Mäeküla piimamees/Kuues peatükk
KUUES PEATÜKK
Jaanipäeva hommik vaatab juba kõrgelt Prillupi kuuma kambrisse, leiab aga noorpaari ikka veel voodist. Ta ei imetle, sest öökeselt kuulis, nad olnud lastega vainul, kuni tõrvatünni viimased riismed tumepunasteks pepredeks kõdunenud. Ta ei imetle, vaid mühatab ja tõuseb kõrgemale.
Magab ainult Tõnu, noorik on ärkvel. Noorik toetab küünarnukki põhkpadjale, põske rusika najale ja vaatleb, kuidas Tõnu magab. Tõnu magab seliti, käed kõhu peal, koon kõrgel, nina püsti ja suu lahti. Rind on tal laialt paljas, käised tagasi lükatud, vaip madalale tõrjutud. Mis tema ihust nähtaval, see on karvane, klutiselt karvane — rind, kael, lõug ja põsed, käsivarred ja käed. See rõhmane karvkate, pehme ja läikiv, nahka mööda roomav ja pugev, ainult käte peal hõredam, ei pikene ega tihene ka suurt, kui ta laiguliseks habemeks ja täkerdunud juukseks saab. Habe lõpeb alles põseluude ümber, juuksed algavad juba puhk maad pealpool kulme. Ninast kasvavad tutikesed välja ja üksikud uidud kõrvadest.
Noorikut hukutab Tõnu loomulik kasukas. Ta pilk uitab tema rinda mööda üles ja alla, peatub käsivartel ja silmnäol, ja uitab jälle rinda mööda üles ja alla. Ja siis kerkib ta vaba käsi peitlikult ja lihkub paar korda selle põuetihnu ladvikust üle, hellalt ja vargsi, nagu kartlik lapsuke koera silitab. Ja kuna ta rahuldatud käe tagasi tõmbab ja taas vaatleb, kargab tal naerusäde silmist, sest üks kooliraamatu pilt tuli talle meelde, ja ta huultelt kurrutab sosinal sõnake „orangutaja“.
Ning äkki tikub talle himu peale, kirglik himu, vastuseismatu himu: põlema pista see pehme, läikiv padrik Tõnu rinnal ja vaadata, kuidas ta lahinal läheb nagu kulu! Tikutops piibu ja tubakakotiga on Tõnul alati peatsis. — Nooriku käsi sirgub ja ulatab, ta silm kiiskab. Mari ajab nalja nii kaugele, et ta tiku põlema tõmbab ja ainult veel ootab, kuni väävlit sulatav leegike suureneb.
Seal aga liigutab end magaja, maigutab suud ja ärkab. „Mis on — mis on?“ ümiseb ta tosuselt ja äigab käeseljaga higist otsmikku. Tema ligistikku seisvad pruun-punased silmad kobavad segaselt otsida, ja Mari meelest on, nagu oleksid koopad, mille põhjast nad vilguvad, viimasel ajal suuresti süvenenud.
„Ma tahtsin sulle tuld otsa panna,“ vastab noorik.
„Mulle tuld — — soo — — miks siis?“ Tõnu pilk on naise käe leidnud, mille näppude vahel tikk veel põleb.
„Sa oled nii karvane.“
Tõnu haigutab. „Kas sa seda siis alles täna näed?“
„Jaa.“
„No kus su silmad siis enne olid?“
„Ei tea.“
Tõnu haigutab jälle. „Pane aga siis tuli otsa!“
„Nüüd ma enam ei taha.“ Ja Mari viskab tiku üle otslaua.
„Jaa, ma olen karvane — pealaest varbaotsteni ja igast küljest ja kandist. Ema, õnnis, ütles ikke: Tõnu, sinust soab rikas mees! Meie suguseltsis põle ükski karvane, sellepärast oleme kõik vaesed, aga sinust soab rikas mees.“
„Aga ei soand.“
Prillup on käed pea alla pannud ja naeruse vaate lakke liitnud. Karvad ta suu ümber virdavad jutuhimuliselt ja häälel on unistav-pehme kõla.
