Mäeküla piimamees/Neljas peatükk
NELJAS PEATÜKK
Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadriorus jalutamas, kuulas Badesalonis muusikat, sõi Hotel du Nordis õhtust — ikka üksinda, sest vend Heinrich oli Särgveres ja võõra seltsi järele ei tundnud ta vajadust — ning magas mõlemad ööd kuninglikult vaikses sissesõidukorteris, mis tal Särgvere omadega kokku Laiale uulitsale oli üüritud. Ainult kavatseda ei saanud ta midagi, nagu ta tulles küll oli lootnud. Tema kavatsemisega oli lugu nimelt ikka nii, et otsus sigida ei tahtnud, sest et mõtted, vaevalt koondatud, lähemal järelevaatusel taas lendu pistsid nagu püütud kärbsed, kui pihu praotad.
Ent Mäekülas mõtles ta katseid jätkata, ja nõnda liikus ta esmaspäevast peale jälle siin, õhtuti endist viisi lahtisel aknal istudes. Ööbik oli kapsaaia tagant ära lennanud, tema asemele aga kägu ilmunud ja selle virged monoloogid tegid talle ergutavat säru: kaasikus elas tal nüüd väike mõttekubjas.
Õieti teadis ta ju, mis teha, ja oli kindel, et see tegemata ei jäänud. Tagasi ta enam ei saanud — see tunne oli temas tõetundeks kasvanud.
Muidugi peab temale meelehead mõistma, aga nad ei ole ju mitte nõudlikud siin looduse rüpes, liiatigi need saunades, eriti need siin sooveerel, kes kirikusse minnes üksteiselt kingi ja rätte laenavad. Ei, see täpp ei teinud vanahärrale muret.
Kuid seal oli midagi muud, mis väljavaadet tumestas, mis märklauda hämarusega looris, ja sellest videvikust tuksatas vahel nagu hoiatav näpp üles — hoiatav või koguni ähvardav?
Kremer arvas esiti, et see ehk kõrgema käsuõpetusega ühenduses seisab, ja juurdles järele. Aga ta rahustus varsti. Nitimur in vetitum (nii palju oli tal Toomkooli ladina keelest veel tallel) — sest see on lihalik. Kui needki seal paksus raamatus, mida ta õhtuti luges ning kaunisti tundis, — kui nemadki, ja kõige suuremad ning tugevamad neist, otse pühaduse palge ees seisjad valitud — kui nemadki aina inimesed olid, kes kõndides komistasid — mis siis kõnelda nõdrukestest nagu mõni Ulrich von Kremer Mäekülast — mis kõnelda ussikestest! Sest milleks oli siis usk ja milleks kahetsus! Keegi ei komistanud ju meelega, keegi ei kukkunud üleannetuse pärast. Kes Ulrich von Kremeri minevikust üle vaatas, kes selle õige pika katseaja prooviva pilgu alla võttis, see pidi seda tunnetama. Enamgi. Ta pidi tunnistama, et Ulrich von Kremer kõige väetimate killast ei olnudki, et ta oli võidelnud kui mees. Aga kõigel siin ilmas on piirid. Korraga ei saa enam. Muudkui inimene peab alandlik olema ja päästeankrut mitte silmist kaotama.
Ei, siitpoolt see eksitav näpp ei tõusnud. Ta kordas oma paksust raamatust üht ja teist lugu, üritas üht ja teist õppekohta mõttes järele lugeda ning leidis igalt poolt kinnitusi oma seisukohale. Ei võinud ju teisiti ollagi. Isegi laused, mida ta enne pisut teisiti oli mõistnud, pöördusid nüüd, lähemal ja sügavamal uurimisel, mõttega tema poole.
Aga kust ta siis tõusis, see näpp?
Kägu kukkus, ja Ulrich jõudis aegamööda jälile.
Der Anstand. Der höhere Anstand. Sa oled Ulrich von Kremer. Vaese saunamehe naist salaja ära petta, tema selja takka — see ei kõlba. Nõnda tehakse, aga sa ei ole mitte see või teine. Kuhu sul see ometi meelest võis jääda! Suurpalu Radeckki — tulevalgel vaadates ja valjema mõõduga mõõtes auliselt mitte just mõni hiilgus —, temagi lasknud eite pigemini tõtt tunnistada, kuigi alles hiljem. Ei, Ulrich, sa pead talitama kui aumees — saunikugi ees kui tõsine aumees! Ja mitte pärast, nagu Radeck, vaid ette: pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima — jawohl!
