oli kaugel ära ennast sootuks süütuks mõistma. Ta oli ligimeselt võtnud, millest ligimesel kahju oli, — see jäi seisma. Küsida ja otsustada tuli siis nüüd, kuidas kõrgemat kohtunikku lepitada ja kahjustatud ligimest tasuda, et kergema karistusega pääseda.
Mis viimasesse puutus, siis ei võinud see Kremeri arvates ühelgi puhul liiga raskeks kujuneda. Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. Pidi ometi piisama, kui Kremeril kui väikesel eksijal mõni vanem lehm suu- ja sõratõppe lasti lõppeda. Võis ehk mõni hobune või härg veel äparduda — enam juba mitte. Sest kahetsuses — Ulrich tõi kirjutuskambrist tähtraamatu —, õiglases kahetsuses ei tahtnud ta Taavetist maha jääda.
Jah — Kremer vaatas kalendrisse — täna on kesknädal, nelja päeva pärast siis uue kuu esimene pühapäev ja saksa jumalateenistus kirikus: ta mõtles pihile ja lauale minna. Ning palvetada tõotas ta korrakindlamalt kui seni, ja oleks valmis olnud paastumagi nagu Taavet, kui tema usk seda oleks nõudnud.
Ta hakkas jällegi edasi-tagasi sammuma, et otsusele jõuda, kuidas nüüd Prillupiga õigeks saada. Väljas haukus Sultan, tema valvas õuevaht, ja Kremer tundis ebamäärast vaigistust vesti all ja targes ühest ning teisest aknast, nina üsna ruudu ligi, taoti pimedikku vahtida, mida ta muidu ei armastanud, vähemalt viimastel aegadel mitte.
Mis siis Tõnule?
Veerand kopikat toobi pealt maha jätta?
Hm, aga ta oli hiljuti natuke ringi küsinud ja kuulnud, et teised oma piimast niigi juba terve kopika rohkem saavad, ja ta veeretas vahel mõtet — kes võis talle seda liiaks panna! — toobile tulevast jüripäevast pool kopikat juurde lisada — ainult pool.
Siis ehk veerand?
Kui pilkane väljas oli!
Ta pöördus akna eest, mille eesriide ta alla laskis, öölaua juurde — Kremer viibis sedapuhku magamiskambris — ja võttis karbikesest punase südamekujulise kompveki. Seejuures puudutas ta pilk nikkelhaljast tuleriista irvile jäänud laadiku põhjas, ja kuna ta meeliskledes selle pihku võttis, tärkas tal mõte teda laadida. Mõned padrunid pidid kuskil leiduma. Ent järelevaatusel selgus, et revolver oligi juba laetud, ja Kremerile tuli meelde, et ta oli seda nädala nelja eest teinud — pärast minevat maksupäeva, ühel niisama pimedal õhtul.
Kas siis veerand kopikat juurde panna?
Ulrich jättis revolvri lauakesele, ta ei käsitsenud meelsasti laskeriistu, ja pöördus punast südant nutsides saali tagasi.
Ning siis valmis aegamisi hea otsus: ei midagi juurde panna, ei poolt, ei veerandit; küll aga — et teine nagu katsuvat pihku saaks — kevadeks karja katsuda suurendada, vähemalt nelja või viie lehma võrra. Enam kaupa, enam kasu.
Jah, sel üritusel oli nägu.
Ja see teostus võimaluse piirides tänavuse üpris rohke kartulisaagi pärast.
Kremer kustutas tuled saalis, pani tiliseja seisku ja läks magama. Pööningul laulis valitseja kukk, kesköö oli juba käes. Ilm, seni mustaks vaikuseks halvatu, näis pöörduvat, sest lõõrides hakkas nutma.
Vanahärra surmas küünla öölaual, ta käsi puudutas lühtrit tagasi pannes külma terast, ning äkilise lõdinaga puges ta paksu pehme vaiba alla.
Ja seal ei unustanud palvetamist.
Otsusega kohe peale laualkäimist Särgveresse asuda, et talve südant omaste keskel ära elada, jäi Mäeküla mõisnik uinuma ja magas kaugele värskest lumest valendava hommiku sisse.
