Mäeküla piimamees/Kuueteistkümnes peatükk
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
Hilja on juba, kui linna tuled Mäeküla piimamehele seljataha jäävad.
Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi.
Ja Tõnul on soe, uni ei kiusa, pea tundub nii selgena, et imesta.
Tõnu vilistab ja lööb piitsavarrega võikastile takti. Ja kui keegi ees sõidab või vastu tuleb, siis karjub niisama lõbu pärast „alt ära!“ ja pühib naerdes mööda.
Nõnda kaob esimene verstade kümme kärmesti Jaska kapjade all ja Kallaku kõrts teretab tulijat paari kollaselt kiiskava silmaga.
Siia jäi vist — midagi säärast liigub Tõnul undamisi meeles — osa mineva-öist jooma-arvet maksta: kas ehk sisse astuda?
Aga ei. Milleks neile näidata, et Mäeküla nii hilja linnast tuleb! Nagu teine kord ei jõuaks. Ja Tõnu sõidab mööda ja otsustab kõigist muistki „pikk-katustest“ täna mööda sõita, sest kodus oodatakse — kodus oodatakse ammu juba! Nõõ, Jaska! Mäest üleski traavi!
Alles kõrgel lagelaial seljandikul näeb Tõnu, mäherdune hunnitu õhtu on täna. Kuu külvab valuhõbedat, tähti sirab murdu, Linnutee aiva tolmab, ning lumi ja kõik maailm ujub pühaka sina sees. Ja vaikne on, nii vaikne, et lumi jalaste all otse kisendab.
Imestades vaatab ja kuulab teeline.
Aga korraga väristab.
Kasvab külm siis veelgi? Seni näpistas ainult nina ja kõrva — kas juba sooja hinge kallal?
Ja uus viirg vapustab meest.
Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, — ja ninaalune habe rebib mokka, — ja uinuva tuuliku juurest hakkab Aleti paistma — —
Vahest ehk silmapilguks?
Eks näe.
Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees!
Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Ja korkensooniga nuga on Tõnul taskus.
Nät seal, kus ikka klõnksak! Nälpama paneb ja pisut läkastama, aga kuidas ta põue kuuma täis paiskab, kuidas ta sooni mööda tuld veeretab! Akka nüid veel sõna murdma, ja kodu oodatakse! Tiba ka teise jala jaoks, siis mööda sellest ning kõigist!
Aleti tuleb ja Mäeküla sõidab mööda.
Nabraste tuleb ja Mäeküla sõidab mööda.
Ja kuna ta ennast aeg-ajalt külma vastu rohitseb, hakkab talle varsti päris võimatuna tunduma sõidu mõnusühtlast lihku peatada ja süvenenud ning soojenenud istmelt tõusta. Luu ja liha roiduvad ikka enam maias-raske rahu sisse, katmata nahk panetab pakasega, tüün puhkus soiutab südant ja pead. Virgeks jäävad ainult kõrv ja silm, aga mida üks kuuleb ja teine näeb, see valgub magusasti ühte undava loidusega hinges ja ihus.
Lumi jalaste all ei kisenda enam, ta heliseb kui kannel; viimaks laulab kui kogudus kauges-kauges kirikus, ja orel mängib, ja kellad löövad.
Ilm aga siretab sinises, ikka sügavamas sinises, sinist hõõgab valge väli, sinist aurab puu ja põõsas, juba nõrgub sinist hobuse looka, lakka ja laudjat mööda, ja sinisena, taevasinisena kumab marduse särk litrite kilgendava tule all.
See tõttab tummalt üle lagendiku lume, kõrvuti teega, teekäija ees, alatasa tema ees.
Ja käed ei vehi, kannad ei puutu maad, suur sina kannab teda lailamisi üle hange ja haua.
Ja sääred kumendavad, ja käsivarred kumendavad, ja eredalt kumendavad kukal ja ümarik õlg.
Juuksed aga, need turbatuha-karva kahujuuksed, need ruskavad kui koidiku punas.
Ent äkki ei näe teekäija enam.
Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad.
Kuid siis ei kuule teekäija enam. —
Verst libiseb verstale järele, ruuna jalg rühib jalale järele, ja mokad puristavad ning pea mõtleb: kas täna siis jaama ei peetagi?
Vastu tuleb regesid, takka tuleb saane, arukas Jaska annab kõigile teed. Aga puristab jälle ja raputab pead: ei tõmba ohi, ei liigu piits, ei köhatata rees ega nuusata kah!
