Mäeküla piimamees/Kaheteistkümnes peatükk

XI
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
XIII

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

Turul sügisel Voka piimamehelt uudist kuuldes, endine Kuru Jaan, tema eelkäija, olevat sinna valda maantee äärde neljatuhandelise koha ostnud, kus edaspidi poekese mõtlevat lahti teha, tähendas Mäeküla piimamees ainult, kuna ta piitsavarrega vankrikodaralt pori torkis: „Nät seal, pidi jo ikke mõisa ostma,“ ning limpsas keelega tutikese mokahabet hammaste vahele.

„Kuula nüid,“ naeris teine, „mis suuga viga mõisu osta! Või temagi piima saksa käest muidu sai.“

„Võtab ehk veel paar kohta juurde.“

„Eks ta siis oleks kohe võtt, meil neid enamgi soada, metsaga ja ilma.“

Mäeküla talitas ühe ostja minema, siis hammustas jälle habet ja ütles Vokale, kelle kaup müüdud:

„No ehk paneb poe suureste käima.“

„Jaa, viiesaja rublaga — kriiti soab ju koa.“ Ja Voka hüppas vankrile ning sõitis reast.

Koduteelgi, kord paremast, kord pahemast harust, oli Prillupil salguke habet suus, kuna kulmuvõlvidelt rohkesti kortse silmade peale rippus. Ei ta tukkunud täna, ei imenud sigarit, istus aga vagusi vaatide vahel ja silmis sorkivale kõrvile sappa. Kui suu nõõtas ja käsi piitsa liigutas, siis aiva taotsemisi. Kõrtside ette, kus peremees võrdunud peatuma, kippus loom seisatama jääma, kuid Prillup puhkas teda ainult ühe ees poolel teel ning jõudis selle tõttu varakult koju.

Ühtegi teeuudist ei toonud ta naisele seekord kaasa, ja kui kutsari-Peeter mõni päev hiljem tema kui ka Mari kuuldes endise piimamehe kohaostmisest kõneles, oli Tõnul näpp sügades põsepealses karvatihnus, kuna ta rahulikult tähendas:

„Nooja, eks tal ole nüid oma talla all ja oma pea peal; kes meist, kullake, sedasama ei tahaks.“

Noorikule näis aga järgnevalt, nagu hakkaks Tõnu linnateelt kulmukortsudes vahel midagi kaasa tooma, mida seal seni ei olnud. See sagenes teisel äriaastal. Mari ei saanud ettekujutusest valla, et seesmisel Tõnul vabadikud majas on. Need kitsendasid nähtavasti lahedust ja panid ta tusklema. Naisele ta neist ei viiksatanud, kaude tulid aga esile. Tema, kes muidu toriseja ei olnud, torises nüüd tihti või ja piima kallal, neile vigu otsides ja neid vigu enam-vähem naise pügalpuule lõigates. Nähtava põhjuseta sattus ta vahel ärevusse, ja põhjustest tundus Marile veider see olevat, kui Tõnu teda nägi rõõmsana.

„Mis sina seal siis kigaldad?“

„Ah, niisama.“

„Kade jälle reakima?“

„Noh, naeran vanameest“ — Mari vaatas kõõrdi koorekirnu. „Kurdab ja kurdab, et põues sügeleb, kipitab, ega hullu tea, mis! Küsin näha — võtab põue lahti ja näitab — puutäi! Üsna lilla ja pronnakas teine juba. — — Oodake, ma kisun ära. — — Kus tema! Mõlema käega vasta: Ei, ei, jumala pärast, ei — ma sõidan linna tohtri juurde! — — Ja sõidab“ — Mari kõverdus ja pühkis põske —, „ja sõidabki teine pää linna tohtri juurde!“

Aga naerja tõsines ja vaikis kähku, kui ta imestav pilk mehe nägu riivas. See oli tõmmuks imbunud rähmaste karvade all, veidralt kerkinud ja lõualuudest laienenud, ning silmad ei olnud enam rusked, vaid huumpunased.

Tõnu seisis üürike aega sõna lausumata, siis tikkus tal kurgust lühike, poolvilistav ägatus, millele järgnev sõna lämbus. Ta viskas lusika, millega pütti oli koorinud, põrandale ja vehkis uksest.

