Liiwimaa kroonika (Leetberg)/III

Liiwimaa kroonika
Balthasar Russow, tõlkinud Kaarel Leetberg

Liiwimaa kroonika kolmas osa.

Kui nüüd Liiwi prowints suures hädas ja kitsikuses oli ja moskwalane, palju linnu ja lossisid käes, ikka weel maal mässas ja möllas, iseäranis Harjus ja Tallinna all, ja tähtsamad wõimukandjad, orduhärrad ja maawalitsejad osalt ära olid jooksnud, osalt wangis Moskwa wiidud ja ära hukatud ja Liiwimaa heermeister ja teised wähesed wõimukandjad, kes weel järel olid, ühtki nõu ei teadnud lõhutud maad jalale seada, ja kui peale selle ka see weel mitte wähe hirmu ja kartust tõi teistele maadele ja linnadele, mis weel järel olid, et wana heermeister Wilhelm von Förstenberg Wiljandi majas, ilma et tema järeltulija ja järgmine ordumeister teda kudagi oleks katsunud aidata ja wälja päästa, moskwalasest oli wangi wõetud ja ära Moskwa wiidud, mida ühelegi meistrile Liiwimaal ordu algusest saadik ei olnud sündinud, mispärast siis ka alamatel weel palju wähem abi ja troosti loota oli endi hädas ja kitsikuses; ja kuna ordumeister ise ennast moskwalase eest Poola krooni warju alla oli annud ja ilmlikuks würstiks ja isandaks saanud, miska Liiwimaa Saksa ordukord nüüd koguni katki ja lõpetatud oli, see kord, millele siiamaani kõik ordulinnad ja seisused ainuüksi olid wandeid wandunud ja alla kuulunud — siis pidid ka tallinlased suure häda pärast, mis neil iga päew käes oli, nagu teisedki maad ja linnad, hea nõu kokku wõtma ja moskwalase wastu warju otsima ning ennast ühe teise walitsuse külge lööma. Ja et Poola kuningas Tallinnast kaugel ära on ja tallinlased Poola riigist ehk Leedumaalt toidumoona, nagu Riia omad seda küll saawad, iialgi ei olnud saanud ja ka ei wõinud saada, siis oli neil põhjust ja sundi ennast Rootsi kroonile alla anda, mis neile ligemal ja saadawamal oli.

Kui nüüd niisugune lugu käes oli, siis pidas Tallinna raat ja kogukond nõu ja kaalus järele ja leidis peale mitmepidist kahtlemist soowitawa olewat, et peab Rootsi kuninga armulise ja Jumala saadetud troosti ning kaitse wastu wõtma. Niisama pidas ka Tallinna raat ühes Harju- ja Wirumaa rüütelkonnaga, niipalju kui neid seekord Tallinnas päral oli, selle üle nõu ja pani nimetatud rüütelkonnale kuninga armuliku kinnituse ette, mispeale need üsna südamest rõõmsaks said ja peale muu ka ütlesid, et nemad ei taha ega wõi Tallinna linnast mitte lahkuda: kuhu linn jääb, sinna tahawad nemadki jääda. Ja tulid siis kõik ühel meelel sellele otsusele, et tahawad Rootsi alla minna. Selle loa ja ühemeelse nõu peale läkitati siis saadikud, nimelt Reinolt Lode rüütelkonna poolt ja Johan Winter, üks raadisugulane, kodanikkude poolt, Liiwimaa endise meistri juurde Miitawi Kuramaale oma wannet, mis Liiwimaa meistrile wannutud, tagasi wõtma, mis saatkond seal mitte suurt rõõmu ei sünnitanud. Aga et see abiotsimine mitte kergest meelest, waid tungiwa ja pääsmata häda pärast oli ette wõetud, siis ei wõinud endine heermeister sest õigusega mitte wihastada, waid wõttis nimetatud saatkonna kõige lahkusega wastu ja läkitas seejuures ka oma saadikud Tallinna linnale, nimelt härra von Dohn’i; kantsler Johannes Fischer’i; endise Tallinna sündikuse, seekordse heermeistri nõumehe Jodokus Kloedt’i, keelama, et kui tallinlased Rootsi kuningale weel mitte ei ole wandunud, siis nad ka edaspidi mitte ei wannuks, sest endine heermeister oleks Tallinna ennemini Poola kuninga kui Rootsi kuninga käes näinud.

Sel ajal kirjutas tallinlastele ka Holsteini härtsog Magnus umbes ses mõttes, tema olewat kuulnud, et tallinlased tahawad heermeistri alt lahti lüüa ja Rootsi krooni alla minna. Sellepärast tahab tema neile meele tuletada, et nad mõtleksid, kust nende linna algus ja õigused pärit on, nimelt Taani kroonilt, ja et nad jälle peaksid sinnapoole pöörama. Kui seda aga mitte ei tehtawat, siis peaksid nad mõtlema, mis sest wälja tuleb. Kuid sellest hoolimata kestis tallinlaste ettewõetud nõu edasi. Aga kui heermeistri saadikud Tallinna tulid ja seal nägid, et tallinlased juba täiesti Rootsi kuninga poole hoidsid, siis panid nad seda wäga pahaks. Tallinlased ei wõtnud ka saadikutest kedagi raekotta, kui aga härra von Dohn’i üksi. See ei hakanud ka enam oma nõu seletama, waid andis ainult küllalt mõista, et ta sellega sugugi rahul ei ole, et linn Rootsi ja mitte Poola alla oli saanud. Kui siis saadikud kõik asjad oma meelt wastu nägid olewat, ei jäänud nad sinna kauaks peatama, waid läksid warsti minema.

Selsamal ajal olid Tallinnas ka kuninglikud saadikud Rootsist, nimelt härra Klaus Christiernsen, Hans Larssen ja Herman Brüssner, sekretär, kellel kuninga juhatuskiri kaasas oli, endise kõrge troostikirjaga üks, et nemad kui wolitatud saadikud kuninga poolest tallinlastega kõigis asjus pidid läbi rääkima ja otsuseid tegema ja neile kaitset lubama igaühe wastu, ja siis pidid truudust laskma wanduda niihästi aadlit kui ka linna, mis neile siis wiimaks peale mitmepidist kahtlemist ka kõigi õiguste ja eesõiguste alalhoidmisega wannuti.

Kui nüüd aadel ja linn Rootsi all oli, ei tahtnud Tallinna loss, kus Kaspar von Oldenbockem asewalitsejaks oli, sellega nõus olla, waid tahtis weel wanast walitsusest kinni hoida, mispärast härra Klaus Christiernsenile käsk anti see loss wäega ära wõtta. Ja kui ta seda maja kartaunide ja madudega terwelt kuus nädalat oli lasknud ja hirmul pidanud, ilma et teda kätte oleks saanud, anti ta wiimaks temale moona puuduse pärast kätte, jaanipäewal aastal 1561. Kui nüüd Tallinna linn ja loss mõlemad Rootsi all olid, reisisid Tallinna härrad, nimelt härra Johan Pepersack, purmeister; Johan Schmedeman ja Jochim Bellholdt, raadisugulased, Rootsi, et linna õigusi ja eesõigusi, misüle saadikutega hiljuti häda pärast räägitud ja kaubeldud, kuninga juures kinnitada lasta. Kui nad nüüd parajasti kuninga kroonimiseks Rootsi tulid ja oma püüdmise ette olid toonud, said nad peale kinnituse kuningalt ka muidu head wastused.

