Lord Jim/XXXIX
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XL→
|
KOLMEKÜMNEÜHEKSAS PEATÜKK.
„SELLE öö sündmustel on suur tähendus, sest nemad lõid seisundi, mis jäi muutumatuks kuni Jimi tagasitulekuni. Jim oli enam kui nädalaks läinud sisemaale ja esimese tagasilöögi juhiks oli Dain Waris. See vahva ja arukas noormees („kes oskas võidelda valgete meeste viisil“) tahtis kogu selle asja viibimata lõpetada, kuid ta ei saanud oma inimestega hakkama. Temal polnud Jimi tõulist ausära ja võitmatu, üliloomuliku võimu kuulsust. Tema polnud vääramatu tõe ja vääramatu võidu nähtav ja käegakatsutav kehastis. Kuigi teda armastati, usaldati ja imetleti, ometi oli tema üks neist, kuna aga Jim oli üks meist. Pealegi oli valge mees kindlusetornina haavamatu, kuna aga Dain Warist võidi tappa. Need avaldamatud mõtted juhtisid pealikute arvamust, keda oli valitud nõupidamiseks Jimi kindluses, nagu oleks loodetud leida tarkust ja julgust puuduva valge mehe eluasemel. Browni kaaslaste laskmine oli olnud sedavõrt tabav või õnnelik, et kaitsjate seas oli pooltosinat haavatuid. Need lamasid rõdul, kus neid ravitses nende naispere. Juba esimesel häire-silmapilgul toodi naised ja lapsed alumisest linnaosast kindlusse. Seal käsutas Kalliskivi väga mõjuvalt ja energiliselt Jimi „omi inimesi“, kes olid postaia tagant asundusest siia tulnud, et olla kindluseväeks. Põgenikud surusid tema ümber ja kogu loo kestusel, kuni selle õnnetu lõpuni, avaldas Kalliskivi haruldast sõjalist agarust. Just tema juurde oli Dain Waris rutanud kõige enne, kui ta oli saanud teate hädaohust, sest te peate teadma, et Jim oli ainukeseks isikuks Patusanis, kes omas püssirohu tagavara. Stein, kellega ta seisis lähedases kirjavahetuses, oli muretsenud Hollandi valitsuselt erilise loa viiesaja tünni püssirohu viimiseks Patusani. Püssirohu-magasiniks oli väike puupakkudest onn, mis üleni kaetud mullaga, ja selle onni võti seisis Jimi puudumisel tüdruku käes. Koosolekul, mida peeti õhtul kella üheteistkümne paiku Jimi söögitoas, toetas Kalliskivi Warise arvamust, et peaks viibimata ja jõuliselt talitama. Minule öeldi, ta seisnud pika laua otsas Jimi tühja tooli kõrval ja pidanud tulise sõjakõne, mis kutsus koosistuvate pealikute suust heakskiitvad arvamused kuuldavale. Vana Doramin, kes polnud ennast enam kui aasta väljaspool oma väravaid näidanud, oli suure vaevaga siia üle toimetatud. Tema oli muidugi siin peamees. Koosoleku meeleolu oli väga sõjakas ja vanamehe sõna oleks olnud otsustav, kuid mina arvan, et mõistes oma poja tulist vahvust, tema ei julgenud seda sõna lausuda. Viivitavamad ettepanekud pääsesid võidule. Keegi Haji Saman juhtis pikas kõnes tähelepanu sellele, et „need vägivaldsed ja metsikud inimesed on iseendid igal juhul andnud kindlasti surmasuhu. Nemad kas püsivad oma mäel ja surevad nälga, katsuvad oma paadi juurde pääseda ja lastakse varjupaigast üle lahe maha, või nemad murravad läbi ning põgenevad metsa ja saavad seal üksikult otsa.