„Ei ole tänini soand. — — See oli ema jutt — isal jälle olid teised jutud. Isa ütles: Naiste möga! Kust sulle muidu antasse, ja kellelt sa võtma lähed! Meie põle mehed, kes võtma lähvad, — ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss —, meil põle seda sees, mis võtab. Võtakski vahel, kui just nina ees on, aga kui akkad võtma — juba näed, et teine ära võtt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi, vaid õhta tõmma väsind keha maha ja ole julge, et pää ommiku jälle tõuseb, ja et ta siis viimast korda on tõust, kui sa üks ommik enam näppu ega varvast ei liiguta. Silk ja leib, piibutäis tubakat ja suutäis viina — see on Prillupitel ikke old ja sellest ei jää sinagi ilma.“
„Mis ema selle peale ütles?“
„No ega ema oma usust jätt. Kui ikke poiss karvane on ja jumalat palub, ei siis olla midagi võimata — — muudku nugrilt käskis jumalat paluda, kes jo karvad on and.“
„Mis siis isa vastas?“
„Ei-noh, isal põld jumala vasta kedagi, ega ta pagan old. Aga ükskord pahandas siiski — vist oli teine ühe suutäie asemel kaks soand: tulid just kirikust —, pahandas jah, et kust siis sina tead, kumba rikkuse pärast peab paluma, kas jumalat või kuradit? Näe, kurat just olla karvane, jumal mitte — karvasest jumalast ei olema keegi midagi kuuld! — Mulle aga ütles üsna vihaselt: Parem ää palu kumbagi, ega sest kedagi väilla tule, silku ja leiba soad muidugi!“
Prillup naeratab, ta pilk püsib laes. „See vanamees oli mõnikord veider.“
„Kumba sa siis uskuma jäid, isa või ema?“
„Ah mina? Mina jäin viimati mõlemaid uskuma.“
„Kuidas nii, mõlemaid?“ Noorik hüpitab tikutopsi.
„No voata, Mann, — eks ole soand vahel ikka koa mõelda, iseäranis nooremast peast, et tõmmad õige rihma vööle ja lükkad mütsi teise kõrva peale ja lähed ja otsid miski muud, et kui teised leidsid, ehk leiad sinagi, ja kui õnn ea, ehk oskab kobedamgi noos kuskilt pihku, sest ega sullegi nina asemel sarv näkku ja silmade asemel tammetõrud pähe ole pistetud, küll sa koa ikke natike aistad ja selitad, ja mis su käed kohe ei oska, eks nad seda või õppida, liiguvad jo liikmetes, ega nad ühest tükist ole, ja et sa siit kruusirühast ja rabaaugust kord välja soaksid! Näe, nagu Vuti Mihkliga sealt tagant soo äärest. Mõistis teine natuke puutööd — mis ta’nd suurt mõistis, ise niisama akkas, niipailu mõistaks mina ja iga teinegi —, aga näe, pistab ükspää kerve vöö vahele ja läheb! — Seda minust ei soa. Ma mõtlen küll, aga ei lähe. Läveni soan, aga mitte üle. Jusku oiaks keegi sabast kinni.“
„Mis sest Mihklist siis sai?“
„Noo, mis Mihklil viga! Juba kolm maja teisel Kassisabas, üks poega. Koland esite mõisades ehitustööd teha, pärast linnas, siis akkand podretsikuks — võta kinni, kuda see tal nii sobis — ja nüid ehitab teistele majasi, ja teiste omadest jääb ikke niipailu palka ja laudu üle, et Mihklike mõne aja pärast jälle omale võib ehitada.“
„Nõnna on küll odav ehitada.“
„Seda ma arvan!“ naerab Prillup podinal. „Ja ärra pealekauba: vaatab, käed taskus, pealt, kuda palgalised tööd teevad. — Aga või see siis ainus on, keda ma tean. Ühe Mardist poisiga teenisime all külas üleaedseid, ennegu isa suri. Häh, kurat — see läheb mul igavaks! sülitab teine üks õhta. Parem lähen varastan mõne obuse või otsin mõne naisekribu, kel natuke sukasääres on. Ja jüripää panebki õlmad vöö vahele. Ma küll ei tea, mitu oost ta varastas, enne kui kuskilt sukasääre otsast naisekribu leidis, aga seesama Mart peab ammust aega Paldeskis trahterit ja ea vats ripub teisel ees, aga näe, Tõnu kükitas isa asemele Prillupile ja kükitab siin praegugi. Tõnu võtab oogu, aga ega ta sellepärast üppa.“
„Sinu nina võtab ka oogu, nagu tahaks taeva poole üpata, aga varsti vajub moka peale nössi.“ Ja noorik silub tikutopsiga Tõnu nina mööda alla.
