Lord Jim/XV
←XIV
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XVI→
|
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„MA ei läinud kohe Jimi otsima, sest mul oli tõepoolest kohtumine, millest ma ei võinud keelduda. Siis õnnetuseks tabas mind mu agendi kontoris keegi mees, kes oli hiljuti Madagaskarist tulnud imelise äritehingu kavaga. Selles oli tegemist loomadega ja padrunitega ja mingi printsi Ravonaloga, kuid kogu asja võlliks oli kellegi admirali — vist admiral Pierre’i — rumalus. Kõik olenes sellest ja mees ei suutnud küllalt vägevaid sõnu leida oma veendumuse väljendamiseks. Temal olid ümmarikud silmad, mis kippusid kilavalt pealuust välja, ja kühmad otsaesisel, ning juuksed ta kandis ilma lauguta üle pea kammituna. Temal oli lemmiklause, mida ta kordas võidurõõmsalt: „Miinimum riski ja maksimum kasu on minu lipukiri. Mis?“ Ta pani mu pea valutama, ajas mu eine nurja, kuid oma sai ta minult ilusasti kätte; ja niipea kui olin tema jumalaga jätnud, läksin otseteed mere äärde. Nägin Jimi rinnuli kai balustraadil. Kolm pärismaalist paadimeest tülitsesid tema kõrval hirmsa kisaga viie anna[1] pärast. Tema ei kuulnud minu lähenemist, kuid ta lõi enese ringi, nagu oleks minu sõrmede kerge puutumine sünnitanud näpistuse. „Ma vaatasin,“ kogeles ta. Ma ei mäleta, mis mina ütlesin, igatahes mitte palju, kuid ta ei tõrkunud põrmugi ühes minuga hotelli tulemast.
„Ta järgnes minule allaheitlikult, nagu väike laps sõnakuuleliku näoga, ilma ühegi sooviavalduseta, peaaegu nagu olekski ta seal oodanud, et tuleksin ja viiksin ta ära. Ma poleks pidanud tema allaheitlikkuse üle tõepoolest mitte nii üllatatud olema. Kogu Maakeral, mis paistab mõnele nii suurena, kuna aga teised ütlevad teda nägevat väiksemana kui sinepiivakene, polnud temal ainustki paika, kuhu oleks võinud — kuis pean seda ütlema? — tagasi tõmbuda. Nii see oli! Tagasi tõmbuda — olla endamisi oma üksildusega. Ta sammus minu kõrval väga rahulikuna, vaadates siia ja sinna; kord ta pöördus isegi ümber, et silmitseda kedagi musta saterkuues ja kollakates pükstes tuletõrjujat, kelle nägu läikis siidina nagu tükk antratsiiti. Ometi ma kahtlen, kas ta üldse midagi nägi või kas ta isegi oli kogu aja teadlik minu kaaslusest, sest kui mina poleks teda teatud paigal lükanud pahemale või tõmmanud paremale, siis oleks ta, ma arvan, läinud otseteed edasi ükskõik mis sihis ja peatunud ainult kuski müüri või mõne muu takistuse ees. Mina tüürisin ta oma magamistuppa ja istusin kirju kirjutama. See oli ainuke paik maailmas (võib-olla ka Walpole’i karistik — aga see polnud nii käepärast), kus ta võis iseendaga arveid õiendada, ilma et teda oleks tülitanud muu maailm. See neetud asi — nagu tema seda väljendas — polnud teinud teda nägematuks, kuid mina talitasin just nõnda, nagu oleks ta seda. Vaevalt toolile istunud, kummardusin kohe oma laua üle, nagu mõni keskaegne kirjutaja, ja välja arvatud kirjutava käe liigutused, ma jäin sootuks liikumatuks. Ma ei või öelda, et oleksin kartnud, kuid ometi istusin nii vaikselt, nagu oleks toas midagi hädaohtlikku, mis langeks minu vähimagi liigutuse korral mulle kaela. Toas polnud palju asju — te ju teate, millised need magamistoad on — mingisugune telgivoodi ühes moskiitovõrguga, kaks-kolm tooli, laud, kus peal kirjutasin ja paljas põrand. Klaasuks viis mööda treppi rõdule ja Jim seisis näoga sinnapoole, võideldes oma kannatustega nii üksinda kui see üldse mõeldav. Pimedus langes; ma süütasin küünla võimalikult väheste liigutustega ja nii ettevaatlikult, nagu teeksin midagi seadusevastast. Pole vähimatki kahtlust, et temal olid rasked silmapilgud, kuid samuti ka minul, isegi sel määral, et oleksin saatnud ta kasvõi kuradile, vähemalt Walpole’i karistikku. Mul välgatas paar korda mõte, et Chester on ehk ainuke õige mees sellise õnnetuse puhul midagi tegema. See imelik unistaja oli asjale kohe praktilise kasutusvõimaluse leidnud — ja seda eksimatult. Võis peaaegu oletada, et ta ehk tõepoolest suutis näha nende asjade õiget nägu, mis paistsid vähem kujutlusvõimelisile äärmiselt lootusetuina ja salapäraseina. Mina kirjutasin ja kirjutasin; ma lõpetasin kogu oma seismajäänud kirjavahetuse ja kirjutasin siis inimestele, kel polnud mingit põhjust minult oodata lobisevat kirja ei millegi üle. Vahetevahel heitsin kõõrdi