Kui nüüd kuningas Eerik Tallinna isandaks oli saanud, awitas ta linna oma kuninglikku tõotust mööda ühe mõnusa summa rahaga ja maksis peale selle weel ära 30.000 taalrit, mis tallinlased heermeistrile Keila mõisa peale olid laenanud, mis raha kättesaamine neile muidu kahtlane oleks olnud, ehk nad oleksid pidanud kaua ootama. Niisama laskis kuningas Tallinnale ka igasugu moona wiia kõigist Rootsi riigi radadest. Siis oli igasugu söögimoon Tallinnas rohke ja üsna odaw, ja ei olnud ka puudust suurtükkidest, püssirohust ega tinast ega mingisugusest sõjamoonast, mida kuningas kõike ülirohkesti Tallinna lossi oli saatnud ja mis niihästi linnale kui ka lossile kasuks pidi tulema. Siis oli Tallinnas nende uue isanda ja kuninga pärast ja hea toidumoona pärast suur rõõm ning hõiskamine, ja inimliku mõistuse järele arwates ei wõinud neile midagi paremat tullagi. Aga et kõik muutused hädaohtlikud on, siis ei olnud ka see ilma ohuta, ja selle suure rõõmu peale tuli ka tõesti suur kurwastus. Sest kõrgestinimetatud kuningas Eerik ühes Rootsi riigiga sattus wastuwõetud Liiwimaa pärast mitte ainult moskwalasega, waid ka teisite kristlikkude walitsejatega nii sügawasti suurte raskete sõdade sisse, et ka tema pärismaad Liiwimaa eest mitmeti on pidanud wastama, nagu sest pärast jutt tuleb.


Keda kuningas Eerik Liiwimaa pärast oma waenlaseks tegi.

Nüüd oli esiteks suur rõõm Tallinnas ja niihästi kõrged kui ka madalad pöörasid kuninga poole ja kaebasid oma kahju, mis moskwalane neile teinud, ja kuningas jagas oma kuninglikust heldusest neile rikkalikult mõisaid ja raha ja tasus armulikult nende kahju. Peale selle pidas kuningas suurt hoolt ka selle eest, kuidas ta Tallinnale ja weel teistele paikadele saaks rahu saata, ja läkitas sellepärast oma saadikud suure kuluga moskwalase juurde, et temaga rahu pärast kaubelda. Sest kuninga arwamine oli, et ta seda kauast rahu, mis tema isa Gustaw moskwalasega oli teinud, edasi tahtis pidada ja tallinlased ning teised, kes ennast tema alla annud, ka selle rahu alla tingida. Aga moskwalane ei tahtnud sellega päri minna, waid sai kuningas Eeriku peale üsna tigedaks, miks tema uusi tingimusi, mis tema isa mitte ei ole nimetanud, ette toob ja Liiwimaal maid ja linnu omaks kuulutab, mis moskwalasel peaaegu juba käes on, ja ülepea sinna asjasse wahele segab. Wiimaks siiski saadi suure waewaga waherahu kahe aasta peale kindlaks. Aga see waherahu oli, nagu pärastised sündmused seda küllalt näitawad, Rootsi riigile kui ka Liiwimaale enam kahjuks kui kasuks, moskwalasele aga wäga kasulik. Sest selle rahu ajal ehitas moskwalane need linnad ja lossid, mis ta Liiwimaal ära oli wõtnud, enamasti kõik heas rahus jälle üles ja tegi sõja wastu kindlaks. Ja et tal nüüd tegemist tuli suurewõimulise kuningaga, kes temale natuke enam kardetaw oli kui Liiwi ordumeister, siis ei wõinud talle seks korraks suuremat õnne juhtudagi, kui et waherahu sai teha, et oma lossisid Liiwimaal seda parema rahuga saaks oma meelt mööda üles ehitada ja sõja wastu korda seada.

Ehk nüüd küll kaks aastat rahu oli, pidi kuningas Eerik siiski peale nende kahe aasta lõppu suurt sõda kartma moskwalasega, mispärast kuninga pärismaad Soomes Liiwimaa pärast mitte wäiksesse hädasse ei sattunud. Ja et Rootsi kuningal sel ajal Liiwimaal muud midagi ei olnud kui Tallinna linn üksi, siis himustas ta selle waherahu ajal Liiwimaal enam maid ja linnu ja lossisid saada ja puutus Poola kuninga ja endise heermeistri maadesse ja majadesse, kust awalik sõda Rootsi ja Poola ja heermeistri wahel wälja kaswas waesele lõhutud Liiwimaale suuremaks kahjuks ja kaoks. Ja niikaua kui need nimetatud wõimumehed isekeskis sõdisid, seisis moskwalane rahul ja laskis need kaks kuningat Liiwimaa majade pärast kiskuda ja kriipida. Temale oli ükskõik, kas need majad Rootsi wõi Poola käes olid, sest tema mõtles: kui nad kaua küll on kiskunud ja on wäsinud, küll tema siis parajal ajal oma tulu ära näeb ja kelle ta siis kotis leiab, selle raputab wälja, nagu pärast ka sündis. Selle mängu pani see kaheaastane rahu käima.

Peale selle soetas kuningas Eerik selle rahu ajal omale weel enam waenlasi. Nimelt esiteks Lüübeki linna, kellelt kuningas terwe laewastiku, mis täie lastiga Narwast oli wälja sõitnud, ära laskis wõtta, sest et ta tahtis Narwa sõitu ära keelata ja kõigi merelinnade laewu sundida Tallinna käima, misläbi ka paha sõda sündis Rootsi riigi ja Lüübeki wahel. Teiseks sai ka Frederik II, Taani kuningas, Rootsi kuninga waenlaseks oma wenna härtsog Magnuse pärast, kellelt kuningas Eerik oli soowinud, et ta ennast oma stiftide ja maadega Rootsi krooni kaitse alla annaks, mis Taani kuningat wäga pahandas, kust siis ka esiteks see wiha ning tüli peale hakkas ja pärast see raske ning pikk sõda mõlema kuninga wahel, mis Liiwimaa lood palju kurjemaks tegi ja Rootsi riiki mitte wähe ei kurnanud.


Poola sobitused Riiaga, 1561.

Aastal 1561, juunis, tuli Nikolaus Ratziviel, üks Leedu würst, keda liht rahwas Radawil’iks nimetas, mõne tuhande hobusega Riiga ja läks Riia all heas sõpruses Keldri wäljal leeri ja jäi sinna mõneks nädalaks paigale. Tema tulemise põhjus olewat olnud, et ta need majad ja maad, mis Liiwi heermeister Poola kuningale oli jätnud, kuninga nimel pidi wastu wõtma ja kaitsewäge seadma, ja ka Riia omasid sõbralikkude läbirääkimistega niikaugele wiima, et nad, kui ennast juba Poola kuninga kaitse alla olid annud, ka kuningale oma wande wannuksid, ilma midagi tingimata ja tagasi pidamata. Sest Riia omad olid end selle otsusega Poola krooni alla annud ja olid lubanud ning tõotanud täit allaandmise-wannet wanduda, kui keiser ja püha Rooma riik, kelle all ja kelle osa nad algusest saadik olid olnud, nad täiesti pidid wabaks andma, mida Rooma riik weel praegugi ei ole raatsinud teha.

Seda riiglaste tingimust ja tagasipidamist ära kaotada ja et nad ennast Rooma riigist täiesti lahti ütleksid ja ainult Poola krooni all oleksid, katsus sel ajal Nikolaus Ratziviel ja pärast seda aega Kotkewits ja teised Leedu ja Poola seisused sagedasti heaga ja kurjaga, aga ei ole praegugi weel midagi wõinud teha.

