Lord Jim/XXIV

←XXIII

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

XXV→

EPUB

KAHEKÜMNENELJAS PEATÜKK.

„PATUSANI rand (ma nägin teda aastat kaks hiljem) on sirge ja sünge ning vahib aurusele merele. Madalaid kaljusid katvate roomavate taimede ja põõsaste tumerohelise lehestiku keskel paistavad punased teerajad roostekoskedena. Jõesuudme ümber laiuvad soised madalikud vaatega teravaile sinistele mäetippudele üle laialdaste metsade. Lahtisel merel seisab ahel saari — ahel süngeid, murenevaid kogusid — igaveses päikesesära virvenduses, nagu oleksid nad jäänused müürist, mille murdnud meri.

„Batu Kringi juures jõesuuharul asub kalameeste küla. Jõgi, mis oli seisnud nii kaua suletuna, oli nüüd vaba ja Steini väike kuunar, milles sooritasin oma sõidu, murdis endale tee läbi voogude kolme veetõusu kestes, ilma et oleks olnud laskmisi „vastamatute hulkade“ poolt. See asjade seisukord kuulus juba kaugele ajalukku, kui uskuda kalameeste küla eakat vanemat, kes tuli nii-öelda lootsina laevale. Tema rääkis minuga (teine valge mees, keda ta üldse näinud) usaldavalt ja suurim osa ta kõnest puudutas tema nähtud esimest valget inimest. Tema nimetas teda tuan Jimiks ja tema jutustuse tooni iseärasuseks oli usaldavuse ja aukartuse segu. Nemad külas seisid selle isanda erilise kaitse all, mis näitas, et Jim ei kandnud nende vastu halba südames. Kui ta mind hoiatas, et ma saan temast veel kuulda, siis oli tal olnud õigus. Juba käis suust suhu, veetõus pöördunud kaks tundi harilikust varem tagasi, et aidata tal mööda jõge üles sõita. Jutukas vanamees ise oli tema küna juhtinud ja seda loodusenähtu imetlenud. Veel enam, kogu see au ja kuulsus oli nüüd tema perekonnas. Tema poeg ja väimees olid sõudnud, kuid nemad olid ilma kogemusteta noorukesed ega pannud küna kiirust enne tähele, kui tema juhtis nende silmad sellele hämmastavale tõsiasjale.

„Jimi tulek sai kalameeste külale õnnistuseks, kuid neile, nagu paljudele teistelegi, oli õnnistuse kuulutajaks hirm. Nii palju inimpõlvi oli vaheldunud sest ajast saadik, kus viimane valge mees käis nende jõesuus, isegi mälestus temast oli kadunud. Ilmutus, mis astus nende juurde alla ja nõudis kõikumatult, et teda viidaks üles Patusani, oli hämmastav, tema kindlus hirmuäratav, tema suuremeelsus enam kui kahtlane. See oli kuulmatu nõudmine. Sellele polnud eelikut. Mis ütleks radža selle kohta? Mis teeks ta nendega? Suurem osa ööst kulutati nõu pidades: kuid vahenditu hädaoht, mis ähvardas sellelt imelikult mehelt, näis olevat nii suur, et lõpuks ometi pandi vilets küna sõiduvalmis. Naised kiljusid mures, kui küna hakkas liikuma. Keegi jultunud vana nõid vandus võõra ära.

„Jim istus künas, nagu ma juba ütlesin, oma plekist kohvril, hoides laadimata revolvrit süles. Ta istus ettevaatlikult — millest pole miski väsitavam — ja nõnda sõitis ta maale, mille pidi täitma oma vooruste kuulsusega sisemaa sinistest mäetippudest kuni merelainete valge palistuseni. Esimesel jõekäärul ta kaotas silmist mere tema alaliselt töötavate voogudega, mis tõusid, vajusid ja kadusid, et uuesti tõusta — võitleva inimsoo täppis võrdkuju — ja nägi liikumatuid metsi, mis tugevasti juurdunud mulda, süstes vastu päikesepaistele igavesti püsivatena oma traditsiooni tumedas võimus nagu elu ise. Ja tema õnn istus loorituna ta kõrval, nagu idamaine mõrsja, kes ootab, et tema isand paljastaks ta näo. Ka tema oli tumeda ja vägeva traditsiooni pärija! Ometi ütles ta minule, et tema pole ennast kunagi tundnud nii rõhutuna ja väsinuna kui selles jõekünas. Ta ei võinud muid liigutusi teha, kui aga vargsi pool kookospähkli koort võtta, mis seisis tema jalge vahel, ja sellega ettevaatlikult keha hoides pisut vett künast välja tõsta. Ta avastas, kui hirmus kõva on istuda plekk-kohvril. Temal oli kangelaslik tervis, kuid mitu korda selle sõidu kestes tundis ta uimasusehoogu ja vahetevahel püüdis ta segaselt aimata selle villi suurust, mille päike põletas tema seljale. Ajaviiteks katsus ta ettepoole vahtides otsustada, kas see mudane ese, mis lamas veeserval, oli mõni puupakk või alligaator. Kuid varsti pidi ta selle toimingu jätma. Selles polnud mingit nalja: alati oli see ese alligaator. Üks neist plartsatas jõkke ja pidi peaaegu küna ümber lööma. Kuid see erutus möödus kohe. Pikal, tühjal jõekaldal oli ta väga tänulik ahvikarjale, kes tuli alla vee äärde ja saatis talle hirmsa sõimuvalingu järele. Selline oli tema tee oma suurusele lähenedes, mis oli tõelik, nagu inimene seda üldse saavutanud. Peaasi, ta igatses päikese loojakut, ja vaheajal tema kolm sõudjat valmistusid ette oma kavatsuse täidesaatmiseks — Jimi äraandmiseks radžale.