“ Tema väitis, et õiget taktikat pidades võib need kurja südamega inimesed ilma võitluse riskita hävitada, ja tema sõnadel oli suur mõju, eriti tähtsamate patusanlaste juures. Linnarahva meeled ajas eriti ärevile see, et radža paadid polnud otsustaval silmapilgul tegevusse astunud. Radža asemikuks koosolekul oli diplomaatiline Kassim. Tema rääkis väga vähe, kuulas naeratades, väga sõbralikult ja saladuslikult. Koosoleku vältel ilmusid käskjalad iga mõne minuti pärast sõnumitega sissetungijate toimimisest. Metsikud ja liialdatud kuulujutud lendasid suust suhu: jõesuus seisvat suur laev raskete kahurite ja paljude meestega — mõned valged, teised mustanahalised ja verejanulise välimusega. Nemad tulevat veel paljude paatidega ja hävitavat iga elava hinge. Lähedase, aimatava hädaohu tunne erutas lihtrahva meeli. Kord tõusis kabuhirm naiste seas hoovi peal, kiljumised, jooksmine, laste kisa — Haji Saman läks välja neid rahustama. Siis tulistas kindluse valvur midagi liikuvat jõel ja oleks peaaegu surmanud kellegi külaelaniku, kes tõi lootsikuga oma naispere ühes väärtuslikuma majakraamiga ja tosina kodulindudega varjupaika. See sünnitas suure segaduse. Vahepeal jätkati nõupidamist Jimi majas tüdruku osavõttel. Doramin istus metsiku näoilmega raskelt oma toolil, vaadates korda mööda kõnelejatele näkku ja hingates puhkides nagu härg. Tema rääkis alles lõpul, peale seda, kui Kassim oli teatanud, et radža mehed kutsutakse koju oma isanda postaeda kaitsma. Dain Waris ei avaldanud oma isa juuresolekul mingit arvamust, kuigi tüdruk palus teda Jimi nimel seda teha. Oma kärsituses, sissetungijaid võimalikult ruttu välja saada, pakkus ta temale Jimi mehi käsutamiseks. Aga Dain Waris raputas ainult pead, kui oli paar korda oma isale pilgu heitnud. Lõpuks, kui nõupidamine lõppes, oli otsuseks tehtud, et lahe-äärseisse majadesse pidi pandama kõva valve vaenlase paadi üle valitsemiseks. Paadi enda pidi jätma puutumata, nii et röövlitel seal ülal mäel võiks himu tulla temaga ära sõita, mil juhul hästi sihitud tuli suurema osa neist kahtlemata tapab. Et lõigata ellujäänuil tee põgenemiseks ja takistada ka uusi mööda jõge üles tulemast, käsutati Dain Waris Doramini poolt ühes relvastatud buugiste rühmaga teatud paika jõele, kümme penikoormat Patusanist allpool, kus pidi asuma laagrisse ja sulgema lootsikutega sõiduvee. Mina ei usu silmapilgukski, et Doramin oleks tõepoolest kartnud uute vaenlaste saabumist. Minu arvamine on, et tema ainsaks eesmärgiks oli hoida oma poega hädaohust eemale. Et takistada linna tungimist, pidi valge hakul kohe alustatama postaia ehitamist tänava lõpul pahemal kaldal. Vana nakhoda avaldas soovi seal isiklikult käsutada. Püssirohtu, kuule ja tonge jaotati meestele kohe tüdruku ülevaatusel. Mitu käskjalga läkitati viibimata igasse külge Jimi otsima, kelle täppis asukoht oli teadmata. Need mehed asusid hämarikus teele, kuid enne seda oli Kassim juba alanud läbikäimist ümberpiiratud Browniga.