Selsamal ajal, kui nimetatud würst Nikolaus Ratziviel Riia all oli, sõitis ta ükskord augustis üliwäga uhkesti ja toredasti linna sisse ja temaga ühes mitmed wõõrast sugu rahwad, nagu armeenlased, türklased, tatarid, podoollased, wenelased ja wallahid ja palju sakslasi, poolakaid ja leedulasi, ja tema wiis nad läbi Riia linna, mida mitmed wagad hinged, kui neid wõõraid rahwaid nägid, igaüht omamoodi riides, oma sõjariistus ja oma muusikaga, wäga imeks panid ja oma wiletsust selles nägid, et nende isamaad ja kristliku Riia linna uulitsaid niisugused haruldased, wõõrad ja barbaarsed rahwad tallama tulewad. Juba näha neid rahwaid, kes rahus ja sõpruses läbi Riia linna ratsutasid, oli igaühele häda ja südamewalu; mis jäledus ja südamewalu peab see siis weel olema, kui neid nähakse käskiwat ja walitsewat ehk kristlikku linna waenulikult piirawat!


Katk Tallinnas, 1561.

Aastal 1561, augustis, suri üle 2000 Rootsi sõjamehe iseäralikku haigusesse, mis teistele inimestele, olgu noor wõi wana, midagi wiga ei teinud, aga sõjamehi suri hulgakaupa ja maeti maha Kalamajasse. See oli hakatuses malum omen ja paha ettetähendus, et neil Liiwimaal suurt õnne ei saa olema, sest et häda ainult neile külge hakkas ja ei kellelegi teisele maa ega linna elanikule. Selsamal ajal suri ka Laurents Flemink, üks priihärra Rootsimaalt, esimene Rootsi kuberner Liiwimaal. See oli Rootsi õnnetuse hakatus, mis nad Liiwimaa pärast pidid kannatama.


Padise klooster saab Rootsi alla.

Aastal 1561, sügisel, piirasid rootslased Padise mungakloostrit, mis wäele kaunis tublisti wastupidaw maja ja kindlus on. Ja kui Rootsi omad endid seal ainult tõsiselt näitasid ja mitte palju ei lasknud, anti see klooster neile meistri pealiku Engelbrecht von der Lippe poolt sedamaid kätte. See klooster määrati Pärnu maapäewal Holsteini härtsogile Magnusele. Aga rootslased wõtsid ta oma wõimu alla ja kaitsesid teda mõnda aega oma kasuks härtsog Magnuse ja heermeistri wastu.


Kuda kuningas Eerik Lüübeki omi pahandab, 1562.

Aastal 1562, nelipühi ajal, laskis Rootsi kuningas oma laewade ja kaljastega terwe hulga Lüübeki laewu kinni wõtta, mis Narwast tulid ja mitmesuguse kaubaga lastitud olid, ja mõned neist wiidi Tallinnas, mõned Rootsi, ja peeti saagiks. Neid laewu ja kaupasid nõudsid Lüübeki omad saadikute läbi tagasi, mispeale nad kuninga käest niisuguse wastuse said: Tema olewat Tallinna omad enese kaitse alla wõtnud ja neile luba annud kõiki wanu eesõigusi tarwitada. Üks nende kõige suurem eesõigus olewat aga staapel ja kaubaladu, mis ikka Tallinnas ja iial Narwas ei ole olnud. Sellepärast tahtwat tema ka edaspidi tallinlastele seda õigust pidada ja Narwa sõitu takistada. Seega läksid Lüübeki saadikud tühjalt jälle koju tagasi ja nägid waluga, et sihukesed asjad suurtele segadustele wiiwad.


Pärnu ja Paide tulewad Rootsi alla, 1562.

Aastal 1562, nelipühi aegu, tuli härra Klaus Christiernsen suure wäe rüütlite ja jalameestegu, kartaunide ja madudega Pärnut piirama, ehitas kantsid ja hakkas torma laskma. Wiimaks, et pärnlased mitte suurt sõja wastu ei olnud ehitanud ja wäljapäästmist ka kuskilt ei olnud oodata, heitsid nad, oma õigusi ja eesõigusi alal hoides, Rootsi krooni alamaks. Kui nüüd pärnlased Rootsi all olid, saatis kuningas neile rohkesti sõjamoona, suurtükke, rohtu ja tina ja kinkis armulikult kümmetuhat Riia marka.

Aastal 1562, sügisel, piiras härra Klaus Christiernsen ka Paide maja kõige wäega, lõi kantsid ja laskis torma, ja kui mõne nädala seal oli lasknud ja tormi jooksnud ja kui üks torn, kuhu püssirohtu oli alla pandud, kätte oli saadud ja Rootsi mehed arwasid, et nüüd kõik käes on, läks allapandud rohi lahti ja wiis selle torni lae ühes sõjameestega õhku. Ja et asewalitseja Johan Groll ei Poola kuninga ega Kuramaa härtsogi poolt abi ei teadnud oodata ja nälg majas ka juba ülewõimu wõttis, siis pidi ta maja Rootsi kroonile andma.


Soome härtsog Johannes ja Meklenburi härtsog Kristoffer käiwad Tallinnas, 1562.

Aastal 1562, nowembris, tuli Soome härtsog Johannes, Rootsi kuninga wend, ühes oma würstliku abikaasa proua Katarinaga, kes on Poola kuninga Sigismund Augusti õde, läbi Liiwimaa Tallinna, peale seda kui ta Wildas Leedumaal kõrgestinimetatud neiuga oli pulmi pidanud. Ja kui mõne päewa Tallinnas rahul oli puhanud, läks ühes oma abikaasaga laewale ja sõitis Turusse Soomemaale. Selsamal sügisel anti härtsogile Helme, Karksi ja Ergmäe majad Poola kuninga poolt kätte, kui lubatud kaasawara, ja härtsog Johan pani nende üle walitsejaks ühe ebakrahwi von Arz’i.

Aastal 1562, jõulu õhtul, tuli Meklenburi härtsog Kristoffer Stokholmist Tallinnas ja ei annud tunda, et ta würst oli, läks seepärast liht kodaniku juurde öömajale ja istus oma teenrite sekka. Wiimaks aga, kui see mitte kauaks ei wõinud saladusse jääda, anti neile würstlik öömaja ja austati neid seisust mööda.


Poolakas kaotab Polotski wenelasele, 1563.

Aastal 1563, weebruaris, wõttis moskwalane toreda kaubalinna Polotski Poola kuningalt ära. Moskwalane oli selle linna alla kõik oma jõu, mis meeste ja moona poolest saadawal, kokku toonud ja tulega nii waljusti peale käinud, et nõnda wiimaks linna kätte sai. Selle kahju tegi moskwalane Poola kuningale siis, kui see parajasti Petrikowis Poola ja Leedu seisustega nõu pidas. See oma pärismaade ja linnade kaotus pidi Poola kuningale omaks wõetud Liiwimaa pärast ka tulemagi, sest kui ta Liiwimaa omaks kuulutas, siis pidi ta ka Liiwimaa nuhtlust ja häda ühes maitsma ja sest osa saama.


Rootsimaa mitmes sõjas; härtsog Johan wangis, 1563.

Aastal 1563, suwel, läks see pikk sõda Taani kuninga Frederik II ja Rootsi kuninga Eerik XIV wahel lasti, ühes Lüübeki omadega, kes Taani kuninga pool olid, siis weel Poola sõda ja pärast ka Moskwa sõda Rootsi riigi ja riiki kuuluwate maade wastu Liiwimaal. Ja kõik need wõimumehed sõdisid Rootsi riigi wastu peaaegu kaheksa aastat ilma waheta.