Aga nii õiglane ja põhjalik kui Kremeri-härra enda arust oma patulepituse-püüdes ka oli — ühte asja ei tulnud temale ometi meelde, ei nüüd ega tagajärel, ja nimelt seda: tall omanikule tagasi anda. See jäi tal paljast kaalumisest, paljast vaatelevõtmisestki täitsa eemale. Ja nõnda sündis, et seesinane omanik küsimuse temale ise ette pani — kolm kuud hiljem, paastukuu esimesel, kui ta oli tulnud Särgverest piimarahasid vastu võtma, et nendega linnas märtsitärminil oma maksusid õiendada.
Oli Prillup paberi ja metalli veerand aasta eest lauale ladunud — iseäranis vaske kogunes seekord mitu head virna —, siis jäi mees silmadega, millel õline läige oli, ainiti rahade peale vahtima ja ütles:
„Ärra võiksid nüid niisamati leppida.“
„Kudas niisamati?“
„Ilma temata.“
„Kas tahad siis piimad käest ära anda?“
„Ei-noh, kust ma seda soan, aga eks ole nagu küll jo — — ja mul koa hing rinnus — —“
Saks tõusis krapsti istmelt — tema raskuse kohta ootamata kergelt.
„Kuule, kuule — seda ma ei või — seda ma mitte ei või — seda ma kogunisti ei raatsi — —“ ja Kremeri-härra kulmukarvad seisid tõsisest jahmatusest kõrgel.
„Ärra leiaksid jo mõne teise — —“
Aga Kremer liigutas käsivarsi nagu võitlusvalmis kukk tiibu. „Ei, ei, see ei lähe — see ei lähe kudagi! Ta mängib mul toas kui laps — ta teeb mulle rõõmu — kõiksugu asju on tal peas — ta on mulle kui loodud — — ja kui ta mind pilkab ja naerab — suur lust on kuulda — —“
„Aga mina — —.“ Tõnu jättis pooleli, ta võitles mingi krampliku kiskega liikmeis, mis teda sundis küünarnukke kõvasti külgedesse suruma.
„Noh, sina — mis siis sina — — sulle on ta naine — —“
„Ta on mulle enam kui naine!“ purskas Prillupil suust, kuna ta karvane nägu peaaegu mustaks tõmbus. „Oleks ta mulle naine üksi — jumala nimel! — tütre annaksin koa — kas või kaks tütart annaksin — —“
„Aga, kulla mees — — aga, kulla mees — —.“ Kremer sattus otse ärevusse ja hakkas tammuma, „ma ostan lehmi juurde — nüidsama kevade — mitu lehma — mitu ead lehma — mitte üks või kaks nagu mullu ja tunamullu — — ja toobi ind — sa tead isegi, mis teised piimatoobist juba maksavad, ja kui sa ei tea, siis küsi järele, — nojaa, ja nüid pane tähele, mis ma sulle ütlen: ma peaksin inda tõstma — terve kopika peaksin tõstma, aga ma ei tõsta mitte!“
Kuid piimamees vahtis vaikides viiliti nurka; ta vene saabaste lodevad sääred värisesid.
„Sa saad ometi aru, et see on ulk raha! — Ja Kuru on sul alla inna käes, ja vasikad saad ikke veel kahe rublaga, ja oost toidad täitsa mõisa eintega! — Aga kui palju ma teda näha saan — vahel ei mäletagi — nagu sabaga tähte! — Mõtle ometi natuke järele, mees!“
Ta jättis mehe järele mõtlema ja pöördus üle ukse söögituppa, õieti teadmata, mis tarbeks. Kui ta seal paar ringi ümber suure laua oli teinud ja kaks tooli paigast nihutanud — ta rahutud käed otsisid tegevust —, pidi ta kirjutuskambrisse tagasi astuma, keeras aga läve eest ümber ja lähenes äkki saadud uiu tõukel kähku puhvetkapile. Sealt võetud pudelist täitis Kremer ühe kõrge õlleklaasi ääreni ning sammus sellega kabinetti, silmakortsudes jälgi millestki, mis naljatujuline muie tahtis olla.