pilgu. Tema seisis ikka veel paigal, ainult kramplikud liigutused jooksid tal mööda selga alla; tema õlad kerkisid äkki. Ta võitles, võitles — enamasti oma hingeldusega, nagu näis. Tihedad varjud, mis langesid sirge küünlatule tõttu kõik ühes suunas, näisid omavat sünge teadvuse; mööbli liikumatus muutus minu pelgliku pilgu ees nagu tähelepanu-ilmeks. Ma kippusin keset oma usinat kritseldust mõtteid mõlgutlema; ja kuigi toas valitses minu sulekrabina üürikesel peatusel täielik vaikus ja rahu, kannatasin ometi mõtte sügava rahutuse ja segaduse käes, mille põhjustab harilikult vägivaldselt ähvardav häire — näiteks raske torm merel. Mõned teist ehk mõistavad, mis ma mõtlen — see hirmu, nukruse ja ärrituse segu mingisuguse argliku tundmusega, mida ei armastata tunnustada, kuid mis annab visadusele salajas erilise väärtuse. Ma ei loe endale iseäralikuks teeneks, et pidasin vastu Jimi tundmustetungile; ma võisin varju leida oma kirjades; tarvilikul korral oleksin võinud kirjutada ka võhivõõrastele. Äkki, kui võtsin uue kirjapaberi, kuulsin vaikset kõla — esimest kõla, mis tungis minu kõrvu kogu aja jooksul, kus olime üheskoos seal tumedas, vaikses ruumis. Ma peatusin, pea maas, käsi paigal. Need, kes on valvanud haigevoodi juures, on kuulnud sellist nõrka kõla öövaikuses, — kõla, mis tuleb piinatud kehalt, väsinud hingelt. Ta tõukas klaasust, nii et ruudud klirisesid: siis astus ta välja ja mina pidasin hinge kinni, pingutades kuulmeid, ilma et oleksin teadnud, mis ma veel oleksin tahtnud kuulda. Tema võttis tõepoolest liiga südamesse tühja formaalsuse, mis ei väärinud Chesteri valju arvustuse ees tähelepanugi mehe poolt, kes suutis asju näha, nagu nad on. Tühipaljas formaalsus; tükk pärgamenti. Ei midagi muud. Mis aga puutus guaanolademeisse, siis see oli midagi hoopis muud. Nende pärast võis inimene arusaadavalt oma südant murda. Paljude häälte nõrk pahvatus, segunedes hõbeda ja klaasi klirinaga, tõusis alt söögisaalist üles; läbi lahtise ukse langes minu küünlavalguse serv nõrgalt tema seljale; kaugemal oli kõik pime; tema seisis lõpmatu pimeduse rajal, nagu oleks ta üksik kuju sünge ja lootusetu ookeani rannal. Selles ookeanis asus Walpole’i karistik — kindlasti — laik pimedas tühjuses — õlekõrs uppujale. Minu kaastundmus tema vastu omandas sellise kuju, et ma poleks mitte tahtnud teda praegu näidata omastele. Mina isegi tundsin teda praegu piinavana. Tema selga ei vapustanud mitte enam õudusevärinad; ta seisis noolsirgena, vaevalt nähtavana ja vaiksena, ja selle vaikuse tähendus langes mu hingepõhja nagu tina vette ning tegi südame nii raskeks, et soovisin üürikeseks, et mul poleks enam teha midagi muud, kui ainult tema matusekulusid kanda. Isegi seadus oli temaga lõpparve teinud. Teda matta oleks olnud nii kerge heategu! See oleks nii hästi kokku kõlanud elutarkusega, mis seisab selles, et silme eest ära toimetada kõik meie rumalused, nõrkused, surelikkus; kõik, mis töötab meie teguvõime vastu — mälestused ebaõnnestumisist, viiped igavestele hirmudele, meie surnud sõprade laibad. Võib-olla võttis ta seda kõike liiga südamesse. Ja kui see oli nõnda, siis… Chesteri pakkumine… Siin võtsin ma uue paberilehe ja hakkasin otsustavalt edasi kirjutama. Tema ja pimeda ookeani vahel polnud muud midagi kui aga mina. Mul ärkas vastutustunne. Kui oleksin rääkima hakanud, kas oleks siis see liikumatu ja kannatav noormees pimedusse hüpanud — õlekõrrest kinni haaranud? Leidsin, kui hirmus raske on mõnikord häält teha. Räägitud sõnal on õudne võim. Ja mille pagana pärast siis mitte? küsisin endalt tungivalt, kuna ma ise jätkasin kirjutamist. Äkki valgele paberile, just suleotsa alla, ilmusid Chesteri ja tema vana kaaslase kujud üsna selgesti ja täielikult, ühes oma sammude ja liigutustega, nagu oleksid nad sündinud mingi optilise mängukanni vaateväljal. Ma silmitsesin neid natuke aega. Ei! Nemad olid liig viirastuslikud ja harukordsed, kui et oleksid võinud haarata kellegi saatusse. Ja sõna kandub kaugele — väga kaugele —, sünnitades hävitust läbi aegade, nagu purustab kuul, lennates läbi ruumi. Ma ei öelnud midagi, ja tema seal väljas, selg tule poole, ei liigutanud ennast ega teinud vähimatki häält, nagu hoiaksid ja rusuksid teda kõik inimese vaenlased.“
- ↑ Ida-India metallraha = ¹/₁₆ hõberuupiat; umbes tosin senti väärt.