„Soaks jo siitki välja, ega keegi keela“ — kõneleja oma jutuhoos ei saa puutumisest teadlikukski —, „ehk jälle võiks jo siitki kedagi peale akata (mõisapäevadega soaks juba aegu, ja mõni raha nüid, mis ta palgatöö eest maksab) — kui aga seda akkajat või võtjat rohkem veres oleks. Nagu va Siimu-Jüri Joagul sealpool jõge. Oli teine Tapul kandimees, nagu minagi siin. Oasta kahe-kolmeteistkümne eest võtab kätte ja kukub õunte ja marjadega angeldama — esite üsna väikselt, müib neid pühapäeviti kirikuplatsil ja mõni pää linnaturul, niipailu kui ühest mõisa-aiast soab. Aga siis rendib kaks ja kolm ja mitu aeda ja akkab Peterburi vedama, ja pärast ostab veel kardulid ja mune üles, ja kõik ikke Peterburi, ja nüid on vanamel ilus ostetud koht raudtee ääres ja angeldab seal edasi, et lase aga käia!“
„Ega sa kade ole?“
Mari on nüüd tubakakoti mängukanniks võtnud ja liputab seda paelapidi näpu otsas.
„Mis seal kade olla või — eks see ole aga nii reakida. Sa küsid, kas ma usun isa või ema. Ma usun isa, et ega minust ikke minejat ega võtjat soa, aga näe, emal võib koa õigus olla — võib jo midagi ise tulla, kui see nii on antud —“
„Ah nii suhu lennata?“
„Minupärast suhugi lennata või kuda, aga ikke nii, et näe, siin ma olen, nüid võid mind võtta, sest sulle mind soadeti. Ei pruugi nii pilvist kukkuda, nagu kargurätsepale kirikuvallas, et kohus otsib taga, et miks sa oma kolme tuhande järele ei tule, mis sulle üks tundmata sugulane Krimmis või Kapkaasis on pärandanud, — võib jo ka teistmoodi tulla, nii et aknast enne näed ja uksest ilusti sisse lased — —“
„Aga ema käskis sind jumalat paluda — kas sa’s oled palund?“
Prillupi suu jääb lahti, ta rusked silmad lahkuvad laest, võõritavad korraks kõlkuvat tubakakotti vaadata ja hälvivad siis laugude ja ripsmete alla. Alles üürikese aja pärast kohmab ta vastu:
„Eks kirikus ole soand käia — ja mõnikord palvemajaski — —“
„Jaa — kirikus ja palvemajas käib igaüks!“
„No või mul siis oli midagi otsekohe imustada või igatseda — —“
„Siis uskusid seni isa ja alles viimasel ajal akkasid ema uskuma?“
Tõnu nihutab õlgu, mühkab paar korda ja pilutab otsivalt jälle suitsunud lae poole, enne kui väike lõuanõksak leidu kuulutab; ta vastab võidukalt:
„Sa oled koa ikke rumal! — No kas siis Kuru Joan aiva põlvili jumalat palus kõik need oastad enne seda, kui talle Mäeküla piimad anti! Jaa — vilista! Joan akkas söögilauas olles käsi risti panema, kui juba kaukas varju oli, ja kui seda varju enam oli, siis akkas lugijaid kutsuma. Aga näe, piimad, need tulid ise — need tulid tal potsti uksest sisse. Muudkui ükspää kunturi — piimad on jüripäävast soada — kas tahad võtta — elad mõisale kõige ligemal —“
„Miks teine siis ära andis?“
