Mäeküla piimamees/Kümnes peatükk
KÜMNES PEATÜKK
Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja vahib suuril silmil värisevasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda istub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast veerimisi võitu saab. Tähed on jämedad ja selged, nagu kepi otsaga veetud, aga kui silm neile hakkab vahet tegema, siis valguvad lillakriimuks virvetuseks kokku.
Lapsed käivad sisse ja välja, Mari käib sisse ja välja. Iga kord peitub paber lauaveere varju. Ja kui noorik selja või külje pöörab, siis piidleb teda istuja pilk.
See on otsiv ning leidev vaade, mis isu võidab, mida enam ta leiab, ning aegamisi imestusega täitub leiu ootamata uudsusest. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad seni on olnud. Mari on kasvanud, Mari on küpsenud — Tõnul ei ole enam kolmat last.
Mari on kauninenud, üle öö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud.
Ja ikka aplamaks laieneb piidleja pilk, ikka enam helki variseb nägematust avausest Mari kogu ning kuju peale, ja kuumas, karmuses kambris — toas on rukkirehi üleval — lööb nagu peidetud angervaks magus-uimastavalt lõhnama.
Ent Tõnul väriseb lilla kirjaga paber näpus. Ta näeb seda uuesti, kui ta jälle üksi on jäänud. Ja nüüd tuleb kustumine. Äkki tikuvad suured vesiherned tal nahast, pale ja kael kublutavad neist, nina otsast hakkab neid mahagi piiskuma ja silmad liiguvad lausa märjas. Need silmad ei ruska praegu, nad on elutud, hallid. Ja Tõnu vaevamärga nõrgub mõni tilk kriimule paberilegi näkku.
Kui Mari jälle ilmub, istub laua ääres mees, kelle vahutav õnnekarikas on ümber kukkunud.
„Et tema seda läks tegema — et tema seda läks tegema! — — Omapead — üsna omapead — salaja teise seillataga — kui teine kodunt ära — kui teise ingel põle aimugi! — Ei nõupidamist, ei kokkureakimist, nagu põleks teisel aissagi, mis tema teeb, nagu põlekski mees ja naine!
Muidugi, sai jo mõnikord kõnelda — niisama omakeskes mögada — ajasin vahel naillatasa pealegi — oli ehk kõdi ja kipitustki südames — —. Aga et tema läheb — et tema peletis tõesti läheb — —!“ Ja Tõnu käsi laksatab lapiti lauale, kriimule paberile pähe, mille ta põlastuses sinna on visanud.
Aga silmi ta ei tõsta. Ta noomib põrandapragu oma jalgade vahel. Ta ei näe, aga ta teab: keset tuba seisab Mari — suur ja tugev.
„Nüid võta kätte ja küsi: kudas teineteisele edaspidi otsa voadata? — Kes olen mina ja kes on tema? Mis inime see on, kellega sa ühes sängis magad ja ühes lauas sööd? — Kuhu sa silmad pöörad enese ja teiste ees — Kuda sa taaga kõrvuti kirikus istud?“
Põrandapragu Tõnu jalgade vahel ei tea mingit vastust.
„Aga mees tunneb äbi ja tema mitte! Eks ta oleks seda kõik enesele ise võind öelda, ega ta laps ole, ta on suur inime ja naisterahvas. — Kus tema! Muudku läheb ja teeb! — Ja kui sa ta siis käsile võtad, siis seisab nagu sein ja irvitab sulle pealegi näkku!“
Seda väitis Prillup huupi; aga kui ta nüüd viimaks prao pealt Mari peale vaatab, on tal õigus: Mari seisab ja naerab.
„Aga ära arva, et sa nii kergeste mul küisist peased!“ Ja Tõnu tõuseb püsti. „Ma pärin seletust! Ma tahan teada soada, mis sul sees on! Ma küsin su käest: Inimeselaps, miks sa mulle nõnna tegid?“
„Tahtsin,“ vastab Mari.
Kuid selle vastusega ei oska ülekuulaja midagi peale hakata.
„Tahtsid? — Muidugi tahtsid, ega sa ilma oleks läind. Aga ma küsin: mispärast sa tahtsid?“
Nüüd tõstab kaebealune mõlemad käsivarred ringutamisi üle pea ja harvade hammaste vahelt läheb väike haigutav-naeratav puhe. Siis pöördub kapi poole, millest ta talitava rahuga midagi võtma hakkab.