Nende vahekorda hakkas senise asemele midagi muud, midagi enamat tükkima. Noorikust ei loobunud tunne, et teda salaja valvel hoiti, et teda piirati, et tema sisse püüti. Ja see ei olnud mitte iga kord ustav varitseja, keda ta Tõnu vaate näol enda küljest tabas, ei, selles kirgas vahel midagi, mis sundis mõtte seisatama.

Prillup istus ühel septembriõhtul juba vankris vaatide vahel ja Jaska käänas aisu aiasambast tee poole, kui korraga üle värava tagasi kostis: „Mari, tule veel natuke siia!“

„Unustasid kedagi?“

„Ei — sõnake reakida — — tprrr!“

Noorik ei selitanud pimedas tema nägu, haistis ainult tema suust käivat viinalõhna — Prillup, kes jõukamal põlvel viina kodus pidas, oli õhtulauas söögialust võtnud — ja märkas tema häälevärvist, et ta seestpidi mitte päris tüün ei olnud.

„Mis siis?“ Mari toetas jalga rummule.

Tõnu viivitas, nagu ootaks tuulepuhangu möödaminekut, siis järsku tundis Mari tema kõva kätt enda pealael.

„Ehk pead jälle minema — — ära mine — — ää seekord mine!“

Ses sõnas kumisesid keeld ja palve ja nende vahet täitis lootmatus. Ning enne kui naine taipas kosta, pingutati ohje, tõsteti piitsa ja vanker veeres räpaka käändega aia äärest teele. Natuke kaugemalt kuuldus nagu köhatus, nagu vägine läkastus läbi pimeduse, siis kõrises ainult vanker ja raudkivi lõi ratta all tuld.

Mari kuulas kõrinale tükk aega järele, käsi kuklaaugus räti all, teine kergelt puusal. Siis aga tuli talle äkki midagi muud meelde. Ta kahmas körtsiku parema kintsu kohalt pihku, et teda tõsta, ning jäljendas nüüd korda kolm üht linnas nähtud kõrgete kontsadega prouat, kuidas see ebelalt üle porise uulitsarentsli astub. Rentsliks oli Marile valgusevööt, mille kambriaknal põlev lamp õue ja värava taha heitis.

Viimaks läkis ta vilistades tarre, ja kui õhtused talitused toimes, magas pika öö maha. Pikk oli Mari öö ikka, kui Tõnu linnateel viibis, sest õhtust ja hommikust sai lisa. Ja kui ta seda vahel raiskas, siis tahtes ja mitte pidades. —

Nädalapäevad hiljem olid Kremeri-härral Särgverest külalised: kõik kolm „pingviini“ vend Adalberdiga. Nad tulid nagu kunagi ainult paariks tunniks — hall kutsarirauk ei võtnud hobuseidki sarabani eest — ja veetsid aja enamasti väljaspool Ulrichi poissmehekorterit, ühisel luitel, mis mõisa ligemast ja kaugemast ümbrusest karjamõisani ulatus. Mäeküla inimesed, kes oma krundis nii harva muid härraseid nägid, liiati sääraseid laias ja kahisevas riides, tõstsid kõikjal päid ja jäid neile järele piidlema. „Neid sünnib õite voadata,“ ütlesid mõned, kuid seletamata jättes, mispärast siis, ning kellel neist oli teretada, see tegi seda naeratuseni ulatuva lõbusa lahkusega.

Särgvere Kremeril ep olnud Mäeküla vennaga vähematki välist sarnasust. Pikk, kõhn, kuiv, lubivalge kikkhabemega ja suurte mustavate lohkudega põskedes, tuletas ta meelde mõnd Napoleoni vana ohvitseri peale tagasitulekut Moskvast ning teisenes nii Ulrichist kui õdedest veel oma liigutuste rütmika apsakusega, iseäranis mis kõnnakusse puutus. Hoolimata lühikestest tippivatest sammudest, mida Adalbert von Kremer oma kõrgete koibadega võttis, jõudis ta taktikindlalt õõtsuvast seltskonnast ühtelugu tüki teed ette ning pidi siis, et jälle ühes minna, iga kord tagasi tulema. Tavaliselt märkas ta oma ette jõudmist alles siis, kui talle midagi pähe torkas öelda, ja et see enne teistega ühinemist mitte meelest ei läheks, siis hoidis ta käe pikalt ja kõrgelt seltskonna poole sirgu, kuni sõna võis võtta. See järjest korduv jooks frondist välja ja fronti tagasi sai sellest veel joone iseloomulisust juurde, et Mylord, Adalberdi-härra truu hurt, kelle pikk terav nina peremehe kannult naljalt kunagi ei lahkunud, nagu vari kõik need minekud ja tulekud kaasa tegi.

