Lord Jim/XLI
←XL
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLII→
|
NELJAKÜMNEESIMENE PEATÜKK.
„KUNI viimase silmapilguni enne täie päevalguse äkilist saabumist loitsid läänepoolsel jõekaldal tuled suurelt ja helenduvalt ja Brown nägi värviliste kogude rühma keskel lähemate majade vahel euroopa riietuses meest üleni valgena ja liikumatuna, kiiver peas. „See on tema! Vaadake, vaadake!“ ütles Cornelius erutatult. Browni mehed kargasid kõik jalule ja koondusid tema selja taha säratuil silmil. Värviliste nahkade ja tumedate nägude rühm ühes valge kujuga nende keskel vahtis mäe poole. Brown seletas paljaid käsi, mis tõsteti silmade varjuks, ja teisi, mis näitasid. Mis pidi ta tegema? Ta laskis oma silmad ümber käia ja igal pool seisid metsad müürina, piirates ebavõrdsete jõudude võitlusvälja. Ta heitis veelkord pilgu oma meestele. Tema rinnas võitles põlgus, tüdimus, elujanu ja iha, veelkord õnne katsuda — kasvõi mõne teise haua leidmiseks. Kuju joonestiku järele näis talle, et valge mees, kelle selja taga seisis kogu maa jõud, uuris pikksilmaga tema seisukohta. Brown kargas üles puupakule ja viskas oma käed üles, peopesad pööratud väljapoole. Värviline rühm koondus valge mehe ümber ja piiras teda kahel korral uuesti, ennekui ta sai vabaks ja võis kõndida üksipäinis aeglaselt. Brown jäi puupakule seniks seisma, kuni Jim, kadudes ja ilmudes uuesti okkaliste põõsaste vahel, jõudis peaaegu lahe äärde välja; siis kargas ka Brown maha ja läks mööda mäge alla oma poole lahte Jimi kohtama.
„Ma arvan, nemad kohtusid mitte väga kaugel sellest kohast, võib aga ka olla, et just seal, kus Jim tegi oma teise meeleheitliku eluhüppe — hüppe, mis viis ta Patusani ellu, rahva usaldusse ja armastusse. Nemad seisid üle lahe teineteise vastas ja püüdsid uurivail silmil teineteist mõista, ennekui avasid oma huuled. Nende vastasus pidi ilmnema nende pilkudes; tean, et Brown vihkas Jimi esimesest silmapilgust saadik. Temal kadusid igasugused lootused, ükskõik milliseid ta ka oli hellitanud. See polnud mees, keda ta oli lootnud näha. Sellepärast vihkas ta teda — ja oma ruudulises flanellsärgis, mille käised küünarnukist saadik ära lõigatud, oma halli habemega ja sissevajunud, päikesest mustaks kõrbenud näoga ta kirus oma südames teise noorust ja kindlust, tema selgeid silmi ja tema julget ülesastumist. See mees oli juba ammu enne teda pärale jõudnud! Tema polnud seda nägu, et ta tahaks midagi anda abi eest. Kõik paremused olid tema pool — varandus, kindlus, võim; tema oli masendava ülevõimu pool! Tema polnud ei näljas ega meeleheitel ja ta ei kartnud nähtavasti põrmugi. Pealegi oli Jimi kogu riietuse puhtuses, valgest kiivrist kuni linaste säärikuteni ja valgeks tehtud kingadeni, midagi sellist, mis näis Browni sünge, ärritatud pilgu ees kuulavat nende asjade hulka, mida tema oli põlanud ja hüljanud oma elualgusest saadik.
