Lord Jim/XXXVII
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KOLMEKÜMNESEITSMES PEATÜKK.
„KÕIK algab vägitembuga mehe poolt, nimega Brown, kes varastas ilusasti ja õnnelikult hispaania kuunari väikesest Zamboanga juurest asuvast lahest. Enne selle mehe leidmist olid minu teated poolikud, kuid üsna ootamatult sattusin ma temale mõni tund enne seda, kus ta andis oma ülbe hinge taeva hooleks. Õnneks sai ja tahtis ta oma läpastavate astmahoogude vahel rääkida ja tema piinatud keha viskles õelas võidurõõmutsemises paljast mõttest Jimile. Tema võidurõõmutses mõttest, et „sai lõpuks kätte maksta sellele ninakale mehikesele.“ Ta nautis oma tegu. Ma pidin tema kanavarvastega ümbritsetud silmade kustuvat vaadet kannatama, kui tahtsin teada, ja nõnda ma kannatasingi, arutades endamisi, mil määral teatud kurjuse vormid on suguluses hullumeelsusega, mis tekib teravast isekusest, saab uut lõõma visadusest, käristades hinge tükkideks ja andes kehale kunstliku jõu. Lugu paljastab ka oletamatud sügavused näruse Corneliuse kavaluses, kelle alatu ja sügav viha toimib nagu vaimustav aje, juhtides eksimatult kättemaksu poole.
„„Mina taipasin kohe, niipea kui heitsin pilgu temale, milline loll ta oli,“ hingeldas surev Brown. „Tema mõni mees! Põrgu päralt! Õõnes teeskleja! Nagu poleks ta võinud otseteed välja paisata: „Käed kõrvale minu saagist!“ kurat võtku! See oleks olnud mehe mood. Tema kõrge hing — lollus! Ma olin tal peos, kuid temal polnud küllalt südant, et mind vagaseks teha. Seda mitte! Mind nõnda lasta plehku panna, nagu poleks ma väärt ainustki jalahoopi!“… Brown hingeldas meeleheitlikult… „Kaabaklus… Mind minna lasta… Ja nõnda tegin talle lõpuks otsa peale“… Jälle hingeldas ta… „Arvan, see võtab nüüd mul hinge, kuid ma suren kerge südamega. Teie… teie kuulete… Mina ei tea tema nime — annaksin viis naela, kui teaksin — et sõna saata — või ma ei taha olla Brown…“ Ta irvitas hirmuäratavalt… Džentlmen Brown.“
„Kõike seda rääkis ta raske hingeldusega, jõllitades minu poole oma kollakate silmadega, mis asusid pikas, lõpnud pruunis näos. Ta tegi oma pahema käega krampliku liigutuse. Tuhakarva pulstunud habe ulatus tal peaaegu vööni. Räpane ja närune vaip kattis tema jalad. Mina leidsin ta Bankokist kõiketeadva hotellipidaja Schombergi juhatuse järgi, kes andis mulle usaldatavaid näpunäiteid tema asukoha suhtes. Selgus, et keegi logard, viinanina ja närukael — keegi valge mees, kes elas pärismaalaste keskel siiami naisega — pidas endale auasjaks ja eesõiguseks anda ulualust kuulsale džentlmen Brownile tema viimseil elupäevil. Kuna ta minuga selles viletsas onnis rääkis ja iga silmapilk oma elulõnga katkemise vastu võitles, istus see siiami naine oma suurte, paljaste jalgadega ja kareda näoga pimedas nurgas ja mugis töntsilt areekat. Vahetevahel astus ta ukse alla, et kana eemale peletada. Tema käies tudises kogu onn. Inetu, kollane laps, kes paljas ja suure kõhuga, nagu mõni pagana ebajumalakuju, seisis aseme jalutsis, sõrm suus, vaadeldes süvenenult ja rahulikult surijat.
„Brown rääkis palavikuliselt, kuid keset mingit sõna haaras nagu kellegi nägematu käsi tal kõrist kinni ja siis vaatas ta mulle tummalt otsa kahtleval ja hirmunud näoilmel. Tema näis kartvat, et mina tüdinen ootamast ja lähen ära ning jätan tema sinna ühes tema jutustamata loo ja väljendamata võidurõõmutsemisega. Tema suri öösel, kuid ma arvan, minul polnud temalt enam midagi kuulda.
„Niipalju esiotsa Brownist.