Kuid kabinetis ei seisnud enam piimamees Prillup, vaid valitseja Reemet, suur aidaraamat ühes ja patsakas paberraha teises käes.
„Aa!“ pages Kremeri suust, kuna tal klaasist vesti peale läikis.
Siis rüüpas, pani klaasi lauale ja võttis Reemeti ette. —
Sel ajal ei teadnud härra von Kremer, kes talve lõpu linnas mööda saatis ja peale vete lagunemist elurõõmsalt jälle oma armsas Mäekülas aset võttis, veel aimatagi, et tema piimarentnik äriliselt pooltki mitte udusulil ei puhanud. Küll ei pidanud ta Tõnu kui kaupmeest Jaani vääriliseks — sellel vahtis hageja juba silmist —, aga Kremer elas arvamisel, et ta kõigest kõike lahedasti läbi saab, liiati neil tingimustel, mida ta nautis. Suurt kunsti ei võinud ju asjas ikkagi olla. Ja Kremeri arvamisel oldi Mäekülas enam-vähem üldse. Õige küll, Prillup kulutas, ta ei olnud Jaani-sarnane koi, aga küllap tal siis villakasvatamisega vähem ruttu oli, kui mitte „teiselt poolt“ kulu võrra lisa ei tulnud.
Tõde aimas ainult Mari ja see sai talle suve jooksul ikka hõlpsamaks, mitte kõige viimaks selle umbse vaikimisegi tõttu, millesse Prillup end mähkis kõige kohta, mis tema ärisse puutus. Kuidas ta minnes koormale istus, kuidas ta tulles ohjad käest viskas, kuidas ta piimakambris oma varade peale vaatas — selles kõiges oli midagi, mis ilmutavat keelt kõneles, hoopis rääkimata kasvavast korratusest, millega ta teed hakkas käima, huvipuudusest tööaja hoidmises, mis mõnikord nii kaugele läks, et ta pärastlõuna asemel alles õhtuks ja isegi hiliseks ööks koju jõudis.
Mari jättis podiseva võimasina ükspäev äkitselt seisku, vaatas mõttekõõrdi üle ukse piimatuppa, kus Tõnu tummalt talitas, ning ütles tooniga, millel jälle kord teatav lajatus oli:
„Maksab sul nende piimadega kauemine jännata?“
Prillup veeretas pead — ta oli seljaga võikambri poole — sinna ja tänna, nagu otsiks ta suud, millest ütlus tuli, lähematest nurkadest. Siis alles pöördus ümber ja jäi õiget suunda vahtima. Ta lõug liikus nagu kalal vees ja silmadel oli kalasilmade liikumatus.
„Kas — — kas siis Kruusimäele tagasi?“
„Ega tahaks, aga kui peab.“
„Aga kes siis — —“ ta nihkus pooliti piida taha, nagu oleks tal katmata ihu varjata, ja neelas lause lõpu alla.
„Soagu võlaga, kuda soab,“ ütles Mari, „või siis nõnna parematki väilla tuleb. Ja mul akkab igav.“
Aga nüüd põntsus tagakambris, nagu oleks jalga maad vastu tõugatud, ning nähtamatuks saanud Prillupi poolt tuli mõne aja pärast tõmmult:
„Katsume veel edasi!“
Rohkem ta ei rääkinud. Ja Mari pani võimasina jälle tuprama. Ta näol seisatas mõni aeg tuhm tühjus. —
Järgneval ajal tundus, nagu töötaks Prillup hambad ristis ja käed rusikas. Ta püüdis ise ees ja taga olla, tegi piima, koore ja võiga parandavaid katseid, korraldas oma teekäimist ja piiras oma liikimist viinaga. Aga põllul ja aasalgi rupjas kahe eest, ja kui argipäevadest ei küündinud, siis võttis pühapäevist jätku, nagu vanasti Kruusimäelgi.
