Lord Jim/X

←IX

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

XI→

EPUB

KÜMNES PEATÜKK.

„TA surus oma sõrmed kokku ja kiskus nad jällegi laiali. Miski ei võinud olla tõelikum: tema oli tõepoolest hüpanud igavesse sügavasse kuristikku. Ta oli langenud kõrgusest, kuhu ta ei võinud enam kunagi tagasi ronida. Sel ajal oli paat juba laevast eemale triivinud. Oli liiga pime, kui et nad oleksid võinud üksteist näha, pealegi olid nad vihmast poolpimedad, pool-uputatud. Ta ütles mulle, temal olnud tundmus, nagu kannaks veevoog neid läbi mingisuguse koopa. Nad pöörasid seljad vastu tuult; kapten, nagu näib, pidas aeru paadi taga, et hoida teda ninaga alla tuult ja kahe, kolme minuti jooksul näis saabuvat maailma lõpp üldises uputuses ja pilkases pimeduses. Meri kahises nagu kakskümmend tuhat katelt.“ See on tema võrdlus, mitte minu oma. Mina arvan, et peale esimese iili polnud mitte palju tuult; ja ka tema ise möönas juurdlusel, et kogu sel ööl ei tõusnud merel kõrgeid laineid. Tema kükitas kaarepuie vahele ja heitis pelgliku pilgu tagasi. Ta nägi mastitipu-tule kollast helki ülal kõrgel vilkumas viimse tähena enne kustumist. „See kohutas mind, et ta oli veel alles,“ ütles ta. Just seda ta ütles. Teda kohutas nimelt mõte, et laeva uppumine pole veel möödas. Kahtlemata tahtis ta, et see koledus teostuks võimalikult ruttu. Paadis ei teinud ükski häält. Pimeduses tundus, nagu lendaks ta edasi, aga tema kiirus ei võinud olla kuigi suur. Vihmavaling möödus ja suur, hullustav, kahisev müra järgnes vihmale kaugusse ning hääbus. Polnud midagi kuulda, kui aga tasane veeloksumine paadikülgedel. Kellegi hambad lõgisesid tugevasti. Kellegi käsi puutus tema selga. Nõrk hääl ütles: „Teie siin?“ Teine karjus lõdisedes: „Juba läinud!“ ja nad kõiki tõusid üheskoos püsti ja vahtisid tahapoole. Nad ei näinud mingit valgust. Kõik oli must. Midagi peent ja külma uitsetas neile näkku. Paat kiikus kergesti. Hambad lõgisesid kõvemini, peatusid ja algasid kaks korda uuesti, ennekui mees sai oma lõdisemisest võitu, et öelda: „Ju-u-ust õigel ajal… Brrr.“ Ta tundis peamasinisti hääle, mis ütles tõredalt: „Nägin teda vajumas. Juhuslikult pöörasin pead.“ Tuul oli peaaegu täiesti langenud.

„Nad vahtisid vastu tuult, nagu ootaksid nad karjumist. Alguses oli Jim tänulik, et öö oli varjanud selle sündmuse tema silmade eest, kuid hiljem sellest teadmine, ilma et ta oleks midagi näinud või kuulnud, paistis koleda õnnetuse kõrgeima tipuna. „Imelik, eks?“ pomises ta oma katkendliku jutustamise vahele.