„„Kes teie olete?“ küsis Jim viimaks, rääkides oma hariliku häälega. „Minu nimi on Brown,“ vastas teine valjusti; „kapten Brown. Mis on teie nimi?“ ja Jim jätkas natukese aja pärast rahulikult, nagu poleks ta teise küsimust kuulnud: „Mis ajas teid siia?“ „Seda tahaksite teada,“ ütles Brown kibedalt. „Seda on kerge öelda. Nälg. Ja mis ajas teid?“
„„See pani ta võpatama,“ ütles Brown, rääkides sellest imelikust kõnelusest kahe mehe vahel, keda lahutas ainult kitsa lahe mudane põhi, kuid kes muidu asusid selle ellusuhtumuse vastaspoolseil otstel, mis mahutab endasse kogu inimsoo. „Ta võpatas seejuures ja läks näost üsna punaseks. Pidas end vist liig suureks, kui et temalt võidaks küsida. Mina ütlesin temale, et kui ta peab mind surnud hingeks, kellega võib endale lubada vabadusi, siis tema ise pole põrmugi paremas seisukorras. Mul olevat ülal mees, kes hoiab vahetpidamata püssikirbu tema kohal, oodates minu märguannet. Kuid see pole midagi, mille üle maksaks erutuda. Tema tulnud ju vabatahtlikult siia. „Oletame,“ ütlesin mina, „et oleme mõlemad surmalapsed ja räägime sellel alusel teineteisega kui ühesugused. Meie kõik oleme surma ees ühesugused,“ lõpetasin mina. Tunnustan, et olin seal nagu rott lõksus, kuid me olime selleks sunnitud ja isegi lõksus rott võib veel hammustada. Tema taipas mind silmapilkselt. „Mitte, kui minnakse lõksu juurde alles pärast roti surma.“ Ma ütlesin temale, et seda sorti mäng on küllalt hea tema pärismaalistele sõpradele, aga et teda pean ma liig valgeks, kui et ta nõnda mängiks rotigagi. Jah, mina olin tahtnud temaga rääkida. Ometi mitte, et paluda oma elu pärast. Minu inimesed on — nojah — ükskõik mis nad ka on — inimesed nagu tema isegi, igatahes. Meie tahame temalt ainult ühte — tulgu ta saatana nimel ja võidelgu meiega. „Jumala needus olgu minuga,“ ütlesin ma, kuna tema seisis rahulikuna nagu puupost, „aga ega te taha ometi igapäev oma pikksilmaga siia tulla ja üle lugeda, mitu meist seisab veel jalul. Teie kas tooge oma põrgukari siia või laske meid minna, et võiksime merel nälga surra. Jumala eest! Millalgi olite ometi valge, hoolimata teie suurtest sõnadest, et see siin on teie oma rahvas ja et olete temaga üks. Või ei ole? Ja mis pagan te saate selle eest, mis see on, mis on teie meelest nii kuradi kallis? Ah? Ega te ometi meilt ei nõua, et peaksime ülalt alla tulema — ega? Me seisame üks kahesaja vastu. Te ei või ometi nõuda, et tuleksime lagedale. Eh! Ma tõotan, et enne, kui olete meiega valmis, saate veel tirelit lüüa. Teie räägite minust, et mina tungin rahulikele elanikele argpükslikult kallale. Mis puutub see minusse, et nad on rahulikud, kui mina suren selles rahus nälga? Mina pole argpüks. Ärge olge aga seda ise. Tooge nad siia või meie oskame kõigi kuradite nimel nõnda toimida, et saadame pool teie rahulikku linna ühes enestega suitsus taeva poole!“
„Seda mulle jutustades ta oli hirmus — see piinatud meheluukere, mis nii kõverasse kistud, et nägu tuli põlvede kohale, ja mis lamas selles viletsas onnis haletsemisväärsel asemel, tõstes vahetevahel pead, et õelas võidurõõmus mulle otsa vahtida.
„„Seda ütlesin talle — ma teadsin, mis öelda,“ algas ta jällegi, esiti nõrgalt, kuid varsti kihutas ta enda uskumatu kiirusega oma põlguse metsikusse väljendusse. „Meie ei mõtle elavate luukeredena metsa hulkuma minna, et langeda seal üksteise järele sipelgaile saagiks, kes asuvad juba enne meie kallale, kui oleme täiesti surnud. Oh ei!…“ „Teie ei vääri paremat saatust,“ ütles tema. „Ja mida väärite teie, kes te võtate suu täis oma vastutusest, süütuist eludest ja põrgulikust kohusetundest?