Lord Jim/XXIX
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXX→
|
KAHEKÜMNEÜHEKSAS PEATÜKK.
„NÕNDA arvati Jimi õhtustest abielumehelikest jalutuskäikudest. Mina olin neil kolmandaks enam kui ühel juhul ja panin igakord vastikusega Corneliust tähele, kes tundis end oma seaduslikes isaõigustes riivatuna ning piilus läheduses ringi, suu ümber see eriline tuksatus, mis ajas arvama, nagu tahaks ta iga silmapilk hambaid kiristada. Aga kas märkate, kuidas kolmsada penikoormat väljaspool telegraafiliine ja postiaurikute liikumist meie tsivilisatsiooni õõnsad kasulikkusevaled närtsivad ja surevad ja kuidas nende asemele astuvad lihtsalt kujutlusvõime harjutused, mis omavad kunstiteoste kaduvuse, sagedasti ka nende võluvuse ning mõnikord isegi sügava varjatud tõepärasuse? Luule oli Jimi endale välja valinud — ja see oli kogu tõde selles loos, kõik muu oli vale. Tema ei varjanud oma kalliskivi. Tema oli ta peale tõepoolest uhke.
„Alles nüüd tundub mulle, et kõigega kokku ma nägin seda kalliskivi üsna vähe. Kõige paremini mäletan tema ühetasaselt oliivikarva kahvatut nägu ja sügavat sinimusta helki tema juustes, mis voolasid külluses väikese punase, tublisti kuklasse surutud mütsi alt hästi vormitud peas. Tema liigutused olid vabad, kindlad ja tema punastus verevaks. Kui meie Jimiga rääkisime, käis ta aeg-ajalt oma vilgaste pilkudega meie juures ja jättis lahkumisel meisse meeldivuse ja võluvuse mulje ühes valvsuse kindla tundega. Tema kombed esitasid huvitava segu arglikkusest ja julgusest. Igale kenale naeratusele järgnes kohe vaikne, tagasisurutud kartuse pilk, nagu oleks naeratus põgenenud alaliselt ähvardava hädaohu meeldetuletusel. Ajuti istus ta meie juurde ja palgeid lohku surudes oma väikese käe sõrmenukkidega, ta kuulas meie kõnelust; tema suured, selged silmad kiindusid meie huultesse, nagu oleks igal räägitud sõnal nähtav kuju. Tema ema oli õpetanud teda lugema ja kirjutama; Jimilt oli ta õppinud juba suure hulga inglise keelt ja ta rääkis seda väga kenasti oma erilise silpeneelava, poisiliku toonitusega. Tema õrnus hõljus Jimi pea kohal tiibade lehvitusena. Tema elas sedavõrt täiuslikult Jimi vaatluses, et oli omandanud midagi tema välimisest ilmest, midagi, mis tuletas meelde tema liigutusi, tema viisi käsi sirutada, pead pöörata, kuhugi vaadata. Tüdruku valvas armastus oli sedavõrt jõuline, et muutus peaaegu tabatavaks meeltele; see näis tõepoolest hõljuvat ümbritseva ruumi mateerias, näis Jimi piiravat erilise lõhnana, asuvat päikesepaistes nagu värisev, surutud ja kirglik toon. Oletan, teie arvate, et ka mina olen romantik, kuid see on eksitus. Mina jutustan teile ainult kaineid muljeid ühest noorusest, ühest imelikult raskest romaanist, mis sattus minu teele. Mina vaatlesin huviga Jimi — ütleme — õnne saavutusi. Teda armastati kadetsevalt, kuid miks ja mille tõttu just nõnda, seda ma ei teadnud. Maa, rahvas ja metsad olid selle tüdruku kaasabilised, kududes Jimi ümber ühist valvsuse, eralduse, saladuslikkuse ja võitmatu omamise õhustikku. Ei olnud mingit pääsu; Jim oli vangistatud keset oma võimu vabadust ja tüdruk, kuigi valmis oma pead tema jalapingiks panema, valvas oma saaki vääramatult — nagu oleks teda raske kinni pidada. Isegi Tamb’ Itam, kes