„Minule ei paistnud see imelikuna. Temal pidi olema ebateadlik veendumus, et tõelikkus ei võinud olla pooltki nii halb, pooltki nii piinav ja kättemakslik, nagu tema kujutlusega loodud koledused. Mina usun, tol esimesel silmapilgul heitles tema süda kogu selle kannatusega, tema hing tundis kogu selle hirmu kuhjatud maiku, kogu koledust, kogu meeleheidet, mis langes ööpimeduses äkilise ja vägivaldse surma tõttu kaheksasajale inimolendile, sest muidu ta poleks öelnud: „Mulle näis, et ma pean välja kargama sellest neetud paadist ja tagasi ujuma — pool peenikoormat — enam — ükskõik kui pika maa — just sellele paigale…“ Kust see aje? Mõistate tema tähendust? Miks just tagasi sellele kohale? Miks mitte siinsamas paadi kõrval uppuda — kui ta mõtles uppuda? Miks just sellele paigale tagasi vaatama — nagu peaks enne, kui tuleb vabastav surm, rahustama oma kujutlusvõimet kindla andmega, et kõik on möödas? Mina väidan, et ükski teist ei oska anda muud seletust. See oli neid imelikke ja erutavaid välgatusi läbi udu. See oli haruldane ilmutus. Tema väljendas selle nagu kõige harilikuma asja, mida inimene võib öelda. Ta sai sellest ajest võitu ja siis ta märkas ümbritsevat vaikust. Ta juhtis sellele minu tähelepanu. Mere surmavaikus ja taevas sulasid kokku määratuks lõpmatuseks, ümbritsedes päästetud, värisevaid inimelusid. „Paadis oleks võinud kuulda nõela kukkumist,“ ütles ta imeliku tõmmahtusega huulis, nagu inimene, kes püüab valitseda oma tundmusi, jutustades midagi äärmiselt liigutavat. Vaikus! Jumal üksi, kes ta loonud, nagu ta on, võib teada, mis ta toimis tema südames. „Ma ei uskunud, et ükski paik maa peal võiks olla nii vaikne,“ ütles ta. „Võimata oli merd eraldada taevast; polnud midagi näha ega midagi kuulda. Ei mingit helki, ei mingit kuju, ei mingit kõla. Võis arvata, et iga viimanegi kuiva maa laik on läinud põhja; et kõik inimesed peale minu ja nende meeste paadis on uppunud.“ Ta kummardus üle laua, toetades sõrmenukkidega kohvitasside, likööriklaaside ja sigariotste vahele. „Ma näisin seda uskuvat. Kõik oli läinud ja — kõik oli möödas… minuga,“ lausus ta sügava ohkega.“

Marlow ajas enda järsku üles ja paiskas oma sigari minema. Mänguraketina tõmbas see väätkasvude tagapõhjale süstava punase joone. Ükski ei liigahtanud.

„Noh, mis te sellest arvate?“ hüüdis ta äkki elavalt. „Kas ta polnud iseendale ustav, mis? Tema päästetud elu oli läinud, sest tal puudus pind jalge all, nägemine silmis, kuulmine kõrvus. Häving — mis? Ja kogu aeg see polnud muud midagi kui pilvine taevas, lainetu meri, liikumatu õhk. Ainult öö; ainult vaikus.

„See kestis mõni aeg, siis hakkasid nad äkki ja üksmeelselt oma pääsemise üle käratsema. „Ma teadsin algusest saadik, et ta läheb põhja.“ „Mitte minutitki enneaegu.“ „Vaevalt lipsasime, pagan võtku!“ Tema ei öelnud midagi, kuid tuul, mis oli vaikinud, pöördus tagasi; kerge tuule-õhk paisus vahetpidamata ja meri ühendas oma ümiseva hääle elustunud kõnelusega, mis järgnes õuduse tummadele silmapilkudele. Laev oli läinud! Laev oli läinud! Ei mingit kahtlust selles. Keegi ei suutnud aidata. Nad kordasid samu sõnu ikka ja jälle uuesti, nagu ei suudaks nad endid peatada. Keegi polnud kahelnud, et ta läheb põhja. Tuled olid kustunud. Ei mingit eksitust. Tuled olid kustunud. Midagi muud polnud oodata. Tema pidi minema… Jim pani tähele, et nemad rääkisid nõnda, nagu oleksid nad jätnud maha ainult tühja laeva. Nemad jõudsid otsusele, et kui ta juba kord vajuma hakkas, siis ei kestnud see enam kaua. See näis neile andvat mingisuguse rahulduse. Nad kinnitasid vastastikku, et põhjaminek ei võinud tõesti mitte palju aega võtta. „Pistis põhja kui tinakuul.“ Peamasinist kinnitas, et mastitipu-tuli näis laeva vajumisel langevat „nagu põlev tuletikk, mis visatakse maha“. Selle üle hakkas tema abi hüsteeriliselt naerma. „Rõõmustan, rõõmustan,“ rääkis ta, kuna hambad endal lõgisesid suus, „nagu elektrikäristi“, ütles Jim, ja äkki purskas ta nutma. Ta nuttis ja halises nagu laps, kiskudes hinge nuuksuvalt tagasi: „Oh jumal, jumal, jumal, jumal!“ Ta jäi üürikeseks vait ja hakkas siis äkki uuesti: „Oh minu vaene käsi, oh minu vaene käsi!“ Tundsin, et võiksin ta maha virutada. Paar tükki neist istusid paadipäras. Vaevalt seletasin nende kuju. Hääled kandusid minuni — pomin, pomin, urin, urin. Seda taluda tundus väga raske. Ka oli mul külm. Ja ma ei võinud midagi teha. Ma mõtlesin, et kui end liigutan, siis peaksin üle serva minema ning…“