Kohe peale sõja hakatust, aastal 1563, laskis Rootsi kuningas Eerik oma wenna härtsog Johani ühes tema abikaasaga Turus sõjasalgal wangi wõtta ja wangis Stokholmi wiia, kus seda waga würsti ilma tema süüta asjade pärast igaüks teadmata meelest naeris ja teotas. Pärast pani Jürgen Perssen, kuninga kergemeelne nõumees, tema Stokholmi linna kohtu ette, ja kui oma meelt mööda erapoolikud mehed oli kohtunikuks pannud, kaebas kõwasti kõrgestinimetatud würsti peale mõne põhjendamata ja luuletatud asja pärast, aga tõeks teha ei wõinud tema wastu midagi. Pärast laskis siiski wäewallaga ja mitte õigusega selle auliku würsti kuninga loaga wangikotta wiia ja andis kuningale agarasti nõu teda elust surma saata. Sinna wangi ja kiusatusse sattus see waga wärst ühes oma armsa abikaasaga üsna ilma süüta. Härtsogi Rootsi mehed aga, kes Turu majas ühes olid, wiidi ka kõik wangis Stokholmi ja üsna ilma süüta raiuti pead maha ja murti rattal halastamata. Aga sakslased, kes härtsogi teenistuses olid, aadlist ja mitteaadlist, jäeti elusse, kuid neid peksti armetult. Ja nende seas oli ka Kristoffer, üks Tautenburi priihärra.

Need põhjused aga, miks härtsogi ja tema meestega nõnda tehti, olid need: Nimelt kui kuningas Eerik Taani ja Poolaga awalikku sõtta sattus ja need walitsejad kuningas Eeriku ja Rootsi riigi wastu olid ühinenud, ja härtsog Johan just selsamal ajal, kui see ühendus Rootsi ja Taani wahel jalale seati, ennast Poola kuninga õega oli kihlanud, siis peeti teda kuninga pool kahtlaseks, nagu oleks tema oma äia, Poola kuningaga Rootsi riigi wastu salanõu pidanud liidu teinud. Ja see oli kahtlust ka weel suurendanud, et härtsog Johan, pärija würst ja Rootsi riigi sugulane, waenulikkudest maadest wabalt ja ilma wähemagi kimbatuseta ära oli saadetud. Aga see waga härtsog Johan oli sest ilma süüta ja seda arwati tema peale, ilma põhjuseta ja wastu kõike õigust ja kohust.


Härtsog Kristoffer wangis, 1563.

Aastal 1563, jaagupipäewa ajal, tuli Meklenburi härtsog Kristoffer, kes Rootsi kuninga Eeriku poole oli löönud, mõne lipu Saksa sõjameestega, Rootsi kuninga kutsel, Riia stifti kallale, et seda stifti ära wõtta, selleks arwas ta omal õiguse olewat, sest et ta stifti koadjuutor oli olnud. Aga tema käsi käis halwasti. Sest Kuramaa härtsog wõttis tema Daleni majas wangi ja wiis wangis Poolamaale, kus teda üle wiie aasta kinni peeti.


Karksi ja Haapsalu saawad Rootsi alla, 1563.

Selsamal ajal laskis kuningas Eerik Karksi majale, ühele neist pantidest, mis Soome härtsog Johan kaasawaraks ja laenatud raha ette Poola kuningalt oli saanud, äkki kallale tormata ja ta ära wõtta, ja ei tahtnud Poola kuningale ega oma wennale härtsog Johanile midagi oma heast tahtmisest anda, waid pidas maja omale ja Rootsi kroonile.

Aastal 1563, 28. juulil, tulid rootslased Haapsalu maja alla, mis Taani kuninga wenna, härtsog Magnuse päralt oli, ja kui pea kümme päewa torma olid lasknud ja Haapsalu omad mingit wälist abi ei teadnud, siis andsid kõik, kes majas olid, nagu: kapitel, raat, rüütelkond ja kodanikud, mitmesuguste eratingimuste ja tagasipidamistega alla, 7. augustil. Kui nüüd rootslased Haapsalu maja ja toome olid ära wõitnud ja kätte saanud, siis rüüstasid nad toomekiriku paljaks ja wõtsid ära kõik missa riided ja kiriku ehted, monstrantsid ja karikad ja kellad tornidest, ja wiisid need Tallinna ja lasksid neist suuri suurtükke walada, ja lasksid toomhärrad ära minna, kuhu need tahtsid, ja wõtsid nende mõisad ära ja panid sõjamehed sisse. Nõnda häwitati see jäle hooramaja, see Haapsalu toom, ära ja kihutati Paali papid sealt minema. Selsamal ajal rüüstasid Saksa ja Rootsi sõjamehed Haapsalu ümberkaudu ja kõigel Lääne maal nii üsna halastamata, et mõned talupojad ise pidid atra wedama ja naised taga atra juhtima, sest et kõik nende härjad ja hobused olid ära wõetud. Ja ehk küll auwäärt raat ja wanemad ja kõik Tallinna kogukond kuberner krahw Schwanto juures kõige agarusega nõudsid, et seda maapaika mitte ei peaks tallatama ja laastatama, sest et Tallinna linn sealt mitmesugust tarwitust saab ja et ka mõlemad kuningad, Rootsi ja Taani oma, sõjas olewat; kes neist kahest wõitjaks jääb, see saawat maa ka muidu kätte. Aga see kõik oli asjata.


Kuda poolakad Eestimaale tulewad ja Koluwere lossi päästaawad, 1563.

Selsamal ajal oli Poola kuningas Rootsi kuninga Eeriku wastu sõda walmistanud ja oli kauni kogu Saksa ja Poola sõjamehi kokku saanud, keda siis Preisi härtsog markkrahw Albrecht Kauna’s Leedumaal üle waatas ja kelle hulgas mõnedki tähtsad härrad ja junkrud olid. Sellest Poola sõjawalmistusest oli rootslastel natuke teada ja sellepärast ruttasid nad oma suurtükkidega Haapsalust jälle Tallinna, ja kui Poola salk kaua ei tulnud, wõtsid rootslased jälle julgust ja läksid kuue kartauni ja mõne maoga jälle wälja selle nõuga, et Koluwere maja piirata. Ja kui kolm penikoormat linnast wälja said, tuli neile nii suur kartus peale, et oma suurtükkidega jälle Tallinna tagasi pidid minema. Ja kui Tallinna tulid, wiisid oma suurtükid Tõnismäele lossi ette, kunni paremaid teateid saab. Ja kui nii pea õieti mitte teada ei saadud, mis tahtmine poolakatel oli, kes ise kahtlemata wäga hästi teadsid, et rootslased oma suurtükkidega Koluwere alla tahtsid minna, sellepärast jäädi paigale ja walwati suurtükkisid. Wiimaks tõttasid rootslased oma suurtükkidega ilma kartmata minema, läksid Koluwere maja alla, ehitasid kantsid ja hakkasid laskma. Kui nad nõnda seal kaheksa päewa olid lasknud, siis tulid poolakad peale ja rootslaste julgus hakkas langema. Sellepärast siis lasksid nad mõned suurtükid lõhki ja jooksid ära ilma hädata. Siis tulid poolakad ja wõtsid need suurtükid, nimelt 4 munka, üks koer ja üks laulik, mõned neist tükkideks lõhutud, teised weel üsna terwed, ja wiisid ära Riiga. Nõnda päästeti Koluwere omad wälja ja jäid rootslased oma suurtükkidest ilma. Aga ei oleks suurt häda olnud, kui nad aga oleksid kindlat seisu pidanud, sest Rootsi sõjaülem Ake Bentson oma rootslastega oli sel ajal küll niisama tugew kui Kura härtsog oma Poola salgaga. Ka oli rootslastel suurtükkidest suur abi, mida poolakatel mitte ei olnud. Sündinud aastal 1563, septembris.


