Lord Jim/XVII
←XVI
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„LÕPUKS ometi ta tuli sisse, kuid ma usun, peaasjalikult vihma mõjul: see kallas otse hävitava ägedusega alla, aga andis just meie rääkimise ajal pikkamisi järele. Jimi teguviis oli väga kaine ja rahulik, tema käitlus sõnakehva inimese oma, keda on vallanud mingi idee. Mina rääkisin tema ainelisest seisukorrast; sel oli ainukeseks eesmärgiks, teda päästa alandusest, laostusest ja meeleheitest, mis seal väljas valdab nii kergesti sõpradeta, kodutu inimese. Mina pakkusin talle oma abi, põhjendades seda mõistuslikult: ja igakord, kui vaatasin sinna mõttesse langenud pehmesse näkku, mis nii tõsine ja nooruslik, oli mul tundmus, et minust pole abi, vaid ennem olen takistuseks tema haavatud vaimu mingile salapärasele, seletamatule ja mõistmatule tungile.
„„Ma arvan, teil on ometi kavatsus harilikul viisil süüa ja juua ning varju all magada,“ mäletan enda olevat öelnud ärritatult. „Teie ütlete, te ei taha seda raha puutuda, mis teile kuulub.“… Ta tegi liigutuse, mis seevõrra kui see temasuguste puhul võimalik, avaldas õudust. (Patna esiohvitserina oli tal saada kolme nädala ja viie päeva palk.) „Noh, see on liig vähe, kui et sel oleks tähendust, kuid mis hakkate homme peale? Kuhu teie lähete? Te peate ometi elama…“ „See pole peaasi,“ kostis ta vaevalt kuuldavalt. Ma ei võtnud seda kuuldavakski ja jätkasin oma väitlust tema minu poolt oletatava liialdatud tundlikkuse vastu. „Arvestades kõiki mõistetavaid põhjusi,“ lõpetasin, „peate teie laskma end aidata.“ „Teie ei suuda seda,“ ütles ta üsna lihtsalt ja pehmelt, süvenenuna mingisse mõttesse, mida aimasin nagu pimeduses läikivat veelompi, kuhu mul polnud lootust kunagi nii ligi pääseda, et tema sügavust mõõta. Ma silmitsesin tema hästikujunenud keha. „Igatahes,“ ütlesin, „võin aidata seda teie osa, mida ma näen. Ma ei ütle, et ma teeksin rohkem.“ Ilma silmi minu poole tõstmata raputas ta kahtlevalt pead. Mu kõne muutus üsna soojaks. „Kuid seda ma suudan,“ kinnitasin mina. „Ma suudan isegi rohkem. Mina teengi rohkem. Ma usaldan teid…“ „Raha,“ algas tema. „Ausõna, teie olete väärt, et teid kuradile saata,“ karjusin mina, teeseldes viha. Tema kohmetus, naeratas ja mina ründasin edasi: „See pole üldse rahaküsimus. Teie olete liig pealiskaudne,“ ütlesin mina (ja samal ajal mõtlesin endamisi: Noh, nüüd on see sul käes! Võimalik, et ta lõpuks ongi seda). Vaadake siin seda kirja, mis ma tahan teile kaasa anda. Ma kirjutan inimesele, kellelt ma kunagi mingit vastutulelikkust pole palunud, ja ma kirjutan temale nõnda, nagu seda julgetakse teha ainult lähedaste sõprade suhtes. Ning mina võtan teie eest piiramatu vastutuse endale. Seda ma teen. Ja kui te vaevaks võtate pisutki järele mõelda, mis see tähendab…“
„Ta tõstis oma pea. Vihm oli möödunud, ainult veetoru valas akna taga pisaraid oma veidra tilks, tilks, tilksiga. Toas oli sootuks vaikne; varjud koondusid nurkadesse, põgenedes küünlatule eest, mis loitis sirgelt kui põueoda. Jimi näole ilmus natukese aja pärast pehme valgushelk, nagu oleks alanud juba hämarik.