Kremeri rind läks kergeks, ta otsiv hing hoidis tõtt pihus.
Ja Radeckist oli ta üle.
Aga see on parem ka muu pärast. Ta oli ju terane, see laps, ja mitte suu peale kukkunud. Kuid mine tea — kogemata — mõni tühine asjake — mõni kõrvaline juhtum — — saladusel on sabasid, mis otsapidi vahel välja ununevad. — Ning tema jälle — see mees: mine tunne inimest! Pealtnäha vagune ja mõistlik, aga kui vihastab, kui tigedus põue poeb — kes ette võib teada, ta ise ka mitte! Siis aga: mõni kivi öösel aknast — õnn veel, kui mitte tükk tina — või punane kukk katusele! Neid ei või kunagi uskuda, mitte kunagi täiesti uskuda ja usaldada — neil on ikka üks vimm meiesuguste peale! Nii aga: kui kõik on õiguslik ja seaduslik, kui kogu vahekord on legaliseeritud — hakaku siis veel üks ühele või teine teisele hõlma! Siis võib haljas riistake öölaua sahtlis kas või laadimata seista.
— — Teadagi, selle eest tuleb temale tasu anda. Tal peab sellest tulu olema — temal nagu teiselgi. Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis.
Kremer polnud aga veel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge korraldada. Ta võttis endale aega ja pidas aru. Ning jällegi pääses Ormuzd tema rinnas Ahrimani üle võidule.
Väljudes eeldusest, et tasuandja ei ole rikas, hakkas ta kavatsusega kaunis madalast peale. Rent kinkida, nagu Radeck kuuldavasti? — Aga seal oli täistalu, siin ainult kuuendikukoht. — Külast siis kuuepäevane? — Aga neid oli tal ainult kolm ja ühegi rendileping ei lõppenud nii pea. — Mõisa võtta. — Peetri asemele kutsariks ja tallipoisiks, — muidugi parema palgaga? — Aga naisemehe korter puudub, — alttoa paar kambrit on neid paginal täis, paarisid, vallalisi ja lapsi; pesuköögiga ühendatud vihusaunaski elab üks poiss lese emaga.
— — Kahju, et kõrtsi ei ole — jaa, sellest on kahju! Mis siis viga oleks: päris tavalise rendiga sisse — näe, küllamees pealegi! Aga mis parata — naabervalla kõrts otse piiri peal ja kirikutrahter mitte kaugel teisel pool!
— — Või teeme ehk sulaga? — Kõige lihtsam, kõige puhtam — mis?
Kuid ei! Sellele mõttele tõugati kohe vastu, ja tugevasti. Näiks ju nagu kaup — nagu öine linna uulitsal või teatud asutises. Ei, seda mitte, ei kummalegi sula — ei kummalegi paljalt pihku, leidub teisigi vorme!
— — Ja ülepea, Ulrich: ära ole naljakas, ära tingi! Sa pole rikas, aga ka mitte vaene või ihne. Määra neile, mis nad õnnelikuks teeb — õnnelikuks ja tänulikuks!
Aga mida siis näiteks?
Neh, hm — kuuluta kohad sügisel müügile! Tahtsid seda küll alles paari aasta pärast teha — nende endi palvel —, nad on siin ju kõik nii kõhnakesed, aga võid ka kohe, see on sinu õigus. Ja siis üks kingitusena noorpaarile — minugipärast üks väiksemaist! Sest vähemalt pooltest vanadest ostjaid ei saa, see on kindel.
Nõu meeldis vanahärrale ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. Mis siis, kui ühendusel pidet ei ole? Kui aasta või paari pärast — ükskõik mil põhjusel — lõpp tuleb! Nemad kui mina — inimesed oleme kõik kolm — —
Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks vedas ja käe põlve peale laskis laksuda. Ise kähvas istmelt.
Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab.
Ja ta meelest oli, nagu avaneks uks ja sisse astuks tuttavalt ja koduselt naeratades see suur laps.