„Oli naabrimõisa piimarentnik ja võttis suurema koha rõõsa piimaga teiseks. — — Noh, ja Joan — ega tea, kas tal enesel sadatki rubla oli — võis ehk koa olla ja pidigi olema, tal jo kõige parem kuuendik käes — — aga sugulastelt, oma ja naise sugulastelt kerjati ja korjati kokku, mis akkamiseks vaja läks — koutsjoniks ja riistadeks ja vankriks — ja ennäe nalja: ükspää on Kuru Joan piimamees nagu teisedki piima — — ei noh — veike vaks oli ikke vahet esiotsa — ma mäletan kõik nii selgesti, nagu oleks eile old.“
Tundub, et jutustaja alles nüüd õige soone on tabanud. Kuid veel magusam oleks piibuse suuga vesta. Ta ulatab peatsisse, aga piipu seal ei ole. Piip ripub Mari suus, kolust paistab värske tubakas ja praegu tõmmatakse tikust tuld.
„Nät seal! No mis sa oma keelest akkad vihaks tegema!“
„Katsun, kuda on. Varsti võid omale soada.“
Noorik popsib tõsiselt ja mõtlikult. Piip veab teise suunurga pisut alla, sest käed on istujal põlve ümber, iga tõmme võtab tal lohud põsisse ning paari puhke takka õnnestub taas mõni siniseks rõngakeseks tõusma, kuna popsud huultelt veidi klõksuva heliga lahkuvad.
Aga Tõnul ei ole meelt naeruka nähtuse tarvis. Ta jätab käe piipu ootama ja paneb suu jälle vilama. Tema, kes muidu päevas kümne lausega läbi saab, kõneleb korraga nii, et suunurgisse tekib valget. Ja kui talle piip antud, ei eksita teda pooltki, et see juba mõninga nutsiku pärast kustub.
„Eks tema töger akka esite pastaldega turul käima. Teised voatavad, voatavad — kust siis niuke pätajalg välja on tuld — äbiks meie ametile ja seisusele kogu linna ees! — Ega muud — peetakse salaja nõu kokku — Koikna piimamees reakind pärast kõrtsis Kulbi Madisele, siis kuulsime kõik — — peavad jah nõu kokku, ja ükspää turul, kesk parajat müüma-aega, ilmub saatkond Joani palge ette, vanad soapad käes — ilusti ära parandud, rauadki kontsadel all. — Väga viisakalt ja aupaklikult — kummardavadki — et me kuulsime, et aulikul ametivennal on täna sündimise-pää, et palume siis meiegi poolt veikest kinki vastu võtta. — — Joanike soa veel määgi öelda, kui juba istub vankriotsal: pastlad nabitakse maha ja soapad jalga! Rahvast muidugi ümberringi — kurinahk seda naeru ja menu! —
No ega ta’nd kinki omaks jätt, visand pärast turu ühele vankrisse. Aga näe, järgmine kord — juba Joanil soapad! Kalavinskid küll on, aga tökatiga mustaks võitud säärte suuni. Päris mustad soapad tulid hiljem —
Aga või ta’s soabastega üksi peeneks piimameheks oli tehtud! Veel leiti viga esiotsa. Teine pää jälle: kaks meest löövad sõbralikult külge, teine teise käe alt — lähme, meie maksame! Joan mõtleb, et raaduse taha kõrtsi. Aga kõrtsi kõrvas on sirusnik — nemad sinna, ja Joanil juuksed lühemaks! —
Noh, aga oli esialgu, mis oli, ega kulund kaht oastadki, kui juba Joani nina akkas kerkima ja pea väntama. Kord-korralt ikke paremini. Meie siis põld varsti enam mehed, vaid meeste nahad, aiva sandid, ja kerjused, ja kraed. Ja neid akkas Joan ühtelugu rohkem leidma, viimaks ei jäändki pea muid inimesi enam valda — ei meile ega mõjale ümberringi. Kõrtsid linnatee ääres ei kuule sestsoati enam teist juttu kui seda, et Kuru Joanil on raha —“
„Mul on raha ja!“ osatab Mari laulva häälega.
