Lord Jim/XXVI
←XXV
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KAHEKÜMNEKUUES PEATÜKK.
„DORAMlN oli oma tõu keskel silmapaistvamaid mehi, keda mina kunagi näinud. Tema keha oli malailase kohta määratu suur, kuid ta ei paistnud lihtsalt paksuna, vaid oli aukartustäratav ja monumentaalne. See liikumatu keha, mida katsid kallid kangad, värvitud siidid, kuldsed tikandused; tema kole suur pea, mis mässitud punasesse, kullaga läbipõimitud rätikusse; lame, suur, ümmarik nägu, mis kortsunud ja aastatevagusid täis, ühes paksuhuulelist suud piirava kahe poolringilise raske voldiga mõlemal pool laiu, metsikuid ninasõõrmeid; sõnni kael; lai kortsus otsaesine, mis rippus üle ainitivahtivate uhkete silmade — see kõik kokku lõi midagi sellist, et kui oled seda kord näinud, siis enam ei unusta. Tema liikumatu rahu (vaevalt liigutas ta veel mõnda liiget, kui ta oli juba kord istet võtnud) võrdus auväärsuse väljendusega. Kunagi poldud teda kuuldud oma häält kõrgendavat. Tema rääkimine oli kähisev ja võimas pomin, mis kergelt looritud, nagu kostaks ta kaugelt. Kui ta kõndis, toetasid teda küünarnukkidest kaks lühikest, tüsedat noormeest, kes rinnuni paljad, kandes valgeid saronge ja musti mütse kuklas; nemad aitasid tal istet võtta ja seisid tema selja taga, kuni ta tahtis tõusta, mille märgiks ta pööras nagu raskusega oma pead paremale ja pahemale, nii et poisid teadsid tal kaenla alt kinni võtta ja teda jalule aidata. Ometi ei jätnud ta mõne jalutu muljet: otse selle vastu kõik tema kaalukad liigutused tundusid vägeva, mõtliku jõu avaldusena. Üldiselt usuti, et avalike asjade suhtes ta küsib oma naiselt nõu, kuid ükski polnud, niipalju kui mina tean, neid kunagi kuulnud ainustki sõna vahetavat. Kui nad istusid oma täies ehtes suure avause ees, valitses vaikus. Nemad võisid langeva valguse helgis näha metsase maapinna laiumist — tumeda, uinuva, sünge rohelisuse merd, mis voogas kuni mägede violetse ja punerdav-sinise servani; jõe särav kõverik määratu suure hõbedast taotud S-na; majade pruun rida mõlemal pool jõge ja üle nende, kõrgemal puielatvu kaks mäetippu. Nemad olid imelised vastandid: naine kerge, õrn, kõhn, kärmas, pisut nagu nõiasarnane, emaliku hoolitsusega imbunud isegi oma rahus; mees tema vastas määratu suur ja raske, nagu mõni kohmakalt raiutud kivikuju, mille liikumatuses on meeletugevust ja halastamatust. Selle kahe vana inimese poeg oli väga suursugust muljet jättev noor mees.
„Tema oli neil sündinud õige hilja. Võib-olla ta polnud ehk tõepoolest nii noor, kui ta paistis. Kahekümneneljane või kahekümneviiene pole enam nii väga noor, kui ollakse juba kaheksateistkümneselt perekonnaisa. Kui ta astus suurde tuppa, mida katsid peened matid ja mille lakke oli tõmmatud valge riie ja kus vanade paar istus ühes oma äärmiselt aupakliku kaaskonnaga, läks ta otseteed Doramini juurde, et suudelda tema kätt — mille see andis talle majesteetlikult — ja astus siis teisele poole ema juurde, et tema tooli läheduses seista. Ma arvan, et võin öelda, nad otse ebajumaldasid teda, aga ometi ei pannud ma kunagi tähele, et nad oleksid heitnud talle ainukesegi avaliku pilgu. Muidugi, need seal olid ju ametlikud kohustused. Tuba oli harilikult rahvast puupüsti täis. Pühalikud tervitused ja jumalagajätud ning sügav austus väljendusid liigutusis, nägudel, vaikses sosinas, mis kirjeldamatu. „See väärib vaatamist,“ kinnitas mulle Jim, kui läksime risti üle jõe külaskäigult tagasi. „Nad on nagu inimesed mõnes raamatus, eks ole?“ ütles ta võidurõõmsalt. „Ja Dain Waris, nende poeg, on parim sõber (peale teie), kes mul kunagi olnud. Mr. Stein nimetaks teda oma „sõjakaaslaseks“. Mul oli õnne. Issand! Mul oli õnne, kui langesin nende keskele oma viimasel hingetõmbel.“ Ta mõlgutles noruspäi, siis lisas ta, ajades end sirgu:
„„Muidugi, ega ma isegi ei maganud, kuid…“ Ta peatus jällegi. „See näis mulle iseenesest tulevat,“ lausus ta. „Korraga oli mul selge, mis vaja teha…“