Et peremees tukub või uinub, see pole ju kõrvile uudis. Aga kui regi väga viitas, nagu esiti, või kui möödasõitja ta tiiva vastu põrkas, nagu praegu, siis ärkas ometi ja katsus verele löödud kõrva. Vahel virgus ka aisakella parinast ja kuljuste kulinast.
Kuid nüüd tuleb kõrts, kus ta mind koduteel alati hingatas. Siit mööda ei sõitnud mees hiliselgi puhul. Ja Jaska käänab omapead teelt. Paik kõrtsi ees kolme ree kõrval on prii. Küll ta mul kõssab, kui regi enam ei liigu.
Ent kõrvike eksib — isand ei tõuse.
Heinakess jääb reele ja reele jääb vaip.
Ootab ja norutab. Viimati külmetab.
Külamees kõrvalt, kes oma looma käis vaatamas ja jällegi tuleb, ei imesta vähe, et Jaska mees ikka veel vagusi peal.
„Kas ollender sooja ei lähegi?“
Aga vastust ei anta.
„No sel on vast uni!“ lööb ta naerdes käega ja jätkab teed.
Ruun riputab mokka ja lingutab kõrvu — see olukord on talle võõrastav uus. Siis keerab aeglaselt tagasi teele.
Kuid järsku käib vabin tal sapsudest sabani — teelahkmelt pühib ta nelja paar versta maad. — — —
Seda-aegu vaatas Kuru noorik kella ja otsustas.
Mitte enam. Kas või päevapealt. Nüüd on lõpp.
Ta istus üksinda kambris, näpud mängisid punase paelaotsaga, kulmude vahel seisatas vari ja silmad lugesid rüpest kaht lapikut rumalust.
Esimene — Ruisult tulla Prillupile. Teine — Prillupilt kolida Kurule.
Asjata mõõta, kumb suurem. Suured olid mõlemad. Ja ühest poegis teine.
Ent see teine pidi esimest korda kahandama, võib-olla ta kustutama. Selle uue koorma eest pidi tasu tulema mõlema ette. Millal ja mis kujul õieti, jah, seda ei teadnud ta isegi. Muudkui pidi tulema, pidi juhtuma — parema elujärje mullast kui imelill võrsuma!
See lootus lõi ammugi kahvatama. Ei muutunud midagi, ei kasvanud pinda. Ja kui ta siiski veel tegi, nagu ootaks, siis sellepärast aina, et matta on kibe.
Aga sellestki saab üle. Ja Mari oli matnud. —
Kas minna magama?
Ta tõstis käed kukla taha ja kuulatas ööd.
Kell tiksus tiidsalt, nagu kubjastaks teda keegi.
Näljane rott näris kuskil lauda.
Kilk viilis nurgas, ees niuksatas teine laps unes, laest vaabus kui ummistust kõige peale maha.
Nüüd haukus koer õues. Ja lõpetas ulgudes.Vastas vist teisele mõisas ja Kruusimäel, nagu mitu korda ennegi. Ja jälle jäi vaiki.
Mari silmitses lillekirja pisukestel ruutudel. See tihenes ikka veel, juba lõi lumiseks raamide äärest.
Äkitselt laiendas vaatleja pilku. Liikus nagu vari jäiste klaaside taga, lähenes ja kaugenes — üks koht läks tuhmiks, nagu puhutaks ruutu. Ja siis kostis hirnumine, vali ja kirglik — otse vastu akent ning ootajale sülle.
Noorik heitis suurräti ümber, süütas laterna ja ruttas teelisele vastu.
Ta jäi kauaks ära. Siis tuli teda kandes.
Ta astus hoide, et lapsi mitte äratada.
Sületäis oli raske, kuid Maril küündis jõudu.
Ja kui ta tema sängi oli asetanud, kasuka tal seljast ja saapad jalast võtnud, siis tõi lambi ja valgustas ta nägu.
See nägu sinas, nagu oleks sinine öö sinna värvi jätnud. Silmad olid pilul. Laugude vahelt läikis.
Ja nüüd alles taipas naine, mis õieti oli sündinud.
Ta kõrvaldas tal kulmu pealt salgukese juukseid ja käsi silis pikkamisi otsaesisest üle.
„Seda põld tarvis! Ei, seda põld tarvis!“
Kuid järsku peatub see käsi ning sirgub üles:
„Või ehk siiski — —?“
Üürike hiljem kustus lamp. Mari magas mehe kõrval rahulikku ööd.