Jaolt tingis seda pingutust ka paha suvi, takistav niihästi põllutööle kui piimaärile. Peale kevadist pikka põuda, mis Kurugi nurmesiilud paiguti paljaks võttis, nii et uut asemele tuli siputada, algas keset hoogsamat heinaaega korraga vihmajärk, mis ligi sügist vältas ja mille lühikesed petlikud vahed enam kiusasid kui parandasid. Rist oli heina ja viljaga, mille ära tahtis määndada, ning rist piimaga, mis rõske külma pärast halvasti hapnes ja vähe koort andis, kuna müük pealegi selle all kannatas, et hapupiim jaheda suvega linlastele niikuinii suurt ei maitsnud.
Ka Mari sai see suvi kõvasti sudida, seda enam, et ta kodunt abi ei nõutanud, millele Tõnu mingil põhjusel vastu oli, ja Kohveti Juhanil pidi küll õigus olema, kui ta kord teretuse puhul naeris, et ei olla noorikul perenaisekätt enam sugugi; see, mis tal pihus, teha tema sepakäelegi üsna häda.
Muidu kippus Juhan Kurule õhtuti vana viisi kauaks jääma, iseäranis kui peremeest kodus ei olnud, ja nõnda tuli vahel ette, et noorik ilma tema küsimatagi korraga tähendas: „Soo, Juhan, akka siis nüid ka koju poole minema!“
Ja Juhan hakkas. Võib-olla, et ta jalga läve üle tõstes ohkas, aga parata ep olnud midagi.
Ühel säärasel õhtul aga tuli trotsiv vahvus Juhani peale. Nad olid kaua ligistikku istunud, palju vestelnud, veel enam vaikinud ja lõpuks endi käed koost leidnud. Seal tõmbas Juhan ja imestles tagajärge, sest noorik istus tal äkki põlvedel.
Istus üsna vaguralt ja üsna toekalt — teine käsivars tema turjal ja pale tema kõrva vastu —, kuni ta järsku kõik kümme sõrme talle karvu lõi ja seda karmi ruuget tihestikku hakkas sasima. Oleks ta naeratanud, oleks ta sõnagi viiksatanud, muudkui sasis aga kuumavate kätega. Ja siis tundis Juhan nagu leiget märga oma nina ja alumise huule peal, aga ta võis eksida, sest sasitud pea oli tal marune — nii marune, et ta sealtsamast üles kähvas oma kalli koormaga ja suisa sängi poole sööstis.
Aga ta ei saanud kaugele. Korraga kangenes tema pehme sületäis ja tegi enda imekähku valla. Sepal jäi tunne kätesse, nagu oleks nende vahelt tugev terasvedru lahti vibanud.
„Mine nüid koju, Juhan!“
Hüüdes oli väriseva õrnuse keskel nii palju vastuseismatut käsuvalidust, et Juhan käsi rippele lastes oma paika jäi, häbinaeratus noores habemes. Ja kui ta Mari kahvatust nägi — nooriku silmad paistsid peaaegu mustadena selle seest —, siis astus sammu tagasi. Aga ta ei läinud veel. Tundus liiga väga kui poisikeselik kaotus.
Seal tuldi ja suudeldi teda ja saadeti ta kättpidi uksest välja, mis tema järel lukku klõpsus.
Mütsi, mis muidu ikka nii korrapäraselt kadunud oli, leidis ta endal peast. — —
Et Kohveti Juhan — ta oli Altkülast ühe rendiperemehe noorem poeg — mõisa sepatöösse aina väikemõisa kasinat vajadust mööda käis, siis oli Kuru noorikul ajuti, isäranis hilisemal sügisel, vähe mahti sepapaja ukse ette seisatama jääda, et Juhani töö- ja tema lelle luuleandest lõbusat ajaviidet maitsta. Üks sepapäev, mis talle seda jälle kord võimaldas, pettis teda selle eest pealelööja suhtes: Jaagu asemel, kelle päevad nähtavasti juba tasa olid, käsitses suurt vasarat Tuksi Ants, madal mütakas poiss päratu linavalge peaga, mis tal peaaegu kaelata turjalt tõusis ja seepärast iseseisvalt palju liikuda ei andnud. Ta higistas kõvasti, nägu punas kui vihtlejal ja pisukesed kollased silmad ning tilluke tömpjas nina näisid selle laia märja puna sees nagu ümber ujuvat.