„Polnud vähimatki kahtlust, see oli talle iseenesest tulnud ja ometi tuli see sõjaga, nagu loomulik, sest võim, mis tuli talle, oli võim rahu loomiseks. Ainult nõnda võib võim olla ka õigus. Te ei pea arvama, et tema taipas oma ülesande kohe. Kui tema tuli, olid buugised väga raskes seisukorras. „Nemad olid kõik hirmul,“ ütles Jim minule, „igamees endamisi hirmul; kuna aga mina nägin äärmiselt selgesti, et nemad peavad jalamaid midagi tegema, kui nad ei taha, et neid üksteise järele hävitataks radža ja selle hulguse Sherifi vahel.“ Aga seda mõista ei tähendanud veel midagi. Leidnud oma idee, ta pidi selle tõrkuvatele peadele sisse tuupima ja seda kartuse ja isekuse kaitsevallidest hoolimata. Lõpuks sai ta sellega toime. Ja ka see ei tähendanud veel midagi. Ta pidi abinõud kätte näitama. Ka need ta leidis — hulljulge plaani; kuid tema ülesanne oli alles pooleldi täidetud. Ta pidi hulgale inimestele, kel olid varjatud ja mõttetud põhjused tagasitõmbumiseks, sisendama iseenda usalduse; ta pidi lepitama totrad kadedused ja surnuks väitlema arutud kahtlustused. Ilma Doramini mõjuta ja tema poja leegitseva vaimustuseta oleks kõik nurjunud. Dain Waris, see suurepärane noormees, oli esimene, kes temasse uskus; neid valdas see imelik, sügav, haruldane sõprus pruuni ja valge tõu vahel, kus rasside iseärasused seovad kaks inimolendit veel kindlamalt mingi salapärase sümpaatiaga. Dain Warisest ütlesid tema oma inimesed, et tema oskab võidelda nagu valge mees. See oli tõsi; temal oli seda tõugu julgus — võiks öelda avalik julgus —, kuid temal oli ka euroopalik vaim. Mõnikord kohtate midagi selletaolist ja olete üllatatud, avastades ootamatult tuttava mõttekäigu, selge pilgu, visaduse eesmärgi saavutamises ja ligimesearmastuse joone. Dain Waris oli kasvult väike, kuid proportsionaalse kehaehitusega ning uhke käitumisega, viisakate, meeldivate kommetega ja temperamendiga kui elus leek. Tema tume nägu oma suurte mustade silmadega oli tegevusel ilmerikas, puhkusel mõttekas; kindel pilk, pilkav naeratus ja viisakas, läbikaalutud esinemine näisid viitavat intelligentsuse ja jõu suurele tagavarale. Sellised olendid avavad lääne silmadele, mis teotsevad sagedasti ainult pinnapealsega, varjatud võimalusi rasside ja maade suhtes, mille kohal hõljub tundmatu mineviku salapärasus. Ta mitte ainult ei usaldanud Jimi, vaid ta ka mõistis teda, seda usun kindlasti. Ma räägin temast sellepärast, et tema oli võitnud mu südame. Tema — nii-öelda — lõikav rahu ja samal ajal ka tema arukas sümpaatia Jimi püüetele meeldisid mulle. Mulle näis, nagu seisaks minu silmade ees sõpruse algupära. Kui Jimi käes oli juhatus, siis teine oli vangistanud selle juhataja. Tõepoolest Jim oligi vang igas mõttes. Maa, rahvas, sõprus ja armastus olid nagu armukadedad valvurid tema keha juures. Iga päev lisas mõne uue lüli selle imeliku vabaduse ahelasse. Mida rohkem kogu loost kuulsin, seda rohkem veendusin selles.
„Lugu! Kas ma seda lugu kuulsin?! Kuulsin seda matkal ja puhkuspaigal (pidin ju kogu maal otsima nägematut jahisaaki); suurema osa sellest kuulasin ühel neist kaksikmägedest, kuhu ronisin viimased sada jalga oma kätel ja põlvedel. Meie saatkond (meil olid vabatahtlikud saatjad külast külla) oli laagris mäekülje keskel väikesel tasandikul; vaikses tuuleõhuta õhtuilmastikus tõusis puusuits altpoolt meie ninasõõrmeisse mingi valitud lõhna läbitungiva peenusega. Ka hääled tõusid ühes suitsuga — imelised oma ebamaises selguses. Jim istus langenud puutüvel, võttis piibu ja hakkas suitsetama. Tärkas uus rohi, tärkasid uued põõsad; okkalise risu alt paistsid mingi mullatöö jäljed. „Siit algas kõik,“ ütles Jim pärast pikka, mõtlikku vaikimist. Teisel mäel, kakssada sammu üle tumeda kuristiku, nägin kõrget mustunud postaia joont, mis oli siin-seal purustatud — Sherif Ali võitmatu laagri jäänused.