„Tema käsi kobas vargsi laual ümber, puutus likööriklaasi ja tõmbus järsku tagasi, nagu oleks ta kokku sattunud elava söega. Ta tõukas kergesti pudelit. „Soovite ehk veel?“ küsisin mina. Tema vaatas mulle ärritatult otsa. „Ega te ometi arva, et ma seda, mis mul öelda, ei suuda jutustada ilma end üles kruvimata?“ küsis tema. Ümberilma-reisijate kari oli juba magama läinud. Meie olime üksinda, kui mitte lugeda varjus seisvat valget ebamäärast kuju, mis ilmus tema poole vaadates kohe esile, jäi peatuma ja tõmbus siis uuesti vaikselt tagasi. Oli juba hilja, kuid mina oma külalist ei kiirustanud.

„Keset oma meeltheitvat seisukorda pani ta tähele, et tema kaaslased hakkavad kedagi sõimama. „Mis takistas sind hüppamast, sa hullumeelne?“ küsis tõrelev hääl. Peamasinist lahkus päraistmelt ja kuuldus mööda paati ettepoole kobistavat, nagu oleks tal halvad kavatsused „maailma suurima idioodi“ vastu. Kapten karjus käriseva häälega haavavaid sõnu oma paigalt, kus ta istus aeru käes hoides. Jim tõstis selle möllu tõttu pea ja kuulis „George“ nime, kuna kellegi käsi lõi teda pimeduses rinnale. „Mis on sul enda kaitseks öelda, sa hull?“ päris keegi kõlblise vihaga. „Nemad olid minu kallal;“ ütles ta. „Nemad sõimasid mind — sõimasid mind… George’i nimega.“

„Ta peatus, et ainiti vahtida, katsus naeratada, pööras silmad kõrvale ja jätkas: „Väike abimasinist pistis oma pea mulle otseteed nina alla.“ „Mis, see on ju see neetud esiohvitser!“ „Mis!“ ulub kapten teisest paadiotsast. „Ei või olla!“ kriiskab peamasinist. Ja ka tema küürutab, et mulle näkku vaadata.“