„Nojaa, nojaa — oled sinagi juba kuuld — eks nad augu ta seljataga —“
„Jaah, ega ma ise jõua ää süia — eks lapsed leia!“ ütleb noorik Jaani toonil peaveeretusega.
„Sul aga omalgi meelespidamist, hähää,“ ning Prillup kaapab naist õlast, — „ja kui peenesti ei mõista teine juttu ikke sellesama asja peale vedada, ikke sellesama asja peale — — sa võid sitasitikast peale akata, või kirikukukest, või äkkepulgast — viimaks oled ikke ninapidi Kuru Joani kukru juures, ja kui sa nii mõistlik oled, et ise sinna tüürid, siis unustab üsna ää, kes sa väetike oled, ja teinekord teeb sulle eadki.“
Prillup lükkab külma piibu teise suunurka, ta pahema silma äärest vudiseb sala, vaiba alt väljapaistvad varbad on apsakad, ja kui ta viimaks jätkab, kuulukse sõnad tal rinnust tulevat.
„Aga ütleme: eks tal ole õigus. Ega ta muidu reagi, tal on asja. Ja kui kellelgi asja on — mine tee talle kedagi. Pane kana suu kinni, kui on munend ja kõketab. Mis sest, et rott oma augus kassi naerab — rott on rott ja kass on kass — kassi kõht täis, roti kõht tühi. Akka kassiks, kui rott ei taha olla, aga niikaua naerad kassi kadeduse pärast, kui ise veel kass ei ole, ja kass keksib sulle kiuste ette, kui su kadedust näeb. Eks nad tahaks siin kõik Kuru Joanid olla ja kõrtsis ja kiriku ees sedasamati kõketada, aga nüid pea molu ja Joani ees tõmma kukal looka! — Näe, kõrtsmikudki maantee ääres kirikust linna: ega nad tast suuremat soa — ei joo teine kedagi — pudel mõdu või langast, see on kõik — põle piibumeeski, käib teed nagu naine — — aga näe, kui ikke sisse astub — Mäeküla ees ja Mäeküla taga! Unustatud kõik pastlad ja pikad popsijuuksed — —“
Mari on vaheaegu vaiba pealt kärbseid püüdnud, neid pahemasse pihku vangi korjates; kui ta nüüd pead pöörab, tabab ta vaiki jäänud kõneleja ruskavad silmad peaaegu piinailmel enda küljest. Ta laseb vangid lahti ja lõpetab püügi.
„Noh, ja siis?“
Tõnu ei jätka kohe. Ta sügab piibuvarre otsaga oma karvast põske siit ja sealt, viskab siis piibu kolksti peatsisse tagasi ja neelab korra kõrgelevinnava kõrisõlmega. Ja nüüd kuuldub ta häälgi karvasena ja sõna on tõugatud, kuigi lause ükskõikse rahuga teele saadetakse.