„Kaheksa kuud enne seda, tulles Samarangi, mina läksin nagu ikka Steini vaatama. Maja aiapoolse külje rõdul teretas mind keegi malailane pelglikult ja mul tuli meelde, et ma olen teda enne näinud Patusanis, Jimi majas, teiste buugiste keskel, kes tulid õhtuti sinna kokku, et lakkamatult korrutada oma sõjamälestusi ja arutada riigiasju. Jim oli millalgi minu tähelepanu temale juhtinud ja öelnud, et see on keegi auväärne, tagasihoidlik ärimees, kes omab väikese pärismaalise meresõiduriista ja kes olnud „paremaid võitlejaid postaia rünnakul“. Mina polnud teda nähes eriti üllatatud, sest patusanlane, kes söandab tulla Samarangi, leiab ka tee Steini majja. Mina võtsin tema tervituse vastu ja läksin edasi. Steini toa ukse juures tabasin teise malailase, kelles tundsin Tamb’ Itami.
„Temalt küsisin kohe, mis teeb ta siin; mul turgatas mõte, ehk on Jim Steinile külla sõitnud. Tunnustan, et see mõte rõõmustas ja erutas mind. Tamb’ Itam vaatas mulle otsa, nagu ei teaks ta, mis öelda. „On tuan Jim sees?“ ma küsisin kärsitult. „Ei,“ pomises tema, lastes pea silmapilguks longu, ja lisas siis äkilise tõsidusega kahekordselt juurde: „Ta ei tahtnud võidelda! Ta ei tahtnud võidelda.“ Kuna tema ei suutnud nähtavasti midagi muud vastata, tõukasin ta kõrvale ja astusin sisse.
„Stein, pikk ja kõveras, nagu ta oli, seisis üksi keset tuba oma liblikakastide vahel. „Ah! see olete teie, mu sõber!“ ütles ta kurvalt, piiludes läbi klaaside. Kollakaspruun alpakast kinninööpimata lai kuub ulatus tal põlvini. Peas oli tal paanama ja tema kahvatul näcl olid sügavad kortsud. „Mis on sündinud?“ küsisin mina närvlikult. „Tamb’ Itam seisab seal…“ „Tulge, ma viin teid tüdruku juurde. Ka tema on siin,“ ütles Stein pisut suurema elavusega. Ma püüdsin teda tagasi hoida, kuid tema ei pannud oma vaikses kangekaelsuses minu tungivaid küsimusi põrmugi tähele. „Tema on siin, tema on siin,“ ta kordas suures segaduses. „Nad tulid juba kahe päeva eest. Vana mees, nagu mina, pealegi võõras — sehen Sie — ei suuda palju… Tulge siit… Noored südamed ei andesta…“ Nägin, ta oli äärmiselt õnnetu… „Neis on ju see elujõud, julm elujõud…“ pomises ta, viies mind ringi ümber maja; mina järgnesin temale, olles süvenenud tumedaisse ja vastumeelseisse oletusisse. Võõrastetoa uksel sulges ta mul tee. „Jim armastas teda väga,“ ütles ta küsivalt, millele mina vastasin peanoogutusega, tundes end nii kibedasti nõutuna, et ei suutnud lausuda sõnagi. „Hirmus,“ pomises Stein. „Tüdruk ei suuda minust aru saada. Mina olen ju ainult vana ja võõras mees. Võib-olla teie ehk… ta tunneb teid. Rääkige temaga. Me ei või teda nõnda jätta. Öelge talle, et ta andestaks Jimile. See on lihtsalt kole.“ „Kahtlemata,“ ütlesin mina ärritatult, sest kobasin ju pimedas; „kuid kas teie olete talle andestanud?“ Ta vaatas mulle imelikult otsa. „Küllap kuulete,“ ütles ta, avas ukse ja lükkas mu sõna otseses mõttes sisse.
„Teie ju tunnete Steini suurt maja ja tema kahte ilmatut vastuvõttetuba, milles ei elata ja mis pole elamiskõlvulisedki oma puhtuse, üksilduse ja läikivate asjadega, sest need avaldavad mõju, nagu poleks nende peal viibinud kunagi ükski pilk? Nad on jahedad ka õige kuumemail päevil ja teie astute neisse nagu küüritud maa-alusesse koopasse. Ma läksin ühest toast läbi ja teises leidsin tüdruku istumas pika mahagonilaua otsa juures, kuhu peale ta oli lasknud langeda oma pea, nägu peidetud käsivartesse. Vahatud põrand peegeldas tema tumedat kuju kiilasjääna. Pilliroost aknavarjud olid alla lastud ja läbi imeliku roheka helgi, mille sünnitas aknatagune lehestik, puhus tugev hoogus tuul, hõljutades akende ja uste pikki volditud eesriideid. Tüdruku valge kogu näis olevat vormitud lumest; suure kroonlühtri küljes rippuvad kristallilustised klirisesid tema pea kohal nagu säravad jääpurikad. Ta tõstis pea ja silmitses minu lähenemist. Külmavärin käis mul südamest läbi, nagu oleksid need avarad ruumid meeleheite jahedaks pelgupaigaks.