See ärritab. Tõnu seisab üürikese aega nõutult, avab aga siis suu ja südame sõimule. Iseenda sõnadest viha imedes paneb mees tõsiseid tüsedusi — tüsedusi, millest mõnigi esimest korda nende igemete tagant maailma pääseb. Ja kui vool viimaks ummistub, kohmab ta kuue ja mütsi varnast ning ähib välja vihmasesse pimedikku — eemale sellest jõledast, sellest rüvetatust. —
Mari magab juba, kui ta tagasi jõuab, aga laual põleb lambike, et ta ei komistaks, kui tuleb.
Ja lambi kõrval valendab paber.
Mari magab tõesti, seda on näha, ja kuna Tõnu end riidest koorib, ei lahku ta pilk mureta magajast. Ta silmib teda järilt edasi, kuhu veel istuma jääb, — tema kahupead, ta priskunud kaela ja kerkinud rinda, ta õlga, puusa ja käsivart, kõiki neid õitsele löönud vorme, mida ta katmatult ja kaetult näeb või tihkemast kattest läbi aimab. Ning uuesti, ent võimsamalt, kuumemalt tikub teadvus talle peale: tal ei ole enam kolmat last, tal on äkitselt naine!
Tõnu kustutab tule. Ja kui ta leitu kõrvale on heitnud, krambib süda tal kokku, ning magajat oma suure kondise käsivarrega rinna vastu rusudes kaebab ta temale suhu, silma ja kõrva: „Naine, naine, miks sa mu maha jätsid!“ —
Sel tunnil põlevad Kremeri-härra poissmehekorteris veel küünlad. Neid põleb paaril viimasel õhtul rohkemgi, sest kõik toad on valgustatud.
Härra von Kremeri tervis on nimelt väga hea, ja et küllaldasa selle tunde mõnu maitsta, ei rutta ta magamaminekuga.
Nõtkel sammul ja helkjal näol mõõdab ta saali pikkust, käed kord puusas, kord hubaselt püksitaskuis, kord halle kihvu läbi pihkude lastes.
Ja muusika mängib nurgalaudil, ja sohvalaual hõõgub punast portveini klaasis, ja lõik kollast kooki naeratab taldrikul.
Siis võtab vanahärra taoti istet tugitoolil, teeb väikese rüüpe klaasist, mugib suutäie taldrikult, ja enne kui joob, ei unusta ta klaasi peegli poole tõstmast ja oma naeratavale vastaskujule tervist noogutamast.
Süda on tal korras. Viimasest klapist pole midagi märgata. Tuiksoon töötab rahulikult.
Muusika aga, mahe ja magus, see tilistab kogu õhtu üksiklase sügisest lemmikviisi „Die letzte Rose“, ja vahel, kui uus hoog turda tugevust lõbutseja põue paisutab, tõstab Ulrich von Kremer oma Jupiteri-häält ning müristab pillile kaasa laulda:
„Ist denn Lieben ein Verbrechen, |
Nüüd on aga lepingul, mille Tõnu Prillup Kremeri-härraga tegi, kaks palet: üks pahandav ja teine rõõmustav. Oleneb ainult sellest, kumba silmitsed, et vastavasse meeleolusse sattuda. Ja järgnevail päevil silmitses Tõnu vahelduseks rõõmustavat palet ja temagi rinda asus rahu ning hingeline ülendus.
Kõigepealt nägi mees ära, et ta Marile oli ülekohut teinud. Sest astus Mari oma sammu vabalt, siis oli ta tema tänu teeninud; talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. Et aga võimatuks jäi kindlaks teha, kas üldse või mäherdune neist vägedest siis Mari mõjutada oli olnud, võttis Tõnu targu nõuks kõigile neile ühetasaselt tänulik olla: Marile, Maarjale ja taevaisale kui ka väele, kellega Sutsu eit ühendust pidas, — teadagi ka eidele endale. Lahke nägu ja kiitlik sõna tasusid eelmisi, Triinule aga sai lunaks ohter osake Prillupi nurmeõnnistust. Targa õnneks oli Kruusimäegi tänavu sügisel pisut enam põlles.