„Ega muud suuremat ühti — Kuru Joan ostab varsti mõisa —“
„No-noh!“
„Kuru Joan oli üheksa oastat piimamees ja akkab nüid mõisnikuks. Kuru Joan akkas pasteldega turul käima ja tõmmab nüid vikssaapad jalga ja sõidab tõllas —“
„Kiitleb niisama.“
„Kiitleb mis kiitleb. Eks teine kiitleks koa, kui kiidelda oleks —“
„Ehk ei oska oma raha lugeda!“
„Küll ta raha oskab lugeda — kirja küll ei oska ja roamatut veerib nagu laps, aga küll ta raha oskab lugeda! Ja ääp mõisu on mitmesuurusi ja mitmesuguseid. Ega ta Kaiknat lähe tahtma, ega Tappu, ega Särgveret; Mäekülagi võib ehk veel vanamehele jätta ja Viduste Kaikna piimamehele, kes pool aega rohkem linna vahet on trööganud. Aga Laipsalu ja Mudriku — eks need ole koa mõisad, ja veelgi teisi on siin- ja sealpool linna, meie moal ja Riiamoal ja Venemoal — — — Mis sa naerad?“
„Ma naeran, kuda Kuru Joan tõllas sõidab: oh see vaene pea siis!“
„Ära sa tema pea eest muretse, ei sel ole viga kedagi, — voata parem, et sa tulev või ületulev sui ta tõllarataste alla ei jää!“ Prillupil on käed ristis pea all, klõpsutab varbaid vastu otslauda.
„Võib jo koa olla, et ta mõisa ei osta, tea teine isegi veel kindlaste, ehk akkab kobar äid talukohte silma, siis võtab need, ja mõis sedaviisi koa käes. Aga ütleme, et ta suuga veelgi enam jõuab ja kukkur paillalt kahe ehk minupärast kas või üheainsa suure koha ostuks sõna kuulab — kullake, kas sestki põle tasu küll üheksa- või kümneoastase veovaeva eest, — eks ta või ärrad mängida ja naist lasta prouad mängida, ja eks siis kogu vaevata juurde, mis tõllaks ehk veel puudu oli! — — Aga sa ütled, et kiitleb — kust sa tead, et kiitleb? Mina ütlen, et ei kiitle — ta ütles mulle omale suu sisse — alles poari päeva eest ütles suu sisse — naise kuuldes ütles — ja inimese silmast on juba näha ja ealest kuulda, — ja siis reakis koa vanasaks ise — tead sel korral, — ütles jah, et see piimakamber, see on jo raha-ait, ja et Joan — —“
Aga korraga pole kõnelejal enam kuulajat. Noorik vahib äkki akna poole: õues sagavad Anni ja Juku särgiväel ringi joosta, klähviv koer sabas — nad on põhust kõik juba väljas! Väike vibav volks üle väsimatu jutuvestja, ja Marigi on sängist ning lähemal pilgul kambrist, ja kui Prillupi-isa viimaks väliste häälte kutsel silmad vastasoleva aknakese kaudu õue pöörab, näeb ta kolme särgilist kaevukünal üksteisega kibedas veevõitluses ning keksivat koeraklutti ahastuses, kellele kolmest parteist oma abi anda.
Tõnu püsib tükk aga liikumatult paigal, ta nägu on üsna tühi ja kõrv kuulutab selle tühjuse täiteks kärblaste suminat. Kärblased sadrivad ta karvasel rinnal, ta karvastel kätel ja jalgadel, ta habemes ja laugudel — Tõnu ei eksita neid. Siis haigutab ta valusalt ja niuksatades nagu kirbune koer ja viskab koivad sängist. Ja kui ta need on katnud, istub akna kõrvale nurka, toetab küünarnukid põlvedele, võtab pea käte vahele ja muretseb põrandale otseti maha, kuna väljas vallatult kilgatakse.
Aga korraga on Prillupi meelest, nagu seisaks Leenu keset helget, sumisevat ruumi. Ja nagu tuksuks üks sooneke südames tere tulemast talle vastu.
Jaa, Leenu — see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga!
Aga või teda siis keegi tahtis.