Wenelased lähewad rahus läbi Eestimaa, 1563.

Selsamal ajal, kui Poola salk tulemas oli ja Rootsi salk Koluweret piiras, tuleb ka kaunike hulk wenelasi, mõnituhat meest, sinnasamma maapaika Läänemaale oma saatkonnale wastu, mis aasta eest oli Taanimaale läinud ja nüüd Kuressaare kaudu tagasi tuli. Seal pidasid wenelased mõlema salgaga rääkimisi, niihästi rootslastega kui poolakatega, ilma wähemagi kimbutuseta, ja jõudsid pärast oma nägusa saatkonnaga puutumata ära omale maale. Nõnda olid need kaks kristlikku walitsejat, kes moskwalase wastu jälle Liiwimaa kaitsjaks olid heitnud, sealsamas Liiwimaal karwupidi koos ja põline waenlane läks tasa rahus mööda ja naeris habemesse.


Lihula muutlik saatus; wõitlus Pärnu juures, 1563.

Selsamal korral, kui poolaka sõjamehed peale tulemas ja rootslased weel Koluwere all olid, saatis Kuramaa härtsog Gotthart Ketler mõned oma mõisamehed ette, Lihula maja juurde, mis nüüd ka juba Rootsi käes oli, et äkki peale tungida ja maja ära wõtta. Ja kui härtsogi mõisamehed ligi tulid, ratsutasid nad otsekohe maja peale ja rootslased ei arwanud sest muud, kui et need on nende endi mõisamehed, kes wahest Koluwere leerist kuhugi olid saadetud. Aga pärast, kui hilja oli, nägid nad ära, kelle mehed need olid. Nõnda wõeti Lihula maja seekord äkki ära.

Kui nüüd endine heermeister wõi Kuramaa härtsog Lihula maja kätte oli saanud, ja et see maja tema maadest kaugel ära oli ja ka muidu sõja wastu kindel ei olnud ja tema ka oma sõjarahwaga talwe pärast jälle ära pidi minema, siis kirjutas ta neile Läänemaalt äraaetud aadlikkudele, kes Kuressaares koos olid, et nad sealt tuleksid ja oma isanda härtsog Magnuse maja jälle oma kätte wõtaksid, mis siis ka sündis. Aga pärast, kui härtsog ära oli, tulid rootslased wäega Lihula alla ja wiisid oma tahtmise läbi ning wõtsid aadli, mis majas oli, wangi ja saatsid Rootsi; need olid nimelt: Diderik Farensbeck (Haimrest); Klaus Aderkas; Otto von Gilsen; Hinrik Live; Reinolt Herkel; Jürgen Uxel (Konnawerest); Johan Farensbeck (Udekülast) ja Jakob Titser, kes kõik Rootsis pidid tundma õppima, mis tähendab õnnetus, millest nad enne suurt ei teadnud.

Kui Kura härtsog oma meestega Pärnust pidi mööda minema, siis olid seal mõned Rootsi sõjamehed Pärnust ennast padrikusse ja wõsastikku ära peitnud waenlast waritsema. Tuleb siis Hinrik, Dohna krahw, mõne mehega eel sõites, ja ei tea waruda, et rootslased wõiksid wõsastikus olla, ja üks Rootsi sõjamees laseb ta seal wõsastikust maha, ja ta wiidi sealt Riiga, kus ta maha maeti. Aga härtsog ja kõik sõjamehed oleksid ennem kõik saagi, mis Koluwere all said, käest ära annud, kui et selle Dohna krahwi oleksid kaotanud.


Lüübeki laewu wõetakse ära, 1563.

Aastal 1563, septembris, purjetas terwe kogu Lüübeki laewu üsna rõõmsas tujus Narwa poole. Aga tagasi sõites tuli rõõmutujule lõpp. Sest selle wahe peal, kui nemad Narwas laewu tühjendasid ja uut kaupa jälle peale wõtsid, said rootslased kaksteistkümmend laewa jalale Lüübeki omi Narwast wastu wõtma, ja kui Kõrgessaare all kokku puutusid, wõeti mõned Lüübeki laewad ära; aga suurem hulk pääsis ära ja läks jälle Narwa tagasi.


Krahw Arz, 1563.

Aastal 1563, sügisel, tahtis Johan, arwataw krahw Arz, Soomemaa härtsogi asewalitseja tema pantmajade üle Liiwimaal, Helme, Karksi ja Ergmäe majad moskwalasele ära lubada ja kätte anda selle tingimusega, kui moskwalane temale ühe neist majadest päriselt lääniks annab ja sealjuures ka tema oma kaitse alla wõtab. Ja see ebakrahw waletas oma alampealikutele, kes sest äraandmisest midagi ei teadnud, et nende isand, härtsog Johan, oma wangikojas Rootsis on ära surmatud, ja tahtis nõnda ääri-weeri mööda ohtrate sõnadega neid ka selle kurja teo peale pöörda ja meelitada. Aga kui tema kurja nõu märgati ja wenelased juba tulemas öeldi olewat, siis wõeti ta korraga kinni ja wiidi Riiga, kus teda kesknädalal enne jõulu tuliste tangidega kisti ja ta nelja ratta peale pandi. Temal oli muidu palju häid andeid ja oli suures lugupidamises oma sõjateadmiste pärast kõikida juures, kui ta aga oleks tahtnud seda alandlikus meeles teha. Aga et ta ise ennast tahtis kõrgeks tõsta ja selleks kuulutada, kes ta mitte ei olnud, siis pidi ta langema ja häbisse saama.


Koluwere saab Rootsi alla, 1564.

Aastal 1564, talwel, läks Hinrik Claussen, Kankase rüütel, Rootsi uus walitud sõjaülem Liiwimaal, Koluwere maja alla ja sai kauase piiramisega maja ilma suurtükkideta kätte.


Eestlaste pühast neljapäewast.

Selsamal ajal kuulutas ennast üks Liiwimaa jumalakartmata talupoeg ja pärisori Jumala prohwetiks ja elas Kuusalu tühja kiriku juures wenelaste walitsuses ja andis teistele talupoegadele nõu, et nemad ei pea mitte enam pühapäewa, waid neljapäewa pühaks pidama, selle põhjuse pärast, et Jumal olewat ükskord suures hädas olnud ja olewat kõiki nädala päewi appi kutsunud, aga ükski muu pääw ei olewat temale appi läinud, kui aga ainult neljapäew, keda sellepärast õigusega peab pühamaks pidama kui kõiki teisi päewi. Ja kohtlased talupojad jäid seda uskuma mitte ainult ühes maapaigas, waid terwel Eestimaal igal pool kunni tänapäewani. Siit wõib küll näha, kudamoodi Liiwimaa wana walitsus oma waeseid talupoegi Jumala tundmisele ja tema sõnale on õpetanud ja kuda ka talupojad ristiusu katekismuse wiies peatükis oma õpetajatelt juhatust on saanud ja ülemad seda on nõudnud. Sellepärast siis tahtis majaisa, mitte ilma põhjuseta, Liiwimaa majapidajatelt nüüd korraga aru nõuda.