„„Ma arvan, et olin väsimusest oimetu või silmapilguks suikuma jäänud,“ rääkis Jim. Esimene asi, mis ta tähele pani, oli see, et küna lähenes kaldale. Siis nägi ta, et metsad on maha jäänud ja et esimesed majad paistavad eemal kõrgemal, et pahemal pool on postaed ja et tema mõlamehed kargavad madalal kohal kaldale ning panevad kannad välkuma. Loomusunniliselt kargas ta neile järele. Alguses arvas ta enda olevat maha jäetud mingil arusaamatul põhjusel, kuid siis kuulis ta erutatud hüüdeid, nägi värava avanevat, kust väljus kari inimesi, kes tulid temale vastu. Samal ajal ilmus jõele paaditäis sõjariistus mehi, kes sõitsid tema tühja küna kõrvale ja tegid nõnda tema taganemise võimatuks.

„„Olin liig jahmatunud, kui et olla üsna külmavereline — te saate ju aru? ja kui revolver oleks mul olnud laetud, siis oleksin mõne maha lasknud — võib-olla ka kaks, kolm ja see oleks olnud mu lõpp. Kuid revolver polnud laetud…“ „Miks siis mitte?“ küsisin mina. „Noh, ma ei suutnud ju ometi kogu rahvaga võitlusse astuda ja ma ei tulnud ometi siia, nagu kardaksin ma oma elu pärast,“ seletas tema, minule heidetud pilgus tema hariliku kangekaelse jonnakuse ilme. Mina hoidusin tähendamast, et inimesed ei võinud ju teada, kas revolver oli laetud või mitte. Tal tuli otsida endale omamoodi rahuldust… „Igatahes ta polnud mitte laetud,“ kordas ta heatujuliselt, „ja sellepärast seisin ma paigal, ning küsisin neilt, milles on asi. See näis nad rabavat tummusega. Nägin, kuis üks neist varastest läks minema minu kohvriga. See pikakoivaline vana kelm Kassim (näitan teda teile homme) jooksis suurte liigutustega minu juurde ja ütles, et radža tahtvat mind näha. Mina ütlesin: „Väga hea.“ Ka mina tahtsin radžat näha ja sellepärast sammusin lihtsalt väravast sisse ning — ning — siin ma olen.“ Ta naeris ja küsis siis ootamatu rõhuga: „Ja kas teate, mis on selles kõige parem? Mina ütlen teile: see on teadmine, et kui mind oleks hävitatud, siis oleks olnud kaotajaks pooleks see paik siin.“

„Nõnda rääkis ta mulle oma maja ees tähendatud õhtul — kui olime näinud kuu tõusvat üle kuristiku kahe mäe vahel, nagu oleks ta mõni hauast tõusev vaim; tema helk kerkis külmana ja kahvatuna, nagu surnud päikesepaiste viirastus. Kuuvalguses on midagi kummitislikku; temal on kõik kehatu vaimu kiretus ja ka midagi tema arusaamatust salapärasusest. Tema on meie päikesepaistele, sellele — öelge mis tahes — meie elu allikale sedasama, mis vastukaja häälele: eksiteele viiv ja segav, olgu hüüe pilkav või kurb. Tema röövib kõigilt mateeria vormelt — mis on lõpuks ometi meie valdkond — nende sisu ja annab ainult varjudele õudse reaalsuse. Ja varjud olid meie ümber väga reaalsed, kuid Jim paistis minu kõrval tugevana, nagu ei võiks miski — isegi kuuvalguse saladuslik võim mitte — temalt röövida ta reaalsust minu silmis. Võib-olla ei suutnud enam miski teda puutuda sest ajast saadik, kus ta oli üle elanud tumedate jõudude rünnaku. Kõik oli vaikne, kõik oli rahulik, isegi jõel uinusid kuukiired nagu tiigil. Oli kõrgevee silmapilk, liikumatuse silmapilk, mis vajutas sellele mahajäetud maanurgale oma äärmise eraldatuse pitseri. Majad, mis surusid piki laia, säravat veepinda, kus polnud näha ainustki virvendust või läigatust, astudes vette tõukleva, ebamäärase, halli, hõbedase, mustade varjudega segatud roduna, nagu oleksid nad kari tontlikke vormita olendeid, kes tungivad ettepoole, et juua tontlikult elutust jõest. Siin-seal vilkus punane helk bambusseinte vahel soojalt elava sädemena, olles inimese armastuse, peavarju ja rahu tunnuseks.