„Ta tundis minu kohe ja niipea kui mina jäin seisma, vaadates tema poole alla, ütles ta rahulikult: „Tema jättis mu maha; teie jätate meid alati maha — oma eesmärkide tõttu.“ Tema nägu oli tardunud. Kogu elusoojus oli tal nagu tõmbunud ligipääsematusse rinna nurka. „Ühes temaga surra oleks olnud kerge,“ jätkas tüdruk ja tegi käega nõrga, väsinud liigutuse, nagu loobuks ta sellest, mis arusaamatu. „Tema ei tahtnud! See oli kui pimedus — ja ometi olin mina see, kes rääkis temaga; see olin mina, kes seisis tema silme ees; see olin mina, kelle peale ta vaatas kogu aja! Ah! teie olete karmid, petlikud, ilma tõeta, ilma kaastundmuseta. Mis teeb teid nii kurjaks? Või olete kõik hullumeelsed?“
„Ma võtsin ta käe; see oli ükskõikne ja kui ma lasksin ta langeda, jäi ta rippuma põranda poole. See ükskõiksus, mis on koledam kui pisarad, nutt ja etteheited, näis vastu pidavat ajale kui ka lohutusele. Tundus, et mitte miski, mida võiksite öelda, ei suuda tungida vaikse ja kangestava valu asukohani.
„Stein ütles: „Küllap kuulete.“ Ma kuulsin. Ma kuulasin hämmastuse ja õudusega tema kivinenud leina. Ta ei suutnud jutustatava loo tõsist mõtet taibata ja tema kibedus täitis mind kaastundmusega tema ja ka Jimi vastu. Kui tema oli lõpetanud, seisin ma kangestunult oma paigal. Toetudes oma käele, ta vahtis karmil pilgul ja tuul puhus endiselt iiliti ning kroonlühtri kristallid klirisesid rohekas hämaruses. Tema jätkas endamisi sosistamist: „Ja ometi vaatas ta mulle otsa! Tema võis näha minu nägu, võis kuulda minu häält, tunda minu valu! Kui istusin ta jalge ees, palg vastu tema põlve ja tema käsi minu pea peal, oli julmuse vanne ja hullumeelsus alati tema sees, oodates oma päeva. See päev tuli!… ja ennekui loojenes päike, ei võinud ta enam mind näha — tema oli juba tehtud pimedaks ja kurdiks ning halastamatuks, nagu olete teie kõik. Tema ei saa minult ainustki pisarat. Ei kunagi, ei kunagi! Ei ainustki! Ma ei taha! Ta läks minu juurest, nagu oleksin ma halvem kui surm. Tema põgenes, nagu kihutaks teda mõni neetud asi, mida ta näinud või kuulnud unes.“
„Tema tardunud silmad näisid otsivat mehekuju, mille unevõim kiskunud tema käte vahelt. Ta ei teinud minu tummast kummardusest väljagi. Olin rõõmus, et pääsesin minema.
„Ma nägin teda veelkord samal õhtupoolikul. Tema juurest lahkudes läksin Steini otsima, keda ei leidnud majast; ja ma sammusin välja aeda, saatjaks kurvad mõtted — sammusin sinna kuulsasse Steini aeda, kust võite leida kõik troopika madalmaa-taimed. Ma järgnesin kanaliseeritud jõe voolule ja istusin tükiks ajaks varjulisele pingile ilutiigi kaldal, kus mõned lõigatud tiibadega vesilinnud mürarikkalt solistasid ja veepõhjas käisid. Kasuaarinapuude oksad hõljusid minu selja taga kergelt ja lakkamatult, tuletades mulle meelde mändide kohisemist kodumaal.
„See leinav ja püsimatu kõla oli kohaseks saateks minu mõtiskelule. Tüdruk ütles, Jim aetud tema juurest mingi unenäoga, millele polnud midagi vastata, sest sellisele kuriteole ei leidunud andestust. Ja ometi, eks ole kogu inimsugu see, kes tormab pimesi oma tumedal teerajal liialdatud julmuses ja ka liialdatud harduses, kihutajaks unistus oma suurusest ja vägevusest. Ja lõpuks, mis on see tõe tagaajaminegi?