Nii oli aus. Teol oli kõrgustki. Mitte igaühe hoolde ei usta säärast elusoont, pealegi rahalise tagatiseta, sest kust ta seda võtakski. Otse hea õnne peale, täie riisikoga! Asi nõuab nimelt enam annet ja oskust, kui pealtnäha võiks arvata, ja Tõnu, tossike — — aga olgu — meie mestame!
Ja nende külg! — Ma usun (härra von Kremer naeris ja vaatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) — ma usun, nad võivad rahul olla, kui nad pilgu Jaani peale löövad! Nad võiksid tänulikudki olla — jaa, tõepoolest, seda nad võiksid! — —
Ta hakkas tõeleidja ärevusel nurgast nurka sammuma, käed püksitaskuis ja turi kõrgel; mõned üksikkarvakesed pealael mänglesid tuule liigutusel. — — Teadagi, aate teostusel on oma kisud, ja kaunis tüsedad. Jaanile tuleb kautsjon tagasi maksta — kautsjon ja ettevõetud raha. Viimast võib ehk vähehaaval kohe hakata kahandama, ja kui sügisel rikkam rüpp, siis oleme jüripäevaks tasa. Kuid kautsjon — see nõuab iseäralikku operatsiooni, ja mitte kerget — — paraku mitte kerget. — — Aga olgu — meie võtame selle ohvri kanda!
Ta jäi peegli ette peatuma ja vaatas julgelt teisele Kremerile silmi. Ta tundis, et nende vahel nüüd üksmeel valitseb. Ja selsamal seisul täiendas ta oma mõttekäigu lõpule.
— — Jaan muidugi läheb ära, siis annan Kuru kuuendiku neile. See oleks veel pealekauba. Selle peale on mõnigi maias olnud. — Ja kui ma veel edaspidi lehmi rohkendan, siis — — naa, ühesõnaga: Der Vorhang kann aufgehen!
Ta võttis kepi ning kübara ja läks jalutama.
Aga eesriie ei tõusnud ja Tõnu ei ilmunud. Puudus kutsuja. Kremer lükkas kutse päevast päeva edasi, teadmata, mis põhjusel. Ehk olgu siis sellel, et homme parem näis kui täna ja ülehomme veelgi parem.
Ühel hommikul silmas ta männiku all Tõnu ja hüüdis teda. Aga kui mees tuli, polnud hüüdjal midagi öelda.
„Ah tühja — meelest läks!“
Tõnu arvas, et ehk võlg, ja ütles: „Mis mul vajaka jäi kevade — eks ma tasu suvetööga ärrale ää.“
„Ei, ei, see oli miski muu asi,“ vastas saks juba minekul. „Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.“
Tõnu astus „kunturi“ — see on Kremeri-härra kirjutuskabinetti teise päeva õhtul sisse, tuli aga vist vara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakata, ja siiski küsis ainult:
„Ah soo — kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?“
„Reakisin küll.“
„No kust ta sulle lubas?“
„No ikke soost, kust mujalt.“
Vanahärra vahtis aknast välja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: „Võiksid kõrgemastki saada“, kuid selle peale vanduda ei võinud Tõnu mitte. Ja siis ütles ta korraga:
„Kuule, Tõnu, sa võiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad välja juurida. Särgvere ärra luges ühest raamatust, et need olla viljale väga kahjulikud. Neist akatagi kõrreviljale see rooste haigus külge.“
„Aga sügise tulevad korudnikud linnast ja maksavad marjade eesl ärrale raha.“
„Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksavad? Kah ju kümme korda suurem. Võid jo peale akata, kui nad tänavu ära on käinud. Aod võta omale.“
See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli. — —
Järgnevad päevad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli valmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam mingit näppu, ei hoiatavat ega ähvardavat, ja tammus siiski paigal. Mis see võis olla, mis see veel võis olla?
Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?
Ei, vastas ta naeratusega, mis põlgusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin — nad võisid temast mõelda, mis tahavad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arvas, muidu peaks ju hobuseid ja vareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarvitsenud seda teada — need kolm Särgveres — need kolm pingviini, ja neid teadmatuses hoida ei võinud ju raske olla.
Aga Kremeri-härra istus lahtisel aknal ja meeliskles edasi, ehk küll kõik joones oli, ja tema mõtlemisel ep olnud enam õiget sigi, sest et kukulind kapsaaia taga varsti vaiki jäi. Vist lendas see jälle kuhugi ööbiku asemele ergutust laulma mõnele muule visavõitu peale.