„See täiuslik diplomaat ja radža usaldusmees oli lahkunud koosolekult, et oma isanda juurde tagasi minna, ja enesega kaasa võtnud Corneliuse, kelle ta leidis tummalt hulkumas rahva keskel hoovis. Kassimil oli oma väike plaan ja selleks vajas ta Corneliust tõlgina. Nõnda siis sündis, et vastu hommikut, kui Brown parajasti oma meeleheitliku seisukorra üle järele mõtles, ta kuulis soisest, padrikulisest nõost sõbralikku, värisevat, pingutatud häält inglise keeles luba küsimas üles tulla tähtsa teate toomiseks, kui tõotatakse isiklikku julgeolekut. Brown sai üpris rõõmsaks. Kui juba temaga tahetakse rääkida, siis ei ole ta enam tagaaetav metsloom. Need sõbralikud kõlad vabastasid neid kohutavast pingutatud valvsusest, nagu oleksid nad pimedad, kes ei tea, kust võib neid tabada surmav hoop. Brown teeskles suurt vastupunnimist. Hääl nimetas enda „valgeks meheks — vaeseks, laostatud, vanaks valgeks meheks, kes on siin juba aastaid elanud.“ Rõske ja külm udu kattis mäekülgi ja pärast mõnekordset vastastikku karjumist hüüdis Brown: „Tulge siis siia, aga üksi, pidage meeles.“ Tõepoolest oli aga kõik ükstapuhas, nagu Brown mulle ütles vihas vääneldes, kui ta tuletas meelde oma tolleaegset abitust. Nende silm seletas ainult mõne jardi peale omaette ja mitte mingi äraandmine ei võinud nende seisukorda veel halvemaks teha, kui ta oli. Pikkamisi tõusis Cornelius oma igapäevses rõivastises — näruses, räpases särgis ja pükstes, paljajalu, murdunud äärtega troopikakiiver peas — ebamääraselt nähtavale, hiilides kaitsevalli juurde, kus jäi seisatuma ja kuulatama ning piiluma. „Tulge siia! Hädaohtu ei ole!“ karjus Brown, kuna tema mehed jõllitasid vahtida. Kõik nende lootused pääsemiseks koondusid äkki sellesse närusesse, alatusse tulijasse, kes ronis sügavas vaikuses kohmakalt üle lamava puutüve ja vahtis kibedal, kahkleval näol habetunud, hirmunud ja unetut röövlisalka.
„Pool tundi usalduslikku vestlust Corneliusega avas Brownile Patusani koduste asjade olukorra. See andis talle kohe uue elujõu. Tal oli võimalusi, väga suuri võimalusi, aga ennekui rääkida Corneliuse ettepanekuist, nõudis Brown, et usalduse märgiks saadetaks üles toitu. Cornelius läks ära, ronides kohmetult radža palee poole alla, ja natukese aja pärast tulid mõned Tunku Allangi mehed üles ja tõid pisukese tagavara riisi, piprakaunu ja kuivatatud kala. See oli arvamatult parem kui mitte midagi. Hiljem tuli Cornelius Kassimi seltsis, kes toimis juba heatujulises usalduses, jalas sandalid, keha ümber peast kuni kandadeni tumesinine lõuend. Tema ja Brown andsid teineteisele tähendusrikkalt kätt ja need kolm eraldusid nõupidamiseks. Browni mehed, kes võitsid oma julguse tagasi, patsutasid üksteist seljale ja vahetasid oma kapteniga mõistu pilke, kuna nad ise valmistusid toitu keetma.
„Kassim ei võinud Doramini ja tema buugiseid põrmugi kannatada, kuid asjade uut seisukorda vihkas ta veel enam. Temal tekkis mõte, et need valged ühes radža poolehoidjatega võiksid buugiseid enne Jimi tagasijõudmist rünnata ja nad võita. Sellele oleks tema arvates järgnenud linnarahva poolehoiu langus ja nõnda oleks murdunud valge mehe valitsus, kes kaitses vaeseid. Hiljem oleks võidud uute liitlastega toime saada. Neil poleks olnud ainustki sõpra. Sel mehel oli küllalt taipu iseloomude mõistmiseks ja tema oli küllalt näinud valgeid, et aru saada — need uustulnukad on põhjaläinud inimesed, kel pole kodumaad. Brown hoidis oma tusase ja tumeda näoilme alal. Alguses Corneliuse häält kuuldes, mis mangus lähenemisluba, tõusis Brownil ainult lootus kuidagi põgenema lipsata. Aga vähem kui tunni ajaga keesid tema peas juba hoopis teised mõtted. Äärmise häda sunnil ta oli ju siia tulnud, et varastada