“ hüüdsin mina. „Mida teate teie minust rohkem kui mina teist? Mina tulin siia toitu saama. Kas kuulete? — toitu meie kõhtude täiteks. Ja milleks tulite teie? Mida teie küsisite, kui tulite siia? Meie ei nõua teilt midagi, kui aga võitlust või vaba läbipääsu tagasi sinna, kust tulime…“ „Mina võitleksin teiega kohe,“ ütles tema oma väikesi vuntse puutudes. „Ja mina laseksin enda teist kohe maha põmmutada ning õnn kaasa,“ vastasin mina. „Siit teise ilma karata on sama hea kui kustki mujalt. Minule aitab mu maisest õnnest. Kuid see oleks liig kerge. Minu lootsikus on ka teised inimesed ja, jumala eest, mina pole seda tõugu mees, kes kargab hädaohust välja ja jätab teised lommi,“ ütlesin mina. Tema seisis natuke aega mõttes ja tahtis siis teada, mis ma olen teinud („seal väljas“, ütles tema, näidates peaga mööda jõge allapoole), et nõnda huupi ümber kolan. „Kas oleme selleks kokku astunud, et teineteisele oma elulugusid jutustada?“ küsisin temalt. „Mis oleks, kui teie teeksite algust? Ei? Noh, olen kindel, ma ei tahagi teie elulugu kuulda. Pidage seda enesele. Tean, ta pole parem kui minu oma. Mina olen elanud — ja seda olete ka teie, kuigi räägite, nagu oleksite üks neist, kel on tiivad, et hõljuda õhus ilma maad puutumata. Nojah — maa on porine. Minul ei ole tiibu. Olen siin, sest et kartsin kord elus. Tahate teada mida? Vanglat. See peletab mind ja teie võite seda teada, kui see teid huvitab. Mina ei küsi teilt, mis peletas teid siia põrgunurka, kus olete, nagu näib, leidnud hea söödamaa. See on teie õnn ja minu oma on — vabadus paluda, et mind võimalikult ruttu maha lastaks või vabalt minema kihutataks nälga surema omal viisil.““…
„Tema rammestunud keha värises sellises tugevas, kindlas ja kurjas võidurõõmutsemises, et ta näis sellega eemale peletavat surmagi, mis ootas teda siin onnis. Tema hullumeelse enesearmastuse laip tõusis närudest ja viletsusest nagu haua tumedast koledusest. Võimata on öelda, kui palju ta valetas Jimile siis või minule nüüd — ja iseendale alati. Edevus mängib meie mälestusele õudseid ninanipse ja iga kire tõelikkus vajab oma maksmapanemiseks teatud ettekäänet. Seistes kerjusena teise ilma väraval, ta virutas sellele ilmale näkku, sülitas tema peale, kallas tema üle hirmsa irvituse ja vihaga, mis seisis tema kuritegude põhjas. Tema oli nad kõik võitnud — mehed, naised, metslased, kaupmehed, röövlid, misjonärid — ja ka Jimi — selle roosanäolise mehikese. Mina ei kadestanud tema võidurõõmu in articulo mortis[1] — seda peaaegu sealilma pettekuju, et tema on kogu Maakera oma jalge alla tallanud. Kuna tema oma räpases ja vastikus surmavõitluses nõnda kiitles, pidin ma tahes või tahtmata mõtlema sellele naerukihinas kuulujutule, mis vestles tema hiilgavamast elujärgust, kus aasta kestes või kauem džentlmen Browni laeva võis näha päevade kaupa väikese saare läheduses, mis palistatud rohelusega helesinisel ja mille valgel rannal paistis misjonimaja musta laiguna, kus džentlmen Brown käis võrku heitmas romantilise naise järgi, kellel Melaneesiast oli isu täis, ja andis tema abikaasale lootust tähelepanuvääriliseks usuvahetuseks. Üks või teine kord oli kuuldud vaest misjonäri kavatsust avaldavat, võita „kapten Brown paremale elule.“… „Pistetagu aga see džentlmen Brown korraks õndsusekaukasse,“ oli millalgi keegi kõõrdsilm logard öelnud, „küllap siis juba nähakse, milline on mõni läänepoolse Vaikse ookeani laevnik.“ Ja ometi oli ta mees, kes sureva naise ära viis ja pisaraid valas tema laiba juures. „Talitas nagu väike laps,“ kordas tema tüürimees siis alatasa, „ja mis talle küll sisse sõitis, tapku mind või haiged kanakid, kui mõistan. Jumal seda teab, kuid juba laevale tuues oli naine niikaugel, et ei tundnud enam Browni; ta lamas kajutis asemel selili ja vahtis lakke hirmsa läikiva pilguga — ja siis ta suri. Mingi kuri palavik, arvan ma…“ Seda kõike mäletasin sel ajal, kus tema kahvatu käega silitas oma pulstunud habemesorakat ja rääkis vastikul asemel lamades, kuidas ta saanud sellele neetud rüvetamatule ära-puutu-mind mehikesele ligi, sisse, koju. Ta oli nõus, et seda meest polnud võimalik hirmutada, kuid ometi leidus tee, üsna kitsas, mille kaudu pääses sisse ja võis segi paisata kogu tema viletsa hinge, pöörates sisekülje välja ja põhja üles — Jumala eest!““
- ↑ Surma hetkel.