Ja mis ta muidu rühkis väikesest valgest pimeda ööni, ja mis ta teist sundis rühkima — jumaluke, siin me oleme!
Ning vaikne härdus heidab Tõnu hingele. Seal seisab Leenu — igerik, luine, kuiv kui tael, alati siputavalt liikvel nagu kõvakoorik, ilma et sellest jälgi jäi, aga poolehoidja, ligiseisja, silmavaataja, suhukuulaja — — eks ta oleks võinud kauemini jääda, miks ta maja ja mehe toeta jättis?
Tõsi küll, ta porises palju. Ta torises ja porises hommikust õhtuni igaühe ja kõigiga kahe- ja neljajalgsete, hingeliste ja hingetutega, ta võis puunotti ja vitsaraagu noomida ja manada, nagu seisaks teine inimene ta ees, ja viimastel aastatel näis, nagu oleks ta nääpsunäoke käsnaks vindunud, millest alatasa sappi tilgub. See tüütas ära, kuigi harjumine panetust tõi, seda enam, et kõik see torin ning porin sündis vagusalt, suminal, nagu iseenesest ja endamisi, külgeloodud kombe järgi, otsekui parm ja kärbes muidu ei saa. Ära tüütas siiski, see on tõsi, lapsedki tüütas nii ära, et eemale hoidsid teisest, kui vähegi võisid, ja Tõnu ise ei teadnud muud nõu, kui hambaid kokku pigistada ja vaikida nagu ront.
Aga kui nüüd jälle mõelda, et ta mitte paha pärast nii ei olnud, et ta sellega justament head püüdis teha ja omastele kasulik olla, ja kui veel mõelda, et sel targal mooril ehk õigus oli, kes ütles, Leenul olevat esimesest sünnitusest, mis nii raske oli ja vanemal pojukesel elu maksis, mingi salaviga sisse jäänud kurjast silmast või sõnast raskejalgsuse ajal, siis — siis — —
Ja uus tugev hoog kahju- ja leskusetunnet lainetab Tõnu põuest läbi, turjal istuv üksindus rõhub ta pea veelgi madalamale ja sosistav suu tunnistab tolmusele põrandale jalge ees, et see, mis Leenuga kääpa alla puges, oli oma — oli hoolimata kõigest oma. — —
Prillup istub veel sealsamas, kui kolm võitlejat vadinal ja padinal uksest sisse lippavad. Kõigil on hamed märjad, jalad porised, sääri mööda nõrgub veel joakesi alla. Naerdes ja näseldes arutavad nad suurt sündmust ja selle jälgi eneste välimusel, kingivad majaisale kui võõrikule sääraseis asjus ainult vähe tähelepanu ja lähevad alles siis lahku, kui Mari seelikut selga heites teisele kahele märku annab ka endid pisut enam katma minna. Mari ise aga hakkab peeglikese ees kodutehtud pigiharjaga oma vanunud kahujuukseid sugema.
Midagi on äkki muutunud, tunneb Tõnu akna kõrval.
Kui nad nii kolmekesi tulid, hullerdades nagu kolm vallatut varssa — nagu sälg kahe varsaga — — midagi pahvatas tuppa ja põue, mis endise ära pühkis.
Nõnda on parem — nõnda on siiski parem — nõnda on tõtt-öelda palju parem! — —
Ja see ei tarvitseks teistpidigi muutuda — ei, mispärast — — kui mitte, siis mitte!
Ja see ei tohikski teistpidi muutuda — — Prillupi silm valgub peasugeja kuju mööda alla ja roomab jälle üles — — ei tohikski — ei tohikski — —
Ta tõuseb korraga üles, läheneb naerukil Leenu asemikule, tahaks midagi öelda, midagi teha, ei taipa aga muud, kui torkab teda sõrmega kaelast ning toob keele ja kurgulaega tooni kuuldavale nagu see, millega rõõmus peremees oma nägusat sälgu hellitab.