Kuid ometi võeti ta ära. See oligi see Jimi idee. Tema oli Doramini vana raske kahurväe vedanud mäetipule; kaks roostetanud rauast seitsmenaelalist ja terve hulk väikesi valgevaskseid laskeriistu — kõlvulised ainult metallrahaks. Aga kuigi vaskkahurid tähendasid veel ainult raha, ometi võis nendega, kui nad hoolimatult suuni täis tuupida, lühikese maa peale korralikult lastagi. Peaasi — kuis nad sinna üles saada. Ta näitas, kuhu oli kinnitatud köied, seletas, kuidas ta õõnsast puupakust, mis pistetud teritatud vaia otsa, sai lihtsa vinnamisvahendi ning näitas piibutotaga mullatöö piirid. Viimased sada jalga olnud kõige raskem üles saada. Ettevõtte õnnestumise eest lubanud ta vastutada oma peaga. Ta pani sõjapartei raskesti töötama kogu öö. Suured tuled valgustasid teatava vahemaa järele kogu madalamat mäekülge, „kuid siin ülal,“ seletas ta, sekeldasid ülesvinnajad pimedas ringi.“ Tipult vaadatuna paistsid allpool töötavad inimesed sipelgaina. Tema ise pidi sel ööl ühtelugu mäest alla tormama ja varsti jälle oravana üles ronima, juhatades, julgustades, valvates kogu liinil. Vana Doramin oli lasknud enda tugitoolis üles mäele kanda. Nemad asetasid ta tooliga mäeküljel tasasele paigale ja seal istus ta suure tule valgusel — „hämmastav vanamees — tõsine vana pealik,“ ütles Jim, „silmad väikesed ja põlevad — paar tulelukuaegist püstolit põlvil. Suurepärased asjad, must puu, hõbeilustised, imelised lukud, kaliiber nagu mõnel igivanal püssilogul. Steini kingitis — nähtavasti vastutasu saadud sõrmuse eest! Kuulus millalgi vanale, heale M’Neilile. Jumal ise teab, kuidas tema oli nad saanud. Seal Doramin nüüd istus käsi ja jalgu liigutamata, selja taga kuivade okste tuli ja hulk inimesi tema ümber askeldamas, karjudes, tirides — istus nii pühalikuna, aukartustäratavana, nagu võib seda endale üldse kujutella. Temal poleks suurt elulootust olnud, kui Sherif Ali oleks oma võllaroogade karja meie kallale saatnud ja minu inimhulga põgenema löönud. Igatahes oli Doramin üles tulnud, et siin surra, kui meil äparduks. Ei mingit eksitust! Issand! Mul käisid judinad üle keha, teda seal nõnda istumas nähes — nagu kaljurünk! Kuid Sherif pidas meid vististi hullumeelseiks, sest ta ei võtnud kordagi vaevaks tulla vaatama, kuidas meil asi edenes. Ükski ei uskunud, et asi võib õnnestuda. Ma arvan, isegi need mehed, kes tirisid, lükkasid ja higistasid, ei uskunud, et see oli võimalik! Ausõna, minu arvates nad ei uskunud seda…“
„Ta seisis sirgelt, suitsev piip peos, naeratus huulil ja sädemed silmis. Mina istusin puutüvel tema jalge ees ja meist madalamal levis tasane maa, metsade mõõtmatu ulatus päikesepaisteski sünge ja merena voogav, jõgede keerud oma sätenduse ja küladega kui hallid laigud; siin-seal saarekesena mõni lagendik puulatvade lakkamatu tumeda hällimise keskel. Tuikav raskemeelsus kattis seda üksluist ja laia maa-ala; valgus langes temale nagu kuristikku. Maa neelas päikesepaiste; ainult eemal kaugel, pikuti randa, näis tühi ookean siledana ja hiilgavana tõusvat hõredas aurus nagu terassein vastu taevast.
„Nõnda siis olin ma temaga ülal kõrges päikesehelgis tema ajaloolise mäe tipul. Ta valitses metsa, igipõlist süngust, igivana inimkonda. Ta oli nagu mõni alusele asetatud kuju, mis peab esitama tumedusest tõusnud vananematute rasside püsiva nooruse jõudu, võib-olla ka voorusi. Ma ei tea, miks ta mulle ikka tundus sümboolsena. Võib olla, see ongi minu huvi peapõhjus tema saatuse vastu. Ma ei tea, kas see oli täiesti õiglane tema vastu, et mulle tuli meelde see sündmus, mis oli andnud tema elule uue suuna, kuid sel silmapilgul see meenus mulle väga selgesti. See oli nagu vari valguses.“