Karjatamiseni sarnased aga olid kolm õde üksteisega, vähemalt veidi eemalt vaadatult, nii et mõned lahkjooned nende silmnägudes arvesse ei tulnud. Need väheldased mustjad pead küündivate nokkninadega, need peene kaela ja kitsaste õlgadega algavad ning allapoole järjest laienevad ja tüsenevad kottkehad ja lõpuks need lühikesed, veidi mannetult liikuvad käsivarred selle pehme ihulise ohtruse küljes õigustasid muidu aga kaunisti nöökavat nimetust, millega vend Heinrich kord ülemeelikul tujul õekesi oli ristinud, kuna tõepoolest küsitavaks jäi, kas laevamees Jäämerel, kus ta neid pingviinidekarja hulgas lumisel neemel oleks näinud, nende sümpaatsete püstlindude ja Särgvere preilide vahel oleks vahet leidnud.

Mida enam daamidel kehalik liikuvus puudus — selle poolest seisid nad Ulrichist vennale ligidal —, seda vilajamat vallalisust ilmutasid nad kõnes. Nad jutlesid — enamasti kolmekesi isekeskis — küll teatava jaheda mõõdukusega toonis ja isegi tempos, kuid selle eest vahet pidamata ja – mis omapärasem — ilma et üks ühe ja teine teise sõnu oleks tähele pannud, ilma et üks teist ja teine kolmandat oma lauset lõpetada oleks lasknud. Kuidas nad üksteist mõistsid, jäi saladuseks kõigile, ka kolmele vennale, aga nad mõistsid üksteist, sest muidu poleks mõni mõttevahetus neid vaenulikule kokkupõrkele viinud. Vend Adalberdi sirgu-aetud käsi pidi sagedasti kaua õhus püsima, enne kui tarvilik rahuhetk saabus, ja vahel oli tal meelespeetav ütlus juba ununenud. Paremini läks Ulrichil, kes ennast oma stentorihäälega oskas aidata.

Karjamõisast kaudseil radadel tagasi jõudes oli väike seltskond rohuaia trööstitus räämas pisut ümber kolanud ja lükkis nüüd mulgust läbi, mis viis pesuköögi kõrvalt kaevule ning edasi sellele paiguti lautade ja eluhoonete vahele jäetud avarale muruplatsile, mida karjataraks tarvitati. Kari oli joodetud, lõunane lüps parajasti käimas, Kuru perenaine vedas käsivankriga pesuköögist puhtaid pütte. Vedu ei olnud mitte just kerge, sest maa oli kaevu poole kallak ning mingil põhjusel — koolis küll veel ei käidud — puudusid väikesed tagantlükkajad.

„Hedaa, noorik, oota, ma aitan sind!“ hüüdis Särgvere härra ja hoidis käe sirgu, kuni ta koormale ligi oli saanud. Tema toekal tõukel väntas vanker mäele ja nooriku harvade hammaste vahelt kuuldus viisakas „Olge meheks, ärra!“.

Naerdi ümberkaudu, preilidki naersid ja Ulrich von Kremer tatsutas käsi kokku, kuna ta kihvad üles ja alla liikusid. Tal oli rohkesti puna põsis, mis teda noorendas.

„Kuule, Ulrich“ — Adalbert lähenes tõstetud käega —, „kas sa tänavu jälle nii kauaks Mäekülasse tahad jääda kui mullu sügisel?“

„Võib küll olla — ahjud on mul korras —“

„See on imelik. Sa hakkad Särgverest üsna võõrduma. Linnas oled ka enam kui muidu.“

„Vajadused — kohused —“ mõmises Ulrich, aga Adalbert ei kuulnud seda enam, sest ta kõpsis oma kerepatel karkudel ühe lehma juurde, kes tema tähelepanu oli äratanud. Ja kui ta seda oli silmitsenud, tõttas ta uut uidu kuulutaval käel juba õdede poole, kes Reemeti-emandaga toobri ääres teretavaid sõnu vahetasid.