Muidu hakkas Tõnu end unistustes hällitama rõõmudest, mida kevad temale pidi tooma. Nugris neist rõõmudest endale eelmaitset nõutama, kaldus ta tee nüüd tihtigi piimakambri, mõisa karja ja Kuru kuuendiku piirkonda. Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. Ja kuna mees vaatles ja piidles, ei võinud ta teisiti: silus oma karvast koonu ja muheles.
Kamber, kari ja Kuru — see kõik ootas ju nüüd teda! Ja Jaan ei teagi.
Ja teisedki ei tea.
Kui nad aga kord teavad — no neid silmi, no neid silmi!
Ja kui ta ühel õhtul karjamaa põõsa alt taas kord Kuru Jaani ärasõitu näeb — hea koorem kollast ja valget kulda on Jaanil seegikord peal —, siis ei või Tõnu teisiti: ta saputab talle käega head teed järele ja podiseb kõigest kõhust naerda: „Aga kuniks veel! Aga kuniks veel!“
Ja kui ta Kruusimäe vainule jõuab, siis peab saunadele ümberringi ülemeeliku pilkekõne — kõne, mis kuuldub ligikaudu, nagu tuleks Prillup kukega torni poolt:
„Jahaa, konutage ja vahtige aga, teie mutikoopad! Aina üks teie seest on valitud, aina üks leiti veart, et teda tõsta! Teie teised aga — tuhnige mulda, mis ei elata ega sureta, orjake mõisa ja sööge silku igaveste! Jääge lagedaks, teie lagedad, sest karvane peab mees olema, keda kuuldakse ja tõstetakse!“
Kahju, et kedagi talle vastu ei tule. Tõnu ei tea, mis ta temale ütleks, aga ta ütleks midagi. Tõnu ei tea, mis ta teeks, aga ta teeks midagi. Mitte võimatu pole, et ta temale naerdes keelt näitaks ja teda vägipulka kutsuks vedama.
Kodus aga on Tõnuke libe. Ta on nii libe ja ligitükkiv, et noorik teda küünarnukiga peab müksama. Kuid Tõnu ei pahanda, ta tasub naljaga: „Sügasin täna rukkikõrres mõisa lehmi eest ja takka, need kuulasid aiva imuga — sinul aga kohe sarved vasta, kui näpuotsaga puudutad. Milla sust sedasi koa mõisaelanik soab!“
Ja siis tuleb päev, mis Tõnu eelrõõmudele isevärki uue juurde lisab, päev, mis tema valitsuse hakatust veel kujukamalt kuulutab kui see lillakriim paber, mis tal kapis lauluraamatu vahel asetseb.
Kui Prillup paburitside aletamise pärast härralt lähemat juhatust läheb küsima, leiab ta mõisamaja pikka vahekotta astudes iga parempoolse ukse lävel inimese kikikõrvul kuulatamast: köögiuksel seisab kokapiiga, järgmisel Reemeti-emand ning selle järgmisel valitseja ise. Kõigi silmad on suured, kõigi suud ripuvad üllatusest, jahmatusest, isegi ehmatusest.
Tõnu mõistab neid kohe. Kontorist, mille uks pisut praokile on jäänud, kostab kärkimine. Mäeküla saks ei ole kärkijaid saksu. Tapleb vahel, aga tapleb mõõdukalt. Keegi pole teda kuulnud kärkivat. Kärkimast, kärkimiseni vihastamast keelab teda ta südagi. Ja nüüd kärgib see tuntud mittekärkija, ja kuidas ta kärgib!
„Või sina nõuad minu käest tänu! Mina peaksin sinule tänulik olema, mitte sina minule! Kui sina minule vahel ette maksid, siis maksid sina minule minu raha ette! Kui sina minule vahel laenasid, siis laenasid sina minule minu raha. See on minu raha, mis sinu nina nii püsti ajab, ilma minu raha ja maata oleksid sina ammugi ära täitanud kõige oma naise ja lastega! Täna jumalat — — lõuad pea (jalapõrutus)! — — täna jumalat, et ma sind juba kannapealt minema ei kihuta oma krundist, ja kasi mu silmist, lurjus!“
Uks lendas laiali ja välja kohmib Kuru Jaan punetava peaga. Ta ei näe kedagi, Tõnul viib peaaegu puusa ära ja kojalävel lööb käed piitadesse, enne kui alla astub, nagu kardaks komistada ning kukkuda.
Ustelt on teised kuulajad kadunud, Prillup liitub seljaga seina vastu, kontori-uks tõmmatakse klõmdi kinni.