toitu, võib-olla ka mõni tonn kummi või paar peotäit dollareid, leidis aga end olevat ümbritsetud surmlikkude hädaohtude võrgust. Nüüd aga, Kassimi ettepanekute tagajärjel, hakkas ta mõtet hauduma, kuis kogu maad lagastada. Keegi neetud mehike — pealegi veel ihuüksi — oli midagi selletaolist teostanud. Kuid vististi polnud ta asja küllalt põhjalikult teinud. Võib-olla sobivad nad ehk koos töötama — kõik välja pitsitada ja siis tasapisi oma teed minna. Kassimiga läbi rääkides pani Brown tähele, et temast oletati, nagu omaks ta merel suure laeva ja hulga mehi. Kassim palus teda tõsiselt, et ta tooks viibimata oma suure laeva ühes kahuritega mööda jõge üles radža teenistusse. Brown avaldas oma nõusolekut ja sellel alusel jätkati läbirääkimisi vastastikusel usaldusepuudusel. Kolm korda sama hommiku jooksul läks viisakas ja energiline Kassim alla radžaga nõu pidama ja tuli usinasti oma pikkade sammudega tagasi. Läbirääkimisel tundis Brown tigedat rõõmu mõeldes, et tema vilets kuunar, milles pole midagi muud, kui aga hunnik pori, pidi esitama relvastatud laeva, ja tema hiinlane ning vigane Levukalt pärit madruselogard — rohkearvulist meeskonda. Peale lõunat toodi talle uut toidumoona, matte meestele varjualuse ehitamiseks ja lubadus rahasaamiseks. Mehed heitsid pikali ja norisesid, sest nad olid kõrvetava päikese eest varjatud; kuid Brown, istudes täiesti varjamatult puutüvel, kiindus oma pilguga linna ja jõe vaatlusse. Siin oleks nii palju saaki! Cornelius, kes oli enda siin röövlilaagris koduseks teinud, rääkis tema kõrval, näitas kohti, andis nõu, seletas oma seisukohalt Jimi iseloomu ja kolme viimase aasta sündmusi. Brown, kes kuulas nähtavasti ükskõikselt, pani ometi hoolega iga sõna tähele ja ei osanud kuidagi selget ettekujutust saada, milline mees see Jim õige on. „Mis on ta nimi? Jim! Jim! Sellest ei jätku inimese nimeks.“ „Nemad hüüavad teda siin tuan Jim,“ ütles Cornelius põlglikult. „See on sama hea kui öelda lord Jim.“ „Mis ta on? Kust ta tuli?“ päris Brown. „Mis mees ta on? On ta inglane?“ „Jah, jah, tema on inglane. Ka mina olen inglane. Malakkast pärit. Tema on loll. Teil tarvitseb ainult ta tappa ja siis olete siin kuningas. Kõik kuulub siis teile,“ seletas Cornelius. „Mulle näib, et varsti peab ta seda siin kellegi teisega jagama,“ lausus Brown poolel häälel. „Ei, ei. Õige tee on teda tappa esimesel võimalusel ja siis võite teha, mis süda kutsub,“ kinnitas Cornelius tõsiselt. „Mina olen hulk aastaid siin elanud ja mina annan teile kui sõber nõu.“
„Sellises kõneluses ja vahtides Patusani, mis pidi tema arvates varsti talle saagiks langema, viitis Brown suurema osa õhtupoolikust, kuna tema mehed puhkasid. Sel päeval hiilisid Dain Warise lootsikud, hoidudes lahest võimalikult kaugele kalda varju, üksteise järele mööda jõge alla, et sulgeda taganemistee. Seda Brown ei märganud ja Kassim, kes tuli tund enne päikeseloojakut mäele, hoidus tema silmi avamast. Tema tahtis, et valge mehe laev tuleks mööda jõge üles ja see teade oleks ehk mõjunud peletavalt. Tema käis Brownile väga peale, et see saadaks laevale käsu, ja pakkus selleks oma ustavat meest, kes oleks suurema saladuse hoidmiseks (nagu ta seletas) läinud jõesuhu mitte mööda jõge, vaid mööda maad, et toimetada käsk laevale. Natukese mõtlemise järele arvas Brown olevat soovitava kiskuda oma taskuraamatust lehe, millele kirjutas lihtsalt: „Asi kujuneb. Hea saak. Mees kinni pidada.“ Töntsi näoga noormees, kelle Kassim valis käskjalaks, täitis ülesande ustavalt ja sai selle eest hiinlaselt ning endiselt randröövlilt äkki tasuks hoobi, nii et lendas peadpidi tühja kuunari ruumi, millele tõmmati luuk katteks peale. Mis temast pärast sai, seda Brown ei öelnud.