kõndis meie teekondadel oma valge isanda kannul tagasivisatud peaga, kohutava näoga ja relvastatuna nagu mõni janitšar pistodaga, noaga ja piigiga (peale selle kandis ta veel Jimi püssi) jah, isegi Tamb’ Itam julges endale lubada teha järeleandmatu valvuri näo, nagu oleks ta mõni tõre ja truu vanglaülem, kes on valmis oma elu jätma vangi pärast, õhtuti, kui istusime kauem ülal, tema vaikne, tume kuju liikus rõdu ees edasi-tagasi mürata sammel, või, tõstes oma pead, võisin teda ootamatult silmata sirgena seismas kuski varjus. Harilikult kadus ta natukese aja pärast ilma mingi häälekõlata, aga kui tõusime istmelt, kargas ta meile ligi, nagu kerkiks ta maa alt, valmis igasugusele käsule, mis Jim mõtleks talle anda. Ka tüdruk, ma arvan, ei läinud enne magama, kui olime lahkunud ööks. Enam kui üks kord ma nägin läbi oma akna teda ja Jimi vaikselt üheskoos välja astuvat ja lihtsale balustraadile toetuvat — kaks valget lähedast kuju, Jimi käsi ümber tüdruku piha, selle pea noormehe õlal. Nende pehme jutukõmin kostis õrnana ja läbitungivana rahulikul ja kurval kõlal läbi öövaikuse minu tuppa, nagu kõlaks kellegi kõne iseendaga kahel toonil. Hiljem, kui visklesin oma voodis moskitovõrgu all, oli kindel, et kuulsin kerget kräginat, nõrka hingust ja tasast köhatamist — ning ma teadsin, et Tamb’ Itam oli ikka veel luuramas. Kuigi tal oli (valge isanda lahkusest) aia sees oma maja ja ta oli võtnud naise ning hiljuti saanud lapse, ometi arvan, et vähemalt minu sealviibimise ajal ta magas öösiti rõdul. Väga raske oli seda truud ja kurja valvurit panna rääkima. Isegi Jimile endale ta vastas järsult ja lühidalt, nii-öelda pealekäimisel. Rääkimine — näis ta lausuvat — pole tema asi. Kõige pikem vabatahtlik kõne, mis temalt ühel hommikul kuulsin, oli see, mis ta rääkis Corneliuse kohta, sirutades äkki käe hoovi poole: „Seal tuleb see naatsaretlane.“ Ma ei usu, et ta oleks nende sõnadega minu poole pöördunud, kuigi seisin tema kõrval; enam oli tal eesmärgiks äratada kõiksuse vihast tähelepanu. Järgnevad pomisetud märkused koerte ja prae lõhna kohta tundusid mulle eriti õnnestunuina. Suur neljanurgeline hooviruum seisis kõrvetavas päikeses ja oli üle kallatud heleda valgusega, kui Cornelius läks temast kõigile nähtavalt üle, mõjudes seletamatult saladuslikuna, õudsena ja roomavana. Tema tuletas kõike meelde, mis on vastik. Tema aeglane, vaevaline käik sarnanes jälgi putuka ronimisele, milles jalad sibavad hirmsa usinusega, kuna keha libiseb tasaselt ja ühtlaselt. Mina arvan, tema suundus küllalt otse selle paiga poole, kuhu ta mõtles minna, kuid tema liikumine, teine õlg ees, tundus viltusena. Teda võis sagedasti näha onnide vahel hiilimas, nagu ajaks ta mõnda haisu, möödudes rõdust salajaselt ülestõstetud pilguga ja kadudes aeglaselt mõne onni nurga taha. Et tema pääses vabalt siia platsile, tõendas Jimi mõttetut hooletust või ka tema lõpmatut põlgust, sest Cornelius oli mänginud õige kahtlast osa (väljendudes kõige pehmemalt) teatud asjas, mis oleks võinud Jimile lõppeda saatuslikult. Tõepoolest oli see aga Jimi kuulsust aina suurendanud ja tema saatuse pilge seisis selles, et tema, kes oli kord iseenda eest nii väga hoolitsenud, näis praegu viibivat nagu mingi nõiavõimu kaitse all.