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — —
Hommikuselt lüpsilt läks surmateade laiali, lõuna eel astus Kremeri-härra Kuru kambriuksest sisse. Ta oli oma põlises kopranahka kasukas, mille tulitanud krael juba karvatuid kohti leidus, kuna must riie peaaegu üleni haiglaselt läikis. Lumikahvatul valgusel, mis selgeks sulanud akendest hoovas — külm oli märksa tagasi andnud —, paistis vanahärra näost koltununa, iga kiber tuli selgesti esile, närtsivad kõrvad näisid kui vahast.
Ta pilk leidis kohe surnu, käsi tõusis peakatte järele ja teretav sõna jäi lesele ütlemata. Vaikides seisis ta siis voodi ees, pöördus ümber, noogutas vaevalt märgatavalt Mari ja tema kõrval seisvate laste poole ning läks.
Tunnike hiljem kostsid aisakellad. Mäeküla saks sõitis Särgveresse.
Tõnu puhkas juba kirikualevist toodud kirstus, kui Ruisu onu saabus. See pidi nii kaua piima vedama, kui pärast matuseid vahekord Kuru ja mõisa vahel korraldub. Teist abimeest ei olnud Maril kodukohast kutsuda: isa oli vana ja Prillupi väheste omaste hulgas ei leidunud niigi kõlvulist.
Lemsi Aadam tõi oma laanekõrvest tõrvalõhna kaasa, käed ja nägu olid kui vaigust tähnilised ning kogu mees oma jändrikus rüssakuses, oma rääma kasvanud sammalhabeme ja sammaljuustega tuletas elavalt pehkivat kändu meelde. Ta sõi kõhu täis, süütas piibu põlema, tõstis siis puusärgi kaane pealt ja ütles, ta tahtvat Tõnuga paar sõna juttu ajada. Ning nüüd algas nende vahel pikem arutus teekäija ja viina vahekorrast. Kes seda eemalt kuulis, pidi nimelt arvama, et teine kirstus nii vestab kui omaltki poolt küsib. Mõttevahetus oli kõigiti vennalikku laadi, arvamised veeti lõpuks ka ilusti kokku. Ühine otsus käis: Joo, aga ära pista pead põhja.
Et Lemsi Aadam naistega suurt juttu ei saanud, need seisid tal lastega nii umbes ühes kirjas, siis istus ja popsis ta, kuni uni peale tuli, ja puhkusele heites ning turja sügades tähendas ainult:
„Nojaa, terviseid koa kodu poolt, ja aega mul on, ja rubla võtan voori pealt — leivakott sinu kääst. Aga ää sellepärast ootama jää — ää sõela võta, võta sari! Tead ühte, kelle värgid siit ja sealt korras“ — ta patsas käsivart ja pead — „muudku sõrg pihku, kui tuleb tahtma!“
Säherdune tahtja tuli juba teise päeva õhtupoolikul, varsti peale seda, kui Lemsi onu piimakambri eest esimese koormaga teele oli läinud.
Külaline, ea poolest keskmiste aastate lävel, jume ja kondi järgi turd ning tugev, andis enesest ka kohe viisipärasuse proovi. Ta hõõrus ukse taga kaua jalgu ning lesele ütles aiva järjekindlalt teie. Ja nisukollane võitud pea oli tal läikivaks soetud, punakas täishabe hoolsalt nüritud, lõua alt roosa salli vahelt paistsid manisk ja lipski välja. Ning vabandada palus, et ehk vähe varakult tuleb (ta pilk käis tahapoole, aga puusärk oli juba aita kantud), mida vahest kõlbmatuks võidaks pidada, kuid kartus, et ette jõutakse, olgu tõttusele seletuseks.
Siis istus ja kandis ette, ja arukus, mida ta ilmutas, andis Lemsi onu mõõdu vististi niisama hästi välja kui ta liikmete tervis.
Ja kuna ta kõneles, pidas päevapaistene naeratus ta näol tõsidusega alalist vehklevat võitlust.
Noh, et nii ja sedasi, et vahetaks Altküla renditalu heameelega Kuru ja piimade vastu, kui aga perenaine nõusse lööks ja lesk lesega lepiks. Majavara täiendaks majavara, väikepere kasvaks paljalt ühe peakese võrra. Mõisaga teadagi peaks kõik nii jääma nagu kadunu ajal — mis sinna, kullake, ikkagi parata — —
Jaa, ega vasta võiks olla — lesk silis põlve pealt põlle —, kui mitte teada ei oleks, mis Aru peremees hiljuti Vanarehe varrul öeld.