Ei ma täna parem lähe, mõtleb Tõnu ja poeb vahekojast. Ja kuna ta kodu poole koivab, tuksuvad ta õlanukid seesmise podina võbistusel, ning käsi silub lõuga, silub lõuga! Ja vahel vaatab tagasi selle pooliku maja poole täis suuri asju, ja uus vahk võbinaid täidab teda kõhust õlanukkideni.
Kui ometi keegi vastu tuleks!
Tulebki. Kruusimäe vainuväravas tuleb Pajusi vanamees vastu.
Kas tahad koa uudist kuulda? — Kuru Joan piimamehest lahti lastud! Kohtki üles öeldud! Just praegu. Ja misukese saunaga!
Või lahti? — Ja veel saunaga?
Nojaa, eks tema tölp tänita saksale suhu: „Või see’p see tänu ongi selle eest, et ma ärrale ikke ette maksin ja tihti laenasin!“ — No seda paukumist ja raksumist siis! Nagu äike lõi sisse. Aknaruudud kilisesid. Ega keegi oleks uskunud, et Mäeküla Kremeril nii palju särtsu sees!
Või Joan lahti! — Ja mis tal süid?
Noh, uhkeks läheb — liiga uhkeks läheb! Ega saks siis salli, et taluinime tema nina all uhkeks läheb!
Või Joan lahti!
Lahti mees!
Ja silm tikub silma ja kummagi silm sirab. Pajusi vanamees unustab oma tee ja timbib üleaedsega vainule tagasi. Liivaku õues näevad Marti seisvat — Jaagup tõmbab käega. Ning temalegi palavalt.
Või Joan lahti, ja sõimuga?
Noh, kullake, suure sõimuga!
Ja nüüd siravad kolm silmapaari kokku.
Aga või see temale-mehele siis suuremat häda teeb —
No ikke! Eks ta oleks veelgi kahmand. Ja nihukese nahatäiega! „Tänagu jumalat, et kevadeni jäetasse, et mitte kohe koerapiitsaga minema ei kupatata mõisast ja kohast!“ Ja mis sealt veel pailu muid lopsakaid tuli!
Ei-noh, kus see siis temasuguse hinge sisse mahub! See ju temale nagu ninavõru seale!
Ning taas ristlevad nende muigavad pilgud, südame ümber on kõigil nii soe ja jutt laabub iga sõnaga magusamaks. Väike-Jüri seltsib ka veel juurde, nagu oleks hais teda vedanud.
Ega tea, kes siis nüid piimad võtab?
Ega tea, kellele nüid Kuru läheb?
Seal tõstab Prillupi Tõnu õlanukid kõrgele, ajab suunurga vildakule ning venitab peaaegu Kuru Jaani kombel pool-laulmisi: „Jaa, kullakesed, eks need lähe kellelegi, kes teiste ulgast väilla valitasse ja kel jumala abiga ka natike kerstupõhjast on võtta. Ääp ehk jõukaid sugulasigi appi kulub. Kuru ja piimad — need jäävad juba ühte, see on teada.“
Kuid kolmel teisel ei püsi see küsimus esiplaanil. Hetkeks on neile küllalt Jaani prahvatavast lahtilaskmisest. Kaua küllalt on nad Kuru kantnikku kadetsenud, kaua küllalt on see neid põlanud ja pilanud, nad ei lootnudki ka temal võida pastelt paigata. Ja nüüd — nüüd naeravad nemad — ometi korraks nemad! Ja üürike hiljem, kui need neli suud lahku on läinud, naerab kogu Kruusimäe, ja veel veidike hiljem kogu Altküla, ja Altkülas mitte ainult saunikud, vaid ka peremehed. — —
Tõnu aga lailab üle vainu ja muigab mõttes raksu peale, mis tal veel varuks.
Sellega tuleb oodata, et side mitte silma ei paistaks, et nad mõistatama ega nuhkima ei hakkaks. Nõnda arvas mõisavanagi paremaks. Ent kui see aeg kord käes — no neid molusid, no neid molusid!
Ja Tõnu toetub aiaroikale ja püüab neid molusid endale ükshaaval vaate ette kujundada.