„Kui tõusin, et tuppa tagasi minna, silmasin Steini kollakaspruuni kuube läbi lehestiku ja varsti sattusin teekäärul temaga kokku, sest ta kõndis ühes tüdrukuga. Selle väike käsi puhkas Steini käsivarrel ja oma laiade, tasaste servadega kaabus, juuksed hallid peas, kummardus ta isalikult tüdruku üle kaastundliku ja kavalerliku aupakkumisega. Mina astusin kõrvale, kuid nemad jäid minu ette seisma. Steini pilk oli langetatud jalge ette maapinnale; tüdruk, sirge ja kerge tema käsivarrel, vahtis süngel pilgul üle minu õla oma mustade, selgete, liikumatute silmadega. „Schrecklich,“ lausus Stein. „Hirmus! Hirmus! Mis suudab inimene?“ Näis, nagu manguks ta minult abi, kuid tüdruku noorus ja tema pea kohal hõljuv päevade tühjus mangus veel enam; ja äkki, kui olin juba mõistnud, et pole midagi öelda, leidsin enda väitlemas Jimi kasuks. „Teie peate talle andestama,“ lõpetasin ma ja minu oma hääl tundus mulle sumbununa, kadudes kuhugi tumma lõpmatusse, kust pole vastust. „Meie kõik vajame andestamist,“ lisasin natukese aja pärast.
„„Mis olen ma teinud?“ küsis ta ainult huultega.
„„Teie ei usaldanud teda kunagi,“ ütlesin mina.
„„Tema oli nagu teisedki,“ ütles tüdruk pikkamisi.
„„Mitte nagu teised,“ vaidlesin mina vastu, kuid tema jätkas endise ükskõiksusega:
„„Tema oli petis.“ Äkki rääkis Stein vahele: „Ei, ei, ei! Mu vaene laps!…“ Ta patsutas tüdruku kätt, mis puhkas oimetult tema käsivarrel. „Ei, ei! Mitte petis! Truu, truu, truu!“ Ta katsus vaadata tüdruku kivinenud näkku. „Teie ei saa aru. Ah! Miks ei saa te aru?… Hirmus,“ ütles Stein mulle. „Millalgi mõistate teie.“
„„Tahate teie seletada?“ küsisin mina, vaadates talle karmilt otsa. Nemad liikusid edasi.
„Ma vaatlesin neid. Tüdruku riided puutusid jalgteed, tema mustad juuksed läksid lahti. Tema kõndis sirgelt ja kergelt suure mehe kõrval, kelle pikk vormitu kuub rippus püstloodsete voltidega vimmas õlgadelt ja kelle jalad liikusid pikkamisi. Nemad kadusid põõsastiku taha (te ehk mäletate), kus kasvab kuusteistkümmend tõugu bambuseid, iga tõug harjunud silmale eraldatav. Mis puutub minusse, siis võlus mind selle saleda hiie ilu ja imeline armsus, mida kroonisid pikad, teravad lehed ja suletaolised ladvad; mind võlus tema kergus, värskus ja sarm, mis selge nagu selle lihtsa lopsaka elu hääl. Mäletan, et seisin kaua seal teda vaadeldes, nagu seistakse lohutavat sosinat kuulates. Taevas oli pärlhall. Oli üks neid troopikas nii harva juhtuvaid pilviseid päevi, kus inimese kallale tormab karjakaupa mälestusi, mälestusi teistelt randadelt, teistelt nägudelt.
„Veel samal õhtupoolikul sõitsin linna tagasi, võttes endaga Tamb’ Itami ja teise malailase, kelle meresõiduriistas nad olid põgenenud õnnetuse segaduses, hirmus ja sünguses. Vapustus oli nähtavasti nende loomusedki muutnud. See oli nende kire muutnud kiviks ja tõredast Tamb’ Itamist teinud peaaegu jutuka inimese. Ka tema tõredus oli vaibunud nõutusse alandlikkusse, nagu oleks ta oma silmadega näinud vägeva nõiduse nurjumist tähtsamal hetkel. Buugislane, see ärimees, oli pelglik ja kõhkleja inimene ning tema oli kõiges, mis tal öelda, üsna selge. Mõlemad seisid nähtavasti sõnulseletamatu sügava ime ja arusaamatu salapärasuse kohutava õuduse mõju all.“
Seega lõppesid Marlow’ poolt allakirjutatud read. Eelistatud lugeja kruvis oma lambi kõrgele ja pöördus loo enda lehekülgede juurde, asudes üksildaselt pealpool lainetaolisi katuseid, nagu tuletornivalvur pealpool merepinda.