„See mustakirju seal — tulge vaadake — see on üks peenemaist Ulrichi karjas!“

Preilid järgnesid temale, ka Ulrich lähenes, ja nüüd algas kirjaku ümber pikem kriitiline diskussioon, mille piirkonda kord-korralt teisigi lehmi tõmmati. Daamide arvamised läksid lahku, nende argumendid aga sulasid ühte. Ja lehmad peatusid mäletsemises, et võõraid arvustajaid omaltki poolt hinnates vaatele võtta.

Nüüd oli aga karja peaks noor angleri sõnn, ja see näis külaliste juurest midagi leidvat, mis talle ei meeldinud. Ta põrnitses neid eemalt vahtida, puhkis paar korda, sähvas sabaga ning tõukas pead maha vajutades esimese hoiatava mölina välja.

Ent teda ei pandud mikski. Kodustele oli ta mittetigeda pullina tuntud ja väliste meeled püsisid elavas jutus. Punast neil küljes ei olnud, mitte linti ega lillegi kübaratel.

Aga punu meelepaha kasvas. Ta kaapis, tammus, tiirutas ümber lehmade ja nihkus nõnda vaidlevale seltskonnale ligemale. Salalik ta ei olnud, vaid andis veel kord märku, pealegi mölinaga, mis juba möirgamine oli. Kuid nähes, et teda tõsiselt ei võeta, otsustas ta tõtt näidata.

Pilguke aega seisis ta üsna vagusi, suu ja sõõrmed tilkusid, silmaveered lõid punama, mööda selga ja sabaroogu jooksis võbin; siis aga viskas sarved ette, kiitsas ja rabas. Keegi härrastest kerkis maapinnast lahti ja tuikus tagaspidi. Veel kord tahtis loom tõugata ja tõsta, ent hüppe pealt tabas teda raske löök toobripuuga kuklasse. Ta peatus, norskas ja pöördus siis uue vastase poole, kuid juba käis teine hoop talle pähe, ja nüüd arvas ta paremaks taganeda; tumedalt mõrisedes, kaks vereojakest nina peal, puges härg kaugemale karja hulka.

Alles nüüd puhkes karjatus hulgast suudest ja alles nüüd nähti, et see, kelle pull sakste seast huupi sarvile oli võtnud, oli Mäeküla peremees ise. Ulrich von Kremer, nägu vahakarva, huuled sinised, lamas seliti murul ja ütles omastele, kes esimestena tema ümber kummardusid, emakeele asemel eesti keeli: „Aidake mind tuppa!“

„Ulrich, sa oled haavatud!“ kisendasid kolm preilit ühest suust, kõigil käed ristis, kuna vend Adalbert nõutult nende kõigi ümber ringi tammus ja ikka peale kordas: „Ist es denn möglich! Ist es denn möglich!“ Tema kannul oli süüalandlikult jälle valge hurt, kes seni, oma lihalikule nõrkusele alla andes, oli lauda väravas emase karjakoeraga sõprust sobitanud

„Saatke tohtri järele!“ palus haavatu nüüd saksa keeli, kuna ta omal jõul istukile tõusis; kui ta pahema kubeme vastu surutud käe tagasi tõmbas, olid sõrmed väheke verised; ta jäi neid pärani silmil tunnistama.

Juba tahtsid valitseja-emand ja Kuru noorik — viimane viskas toobripuu praegu maha — hädalise ümbert kinni asuda, kui vend Adalbert niikaugele toibus, et emanda asemele märkas astuda; talli eest paigale tõtanud kutsaritest vabastas noorem, Mäeküla oma, piimamehe naise ülesandest. Mõlema toel vankus Ulrich von Kremer kodu poole, pilk ikka veel klaasiselt veriste näppude küljes kinni. Neile järgnesid preilid sõnatus ahastuses, kramplikult üksteist käsipidi hoides, suud kõigil imelikult ühteviisi pisut lahti, ning lõpuks Reemeti-emand, kes toas abiks tahtis olla, kuna ta neitsi Fillemiine külma vere kohta mitte küllalt julge ei olnud; näpus oli tal õndunud härra maast võetud müts.