„Tuul oli äkki paadi maha jätnud. Vihm hakkas jällegi sadama ja pehme, ühesooduline, nõrk saladuslik kõla, millega meri võtab vihmavalingu vastu, tõusis ööpimedusest ümberringi. „Nemad olid alguses liiga jahmatunud, kui et midagi öelda,“ jutustas Jim rahulikult, „ja mida oleksin võinud mina neile öelda?“ Tema peatus silmapilguks ja pingutas jõudu jätkamiseks. „Nad sõimasid mind hirmsasti.“ Tema hääl, mis vaibus sosinaks, kargas aeg-ajalt äkki kõrgele, valjenes vihakirel, nagu räägiks ta salajasist alatusist. „Ükskõik, mis nad mulle ütlesid,“ rääkis ta tigedalt. „Ma kuulsin nende häältes viha. Hea seegi. Nad ei võinud mulle andestada, et olin siin paadis. Sellepärast olid nad vihased. See ajas nad hulluks… “ Ta naeris lühidalt… „Kuid see hoidis mind tagasi — mõistate! Ma istusin, käed risti rinnal, skandekil… “ Ta lipsas kärmesti lauaäärele ja pani seal käed kokku… „Nõnda — vaadake! Väike nõks tagaspidi ja ma oleksin olnud läinud — teistele järele. Ainus väike nõks — viimne tsipakene — viimne.“ Ta kortsutas kulmu ja koputades keskmise sõrmega oma otsaesisele jätkas toonitavalt: „Kogu aja see istus seal. Kogu aja — see mõte. Ja vihm — külm ja tihe, külm nagu lobjakas — veel külmem — minul õhukesed puuvillased riided — kunagi kogu elus pole mul enam nii külm, seda tean. Ja taevas oli must — kõik oli must. Mitte ainustki tähte, mitte vähematki valgust kuski. Ei midagi peale selle neetud paadi ja kahe mehe, kes hauguvad näruste karjakrantsidena minu peale, nagu oleksin puusse peletatud varas. Auh, auh! Mis teete teie siin? Teie olete vast peenikest sorti! Neetud härrale liig, et käsi külge panna. Aga õigel ajal tuli hing sisse, mis? Pugesite paati? Eks? Auh, auh! Te pole väärt, et elada! Auh, auh! Üks katsus teisest üle haukuda. Kolmas purssis paadipärast läbi vihma — ma ei näinud teda — ei mõistnud teda — oma viletsat keelesegu Auh, auh! Vau, vau, vau! Auh, auh! Oli mõnus kuulata neid; see hoidis mu elus, ütlen teile. See päästis mu elu. Nemad karjusid minu peale, nagu tahaksid nad mu kisaga üle parda ajada!… Imestan, et teil jätkus julgust hüpata. Teid ei vajata siin. Kui ma oleksin teadnud, kes te olite, siis oleksin teid üle parda saatnud, te kaabakas. Mis tegite selle teisega? Kust võtsite julguse hüppamiseks, te argpüks? Mis takistab meid kolme teid üle parda saatmast?… Neil jäi hing rindu kinni; vihmavaling läks mööda merd minema. Ei midagi enam. Paadi ümber polnud enam midagi, ei häälekõlagi. Tahtsid nad mind üle parda vinnata? Tõepoolest? Ma arvan, nad oleksid sellega toime saanud, kui nad oleksid ainult seisnud vait. Mind üle parda visata? Kas tõesti? „Eks katsuge,“ ütlesin mina. „Kahe penni eest.“ „Teiesuguse tarvis oleks see liiga hea!“ karjusid nad üheskoos. Oli nõnda pime, et ma neid kindlasti ainult siis seletasin, kui mõni neist ennast liigutas. Taeva nimel! Soovin ainult, et nad oleksid katset teinud.“

„Tahes või tahtmata pidin hüüdma: „Milline haruldane lugu!“

„„Mitte halb — mis?“ küsis tema nagu mingisuguse imestusega. „Nemad kinnitasid, mina toimetanud selle George’i millegi pärast kõrvale. Milleks? Ja, pagan võtku, kuidas võisin ma sellest üldse midagi teada? Kas ei sattunud ma ka siia paati jumal teab kuidas?…“ Lihased tema huulte ümber tõmbusid ebateadlikku grimassi, mis läbis tema hariliku näoilme — midagi vägivaldset, üürikest ja helkivat, nagu oleks see mõni välgukeerd, mis laseb silmal heita hetkeks pilgu salajasisse pilvelademeisse. „Ma hüppasin. Ma olin ühes nendega seal — olin ju? Eks olnud kole, et inimene peab midagi selletaolist tegema — ja peab vastutama? Mis teadsin mina nende George’ist, kelle järgi nad karjusid? Ma mäletasin, et olin näinud teda laevalael kokku langevat. „Mõrtsuklik argpüks!“ jätkas peamasinist karjumist. Näis, nagu ei mäletaks ta ainustki muud sõna. Mul oli ükskõik, kuid kisa hakkas mind tüütama. „Pea lõuad,“ ütlesin mina. Selle peale pistis ta karjuma: „Teie tapsite ta, teie tapsite ta.“ „Ei,“ hüüdsin vastu, „aga teid tahan ma kohe tappa.“ Ma kargasin püsti ja tema kukkus üle istelaua tagurpidi raske mürtsuga maha. Ma ei tea miks. Liiga pime oli. Tahtis vist taganeda, arvan. Mina seisin vaikselt paigal ja vahtisin tahapoole, ja vigastatud väike abimasinist hakkas vinguma: „Te ei hakka ometi inimest lööma, kel murtud käsi — ja ise nimetate end veel džentlmeniks.“ Kuulsin raskeid samme — üks — kaks — ja ähkivat urinat. Teine tõbras oli tulemas minu poole — kolistades aeruga paadipäras. Nägin teda liikumas — suurena, suurena, nagu näete inimest udus või unes. „Tule siia!“ karjusin mina. Ma oleksin ta nagu takutopi üle parda heitnud. Ta peatus, pomises endamisi ja läks tagasi. Võib olla, ta oli ehk tuult märganud. Mina mitte. See oli viimane raske maruhoog, mis meid tabas. Ta läks tagasi oma aeru juurde. Mul oli kahju. Ma oleksin tahtnud katsuda…“

„Ta avas ja sulges oma kõverdatud sõrmed ja tema kätes oli ahne ja julm kärsitus. „Tasa, tasa!“ manitsesin mina.