„Te peate silmas pidama, et tema lahkus Doramini juurest õige varsti — tõepoolest liig ruttu oma julgeoleku jaoks ja hulk aega enne sõda. Selleks sundis teda kohusetunne: tema oma ütlemist mööda pidi ta hoolitsema Steini asjade eest. Või ei pidanud ta? Selleks otstarbeks siirdus ta üle jõe, ilma et oleks arvestanud äärmist hädaohtu oma isiku suhtes, ja läks Corneliuse juurde korterisse. Kuidas see viimane oli osanud need rasked, segased ajad üle elada, seda ma ei tea. Steini agendina oli tal lõpuks teatud määral Doramini kaitse ja nii või teisiti oli ta osanud kõigi surmlikkude hädaohtude vahelt läbi pugeda, kuna minul pole vähimatki kahtlust, et tema teguviis, ükskõik millisest joonest ta oli sunnitud kinni pidama, kandis temale omast alatuse pitserit. See oli tema iseloomulik joon; tema oli sisemiselt ja välimiselt alatu, nagu teised inimesed on suuremeelsed, õilsad, auväärsed. See oli tema loomuse element, mis läbis kõik tema teod, kired ja tundmused; tema vihastas alatult, naeris alatult, kurvastas alatult; tema lahkus ja meelepaha olid samuti alatud. Olen veendunud, tema armastus oleks olnud kõige alatum kõigist tundmusist — kuid kas võib keegi kujutella vastikut putukat armununa? Ja ka tema vastikus oli alatu, nii et lihtne meeldimatu isik oleks paistnud tema kõrval õilsana. Tema seisukoht meie loos ei kuulu ei esi- ega tagaplaanile, vaid tema lihtsalt hiilib meie loo servadel — mõistatuslikuna ja ebapuhtana, rikkudes tema nooruse süütust ja aroomi.
„Tema seisund ei võinud midagi muud olla kui halatsemisväärne, ometi ta ehk saavutas ka mingit kasu. Jim jutustas mulle, et alguses koheldud teda vastiku sõprusavaldusega. „Mehike nähtavasti ei suutnud end rõõmu pärast pidada,“ ütles Jim jälkusega. „Igal hommikul lendas ta minu juurde, et minu mõlemaid käsi raputada — pagan võtku teda! kuid kunagi ei teadnud ma, kas ma hommikueinet saan või mitte. Kui sain kahe päeva kohta kolm korda süüa, võisin end õnnelikuks pidada, ja iga nädala kohta laskis ta mul kümnedollarilisele arvele alla kirjutada. Ütles, tema olevat kindel, mr. Stein ei tahtvat ometi, et tema peaks mind muidu. Noh — tema pidas mind võimalikult ei millegagi. Ajas seda alati maa korralageduse süüks ja teeskles, nagu oleks ta valmis kahetsusega oma karvu kitkuma, paludes mult kakskümmend korda päevas vabandust, nii et mina olin viimaks sunnitud omakorda teda paluma mitte muretseda. Ta tegi mu otse haigeks. Pool tema majakatust oli sisse langenud, kogu maja oli lagunenud; kuivad rohunuustakud paistsid igalt poolt ja murdunud mattide nurgad lipendasid kõigil seintel. Ta püüdis kõigest hingest seletada, Stein võlgnevat temale kolme viimase aasta palga, kuid tema raamatud olid puru ja mõned puudusid hoopis. Ta püüdis tähendada, see olevat tema surnud naise süü. Vastik kelm! Lõpuks pidin talle tema õndsa naise meeldetuletuse hoopis keelama. See ajas Kalliskivi nutma. Ma ei suutnud selgitada, mis oli sündinud kaupadega: laduruumis polnud midagi peale rottide, sest neile meeldis pruuni paberi ja vanade kottide keskel ülihästi. Mulle kinnitati igast küljest, ta olevat hulga raha kuhugi maha matnud, kuid temalt endalt ei suutnud ma muidugi midagi teada saada. Selles viletsas majas elasin ma raskemaid päevi. Püüdsin täita oma kohuseid Steini vastu, kuid mul oli ka muud, mille eest muretseda. Kui põgenesin vana Doramini juurde, läks Tunku Allangil hirm nahka ja ta toimetas mulle mu asjad tagasi. Seda tehti kaudsel teel ja suure saladusega — kellegi hiinlase läbi, kes pidas siin väikest poodi; aga niipea kui lahkusin buugiste seltsist ja asusin elama Corneliuse juurde, hakati avalikult rääkima, et radža olevat otsustanud mind varsti lasta tappa. Kena, mis? Ja ma ei suutnud mõista, mis võis teda takistada, kui ta oli seda tõepoolest otsustanud. Kõige halvem oli, et tundsin tahes või tahtmata, ma ei suutnud midagi teha ei iseenda ega ka Steini heaks. Oo, see oli jäle — tervelt kuus nädalat.““