Kui Kuru perenaine oma vankrikese poole tagasi pöördus — see oli sedakorda pesusse viidavate püttidega koormatud —, seisis ta äkitselt Prillupiga vastamisi, kes lähedal oleva jääkeldri eeskoja varjust välja astus. Tõnul oli põlev silm, ta põsekarvades vingerdasid värinad ja noorikule kargas sooja märga näkku, kui ta poolsosinal hammaste vahelt litsus:

„Mis paha see loom sinule tegi! Mis sinul asja oli teda lüia!“

„Kuda — — mis — —?“

Tõnu piidles lüpsiliste poole, kes veel õnnetuspaigal ringi seisid ja sündmust ärevalt arutasid, nagu tahaks ta seletusi juurde lisada, milleks ta naisele veidike ligemale nõksus. Kuid järsku lõi ta käega, mis kõvasti rusikas oli, ning minekule käänates kiristas ainult: „Kasi alla oma püttidega, lirva!“ Siis pani piimakambri poole, teravate õlgadega, pea nagu pugevil, tagasi vaatamata.

Mari vahtis talle üürikeseks järele ja parem käsi tegi nina all hariliku kebja äigekeeru, enne kui tiisli maast võttis.

Poolel õuel vehkis härrastemajast tulev Peeter nooriku teest põiki üle, talliukse poole. „Linna tohtri järele!“ paiskas ta kätt visates. See aeglane poiss oli naljakas, kui ta püüdis väle olla, ja Mari naeratas. Ta nägi teda talli ees komistavat ja naeratas jälle.

Uue koormaga tagasi tulles leidis noorik, et lüpsjad taas ametisse olid asunud, ehk küll Reemeti-emandat veel näha ei olnud, kuna mõlemad kutsarid talli ees kohmakal rutul hobuseid kaleska ette rakendasid. Ja piimakambris küttis Tõnu hagudega ahju, mida piimade hapnemine nõudis, sest ilm oli vilu, kuigi päike siniselgest taevast paistis.

Nad ei rääkinud teineteisega, kumbki tegi oma tööd, kuni piimatoober tuli.

„Peaksid neilt hea kingi saama, noorik,“ naljatas emand. „Ilma sinuta oleks sõnn vist kõiki puistand, ja mine tea, mis preilidest järele oleks jäänd.“

„Kudas aavaga?“ küsis Mari.

„Ei vist tapa ega tee sandiks ka,“ arvas küsitu kergelt, „aga vaese pulli päevad on loetud! Vaevalt oli sängis ja aav sidemes, kui käsutas: Et mu silmad seda ärga enam ei näe! Saatke ta linna vorstitegija kätte!“

Prillup oli riiulisamba küljes rippuva tahvli võtnud ja näis seda täitvaid nurgelisi ja kühmilisi arvusid uurivat. Viimastele olid küll jooned ette tõmmatud, aga neist nad ei hoolinud, vaid ronisid kord üle, kord alla. Siis ütles emand nüüdse toobiarvu ja Tõnu kirjutas selle paela otsas kõlkuva krihvliga üles, seekord juhtumisi joone peale, kuigi arv ise sai senistest märksa õnnetum, iseäranis aga neist, mis vahel sekka noorikult pärit. Jaani aegu oli emand piimamehe arvepidamist toimetanud.

Vaikides tühjendas abielupaar seepeale toobri, ja kuna Mari koju läks — täna ei olnud võid teha —, jäi Prillup edasi ahju eest hoolitsema. Ta tõi korviga turvast hagudele appi ja käis aeg-ajalt tagatoas tillukest soojaklaasi vaatamas, mis tahvli kõrvale teise lauditoe külge oli kinnitatud. Aplamisi seisatas ta ses kambris pikemalt, jalutas pilku piki pütiridu, vahtis siia sisse ja sinna sisse, kobas ühte ja kobas teist pütti nihutada. Kord äkki vajutas käe otsmikule, sulges silmad ja kaldus riiulitest taganema, nagu oleks ving talle pähe hakanud. Ta taganes välise seinani, najatudes seljaga selle vastu, ja kui ta nüüd silmad avas, siis oli neil hirmunult küsiv vaade, ja Tõnu mõlemad käed sirgusid tõrjumisi laudite poole. —

Nad nägid päeva vältel teineteist söögilauas kaks korda — mõlema töö tingis lahutuse —, ent nüüdki ei leitud sõna jutlemiseks. Ja nõnda läksid ka õhtul sängi. Kuid öösel ärkas noorik oma kottunest, sest tal oli tunne, nagu rõhuks laest langenud tala talle niude peale. See aga oli Tõnu käsivars. Ja Mari jättis ta paigale.

