Lord Jim/XXXIV
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXXV→
|
KOLMEKÜMNENELJAS PEATÜKK.
MARLOW sirutas oma jalad välja, tõusis ruttu üles ja tuikus pisut, nagu oleks ta pärast õhuslendamist maandunud. Ta toetas oma selja vastu balustraadi ja vaatas pikkade korvtoolide korraldamatule hulgale. Neis lebavad kehad näisid tema liigutusel ärkavat oma kangestusest. Paar tükki neist ajasid end nagu häiritult üles; ühes või teises kohas vilkus sigar; Marlow vaatas neile kõigile selliste silmadega, nagu oleks ta pöördunud tagasi unenäo ilmatust kaugusest. Keegi köhatas; kellegi rahulik hääl virgutas hooletult: „Noh.“
„Ei midagi,“ ütles Marlow kerge võpatusega. „Jim oli tüdrukule seda rääkinud, see on kõik. Tüdruk ei uskunud teda — ei midagi muud. Mis puutub minusse, siis ma ei tea, kas on õiglane, korralik ja viisakas selle üle rõõmutseda või seda kahetseda. Mina omapoolt ei saa kuidagi öelda, mida mina uskusin — tõepoolest ei tea ma seda tänapäevani ega saa vististi kunagi teada. Aga mida uskus see vaene, vilets mehike ise? Tõde võidab — teate ju, Magna est veritas et…[1] Jah, kui ta leiab võimaluse. On olemas teatud seadus, kahtlemata; ja samuti korraldab ka seadus teie õnne täringut visates. Mitte õiglus pole inimeste teener, vaid juhus, õnn, saatus — kannatliku aja abimees — mis hoiab täpsa tasakaalu. Meie mõlemad ütlesime sedasama. Kas rääkisime mõlemad tõtt? Või ainult teine meist? Või mitte kumbki?…“
Marlow peatus, pani käed rinnale kokku ja jätkas muutunud toonil:
„Tüdruk ütles, et meie valetame. Vaene hing! Noh — jätame selle juhuse hooleks, kus abimeheks aeg, mida ei või kiirustada, ja kus vaenlaseks surm, mis ei taha oodata. Mina tõmbusin tagasi — pisut pelglikult, pean tunnistama. Katsusin õnne hirmu enda vastu, aga mind paisati maha — muidugi. Ma olin ainult seda saavutanud, et suurendasin tüdruku ahastust viipega mingile salapärasele kokkuleppele, seletamatule ja arusaamatule salanõule, mis käsib teda hoida igavesti teadmatuses. Ja see kõik tuli nii kergelt, loomulikult, paratamatult Jimi ja ka tüdruku enda teotsemisega! Mind oleks nagu lastud pilk heita saatuse halastamatuisse toiminguisse, mille ohvrid oleme kõik — ja ka vahendid. Hirmus oli mõelda tüdrukust, kelle olin jätnud sinna liikumatuna; Jimi sammudel oli saatuslik kõla, kui ta mind nägemata mööda kõmpsis oma raskeis nöörsaabastes. „Mis? Pimedas!“ ütles ta valjul ja üllatatud häälel. „Mida teete pimedas — teie kahekesi?“ Järgmisel silmapilgul märkas ta nähtavasti tüdrukut. „Halloo, mu tüdruk!“ hüüdis ta rõõmsalt. „Halloo, mu poiss!“ vastas see kohe üllatava agarusega.