Mis ta siis öeld?
Ei tarida temakese mõistus, kudas ristitud inimesed endid ilmaliku kasu eest nõnna ära võind visata nagu Tõnu ja Mari! Olgu äbiga veel kuda on, aga mis saada viimaks nende vaeste ingedest!
Külaline naeratas ja tõsines, kerkis istmelt ja laskus tagasi. Lesk aga silis põlve ja lõpetas:
Et nii see nüid on: akkab tema oma muidugi koormatud selga seda uut pattu laduma, et veel üks kolmas ing ukka saab nende neetud piimadega!
Kui Aru peremees talle käe andis, siis kummardas ta viisakalt.
Ja lesk kummardas vastu.
Ning Aru peremees trööstis teda ta leinapõlve kurbuses.
Ja leinaja tänas ja saatis teda läveni. —
Aga veel ilmus tahtjaid, enne kui Tõnu põrm kääpa alla sai. Laupäeva hommik tõi Tuksi Antsu Kurule. Mari nägi teda aknast ja tema vististi Maritki, sest ta paitas kooli minevatel lastel, kes ukse ees talle vastu tulid, isalikult põski.
Mitte hõlpus ep olnud noorikul oma naerukõdi talitseda, temaga suud vastu seistes: meelde tuli talle Antsu tunaeilne teretamine mõisa alttoa väravas — müts maha kui proua ees, ja see pentsik-härras nägu! Aga ta valitses end ja kuulas teda soovliku huviga.
Ka Ants tahtis leske „ikka selle endise kaubaga“.
Ja lesk ei öelnud mitte ära.
Ainult oodata tellis:
„Võid isegi arvata, et mulle veel teisigi tuleb, ja ma tahaks valida. Ega sinulgi viga ole — kui laidan, siis laiman —, aga teine võib parem olla ja kolmas-neljas veel kõige parem. Või siis nii tõsist kaupa tohib uisapäisa teha!“
Antsu silm läks niiskeks, suu ümber seisis võru.
„No kui sa mind ei taha, ehk võtad siis Joagust venna; võin kohe sisse üida, jäi aida taha ootama.“
„Jälle plaanis poiss, kes seda julgeb salata, aga vii talle terviseid ja kannatagu temagi!“
Pärast matuseid tuli sepp.
Tema iha ei käinud Kuru ega piimade järele, ta tahtis leske nimme ilma nendeta: vana leping pidi kustuma ja ununema, kuhugi kaugesse mõisa mõtles kevadeks enesele koha nõutada ja tõotas Tõnu lastele isaks olla. Selle kavaga oleks mees võinud raskesti astuda, kõminal kõnelda, võitlikult vahtida, aga Juhanil oli tegemist pealetikkuva kohmetusega, sest nende vahe ei olnud enam täitsa endine; midagi vaevalt tuntavat, ent siiski eraldavat hõljus õhus, mida nad vastamisi olles hingasid, tollest sügisesest päevast saadik, mil Tuksi poiss sepapajas meistri külalise vastu suu valla oli lasknud.
Ja kuna ta nüüd kõneles ja kardeldi lese näoilmet valvas, ei kestnud kaua, kui sõna tal keelele kuivas. Silmsi imeti Mari põsist veri, ta vaade läks suureks ning mustaks, siis välgatasid hambad huulte kahvatuse sees ja Juhan kuulis karjatust:
„Argpüks, seal on uks! — Kas kuuled, seal on uks!“
Aga kui see argpüks siis läinud oli — pooleldi tagurpidi ja komistades —, vajus uksenäitaja istmele ning peaga laua servale ja nuttis kõigest hingest.
Tema õlanukid tuksusid veel ning kurk krampis nuuksatustel, kui veider salgake teda juba piiras. Üks oli lind ja teine oli karu, ja kes tolknes lintides ja kes krabises paberites. Juku ja Anni aga keksisid neil sabas.
„Mis Maril siis viga?“ Naer jäi neil tuppe.
„Ei tühjagi viga! Olin nii üksi. Tuld põrmu meelde, et täna kadriõhtu on!“ Ja kähku kuivad on nooriku silmad. „Olete vist Kruusimäe poole teel?“
Sinna jah — aina mööda minnes astunud neilegi sisse.