„Ta rääkis mulle, et tema on sagedasti vaadelnud neid väikesi sooje leeke kustumas üksteise järele, et tema on armastanud näha inimesi magama minemas oma silmade all, usaldades homsest päeva. „Siin on rahulik, mis?“ küsis ta. Ta polnud kõnekas, kuid ometi peitus sügav mõte selles, mis ta ütles: „Vaadake neid maju; siin pole ainustki sellist, kus mind ei usaldataks. Issand! Ma ju ütlesin teile, et ma kannatan välja. Küsige mõnelt mehelt, naiselt või lapselt…“ Ta peatus. „Noh, igatahes on minuga nüüd korras.“

„Ma tähendasin talle kohe, et ometi kord on ta saanud sinnamaale. Ütlesin, et mina olin selles ikka kindel. Tema raputas pead. „Kas olite seda tõesti?“ Ta surus mu käsivart kergesti pealtpoolt küünarnukki. „Noh, siis oli teil õigus.“

„Selles oli kõrgendatud meeleolu ja uhkust, oli peaaegu aukartust selles vaikses hüüdes. „Issand!“ lausus ta, „kui ainult mõelda, mis see minule tähendab.“ Jällegi ta surus mu kätt. „Ja teie küsite minult, kas ma mõtlen lahkuda. Armuline jumal! Mina! Lahkuda! Eriti nüüd, kus olete mulle rääkinud mr. Steinist… Lahkuda! Na! See ajab mulle hirmu peale. See oleks — see oleks raskem kui surm. Ei — ausõna! Ärge naerge. Ma pean tundma — iga päev, iga kord kui avan silmad — et mind usaldatakse — et kellelgi pole õigust — te ju teate? Lahkuda! Kuhu? Milleks? Mida saama?“

„Mina rääkisin talle (tõepoolest oli see minu külastamise peapõhjus), et Steinil on kavatsus temale kinkida oma maja ja kaubaladu teatud kergeil tingimusil, mis annaksid sellele tehingule täiesti korra- ja õigusepärase välimuse. Tema hakkas alguses puristama ja trampima. „Pagan võtku teie õrnatundlust!“ hüüdsin mina. „Asi pole põrmugi Steinis. Tema annab teile ainult selle, mis te olete iseendale muretsenud. Ja igatahes hoidke oma väljendised M’Neili tarvis — kui kohtate teda teises ilmas. Loodan, et see niipea ei sünni…“ Ta pidi lõpuks minu väitlusile alistuma, sest kõik tema saavutused, usaldus, kuulsus, sõprused, armastus — kõik need asjad, mis tegid ta isandaks, muutsid ta ka vangiks. Ta vaatas omaniku silmaga õhturahule, jõele, majadele, metsade igavesele elule, vana inimkonna püsivusele, maapinna saladusile, omagi südame uhkusele: kuid tõepoolest need asjad vallutasid tema ja tegid ta omaks kuni sisemise mõttenigi, vere vähimagi liikumiseni, viimase hingetõmbuseni.

„See oli midagi, mille peale võis olla uhke. Ka mina olin uhke — tema peale, kuigi polnud nii väga kindel selle muinasjutulise tehingu väärtuses. See oli imeline. Ma ei mõelnud nii väga tema kartmatusele. On imelik, kui vähe ma seda arvestasin: nagu oleks see midagi liiga konventsionaalset selleks, et olla asjade aluspõhjaks. Ei. Mina olin rohkem rabatud teistest omadusist, mis ta oli avaldanud. Tema oli tõestanud oma taipu võõra seisukorra valdamisel, oma mõistuslikku painduvust sellel mõttealal. Pealegi veel see hea hakkamine. Hämmastav! Ja see kõik oli tulnud talle, nagu terav haistmine tõukoerale. Tema polnud sõnakas, kuid tema omapärases tagasihoidlikkuses tundus auväärsus, tema kogelemistes sügav tõsidus. Veel ikka oli tal too kangekaelse punastumise nüke. Siiski üks või teine kord lipsas tal suust sõna või märkus, mis näitas, kui sügavalt, kui pühalikult kohtles ta tundmustega seda tööd, mis oli talle andnud veendumuse, et tema au on päästetud. Sellepärast näiski ta armastavat seda maad ja rahvast omataolise metsiku isekusega, kõrgi õrnusega.“