„„Eh? Mis? Ma pole erutatud,“ vaidles ta vastu hirmsasti riivatuna ja järsu küünarnuki-liigutusega ta lõi ümber konjakipudeli. Nõksatasin ettepoole, tõmmates tooli kaasa. Tema hüppas laualt maha, nagu oleks ta selja taga mõni pomm lõhkenud, ja tegi õhus poolpöörde, ennekui küüru vajudes saabus põrandale, näidates paari ehmunud silmi ja ninasõõrmeteni kahvatut nägu. Järgnes pilk täis tungivat piinlikkust. „Hirmus kahju. Kui kohmakas ma olen!“ kogeles ta segaduses, kuna mahakallatud alkoholi terav lõhn ümbritses meid äkki lihtsa kõrtsijoomingu õhustikuga selles jahedas ja puhtas ööpimeduses. Söögisaali tuled olid juba kustutatud; meie küünal helkis üksildasena pikal rõdul ja sambad olid muutunud mustaks alusest tipuni. Säravate tähtede tagapõhjal tõusis sadamakontori kõrge nurk nii selgesti üle esplanaadi, nagu oleks see tume hoonemürakas lähemale libisenud, et paremini näha ja kuulda.

„Ta tegi ükskõikse näo.

„„Ma arvan, praegu olen vähem rahulik kui siis. Mina olin kõigeks valmis. Need olid tühised asjad…“

„„Paadis läksid teil asjad väga elavalt,“ tähendasin mina.

„„Mina olin valmis,“ kordas ta. „Pärast seda, kui laevatuled olid kadunud, võis paadis sündida ükskõik mis — täiesti ükskõik mis — ja see poleks midagi tähendanud. Ma tundsin seda ja mulle see meeldis. Pealegi oli ka küllalt pime. Meie olime inimeste sarnased, kes müüritud avarasse hauda. Ei mingit ühendust millegagi maa peal. Ei kellegi arvamust. Millelgi polnud tähendust.“ Kolmat korda kogu õhtu kohta naeris ta karedalt, kuid enam polnud kedagi siin, kes oleks teda ainult joobnuks pidanud. „Ei mingit hirmu, seadust, häält ega silmi — isegi meie omi mitte — vähemalt päikesetõusuni mitte.“

„Mind rabas tema sõnade paljuütlev tõde. On midagi erilist keset laia merd asuvas väikeses paadis. Üle elude, mis pääsenud surmaküüsist, näib langevat hullumeelsuse vari. Kui oled ilma oma laevast, siis näid olevat ilma ka kogu maailmast — maailmast, kes su loonud, alal hoidnud, sinu eest hoolitsenud. Näib, nagu oleksid nende inimeste hinged, kes ujuvad kuristiku kohal ja puutuvad kokku lõpmatusega, saanud voli igasuguseks liialduseks kangelasmeeles, arutuses ja alatuses. Muidugi, mis puutub ususse, mõttesse, armastusse, vihasse, veendumusse või isegi aineliste asjade nähtavasse kujusse, siis on merehädalisi sama palju kui on inimesi; praeguses juhtumuses aga peitus midagi põlgusväärset, mis tegi eralduse veel täielikumaks — siin oli olukorra jõledus, mis lahutas need inimesed palju täielikumalt ülejäänud inimsoost, kelle talitusviisi ideaal polnud kunagi langenud ohvriks sellisele õelale ja hirmsale katsumisele. Teised olid Jimi peale sellepärast nii vihased, et tema polnud külmavereline kelm: tema omakorda koondas nendele kogu oma vimma, mis tal oli selle loo vastu; tema oleks tahtnud neile raskesti kätte maksta selle koleda juhuse eest, mis nad olid veeretanud tema eluteele. Usaldage paati ulgumerel, küllap juba tema toob ilmsiks kogu mõistusevastasuse, mis hiilib iga mõtte, tundmuse, ärrituse ja meeleliigutuse põhjas. Ka see, et nad kaklema ei läinud, kuulus selle erilise mereõnnetuse veidrasse alatusse. See oli kõik ainult paljas ähvardus, kohutavalt mõjuv tembutus, algusest lõpuni ainult näitlemine — kõik lavastatud hirmsas põlguses tumedate jõudude poolt, mille tõsine koledus nurjub ikka inimeste ioomukindluse tõttu otse võidutsemise lävel. Natukese ootamise järele ma küsisin: „Noh, mis sündis siis?“ Asjatu küsimus. Ma teadsin juba liig palju, kui et loota ainukesegi meeltülendava joone mõnu, viibatud hullumeelsuse, varjatud koleduse pehmendavat mõju. „Ei midagi,“ ütles ta. „Minul oli tõsi taga, aga nemad tegid ainult kisa. Ei sündinud midagi.“