Baadeni markkrahw Kristoffer Tallinnas 1564 ja 1565.

Aastal 1564, jõulukuul, tuli Kristoffer, Baadeni markkrahw, ja temaga ühes ta abikaasa proua Cecilia, Rootsi kuninga õde, Stokholmist Tallinna, ja et nad hilja wastu ööd Tallinna all reidile jõudsid, siis läksid Kalamajas randa ja olid ööd ühe kalamehe juures. Teisel päewal aga wiisid tallinlased markkrahwi ja tema abikaasa ausasti ja toredasti linna. Ja kui nad talwe otsa Tallinnas ja Padises olid olnud, läksid wastla-aegu läbi Liiwimaa jälle oma maale tagasi, aastal 1565.


Kuda Pärnu äkki ära wõetakse, 1565.

Aastal 1565, pühapäewal pärast lihawõtet, ööse wastu esmaspäewa, tungisid Pärnule mõned mõisamehed, kes enne Rootsi kuninga teenistuses olnud, aga nüüd ära olid läinud ja mitte täit palka kätte polnud saanud, äkki ja äraandlikul wiisil kallale ja wõtsid linna ära. Seal tapsid needsamad mõisamehed üle saja rootslase maha wastu iga inimlikku tundmust ning halastust ja lasksid mõned maha ja pistsid surnuks, naiste ja laste juures sängis, ja wõtsid asewalitseja Andres Persseni, ühe kõige tähtsama Rootsi aadlimehe, Audru mõisas wangi ja saatsid wangis Poolamaale. Ja see äraandmine sündis nõnda. Kui lahtilastud mõisamehed ära Riia stifti olid läinud, siis jäid mõned weel Pärnu maha, ja need teised Riia stiftis sepitsesid nendega, kes weel Pärnu olid jäänud, kuda nad linnakesele saaksid äkki kallale tulla ja ta Rootsi kuninga alt ära wõtta, ja saatsid Pärnu mõisameestele salaja sõna, et nemad pangu hästi tähele, kus ja kelle käes selle wärawa wõtmed alal hoitakse, mis lossile kõige lähemal on, ja et nad kõige agarusega peawad püüdma, et need wõtmed ükskord kindlasti kätte saaksid, siis tahawad nad määratud ajal ööse wiibimata ja kindlasti päral olla. Ja kui äraandjad Pärnus teada olid saanud, et wõtmed linna raatmanni Klaus Zinte juures alal hoitakse ja iga ööse enamasti ikka tema woodi kohal ripuwad, siis tegid nad sellesama raatman Klaus Zinte juures, kes sest tembust midagi ei teadnud, suure wõõraspeo pühapäewal pärast lihawõtet nagu lahkumiseks ja jumalaga jätmiseks ja kutsusid Pärnu suuremad ja Rootsi wäeülemad wõõraks ja andsid hästi süüa-juua, nagu kellelegi, kes seda oma kaelaga kallilt küll jälle tagasi maksawad. Sellepärast siis läks igaüks, kui maja peremees ja teised wõõrad hästi purjus olid, oma koju ja heitis woodi, ilma midagi paha aimamata. Aga nende teiste Juudase jüngrite meel ei käinud ei joomise ega magamise peale, waid waritsesid kõige hoolega wõtmete järele, mis peremehe woodi kohal rippusid, et oma teisi wõõraid ja mestimehi sisse lasta, kes öö ajaks olid kutsutud. Kui neil siis wõtmed käes olid ja teised mõisamehed, kes selsamal pühapäewal kaksteistkümmend penikoormat Salatsist kunni Pärnuni olid ratsutanud, ka seal olid, siis tegid need wõtmewargad wärawa lahti ja lasksid oma sõbrad sisse tulla. Siia tuli seal Pärnus hirmus mürgel, ja inimesed kargasid magamast üles ja ei teadnud, mis seal lahti oli. Siis hüüdsid wõõrad kõigi sakslaste poole, et nemad wõiwat rahul ja mureta olla, neile ei pidawat midagi wiga sündima, aga rootslastele ei tahtwat nad armu anda. Ja kui rootslased nüüd seda kuulsid, hakkasid nad lossist suurte suurtükkidega sekka kõrwetama ja lasksid neist mitmed surnuks ühes Meisseni aadlimehe, rittmeister Kunz von Endega. Ja peale selle weel lasksid lossist tuld linna peale ning panid mitu maja põlema ja pidasid ka weel terwelt kuus nädalat lossis wastu kunni nelipühi õhtuni, ja pärast seda pidid nemadki alla andma, sest et Rootsi kuningas Taani wastu sõjas oli ja neile mitte nii ruttu ei wõinud abi tuua. Nõnda läks Pärnu ühes hulga suurtükkidega, mis Rootsist sinna olid toodud, Rootsi kuninga käest ära.


Pärnu mõisameeste sõda Tallinna rootslastega. Hinrik Dükeri wapper tegu. Kaspar von Oldenbokemi surm, 1565.

Peale seda läksid needsamad Pärnu mõisamehed ka Tallinna ja jäid kolm penikoormat linnast Todtwes’i silla juures leeri ja koorisid maad ümberkaudu ja tegid palju paha. Wahel tulid ka hommikutunnil Tallinna alla ja pidasid pisikesi taplusi, niikaua kui Andres Nylssen, Rootsi rittmeister, 600 mõisamehega ja ühe lipu sõjameestega Rootsist pärale jõudis. Siis läksid nad jälle Pärnu tagasi enam abi nõutama ja ennast kosutama.

Aastal 1565, 11. augustil, enne lõunat, tulid needsamad Pärnu mõisamehed jälle Tallinna alla ja jäid ülema weski juurde tammikusse leeri, neli lippu mõisamehi ja 27 maasulast, et Tallinnat näljaga wõtta. Rittmeistrid olid Hinrik Düker (Triigist), Ziriakus vom Harz, Bernt von Hövelen ja Frederik Schwarthoff. Siis oli seal weel kaks poiste lippu ja mõisameeste ülem oli Kaspar von Oldenbokem. Neist neljast lipust oli üks Kuramaa aadlikkude lipp, mis Holsteini härtsog Magnus Kuramaal oli jalale seadnud. Ja nende nelja lipu meestel oli ühes poiste lippudega kokku umbes tuhat hobust. Need tuhat mõisameest ja 27 maasulast tahtsid Rootsi kuninga maalt wälja ajada ja piirasid Tallinna ümber, kus üle 800 mõisamehe, sakslasi ja rootslasi, ja kolm lippu jalamehi peale terwe kogukonna sees oli. Kui need nimetatud mõisamehed nüüd olid pärale jõudnud, heitsid nad ülema weski juures tammikus leeri ja ehitasid omale laudadest peawarjud, kohendasid oma asemed hästi pehmeks, riputasid oma torud seina peale ja hakkasid kohe loomi tapma, just kui oleksid mõnele Liiwimaa pidule wõi warrule tulnud, ja tahtsid nõnda selle ilusa kindla Tallinna linna omandada, mille kättesaamine ka suurewäelisele wõimumehele, kes mitme tuhandega tuleb, peaks tööd andma. Kui siis need sõjamehed laupäewal pärale olid jõudnud ja õhtul pehmesti magama heitnud, äratas neid järgmisel esmaspäewal hommiku wara kuberner Hinrik Claussen pahal ajal üles, ehk küll rootslased ka kaunistigi kahju said. Ja kui need Pärnu ja Kura mõisamehed olid minema löödud, siis kukkusid rootslased leeri rüüstama ja leidsid sealt palju torusid, hõbepussisid, karratud kaitseriistu ja kõiksugu muid sõjariistu seinas rippumas, siis weel palju hobuseid ja peale selle palju Kura ja Läti wankrid igasugu kraamiga, ja hakkasid nüüd üsna julgesti rüüstama. Aga siis pöörab Hinrik Düker oma lipuga üksi hulgast ära ja teeb wapra teo, ja tuleb jälle leeri, et neid 27 maasulast ülemisest weskist ära päästa. Ja kui ta leeri tuli ja rootslased üsna rahuga rüüstamast leidis, läks ta neile peale ja laskis ja tappis üle saja mehe maha, siis päästis maasulased weskist ära, suure hädaohuga. Ja kui Pärnu ja Kuramaa mõisamehed seda kõik olid teinud ja ära läinud, wõtsid Rootsi mehed leeri rüüstamise alles õieti käsile ja said suure saagi, ja alamal töörahwal oli palju tegemist neid tapetud härgi, lambaid ja sigu ära wedada, miska mehed endid olid wõõrustada tahtnud. Aga härra Hinrik Claussen oli neile paha külaline ja segas nende pruukosti liiga wara. Siis oli raehärrade hobustel Pärnu ja Kura mõisameestega palju tööd, neid suurde matuseauku wedada. Kaspar von Oldenbokem, nende sõjaülem, ei olnud seekord nendega mitte ühes, waid pidi järgmisel teisipäewal weel kuuekümne hobusega pärale jõudma.