„„Issand!“ ta hingeldas. „See on teist õilis!“
„Oleks ta äkki mulle irvitades keelt näidanud, ka siis ma poleks end tundnud rohkem alandatuna. Mõtlesin endamisi: paras mulle roomava lipitsemise eest!… Tema silmad särasid mulle otseteed näkku, kuid ma mõistsin, see polnud pilkav sära. Äkki hakkas ta tegema järske liigutusi, nagu need puust mängukannid, mille käsi ja jalgu tõmmatakse nöörist. Tema käed viskusid üles ja langesid siis laksatades alla. Temast sai sootuks teine inimene. „Ja mina ei märganud seda, hüüdis ta, siis äkki hammustas ta oma huult ja kortsutas kulmu. „Milline eesel mina küll olen olnud,“ ütles ta pikkamisi rõhutud toonil… „Te olete ju suurepärane!“ hüüdis ta surutud häälega. Ta haaras mul käest kinni, nagu oleks ta teda näinud alles esimest korda, ja laskis ta jällegi langeda. „See on, mida mina — teie — mina…“ kogeles ta ja pöördus siis oma endisesse, võiks öelda jonnakasse tooni tagasi ning algas süngelt: „Ma oleksin tõbras, kui ma praegu…“ ta hääl näis katkevat. „Väga hea,“ ütlesin mina. Olin peaaegu kohkunud sellest tundmuste valingust, millest tungis läbi imelik ülev meeleolu. Olin nii-öelda tõmmanud juhuslikult nöörist — ma ei tundnud hästi mängukanni seadeldist. „Nüüd pean minema,“ ütles ta. „Issand! Teie aitasite mind. Ei suuda paigal püsida. Just see…“ Ta vaatas mulle segase imetlusega silma. „Just see…“
„Muidugi oli just see see õige asi. Kümme ühe vastu võib kihla vedada, et mina olin ta päästnud näljasurmast — sellest imelikust seisukorrast, mis peaaegu alati seltsib joomisega. See oli kõik. Selles asjas polnud mul vähimatki kahtlust, kuid temale otsa vaadates pidin ma küsima, milline oli küll see pettepilt, mis tõusis kolme viimase minuti jooksul nii silmanähtavalt tema kujutlusse? Ma olin talle peale sundinud abinõud, et tal oleks võimalik oma tõsiseid eluülesandeid lahendada viisakalt — muretseda endale süüa, juua ja harilikku peavarju, kuna samal ajal tema haavatud vaim hüples ja lehvitses kuski koopas, et surra rahulikult jõuetusse, nagu oleks ta lind, kel teine tiib murtud. Seda olin ma temale andnud — sootuks tühise asja — aga ennäe! — tema vastuvõtteviisi tõttu paisus see küünla tumedas valguses suureks, ebamääraseks, võib-olla hädaohtlikuks varjuks. „Ärge pange pahaks, et ma ei oska midagi kohast öelda,“ pahvatas ta. „Siin pole midagi öelda. Juba eile öösel tegite mulle lõpmata palju head, mind kuulates, mõistate. Ausõna, ma mõtlesin mitu korda, et pealuu pakatab mul…“ Ta süstis — sõna otseses mõttes süstis siia ja sinna, surus käed tasku, kiskus nad välja, viskas mütsi pähe. Mul polnud vähimatki aimu, et tema võiks olla nii elav. Ta oli nagu kuiv leht, mille tuulekeer vangistanud, kuna mind surus toolile salajane hirm, ebamäärase kahtluse koorem. Ta seisis kui puunott, nagu oleks mingi avastus rabanud ta liikumatuks. „Teie usaldasite mind,“ ütles ta kainelt. „Oh, jumala pärast, mu kallis poiss, jätke see!“ palusin, nagu oleks ta mind haavanud. „Väga hea. Ma pean suu nüüd ja edaspidi. Aga mõtlemist ei saa te ometi takistada… Sest pole midagi!… Ma tahan veel näidata…“ Ta läks kiirustavalt ukse juurde, peatus seal longus peaga ja tuli tagasi, astudes mõtlikult. „Ma mõtlesin alati, et kui oleks võimalik alata puhta tahvliga… Ja nüüd teie… teatud määral… jah… puhas tahvel.“ Ma kõigutasin kätt ja tema läks tagasi, ilma välja vaatamata; tema sammud surid suletud ukse taga kaugusse — julge mehe sammud, kes läheb vastu heledale päevavalgusele.
„Mis aga puutub minusse, kui jäin sinna nii üksi oma küünlaga, siis tundsin end imelikult valgustamata. Ma polnud enam küllalt noor, et igal teekäänul vaadelda seda suurepärasust, mis piirab meie tähtsusetuid samme igalpool, nii kurjas kui heas. Naeratasin mõeldes, et lõpuks oli meist kahest ometi tema see, kes kõndis valguses. Ja mul hakkas kurb. Puhas tahvel — ütles ta. Nagu poleks meie igaühe saatuse algsõna lõigatud kustumatute tähtedega kaljuseina.“