„See oli nende harilik vastastikune tervitus ja suurustuse varjund, mille tüdruk andis oma kaunis kõrgele, kuid mahedale häälele, oli väga naljakas, kena ja lapselik. See meeldis Jimile väga. See oli viimne kord, kus kuulsin neid vahetavat seda kodust tervitust ja ta lõi mulle külmavärinad rinda. Seal oli see kõrge, mahe hääl oma meeldiva jõupingutuse ja suurustamisega, kuid see kõik näis vaibuvat enneaegu ja mänglev hüüe kõlas kui oigamine. See oli liig pööraselt kole. „Mis oled teinud Marlow’ga?“ küsis Jim; ja siis: „Läks alla? Imelik, mina ei kohanud teda… Olete seal, Marlow?“
„Ma ei vastanud. Ma ei tahtnud sisse minna — vähemalt veel mitte. Ma ei suutnud. Kuna Jim mind hüüdis, olin mina sellega ametis, et põgeneda läbi väikese värava, mis viis hiljuti puhastatud maatükile. Ei! Praegu ei suutnud ma neile silma vaadata. Ma astusin ruttu longus peaga mööda tallatud jalgrada. Maapind tõusis pikkamisi, harvad suured puud olid maha lastud, alusmets oli maha raiutud ja rohi põletatud. Jim mõtles siin katset teha kohviistandusega. Suur mägi, mis sirutas oma kahetipulise süsimusta pea tõusva kuu kollakasse kumasse, näis heitvat oma varju maapinnale, mida valmistati uueks katseks. Jim mõtles nii palju katsetada; ma imetlesin tema energiat, ettevõtlikkust ja tema teravmeelsust. Maailmas ei tundunud nüüd miski tühisemana kui tema plaanid, energia ja vaimustus; ja oma silmi tõstes nägin ma osa kuud läbi põõsaste helkivat kuristiku põhjal. Silmapilguks näis, nagu oleks see sile ketas oma paigalt taevast alla maa peale veerenud, peatudes mäelõhe põhjas; tema tõusev liikumine tundus aeglase tagasipõrkamisena; ta vabastas enda okste sigrisagrist; mäenõlvakul kasvava puu kõver haru lõi musta prao põiki üle kuupalge. Kuu heitis oma põikloodis kiired maailmasse nagu kustki koopast ja selles nukras varjutatud valguses torkasid mahalastud puude tüved üsna mustadena silma; rasked varjud langesid igast küljest mu jalge ette, kus liikus mu enda vari, ja põiki üle kõnnitee seisis lillevanikutega alati ehitud üksiku haua vari. Tumestatud kuuvalguses omandasid kokkupõimitud lilled mälestusele võõrad kujud ja silmale määritlematud värvid, nagu oleksid need siin mingisugused erilised lilled, mida noppinud mitte inimene, mis kasvanud mitte siinilmas ning määratud tarvitamiseks ainult surnuile. Nende vägev lõhn rippus soojas õhus, muutes ta paksuks ja raskeks nagu viirukisuitsu. Valged korallitükid ümber tumeda hauakünka paistsid nagu pleekinud pealuud ja ümberringi oli kõik sedavõrt vaikne, et kui seisatasin rahulikult, siis näis, nagu oleks kogu maailmas vaibunud kõik liikumine.
„Valitses suur rahu. otsekui oleks kogu maa ühine haud, ja üürikeseks seisatasin seal, mõeldes peamiselt neist elavaist, kes on maetud inimsoo mälestusest kaugeisse paikadesse, aga kes on ometi sunnitud jagama teiste traagilist või veidrat viletsust. Ka nende õilsat võitlust — kes-teab. Inimese süda on küllalt suur, et sulgeda endasse kogu maailma. Ta on küllalt vapper, et oma koormat kanda; kuid kus on see julgus, mis söandaks ta endast kõrvale heita?
„Arvan, ma langesin sentimentaalsesse meeleollu; tean ainult, ma seisin seal küllalt kaua, et saada vallatud üksildusetundest ja seda nii täielikult, et kõik, mis ma viimati näinud ja kuulnud, isegi inimese keel, tundus olevat kaotanud oma olemasolu, elades üürikeseks veel ainult minu mälestuses, nagu oleksin mina viimne võsu inimsoost. See oli imelik ja nukker ettekujutus, mis tekkinud pooleldi teadlikult, nagu kõik meie ettekujutused, mis ma arvan olevat ainult kauge, kättesaamatu, uduselt aimatava tõe nägemusi. See siin oli tõepoolest neid mahajäetud, unustatud ja tundmatuid maanurki; mina olin pilgu tema tumeda pinna alla heitnud; ja ma tundsin, et kui homme lahkun siit jäädavalt, siis lipsab ta oma olemasolust, et elada ainult minu mälestuses, kuni mina isegi kaon unustusse. See tundmus valdas mind praegu. Võib-olla just see tundmus ajabki mind teile seda lugu jutustama, et üle anda nii-öelda tema tõelikku olemasolu, tema reaalsust — tõde, mis avanes mulle ettekujutuse silmapilgul.