Seal sirutab Kuru lesk liikmeid ja naeratab: „Ma löön teile mesti — oodake pisut!“
Lapsed ühest suust: „Mina koa! Mina koa!“
„Võite tulla, aga, Juku, enne otsi mulle oma sarved!“
Uus Kadri valmibki varsti: must kasukas pahempidi selga, kahl punast lõnga kikkhabemeks lõua otsa, põsed söega mustaks ning pähe Juku suvine leid Kuru aida lakast — paar toredaid sikusarvi.
„Saatan mis saatan!“ Ja kiidunaer on vali. Üksnes Anni taganeb arglikult eemale.
Ent põrguline oleks poolik, kui suu tal tules ei hõõguks. Süsi siis karpi ja tikkudega kaasa!
Keegi kustutab lambi. „Tee katset, tee katset!“
Ja noorik teeb katset. Kõik kisuvad naerda, ainult argaverd Annike kiljatab õudselt. Peagi hilbuvad ka lastel kardinad küljes, Mari lukustab uksed, sest onu on linnateel, ning vallatu seltskond vehib Kruusimäe poole.
Väljas on vaikne ja villakalt pehme. Lund lasub ränka: pimedus puhkab kui udusulgses sängis. Undavalt variseb üksikuid ebemeid, puudel on sumevalged kübarad peas, tarekesed paistavad nagu hauduvad luiged.
Nende ees sõidab saan. Aisakellad kumisevad. See kumin on mahe, nagu oleksid kõrad siidiga mähitud. Ja lumi on keeletu jalaste all, kutsar ees ja saks taga mustavad tummalt, neid kannaks nagu pilverünk kinkudest üle.
Sarvik istub lumme. „Taevalik sohva — ei mina siit tõuse!“ Ja lumme istuvad teisedki. Karjake tonte peab lagendikul leeri. Kuid jalul on kõik jälle ja padinal jooksus, kui tuuleke hiie poolt pillihelisid huljutab.
Ja kuna nad seal saunakülas kadri-janti teevad, sööb Kremeri-härra poissmehelikus üksinduses õhtust. Ent käsi käib tal hästi; härmane tuju jäi Särgveresse maha, meel on õnnesoojast lootusest elevil, kõik mõtted mõlguvad kaasatoodud kavatsuse ümber.
— Mis ta mulle küll vastab?
— Tõenäoline on „jaa“, aga mõeldav ka „ei“.
Ulrich asub saali, kui ta lauast on tõusnud, ja kaalub oma ettepaneku veel kord läbi.
— Ta peaks küll leppima, kui ta vähegi mõtleb! Töövaevast jõude, muredest prii, elujärg kindlale pinnale rajatud — ta peaks ju sõge olema, kui ta mitte ei lepiks! Ja Ulrich usub, et ta jaatavalt vastab. Ning homme on see vastus tal käes!
Ta sammub tiiru ja seisab taoti. Kord tunnistab lauda, kord sohvat või seina, ja nüüd vahib ühe küünla vilkuvat leeki.
— Mitte enam jagada — see on kõrgem aste. Kõrgem ühele ja kõrgem teisele. Sellest kõrgem on veel üksainuke aste. Seda astuda — jaa — — Ulrich von Kremer ohkab.
Seal põriseb aken .ta selja taga kergesti. Kolm korda käib sõrmerida küünte klõbinal vastu ruutu. Märguanne on õige, kuid aken on väär. Ja üllatunud vanahärra pöördub kähku ümber.
Sedamaid aga käib rõkkav karjatus tal suust, käed kahmavad õhku, silm tardub, ta taganeb ja vaarub. Kui mitte tugitool talle jalgu ei hakkaks ja teda rüppe ei püüaks, ta langeks põrandale selili maha.
Möödub paar minutit, mil elu temast on pagenud. Suur seisak valdab meeli, iga liiget ja soont. Silmalaudki on tal kinni ning surm vahastab palge.
Aga Kremerite elu on teadupärast visa. Nad vananevad pikka ja surevad hilja. Järsku tunneb Ulrich sooja surinat põues, sealt nõrgub see käsi ja jalgu mööda alla, peas hakkab tiksuma, silm süttib nägema. Mees kobab ennast katsuda küll põlvist, küll peast, siis surub mõlemad käed vastu südant ja piiritu rõõm uhkab vere tal põske.
„Es schlägt! Es schlägt! Herrgott, es schlägt!“
Nüüd kordub aknal see kolmekordne klõbin. Ulrich tõuseb ja läheneb, iga nõks on vahvus. Saatan ruudu taga on näost märksa helkjamaks läinud, sarved on kadunud, suust ei lõõska enam tuld, ning käsi, mis vaigistab, näib pikkade küünteta.