„Terre koa, parrruni-prrroua“ — — Antsu „r“ oli ikka mitmekordne ja seisis heas kooskõlas tema rämeda häälega —, „mõistame lugu pidada sest suurrest oust, mis meile osaks soab!“
Teretatu, kelle enda teretus veel ütlemata, pöördus sellega ainult sepa poole ja lisas rahulikult „jõudu“ juurde.
„Jõudu tarvis,“ vastas Juhan kähku, poolt nägu vilksti tulijale vastu lüües. „Noh, perenaine, ilus ilm täna jälle mõne aja takka —?“
„Jaa,“ tähendas Mari, sukavardad näpus, „nagu eile ja tunaeilegi.“
„No voata, Juhan: oulikul prrroual alati hea ilm, ja eks seda või juba arrrvata!“ tuli Antsult.
Sepa silm pilgutas abilise poole, ta vasar aga tagus virgalt edasi, kuna Ants, kellel lüüa ei olnud, käsi ja lõuga alasipakul puhkava suure haamri varre otsa toetades, ilma uksel seisjat vaatega palju puudutamata.
„Kas kuulsid juba, noorik,“ tõttas Juhan küsima, „Tiitsu valge toond eile õhta kaks varssa!“
„See põle veel kedagi,“ naeratas Mari, „Liivaku eidel old täna ommiku kolm tütart.“
„Nii ta on siin ilmas: üks soab ühe isaga kolm, teine ei soa kahega ühtegi!“ Ants haigutas.
„Paneme nüid inged uksele ette,“ ütles sepp ja laskis krambi pihtide vahelt maha. Tema olek ilmutas apsakust.
„See põle jo veel valmis,“ leidis pealtvaataja.
„Augud lööme pärast — — see põle selle ukse jauks.“ Ning Juhan võttis naelakasti ja teise vasara, kuna pealelööja kahe uue hingega talle välja järgnes.
Seina najal seisev suur uks pandi maha ja hingede külgepanemine algas. Kuru noorik oli pisut kõrvale astunud, jäi aga vaadeldes püsima, näpud niperdasid sukasilmis ühtlase rahuga.
„Kas Papiniidu aidalõhkumisest juba lehes seisab? — meie põle oma numbril veel järel käind,“ küsis Juhan.
Ei, aga lehes seista üks väga keeruline hobusevargus kuskilt taga Tartut, ja Kuru perenaine hakkas lugu sepale vestma.
Korraga turtsatas Tuksi poiss. Ta vajutas pea, mis kahte külge kangeid käändeid oli teinud, lõuska kistud näoga maha ja kähistas:
„Ega tea, Juku, kuda meie vaeste käbarrad nüid käivadki! Tehku poissmehed neile selgeks, et peibutamata tuli!“
Juhan muiatas talle vargsi vastu: ta oli ka juba näinud, et mõisa poolt lähenes Kremeri-härra, Kuru kinkudelt aga Prillup. Arvamisi pidid nad sepapaja kohal vastastikku jõudma. Mari, kes neid samuti oli silmanud, jutustas soravalt edasi, ainult siis peatudes, kui naela pihta plõnnimine teda takistas.
Aga härra ja piimamees ei juhtunud otse vastastikku. Esimene, meeste poolt teretatud, käänas juba sepapaja otsast mööda, teele, mis karjamõisa viis, kui teine veel mõne sülla ristteest eemal oli. Mõlemal (Tõnu tegi meestele eemalt teretava käeliigutuse) tuli varsti värav avada: saksal väljavärav, Prillupil see, mis alttoa õue viis.
Väravat kinni pannes vaatas kumbki — see sündis üsna ühteaegu — sepikoja poole tagasi.
„Soola pandi!“ itsitas Tuksi poiss.
„Noh, ja kuda nad vallapuurist siis punuma said?“ päris sepp.
Ja noorik jutustas loo lõpule.
Ta lisas veel ühe kohtunalja juurde, nokutas siis Juhanile head päeva ja tegi kodu poole minekut.
„Ei minuga jäeta jumalaga ühti,“ kurtis Ants.
„Ah soo“ — ja Mari kergitas tagant natuke seelikut.