„Cornelius katkestas selle tundmuse. Ta kargas kui röövik pikast rohust, mis kasvas nõos. Ma arvan, tema elumaja kõdunes kuski läheduses, kuigi ma polnud seda kunagi näinud, sest minu jalad polnud siia külge nii kaugele saanud. Ta jooksis mööda jalgteed mulle vastu; tema jalad, mis kandsid valgeid määrdinud kingi, välkusid mustal mullal; ajades enda sirgu hakkas ta oma kõrge torukübara all hädaldama ja vinguma. Tema väike, kõhn keha uppus musta kaleviülikonda. See oli tema pühapäevane ja pidulik ülikond ja ta tuletas mulle meelde, et käesolev pühapäev on juba neljas, mis ma veetnud Patusanis. Kogu oma siinviibimise ajal oli mul ebamäärane tunne, et tema tahaks mulle oma südant välja puistata, ainult kui ta saaks mu kuski üksinda kätte. Ta hiilis minu ümber ahne, ihaldava pilguga oma väikeses, virilas ja kollases näos, kuid ikka hoidis teda tema kartus samuti tagasi, nagu mind mu vastikustunne üldse tegemist teha sellise jälgi olendiga. Aga ometi oleks see kõnetamine tal õnnestunud, poleks ta olnud nii kärmas ära lipsama, niipea kui vaadata talle otsa. Tema hiilis kõrvale Jimi karmi pilgu eest, aga ka minu oma eest, mille püüdsin muuta võimalikult ükskõikseks, isegi Tamb’ Itami tõreda, kõrgi pilgu eest. Tema hiilis alati minema; ükskõik millal ta ka silma puutus, ikka oli ta kõrvale hiilimas, vahtides kõõrdi üle õla kas usaldamatu urinaga või hädaldaval, haledal, tummal näoilmel; kuid ei mingi teeseldud tegumood suutnud varjata tema loomuse päritud ja paratamatut alatust, nagu ka riiete korraldus ei või peita mõnda peletislikku kehaviga.
„Ma ei tea, kas põhjuseks oli õige selle kaotuse demoraliseeriv mõju, mille osaliseks sain hirmuviirastusega võideldes vähem kui tund aega tagasi, kuid ma lasksin enda kinni püüda, isegi ilma vastupuiklemiseta. Minul oli saatuseks vastu võtta pihtimusi ja kokku põrgata vastamatute küsimustega. See oli piinav; kuid põlgus, arutu põlgus, mille tekitas selle mehe välimus, aitas seda kanda. Sel inimesel polnud tähendust. Mitte millelgi polnud tähendust sest ajast saadik, kus olin otsusele jõudnud, et Jim, kes oli mul ainukesena südamel, on oma saatuse peremees. Tema ju ütles mulle, et tema on endaga rahul… peaaegu. See on rohkem, kui suurem hulk meist julgeb kinnitada. Minul, kel on õigus ennast küllalt heaks pidada, ei ole seda julgust. Ei julge seda ka ükski teist, arvan ma…“
Marlow peatus, nagu ootaks ta vastust. Ükski ei lausunud sõnagi.
„Üsna õige,“ algas Marlow jällegi. „Ärge laske ainustki hinge seda teada, sest tõe võib meilt välja kiskuda ainult mõni julm, väike, kole õnnetus. Kuid Jim oli üks meist ja tema võis öelda, et ta on rahuldatud — ligilähedalt. Mõelge ometi! Ligilähedalt rahuldatud. Võiks peaaegu teda tema õnnetuse pärast kadestada. Ligilähedalt rahuldatud. Peale seda pole millelgi tähendust. Polnud tähendust, kes kahtlustas, kes usaldas, kes armastas ja kes vihkas teda — eriti polnud Corneliuse vihkamisel tähendust.
„Lõpuks oli see ometi omataoline äratundmine. Mehe üle otsustatakse tema vaenlaste kui ka sõprade järgi ja see Jimi vaenlane oli selline, et ühelgi korralikul inimesel poleks olnud häbi teda omada, samal ajal temast mitte suuremat välja tehes. Niisugune oli Jimi vaade, mida minagi jagasin, kuid Jim jättis selle mehe arvestamata enam üldisil põhjusil. „Kallis Marlow,“ ütles ta, „mina tunnen, et kui astun otse oma rada, siis ei või miski minusse kinni hakata. Tõepoolest. Nüüd olete juba küllalt kaua siin olnud, et pilku enese ümber heita, ja avameelselt öeldud — kas ka teie ei arva, et minu elu on hädaohuta? See kõik oleneb minust ja — jumalast! Minul on küllalt eneseusaldust. Kõige halvem, mis Cornelius mulle võiks teha — mind tappa. Aga ma ei usu silmapilgukski, et ta seda teeks. Ta ei suuda seda, teate — isegi siis mitte, kui ma ise annaksin talle pihku laetud püssi ja pööraksin siis selja tema poole. Tema on seda sorti mees. Ehk kui oletada, et ta seda teeks — et ta suudaks? Noh — mis siis sest? Ma ei tulnud ometi selleks siia, et oma elu pärast põgeneda — ega ju? Ma tulin siia, et oma selga vastu seina suruda, ja mina jään siia…“
„„Kuni olete täiesti rahuldatud,“ pistsin mina vahele.