Pärast niisugust wõitu ei wiiwitanud härra Hinrik Claussen mitte kaua, waid läks kohe oma meestega wälja waenlast taga ajama ja jäi Sipa külasse leeri. Ja kui Pärnu omad sinna jõudsid ja härra Hinrik Clausseni parema seisukoha pärast mitte ei julenud kohe suisa peale hakata, siis lasksid rootslased ühe suurtüki-paugu nende sekka ja tabasid nende sõjaülemat Kaspar von Oldenbokemit, teda üksi, muidu mitte kedagi. Kui siis nende ülem ja peamees oli maha lastud ja otsa saanud, pidi ka kõik see kogu lantsmannisid ühest lahkuma ja laiali minema.


Mõisamehed.

Nõnda lõppes see rüütlitawane sõda. Aga selle sõja päris põhjus oli see, et Rootsi walitsejad, kui Jumalast seatud uued majapidajad, wanu ordu majapidajaid ja orduhärrasid, kes oma ametit hästi ei olnud pidanud, lahti hakkasid laskma. Üks niisugune wana majapidaja oli ka Kaspar von Oldenbokem olnud; ja kui rootslased ta lahti lasksid, tahtis ta oma häda kätte tasuda ja ennast ise jälle ametisse panna. Sellepärast kogus ta kokku hulga noori Liiwi aadlikke ja ka mõned kodaniku lapsi Tallinnast ning weel teistest kohtadest ühes nende wäljamaa poolemeestega ja kutsus neid üles nende wana Liiwimaa wabadust (pidin peaaegu ütlema: omawoli) kaitsma, mis neil wana walitsuse all ilma mingi ülewaatuseta oli olnud, ja Rootsi walitsust, kes, nagu õige majaisa, walitsemise ja ülewaatuse natuke tõsisemalt käsile oli wõtnud, maalt wälja ajama, Tallinna linna oma kätte wõtma ja mõisaid oma wahel ära jagama ja seal härrad olema, nõnda kui Pärnu mõisamehed olid teinud, ilma et ühtki kõrget ülemust karta oleks. Aga ei ole hea narri panna munade peale, sest ta teeb nad katki, nagu Pärnu mõisamehed Pärnuga tegid. Sest kui Pärnu mõisamehed Pärnu linna Rootsi kuninga käest olid ära wõtnud ja Poola kuninga nimel ise oma walitsust alganud, ja Pärnumaa maad ja mõisad oma wahel ära jaotanud, millest mureta prassida ja priisata wõisid, ja et nad mitte wäga tugewad ei olnud ja rootslasi ikka natuke kartma pidid, siis said ühe salga oma seltsimehi, noori Liiwi aadlikke ja kodanikulapsi, kes just rootsisõbralised polnud, oma liiki ja läksid Tallinna wastu sõtta, sellepärast et ta Rootsi alla oli saanud. Siis nad rööwisid ja rüüstasid wahet pidamata Harjus ja Läänemaal ja igas maapaigas, mis Rootsi all oli ja ka nende oma isamaa oli, ja rüüstasid iseeneste wendade ja sõprade mõisaid ja maid, kui need Rootsi poole hoidsid, ja wangistasid iseeneste lellepoegi, õemehi ja sõpru ja wiisid Pärnu, kus need lunastust pidid maksma ja ennast lahti ostma. Sel ajal oli palju liiwimaalasi nii suure sõgedusega löödud, et Tallinna linna wastu sõda pidasid ja ise oma isamaad rööwisid ja Rootsi kuningat taga kiusasid ja arwasid ise, et kõik inimesed muud ei wõi kui peawad neid kiitma, sellepärast et nad Rootsile kurjad on. Aga mõne aasta pärast, kui moskwalane nende silmad lahti tegi, nägid need perturbatores patriae küll ära, mis nad olid teinud.


Wiha Tallinna wastu.

Selsamal ajal olid mitte ainult noored liiwimaalased, waid ka palju wanu Riia stiftis, Kuramaal ja Saares, siis weel kõik naabrilinnad, mis Poola ja Taani all olid, Tallinnale määratumalt waenulikud ja wihased, sellepärast et ta Rootsi alla oli läinud, ja oleksid hea meelega soowinud, et ta maa alla oleks langenud, ja kuulutasid talle ka kõike kurja ette ja olid tõesti ses arwamises, et nemad üksi hästi on ette waadanud ja iga häda eest warjul on, nõnda kui seda mõned ka awalikult enesest on kirjutanud, et neil Poola ja Rootsi kuninga all käsi hästi käib ja Jumal wõtku Rootsi all olijaid Tallinnas hoida ja troostida. Aga warsti pärast seda said need head inimesed asja ka teisiti tunda ja maitsta.


Sakslaste õnnetus Tartus ja Paides, 1565.

Aastal 1565 wiidi kõik Tartu sakslased teist korda ära Moskwa sel põhjusel, et Pärnu linn sakslaste kawaluse läbi nii ruttu ära anti, ja kartsid sellepärast, et Tartu sakslased neilegi nõnda wõiksid teha, ja tahtsid seda aegsasti ära keelata. Selle Pärnu mässu pärast pidid ka mõned Paide kodanikud kannatama, kes kahtlaseks olid saanud, et nad mitte hästi Rootsi poole ei hoia ja keda Rootsi walitseja Paidest wälja ajas.


Õnn mõisameeste wastu, 1565.

1565. aasta sügisel said rootslased palju Pärnu mõisamehi, aadlist ja mitteaadlist, nende reduleeris kinni wõtta ja wiisid suure triumfiga Tallinna. Nende hulgas leiti mõned, kes olid tõotanud Rootsi kuninga wastu mitte teenida ja seda mitte polnud pidanud. Nendest paluti mõned wabaks, mõned poodi wõlla, aga kaks aadlikku, Jürgen Duve Hakeweidest ja Otmar von der Rope, hukati mõõgaga. Selsamal ajal wõeti ka Hiius üks salk Kuressaare mõisamehi wangi ja wiidi suure toredusega Tallinna.


Rootslased Pärnu all ja Kuressaares. Poolakad Läänemaal, 1566.