„Tõusev päike leidis ta just samas seisundis, nagu ta oli esiti paadininas püsti karanud. Milline visadus valmisolekuks! Ta hoidis tüürivart käes — kogu öö. Tüüri enda olid nad paigale pannes merre pillanud ja tüürivarre nad olid arvatavasti siis ettepoole visanud, kui nad jooksid peatult edasi-tagasi, tehes kümme asja korraga ja katsudes paati laevalt merre saada. See oli pikk ja kõva tükk rasket puud ja nähtavasti oli Jim teda nõnda tundi kuus käes hoidnud. Seda ometi võib valmisolekuks nimetada! Suudate teda kujutella seisvana vaikselt jalul pool ööd, nägu vastu vihmavalinguid, silmad vahtimas tumedaid kogusid, iga ebamäärast liigutust, kõrvad pingutamas kuulmeid, et tabada iga harva, vaikset pominat paadipäras. Julguse kindlus või kartuse pingutus? Mis te arvate? Kuid vastupidavus on ometi kahtlematu. Tundi kuus enesekaitsel; kuus tundi ärksat liikumatust, kuna paat samal ajal kas liugles pikkamisi edasi või triivis muidu, nagu nõudis seda tuule tuju; kuna rahustunud meri uinus viimaks magama; kuna pilved sõudsid üle tema pea; kuna taevas vähenes helgita mustast lõpmatusest tumedaks ja helkjaks laotuseks, mida kattis idas kahvatumalt, pea kohal heledamalt läbi tungiv säravus; kuna tähtede tagaseinal paistvad tumedad kogud omandasid joonestiku, reljeefi — muutusid õlgadeks, peadeks, nägudeks, joonteks, mis vahtisid teda hirmutava jõllitusega, omades sasitud juuksed, käristatud riided, pilgutavad punased silmalaud valgenevas hämarikus. „Neil oli välimus, nagu oleksid nad kogu nädala joobnult ümber aelnud kuski tänavarennis,“ kirjeldas ta neid; ja siis pomises ta midagi päikesetõusust, mis ennustanud vaikist päeva. Te ju tunnete seda meremehe viisi, mis ajab igal juhul ilma meelde tuletama. Ja mis puutub minusse, siis oli mõnest tema pomisetud sõnast küll, et minule silme ette kutsuda pilti, kuidas päikeseketta alumine serv vabanes silmaringijoonest, kuidas lõpmatu virvenduse võdin jooksis üle kogu nähtava merepinna avaruse, nagu oleksid vood värisenud, sünnitades valgusekera, kuna viimne tuulepuhang pani õhu liikuma kergendusohkel.

„„Nad istusid päras kõrvuti, kapten keskel, nagu kolm räpast öökulli, ja vahtisid mind ainiti,“ kuulsin teda ütlevat vihatoonitusega, mis immutas neisse harilikesse sõnusse lõikava teravuse, nagu oleks klaasi vette tilgutatud vägevat mürki; kuid minu mõtted viibisid päikesetõusu juures. Võisin kujutella taeva läbipaistva tühjuse all neid nelja inimest, kes vangistatud mere üksildusse, üksildast päikest, mis osavõtmatuna selle elupunkti vastu tõuseb mööda selget taevakummi, nagu tahaks ta suuremast kõrgusest ise vaadelda oma sära, mis helgib vaikselt merepinnalt vastu. „Nad hüüdsid mulle paadipärast, nagu oleksime head sõbrad,“ ütles Jim. „Ma kuulsin neid. Nemad palusid mind olla mõistlik ja see „neetud puunott ära visata“. Milleks ma nõnda? Nemad polevat ju mulle midagi halba teinud — ega ole ju? Pole midagi halba… Midagi halba!“

„Tema nägu tõmbus punaseks, nagu ei saaks ta oma kopsudest õhku välja.