Kuid käolegi tuli asemik.
Aga see ei laulnud, vaid naeris.
Ta möhitas all soos naerda, nagu näeks ta sealt mõnd ennenägemata narri.
Mäeküla saks pidas teda esiti linnuks, sokuhäälega linnuks, hakkas aga viimati uskuma, et see on inimene — inimene või mõni temasarnane elukas. Ta arvas temas sagripead ja kikkhabet, ta tömpnina ja peiarisilmi nägevat, ja kui ta pilku teritas, siis selitas veel mehikese sõrgu ja sarvemükse.
Nüüd lõi Mäeküla mõisnik rusikaga aknalauale ja tõusis üles, kumbki kihv põse peal otsustuskange teovõime. Pilada ta ennast ei lasknud.
Ta ei saanud aga veel teole asuda, ta mõõtis hoogu võttes alles oma nelja toa ühist pikkust, sammudega, millel oli raudne kõma. Seal lõgistati kuskil linki. Kremer läks ja avas. Kabineti lävel seisis Mari, korvike käsivarrel.
„Ma tõin ärrale mune, aga köögis põle inimesehinge, uks on lukus.“
Ta vaatas saksale suhu, mis lahti oli läinud, aga et sealt vastust ei tulnud, siis jätkas seletust:
„Ehk ärra võtab ise vasta, mul põleks aega oodata, pean kirikupoodi minema.“
Ainult käega tähendati talle, et ta sisse astuks, ja kui see sündinud, vaikiti talle veelgi näkku.
Kremer oli tõesti pisut agrane. Ta nägi Marit esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert siniseid kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistsid. Midagi perutavat pidi olema ka värvides, mida noorik peas ja ihul kandis, kuigi need nägija vaate ees vahetult ühte valgusid ebamääraseks uduks. Selgemalt teatavaks sai talle üksnes tumepunane tanututt, sest see hõõgus nagu üksik süsi kollaka tuha sees.
Et midagi teha, võttis Kremer Mari käsivarrelt korvi ja jäi seda sangapidi kahe näpu otsas õieli hoidma, nagu sisu raskust kaaludes.
„Ma tahaks korvi tagasi soada,“ tähendas Mari temale omase välgatava naeratusega, mis sädemesarnaselt ühtlase tõsiduse seest hüppas ja sinna jäljetult jälle kadus.
„Tagasi — — soo — — nah, siis laome nad siia — —“
Kremer pistis korvi pahemasse kätte ja hakkas paremaga mune paarikaupa kirjutuslauale ridama. Aga vist oli ta tegev käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. Mõlemad vaatasid sellele järele: juba tekkis vanahärra saapanina ette suur kullakarva silm.
Ainult pillaja naeris, vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks.
„Lubage,“ tähendas noorik, võttis saksalt korvi ja ladus munad rahuliku väledusega rohelise kalevi peale. „Viisteist paari — — sellega kokku.“
Ta näitas näpuga põrandale.
Mari mittenaermisest seesmiselt kinnitatud, suutis härra von Kremer oma sõnale teatava naljakirme peale panna, kui ta maha vaadates hüüdis: „Aga mis me sellega teeme?“
„Ma võiks ära koristada, kui — —“ noorik lõi pilgu ringi.
„Ei, ei — ma ütlesin aga nii soota, — küll Vilhelmiine koristab ise.“
„Ehk minestab ää, kui näeb?“
„Küll ma äratan ta jälle elusse.“
Ettekujutus sellest äratamisest näis võimsalt Mari naerulihaseid liigutavat, sest nüüd valgustas välk laialt ning eredalt iga joonekest ta puhtaks pestud palgel. Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu.
Selles aga oli midagi, mis Ulrichi teadvust kahandas. Ainult undamisi mäletas ta minut hiljem, et ta oli Marile suuremat raha pakkunud, et sellel ei olnud tagasi anda ja et ta paberi talle siiski pihku pigistas, vist kogeldes, et noorik ju edaspidigi jälle mune toob. Selgemalt oli tal meeles, kuidas ta ukseavaja käsivarrest äkki kinni kargas ning häälega, mis talle endale võõras, valju karuse häälega käsutas:
„Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb — — ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!“