Ja suu kõhistab korrata, ikke uuel hääldusel korrata: „Va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää! — Kas tead koa, kas kuulsid juba — va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää!!“
Üsna hea, et ta juba täna märkas kerstupõhjast ja sugulastest tiksata. Küll see neile siis meelde tuleb. Häh — las väristavad pead: kelle käsi siis ikke Tõnu ja tema sugulaste kerstupõhja on puutunud, või kelle kõrv siis kuulis, kui Tõnu suur soovik tol päeval tähendas: „No kui sa just kusagilt ei soa ehk kui puudu jääb, küll ma siis laenan sulle ise.“
Jaa, Tõnu võib muretu olla, nii muretu, et ei tarvitse otsimagi minna, mis ka, nagu ette teada, väga tänamata käiguks jääks. On nad ju kõik — niihästi need Tõnu kui need Mari poolt — paraku seda kilda inimesed, keda Kuru Jaan summas „santideks“ hindab, kuigi mõni neist, nagu nooriku isa ja onu Ruisus ja Tõnu õemees kirikuvallas, väikeste peremeeste kirjas seisab.
Tõnu võib muretu olla ja õhtuti suupilli ajada — kirg, mis temale viimasel ajal üsna äkki on külge hakanud. Roostetanud pill, vist poisipõlvest pärit, leidus otsimisi vana kribu-krabu hulgast, ja nüüd ei möödu naljalt enam õhtut, kus kambri ahjupingilt tema viu-viu-muusika ei kostaks, unistav ja uinutav. Mari ja lapsed väsivad kuulamast, aga Tõnu mitte mängimast, mängimine näikse tal mõtlemise ja kõnelemise aset täitvat; endised ajaviited, ka jumalasõna, on pisukese raudse sumiseja eest taganenud.
Ühel õhtul, kui ema aidas riidesse pani ja kodust läks, ei suuda Anni seda enam välja kannatada. Silmad kalkvel, astub ta isa ette ja kisub tal pilli suu pealt.
„Mitte enam, mitte enam, muidu jään haigeks!“
Isa ärkab kui unest, ta pea nõksub paremale ja pahemale poole, teadmata, mis on sündinud. Siis näeb ta märga pilku kahvatanud näokeses ja vajutab oma suure kondise käe lapsele pähe.
„Ei, ei, — nüid hakkame midagi muud peale!“
Kuskilt nurgast tuleb haigutades Juku nähtavale ja jääb isa teise põlve ette seisma. Tal on suur kõht, peened sääred ja jäme hääl.
„Kuhu Mari läks?“
„Mari? Mari läks külasse. — Jaa, lapsed, nüid akkame midagi naillakat peale — midagi naillakat,“ ja Prillupi pahem käsi, niisama suur ja kondine, laskub pojakesele pähe.
„Kuhu Mari külasse läks?“ küsib Anni, kelle huultel veel kustuv jääk hädist ärevust tuksub.
„Ah ema? — Ema läks — ema läks Tiitsule. — — Kuulge, akkame õite trips-traps-trulli mängima — mis te arvate, kui trips-traps-trulli akkaksime — — Juku, kus su tahvel?“
Kuid Juku suur paun jääb paigale, ta jäme hääl küsib närveldi: „Milla Mari koju tuleb?“
Ja ühtaegu pärib Anni, kellel isa rusked muresilmad:
„Miks ta nii ilja veel külasse läks?“
„Ei,“ kostab Prillup nende nägudest üle vaadates, „trips-traps-trull ei ole nii naillakas, ma akkan teile parem jänest tegema — jänest, kas teate, ja kõiksugu muid loomi — — Ah tema? — Küll ta tuleb ikke koa, ja eks tal old aissa. — — Oodake aga, ma sätin lambi parajasse kohta, ja vaadake siis!“
Ja nüüd ilmub valgustatud seinale musti jäneseid, vasikaid, põrssaid, lambaid, kes söövad, ammuvad, tuhnivad ja hüppavad; ja kuked saputavad tiibu ja laulavad, koerad sitsivad või hauguvad, härjad kaevlevad ja kassid püüavad hiirt, ja veel teised loomad teevad teist imet.
Seda imet ja nalja saab aga viimaks nii palju, et Juku jääb põrandale magama. Annigi heitleb unega, ja väljas on nii pime, nii pime, ja isa otsmikul siravad jämedad piisad; tema ülestõstetud suured imettegevad käed aga nibivad ja nabivad, nagu püüaksid nägematuist köidikuist vabaneda.
Nüüd uinub Annigi järil, ent loomad seina peal elavad edasi.