„Ei midagi halba!“ pahvatas ta. „Otsustage teie! Teie suudate mõista. Suudate? Teie saate sellest aru, eks ju? Ei midagi halba! Armuline jumal! Mida nad siis veel oleksid võinud teha? Oh jaa, ma tean väga hästi – mina hüppasin. Kindlasti! Mina hüppasin! Ma ju ütlesin teile, et ma hüppasin, kuid ma ütlen ka, see oli igale inimesele liig. See oli nende töö sama selgesti, nagu oleksid nad minu järgi ulatanud paadikonksu ja sisse tõmmanud. Saate sellest aru? Teie peate seda mõistma. Noh, ütelge otsekoheselt!“

„Tema ärevad silmad kiindusid minu omisse, küsides, paludes, nõudes, mangudes. Tahes või tahtmata ma ei võinud muidu, kui pidin lausuma: „Teid on saatus taga kiusanud.“ „Enam kui õiglane,“ võttis ta ruttu mu sõna sabast kinni. „Mul puudus vähimgi võimalus — selliste kaabakatega. Ja nüüd nad olid sõbralikud, oo, nii pagana sõbralikud! Seltsimehed, laevakaaslased! Kõik samas paadis. Tee mis tahad. Neil polnud mingit kurja nõu. Nad ei teinud George’ist väljagi. George oli viimsel silmapilgul millegi pärast oma kajuti läinud ja otsa saanud. See inimene oli ju selge hull. Väga kurb, muidugi… Nende silmad vahtisid minu poole, nende huuled liikusid; nad raputasid paadi teises otsas pääd — kolmekesi; nemad viipasid mulle. Miks mitte? Kas ma ei hüpanud? Ma ei öelnud midagi. Selleks, mis ma niisugusel juhul tahtsin öelda, puudusid sõnad. Kui ma oleksin seal oma suu avanud, siis oleksin karjunud kui loom. Küsisin endalt, millal ma küll ärkan. Nemad käisid mulle valjusti peale, et ma läheksin nende juurde paadipärasse ja kuulaksin, mis kaptenil öelda. Olime kindlad, et meid korjatakse veel enne õhtut merest üles — siin keset sõiduteed, mida tarvitavad kanali kaudu käivad laevad; praegugi paistis suits loodest.

„„See oli kole põrutav, kui nägin seda kerget, kerget suitsuvina, seda pruuni udu juga, mille kaudu võis eraldada mere ja taeva piiri. Ma vastasin neile, et kuulen neid väga hästi ka sealtsamast, kus ma olin. Kapten kukkus vanduma, kraaksuvalt kui vares. Tema ei taha ometi oma häält pingutama hakata minu mõnuks. „Kas kardate, et rannal kuuldakse teid?“ küsisin. Ta vaatas mulle otsa, nagu tahaks ta mu küüntega tükkideks rebida. Peamasinist andis talle nõu mind rahule jätta. Tema ütles, minu peas ei olevat veel kõik korras. Teine tõusis päras nagu mõni jäme lihasammas ja rääkis — rääkis —“