Hommikul oli Prillupil nägu, nagu poleks ta kogu öö silma kinni saanud. —

Kaevatud saks, kes tohtrilt kõige tõekusega oli küsinud, kas ta veel elama jäävat, tohiti juba teisel päeval ära Särgveresse viia, et õed teda põetaksid, ja enne kolme nädalat oli mees jälle täiel tervisel.

Mäekülasse tulles tõi Kremeri-härra endale tugeva inglise dogi kaasa, kes teda tarbe korral vist uue sõnni vastu kaitsma pidi — muidu ei olnud ta koertesõber — ja kellele hea soe kong telliti. Kuru perenaise jaoks aga leidus tõllakastis villane kleidiriie, preilide isiklik ost, mitte liiga odav, ning Reemeti-emandale, kes kingituse nii õieti oli ette kuulutanud, sai ülesandeks see noorikule kätte anda, ilma et oleks selgunud, miks vanahärra seda kontoris ise ei tihanud teha.

Ja nüüd maitses Ulrich von Kremer oma üksikus sootaguses Mäekülas, kus ta pooltki enam endist igavust ei kannatanud, kuiva ja kaunist sügist edasi, mis viluvihmasele suvele oli järgnenud. Ta jäi ka vahvalt püsima, kui viimaks tormid, sajud ja külmad tulid, kui mäel ja orus suur suremine algas, kui üle soo koikarva lina tõmmati ja metsa seljast viimne hilp kirevat särki maha varises. Midagi tundehärrast, haletispehmet ei olnud tänavuses suremises, kõik suri tüseduses, arukal teadvusel, et paratamatus seaduse voliga temast üle käib. Ja oli viimaks kustunud ning mustunud sügisvärvide selge ja sügav paistvus, lahtunud sügislõhnade karske-karge vürts ja kõrge taevas tumehalli hüübena äkki madalale laskunud, siis heideti hauale üle öö valge kääbas peale, kumendav veel taevasest puhtusest, ning härrastemaja kahest lõunapoolsest korstnast nähti sinakaid keeli nilpavat, mis tunnistas, et vanasaks nüüdki veel paika peab. Sellest aga järgnes omakorda, et ahjud Ulrich von Kremeri tusculum’is tõesiti korras olid.

Kuna Kremer oma elu toonasest õnnetusest saadik hinnas veelgi tundis tõusnud olevat, mille eest ta kõige kõrgemale kaitsjale seega püüdis tänulik olla, et ta õhtuti tema sõna jälle järjekamalt hakkas kätte võtma, oleks ta oma põlve kohta nüüd üsna soovideta olnud, kui mitte piimamees Prillup ta hingesse mureseemet ei oleks poetanud.

See inimene lõi kahtlemata teisenema oma vahekorras temaga. Midagi hämarat hakkas nende vahele pugema. Õhk, mida nad vastamisi seistes hingasid, oli karmune. Kuidas ta kuude esimesel — muidu nad jutujärjeni naljalt kokku ei puutunud — kontorisse astudes oma sabatu „tere“ kohmas, kuidas ta piimaraha lauale torkas, kuidas ta laua otsas seisis, kuidas ta rusked silmad karvade seest vilkusid, kuidas ta välja minnes ukse kinni tõukas — kõiges selles peitus midagi, mis Kremerile kujutluse tõi, nagu äigaks külmhigine nähtamatu käsi tema lagedast pealaest vaenuotsivalt üle.

Mis see küll oli — — nüüd tagajärel veel, teisel aastal, kuna mullu kõik ilusti joones ja korras näis?

Kas tal ei olnud piimad paraja, enam kui paraja hinnaga käes? Kas talt oli võlga taga nõutud, millest ta seni ainult kakskümmend viis rublakest oli tasunud? Või oli talt — mis Jaani nii väga pahandas — piimaraha ette küsitud? Ei, Kremer oli oma majapidamist pangalaenu ja mõne talu müügiga sedavõrd saanud tervendada, et ta piimarentniku ühest kui teisest küljest võis rahule jätta. Ja kuuendiku rent oli endine, ja endine tänapäevani ka vasikate hind, ehk küll maa- ja lihahinnad alatasa tõusid. Ning naine — süütute kingituste näol sai seegi ühte ja teist.

Mis tal siis oli — — mis tal siis viga oli?

Nojaa — võiks ehk mõelda, et — —. Aga nüüd tagajärel veel!