„Seda rääkides istusime tema paadipäras varju all; kakskümmend mõla, kümme kummalgi pool, välkusid ühena, lõhkudes vett ainsa löögiga, kuna meie selja taga vaikiv Tamb’ Itam pistis mõla kord ühele, kord teisele poole ja vahtides mööda jõge alla püüdis hoolega pikka paati hoida kõige käredamas veevoolus. Jim laskis oma pea longu ja meie viimne vestlus näis katkevat alatiseks. Tema saatis mind kuni jõesuuni. Kuunar oli päev varem mõõnaga kaasa läinud, kuna mina viibisin üle öö. Ja nüüd ta saatis mind.
„Jim oli minu peale pisut pahane, et nimetasin üldse Corneliust. Tõelikult ei öelnud ma temast palju. See inimene oli selleks liig tähtsusetu, et saada hädaohtlikuks, ehk küll oli viha täis, nagu temasse üldse veel mahtus. Tema nimetas mind „austatud härraks“ igas teises lauses ja vingus minu käe kõrval, kui ta saatis mind oma „õndsa abikaasa“ haualt kuni Jimi hoovi väravani. Tema nimetas end kõige õnnetumaks inimeseks maailmas — ohvriks, mida tallatud kui ussi, ta mangus mind, et ma heidaksin pilgu temale. Ma ei tahtnud oma pead pöörata tema vaatamiseks, kuid oma silmanurgaga nägin tema orjalikult alandlikku varju libisevat minu oma kannul, kuna aga kuu, mis paistis paremalt, näis päranisilmil rahuliku lahkusega vahtivat seda pilti. Cornelius katsus — nagu ma juba tähendasin — seletada oma osa selle mälestuväärse öö sündmustes. See olnud otstarbekohasuse küsimus. Kust teadis tema, kes pidi võitjaks jääma? „Ma oleksin ta päästnud, austatud härra! Ma oleksin ta päästnud kaheksakümne dollari eest,“ kinnitas ta magusal toonil, samm maad minu järel. „Tema päästis iseenda,“ ütlesin mina, „ja teile on ta juba andeks andnud.“ Ma kuulsin omataolist naerukihinat ja pöördusin ümber tema poole; kohe näis ta olevat valmis panna kannad välkuma. „Mille üle te naerate?“ küsisin mina paigal seistes. „Ärge laske end petta, austatud härra!“ piiksus ta, kaotades nähtavasti igasuguse kontrolli oma tundmuste üle. „Tema iseenda päästnud! Tema ei tea midagi, austatud härra — mitte kui midagi. Kes ta on? Mis ta vajab siit — see suur varas? Mis ta vajab? Tema pillub kõigile tolmu silma; tema pillub ka teie silma tolmu, austatud härra; kuid minu silma ei saa ta tolmu pilduda. Tema on suur loll, austatud härra.“ Ma naersin põlglikult ja kannal ümber pöördunud, hakkasin uuesti minema. Tema jooksis minu kõrval ja sosistas ägedalt: „Tema pole parem kui väike laps — just kui väike laps — väike laps.“ Muidugi ei teinud mina sellest väljagi ja kuna ta nägi, et aeg on napp, sest meie lähenesime juba bambusaiale, mis helkis üle roogitud maa musta mulla, siis asus ta asja enda juurde. Ta algas sellega, et muutus vastikult nutukaks. Tema suured õnnetused olevat tabanud ta pead. Tema lootvat, et mina unustan armulikult, mis tema hädad teda ajanud rääkima. Tema ei mõtlevat sellega midagi, ainult austatud härra ei teadvat, mis tähendab olla laostatud, maha murtud, jalgega tallatud. Peale seda sissejuhatust asus ta asjale, mis tal südamel, lähemale, kuid nii kõrvalekalduvalt, kargavalt ja arglikult, et ma tükk aega ei taibanud, kuhu ta õieti oma sõnadega sihtis. Tema tahtis, et mina tema kasuks Jimi juures midagi saavutaksin. See näis olevat mingisugune rahaasi. Ma kuulsin mitu korda sõnu: „Tagasihoidlik tasu — kohane kingitis.