„Jim jäi mõttesse. „Noh?“ ütlesin mina. „Mis puutus see minusse, millise loo nad valmis sepitsesid?“ karjus ta hoolimatult. „Nad võisid rääkida, mis nad iganes tahtsid. See oli nende asi. Mina tean, kuis lugu oli. Ei miski, mis nad teistele võisid hambasse puhuda, võinud minu juures midagi muuta. Ma lasksin teda rääkida — väidelda — rääkida — väidelda. Tema jätkas, jätkas ja jätkas. Äkki tundsin, mul kadusid jalad alt. Ma olin haige, väsinud — surmani väsinud. Ma lasksin langeda tüürivarre, pöörasin selja nende poole ja istusin esimesele istepingile. Sellest oli mulle küll. Nad tahtsid minult teada, kas ma olen aru saanud — on see kõik tõsi, mis öeldud, sõna-sõnalt tõsi? See oli tõsi, jumala eest! Kuid ainult nende viisil. Ma ei pööranud oma pead. Kuulsin neid üheskoos lobisevat. „See rumal eesel ei lausu sõnagi.“ „Oo, tema mõistab väga hästi.“ Jätke teda; küll ta juba teeb nagu kord ja kohus.“ „Mis ta võib teha?“ Mis võisin ma teha? Eks olnud me kõik samas paadis? Katsusin olla kurt. Suits oli kadunud põhja poole. Oli surmavaikus. Nad jõid veeanumast ja ka mina jõin. Pärast oli neil suur tegemine, et purje tõmmata üle skandeki. Kas mina ei tahaks valvama jääda? Nad pugesid purje alla, minu silmist ära, jumal tänatud! Ma tundsin end väsinuna, väsinuna, kurnatuna, nagu poleks ma tundigi maganud sündimisest saadik. Võimata oli vett näha päikese sädeluse tõttu. Aeg-ajalt ronis mõni neist välja, vahtis ümber ja puges uuesti alla. Purje alt võisin kuulda norskamist. Mõni neist võis magada. Üks vähemalt. Mina ei võinud. Kõik oli aina valgus, valgus ning paat näis sellest läbi kukkuvat. Ajuti olin üsna üllatatud, et leidsin enda pingil istumas…“

„Ta hakkas mõõdetud sammudega minu tooli ees edasi-tagasi käima, üks käsi püksitaskus, pea mõttes rinnal ja parem käsi, mis tõusis pikkade vaheaegade järele teatud liigutuses, näis kõrvaldavat teelt mingi nägematu sissetungija.

„„Ma arvan, teie mõtlete, ma olin hulluks minemas,“ algas ta muudetud toonil. „Ja seda võitegi väga hästi mõelda, kui tuletate meelde, et olin kaotanud oma mütsi. Päike ronis kogu oma teekonnal idast läände üle minu palja pea, kuid tol päeval ei võinud mulle nähtavasti miski kurja teha. Päike ei suutnud mind hulluks ajada…“ Tema parem käsi kõrvaldas hullumeelsuse mõtte… „Samuti ei ta suutnud mind ka tappa…“ Jällegi tema parem käsi kõrvaldas mingi varju… „See olenes minust.“

„„Kas tõesti?“ küsisin mina, kirjeldamatult hämmastununa sellest uuest pöördest, ja vaatasin talle otsa sellise tundmusega, nagu oleksin kogenud siis, kui ta oleks kontsal ümber pöördudes näidanud mulle sootuks uut nägu.

„„Ma ei saanud peaajupõletikku, ka ei langenud ma surnult maha,“ jätkas ta. „Ma ei teinud päikesest oma pea kohal üldse väljagi. Ma mõtlesin sama külmalt nagu ükskõik kes kuski vilus varjus. See räpane kaptenilojus pistis oma suure pügatud pea riide alt välja ja väänas oma kalasilmad minu poole üles. „Donnerwetter! tahate surra või?“ urises ta ja tõmbus kilpkonnana riide alla tagasi. Ma nägin teda. Ma kuulsin teda. Tema mind ei seganud. Ma mõtlesin parajasti, et ma seda ei tahtnud.“

„Ta püüdis mu mõtteid aimata uuriva pilguga, mille ta mulle heitis mööda minnes. „Tahate mulle öelda, et teie pidasite endamisi aru, kas peaksite surema või mitte?“ katsusin küsida võimalikult läbipaistmatul toonil. Tema nokutas pead, ilma et oleks peatunud. „Jah, ma jõudsin sinnamaale, kui istusin seal üksinda,“ ta ütles. Ta astus mõned sammud — kuni oma teemäära kujuteldava piirini — ja kui ta tagasitulekuks ümber pöördus, olid tal mõlemad käed sügavale tasku surutud. Ta jäi minu tooli ees seisma ja vaatas alla. „Kas te ei usu seda?“ küsis ta tungiva uudishimuga. Tundsin endas sundi pühalikult kinnitada, et olen valmis kõike uskuma, mida tema heaks arvab mulle rääkida.“