Mariga nad temast ei kõnelnud, selle kohta maksis tumm kokkulepe nende vahel, ja nõnda võttis Ulrich nõuks Tõnule endale kord külge tiksata. Et selgust saada, et vabaneda tülikast umbusetundest südameaugus.

Ta tegi seda viimaks detsembri esimesel. Prillupi pikk kitsas selg pöördus juba laua poole, ta teine, verele hõõrutud kõrv tuli tagant nähtavale, käsi mütsiga tõusis —

„Oota veel, Tõnu!“

Pöörak tagasi vältas. Ainult silmad tursunud laugude alt küsisid. Kremer istus roodakil lauas, ta kihvad liikusid naljakarva lahkust varudes.

„Ma tahtsin juba ammu küsida: sa tuled ikke nii hapu näoga, tood mul toa tuska täis, — kas sul ehk piimadest enam meelehead ei ole?“

Mees jäi talle pähe vahtima, aga silmaga, mis vist ei näinud. Ja suu vaikis, käed rippusid maha.

„Minu arust ei peaks sul kedagi kahetseda olema, sa võiksid enesega üsna rahul olla, iga teine mees sinu asemel oleks niisama teind.“

Prillup vaikis edasi, vaade ja kõik liikmed tihkest rahust paigal hoitud.

Kremer ootas; ta käsi mängis pliiatsiga, silmad uitasid Tõnu pihtkasuka hõlmadel. „Võiksid ikke ära öelda — oleme jo ead mehed teineteisega —“

„Ma olin siga,“ ütles Prillup viimaks.

„Soo — või siiski —?“ Kremeri lõug kerkis nõksti. „Kuda siis — mispoolest siis — —?“

„Ma olin suur siga,“ kinnitas teine rängema rõhuga ja oli jällegi lõpul.

Kremeri pilk vilksus talle nüüd silma, ja nagu oleks see sealt mingi vastuse leidnud, tõusis ta matsakas kogu hoobamisi toolilt. Esiti käsi aeglaselt hõõrudes, siis neid vaheliti ristluule pannes astus vanahärra õõtsuva tiiru üle põranda, kuni ta, poolküljeti Tõnu poole, tooli taha jälle seisma jäi.

„Ma ei tea küll õieti, mis see on, ja kui sa just öelda ei taha — jäägu peale, aga vaata, armas Prillup, eks igal asjal ja igal kaubal siin kaduvas maailmas ole oma plekk küljes. Kus rõemu, seal kurbust — tead isegi. Ma võin sulle aga kurbuse vasta ead abi juhatada, tõesti ead abi, see on mul omal katsutud. Vaata, Tõnu: kui mina midagi pahasti olen teind — seda juhtub vahel ka, ega minagi kõige targem ole — või kui ma otsekohe paha olen teind — ka seda tuleb ette, ega sakski ingel ole — —, siis ma võtan piibliraamatu ja loen sealt seest nii kaua, kui ma sõnad kätte saan, mis on otsekohe minule öeldud, mis minu asja peale passivad, nagu see saterkuub mulle selga passib. Ja kui ma siis olen lugend, ja veel kord lugend, ja kolmat kord lugend, siis on kõik äda ära pühitud nagu tolm poleeritud laua pealt. — — Aga sa pead lugema, mis sinule on öeldud, — kas mõistad, Tõnu? — mis otsekohe sinule on öeldud!“

Piimamehe kasukas oli kõne vältel korra kobisenud, ilma et oleks märgata olnud, mäherduse liigutuse tõttu. Mees ise seisis tummalt, silmad põrandal. Nüüd pööras ta mugivat suud paremale ja pahemale poole, nagu tahaks sülitada, jättis selle aga tegemata.

Kremer andis talle rohkesti aega kostmiseks, kuna ta rinnuti toolitoele najatus ja ennast mõtlikult tasakesi õõtsutles. Aga kui teine siiski sõna ei võtnud, tõstis ta järsku nagu ärkamisi pead ja pillas mõminal küsida:

„Kudas ta sulle siis tagajärel nii kalliks läks?“

„Ei tea —“ algas Prillup, jättis aga katki ja pigistas silmad äkitselt kokku; mõlema lau alt jooksis sirinal nagu elavhõbedat põsekarvadesse. Siis pöördus veidi räpakalt ja läks.

Maha jäi temast pilveke nikotiini ja kasuka lõhna.