“ Tema näis millegi eest tasu nõudvat ja läks isegi niikaugele, et ütles teatud soojusega — elu ei olevat enam midagi väärt, kui inimeselt on röövitud kõik. Mina muidugi ei lausunud sõnagi, kuid ma ei sulgenud ka oma kõrvu. Asja tuum, mis selgus mulle samm-sammult, seisis selles, et tema pidas end õigustatuks tüdruku eest saama teatud summa. Tema oli ju ta üles kasvatanud. Kellegi teise lapse. Palju vaeva ja piina — nüüd juba vana mees — kohane kingitis. Kui austatud härra tahaks sõnakese lausuda… Ma jäin seisma, et huvitusega teda vaadelda, ja kartes, et mina ehk võin teda väljapressijaks pidada, oli ta ruttu valmis vastutulelikkusele. „Kohase kingitise“ puhul, mis antud kohe, oleks tema nõus võtma hoolitsuse tüdruku eest enda peale ja seda „ilma igasuguse tasuta — kui jõuab aeg, kus härral tuleb koju minna“. Tema väike kollane, üleni kortsus nägu oli nagu kokku pitsitatud ja väljendas kõige iharamat ja ahnemat kitsidust. Hääl tal vingus meelitavalt: „Ei mingit vaeva — loomulik hooldaja — summa raha…“
„Ma seisin ja imetlesin. Sellised asjad olid nähtavasti tema elukutse. Ma avastasin äkki tema roomavas tegumoes teatud kindluse, nagu oleks ta kogu oma eluea toiminud kindlustustega. Tema pidi küll arvama, et mina kaalun mõtlikult tema ettepanekut, sest ta muutus mesimagusaks. „Iga džentlmen andis teatud tasu, kui tuli aeg koju minna,“ hakkas ta ääri-veeri tähendavalt. Ma lõin väikese värava kinni. „Sel juhul, mr. Cornelius, ei tule see aeg kunagi,“ ütlesin mina. Ta vajas mõned sekundid — asja taipamiseks. „Mis!“ kiljus ta otse. „Eks ole teie teda ennast kuulnud sedasama ütlevat? Tema ei lähe kunagi koju.“ „Oo! see on juba liig!“ hüüdis ta. Nüüd ei öelnud ta mulle enam kordagi „austatud härra“. Üürikeseks jäi ta üsna vaikseks ja hakkas siis vähemagi alandlikkuseta tasakesi: „Ei lähe kunagi — ah! Tema — tema — tema tuleb siia pagan teab kust — tuleb siia — pagan teab miks — minu otsa tallama, kuni ma suren — ah — tallama“ (ta tammus pehmelt mõlema jalaga), „nõnda tallama — keegi ei tea miks — kuni ma suren…“ Tema hääl muutus üsna kuulmatuks; teda segas kerge köha; ta astus üsna aia juurde ja rääkis mulle usaldaval, haletseval toonil, et tema ei laskvat enda otsas tallata. „Kannatust — kannatust,“ lausus ta endale vastu rindu lüües. Mina olin tema üle naermise jätnud, kuid nüüd pistis tema ootamatult metsiku laginaga naerma. „Ha, ha, ha! Küllap näeme! Küllap näeme! Mis? Minult varastama? Minult kõik varastada? Kõik! Kõik! Tema pea langes teisele õlale, käed rippusid kergelt kokkupanduna lõdvalt ettepoole. Oleks võinud arvata, et tüdruk oli talle üle kõige kallis, et tema vaim on masendatud ja süda murtud kõige hirmsama laastuse tagajärjel. Äkki ta tõstis oma pea ja purskas suust sõimusõna. „Nagu ta emagi — see tüdruk on nagu ta petis emagi. Täpsalt. Ka näolt. Näolt! Saatan!“ Ta toetas otsaesise vastu aeda ja selles seisundis väljendas ta portugali keeli ähvardusi ja hirmsaid sõimusõnu nõrkade hüüetena, mis segatud hädaldavate kaebuste ja oigamistega: õlad tõusid tal kramplikult, nagu oleks teda tabanud raske iil südame pahandust. See oli väljendamatult veider ja vastik toiming ning mina tõttasin minema. Ta katsus mulle midagi järele hüüda. Midagi Jimi sõimuks, arvan ma — ometi mitte liig valjusti, sest olime ju maja lähedal. Selgesti kuulsin ainult: „Mitte muud kui väike laps — väike laps.“
- ↑ Suur on tõde ja…