Ulrich ähvardab teda naerdes, siis tõttab talle avama. Nii noor pole ta kõnnist veel iialgi olnud!
„Mina viimane lõõp! Peaaegu oleksin inimese ära tapnud!“
„Ei, ei, sa tegid mulle ütlemata rõõmu — tõesti, ütlemata rõõmu! — Mõtle, minu südamel on teine klapp vigane. — Oidsin teist alati iga ärrituse eest. — Kartsin, et korraga jääb toksti seisma ja olengi külm! — Nüid aga — — nüid aga — —“ ta talutab külalise käistpidi tagaruumi, sest saali akendel ei ole rullkatteid nagu sellel — —, „nüid alles tean, et ma veel kaua elan — veel väga kaua elan — —. Aga istu ometi — ma toon sulle kooki ja veini!“
Ja tõttabki tooma. Kuid ärevus on suur. Toob küll klaasid, aga unustab pudeli, toob küll koogi, aga noa jätab maha. Ning järjepannu kõneleb oma vigasest klapist ja tänasest otsustavast ehmatuseraksust. „Sest kui ta ka sellele vastu pani — kui ta veel teist korda võiduga pääses — kui ta ei ärga ega kuraditki karda — —“
Noorik vahib ja kuulab teda naeratava rahuga, karvased käsivarred rinna peal risti. Lumega pestud nägu on tal veel kriim, sarved sidemete otsas ripuvad külge mööda maha.
„Siis istu ometi, üleannetu Kadri, ja joome sinu puna ja minu tervist! — Või tõmmad ehk enne selle kasuka seljast ja kasid ennast tahmast!“
„Ei, ma lähen kohe.“
„Sa ei jää kauemaks?“
Mari väristab pead. „Tulime külast, lapsed saatsin ees — need tahavad veel süia.“
„Aga mul oleks sulle rääkida — väga tähtsat rääkida — — ei ma maldaks päevagi oodata — —“
„Seda võite siiski“ — ta toetub diivanile —, „tähtsad asjad on kõige lühemad öelda.“
Kremer istub tema vastu ja täidab klaase. Ta käsi väriseb, kihvad liiguvad ning suu ümber virvetab midagi igavest-lapselikku. „Enne joome tervist!“
„Tervist ja julgust!“ Nooriku huulte vahelt piidlevad harvad hambad.
„Kuda jääb siis nüid Kuru ja piimadega?“ algatab Kremer, kui klaasid on käest pandud. „Sinu sugulane on sulle jo üksnes ajutine avitaja.“
„Minu poolt on mõlemad esimesest saada.“
„Soo!“ Kremeri õlad teevad kerkiva liigutuse. „Ei sa siis Tõnu asemele teist jää ootama?“
Mari mugib kooki ja eitab peaga.
„Ja mis sul siis muidu nõuks on?“
„Lähen linna.“
„Linna lähed — —? — Lastega või üksi?“
„Anni võtan ühes, poisike läheb onuga — akkab tal tulev sui karjas käima.“
„Aga sina selle teisega — — kuda sa tahad siis — —“
„Eks ikke kudagi soa. Mul on jõudu ja linnas rahvast paksu. Mõtlen aiva alati, et mis ei või seal kõik inimesele juhtuda!“
Mari toonis ja vaates on midagi, mis Kremeri üürikeseks vaikima sunnib. Ilme ta näol on nüri.
„Ja mina — — ja mina — —?“
„Mis teil siis viga? Teil jo oma terve süda.“
„Jaa, aga — ma mõtlesin oopis teistmoodi — — mõtlesin, et linna lähed küll, ja lapsed jätad omaste juurde, ja akkad omaette elama — veike kena ja vaikne korter — ja kõik, mis sul tarvis, saaksid minu käest — —“
„Ei, ma tahan prii olla.“ Mari rüüpab klaasist.
„— — ja Prillupi võla kingiksin — —“
„Selle eest tänaksid teid Prillupi lapsed. Mina seda tasuda ei jõua ega tahagi.“
„— — Ja põli oleks sul kuldne — — ja mis sa saad, sellest jätkuks lastelegi — —“
Mari paneb klaasi lauale ja tõuseb suud pühkides üles. „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind.“
„Aga mõtle ometi järele — — pea ometi natuke aru — — kas sa siis mind sugugi — —“
Kuid noorik tõstab sarved pähe, puskab nendega vanahärra poole, naerab ja läheb.