Aastal 1566, talwel, tuli härra Hinrik Claussen, Konkase rüütel ja Liiwimaa kuberner, Pärnu alla ja tahtis ilma suurtükkideta pika piiramisega oma õnne katsuda, ja kui ta talwe otsa kunni kesk paastuaega linna all oli olnud ja ilma suurtükkideta midagi ei wõinud teha, pidi nõndasama sealt jälle ära minema, mida ta mõnelegi Pärnu maapaigale ümberringi kätte tasus. Siis läks härra Hinrik Claussen oma meestega Saaremaale, kus enne ühestki sõjast midagi ei teatud, ja riisus selle maa wõi saare üsna paljaks, põletas Kuressaare linna alewit ja läks siis suure rööwisaagiga jälle minema. Põhjus aga, mispärast härra Hinrik Claussen Saaremaale läks, ei olnud mitte ainult see, et Taani ja Rootsi wahel awalik sõda oli, waid et härtsog Magnus ka ühe lipu mõisamehi Tallinna alla oli saatnud ja Kuressaare omadele weel põletamine wõlgu oli.

Waheajal, kui rootslased Kuressaares riisusid ja põletasid, jõudis Poola salk, mis Pärnule pidi abi tooma, pärale ja kui nad kuulsid, et rootslased Pärnu alt ära Saaremaale olid tunginud, siis läksid nad rootslastele wastu ja wõtsid neil suure osa saaki käest ära, tegid Läänes igal pool suurt kahju ja läksid jälle tagasi Poolamaale.


Katk Tallinnas, 1566.

Aastal 1566, kewadel, tuli katkutõbi, mis läinud sügisel peale oli hakanud, Tallinnas jälle üles ja möllas mitte ainult linnas, waid ka maal, ja temasse suri palju niihästi nimekaid inimesi kui ka lihtrahwast ja ka palju Rootsi sõjamehi Tallinna Toome peal, ja palju kodanikke oma naiste ja lastega, kes katku eest maale olid läinud, weeti surnult wõi haigelt linna tagasi.


Rootslased wõtawad Lemsalu ära, saawad lüüa Ruunaweres, 1567.

Aastal 1567, talwel, kui Klaus Kurssel, rootslaste uuesti walitud sõjaülem Liiwimaal, oma sõjameestega Lemsalu alewile Riia stiftis, kus salk poolakaid sees oli, üsna meisterlikult kallale tungis, mõned poolakad maha lõi ja üsna suure saagi sai ja alewi põlema pani, ei pahandanud see poolakaid mitte wähe ja sellepärast wõttis Nikolaus Tolwentzky, Poola sõjaülem, suuremat wäge ja läks mõne tuhande mehe sakslase ja poolakaga wälja seda Lemsalu häbi rootslastele kätte maksma. Siis panid härra Hinrik Claussen, Tallinna kuberner, ja Klaus Kurssel, sõjaülem, oma sõjawäega ennast ka waprasti walmis poolakat wastu wõtma ja läksid wälja. Need mõlemad salgad, mis wäljas olid, tulid nüüd Ruunawere weski juures Lääne rajal wastakute ja pidasid üksteisega lahingut. Ja kui mõnele korrale olid üksteisele kallale tunginud ja poolakal enam mehi oli kui rootslasel, siis ajasid poolakad rootslased põgenema ja said wõidu. Siis läksid kõik Rootsi mõisamehed põgenema läbi paksu lume ja jätsid kõik Rootsi ja Saksa maasulased, kes sügawa lume pärast kuhugi põgeneda ei wõinud, hädasse maha. Poolakad ruttasid esmalt Rootsi mõisameestele järele, lõid neid palju põgenemise peal maha ja wõtsid wangi, ja selsamal korral wõeti wangi ka rittmeister Johan Maydel von der Wollust, ja pealikud said hädawaewalt ära pääseda. Siis oli Rootsi ja Saksa meestel kitsas käes, kes talweajal sügawas lumes kuhugi ei saanud warjule minna, ja poolakad läksid, pistsid ja raiusid sekka ja wõtsid suurema hulga neist wangi, kes kõik ühes oma pealikute ja lipumeestega salgakaupa Poolamaale aeti. Aga Tallinna linna Saksa mehed olid ühe talupoja õue heaks seisukohaks kätte saanud, kuhu aga poolakad suured suurtükid ette tõid ja sekka lasksid. Siis pidid kõik alla andma, ja wiidi Rootsi meestega ühes kõik Poola- ja Leedumaale. Poolakad said siis ka Tallinna linna lipu kätte ühes Rootsi omadega ja wiisid triumfiks ära Wilda’sse. Ses lahingus kaotasid rootslased tapetute ja wangisattunutega kokku üle kahetuhande mehe; ka poolakaid ei jäänud mitte wähe maha. Sündinud 8. weebruaril aastal 1567. Pärast seda wõitu käisid poolakad Läänes ja Harjus kunni Tallinna läheduseni riisumas ning põletamas ja tegid suurt kahju. See lahing ja see kiskumine kahe kristliku wõimumehe wahel ei tulnud kellelegi suuremaks kasuks kui moskwalasele, kes neid isekeskis hästi wõidelda laskis, niikaua kui mõlemad wäsinud olid; siis pani ta oma parajat aega tähele ja wiis mõrsja, kelle pärast nad olid kakelnud, teelt koju.


Kotkewits Riia all, 1567.

Aastal 1567, nelipüha nädalal, tahtis Kotkewits üks Leedu wojewooda, mitme tuhande poolaka ja leedulasega Riia linna piirata, tuli linna alla, ja ehitas blokhausid Düne kaldale, kust Riia laewad pidid mööda sõitma, et riiglasi seega sundida tema tingimusi ja ettepanekuid wastu wõtma. Aga riiglased ei pannud tema hirmutamist ja ähwardamist palju tähele, tungisid linnast wälja tema peale ja usaldasid küll jõule jõudu wastu panna. Wiimaks, kus ta riiglastele midagi teha ei wõinud, läks ta minema, ilma et oleks muud midagi ära teinud, kui et ajas waeseid inimesi maalt wälja.


Kuningas Eeriku mõrtsukatööd, 1567.

Aastal 1567, nelipühi ajal, tehti hirmus mõrtsukatöö Upsalas Rootsimaal kuningas Eeriku poolt, kes krahw Schwanto Sture tema kahe poja Nikolause ja Eerikuga ja weel teisi rüütlid ja aadlikke wastu kõike õigust ja kohust salaja laskis ära tappa. Kurbmängu põhjus ja alustaja oli Jürgen Perssen, kuninga sekretaarius, kes nimetatud härrade peale kuninga ees kaebas ja neile ilma põhjuseta süüks pani, et nemad kuninga wastu olewat salaplaanisid pidanud ja salaühendust teinud. Pärast seda tegu jäi kuningas Eerik peast segaseks, ja kui jälle meeleselgusele tuli, siis oli tal sest wäga kahju ja säherduses kahetsusetujus laskis ennast kallutada oma wenda, härtsog Johanit wangist wabastama.


Laewasõit talwel, 1568.

Küünlapäewal 1568 tuli Tallinna üks Saksa laew, kus ka Saksa naisterahwaid peal oli, ja see oli imeks Liiwimaal, sest sel ajal on talw seal ikka kõige kõwem ja enne ei ole seda iialgi kuuldud. Mispärast see laew nii üle aja Tallinna tuli, see tuli sest, et Taani ja Lüübeki orlogilaewad ja peale nende weel Dantske saagipüüdjad suwe- ja sügisepäewil wägewalt merel olid ja tallinlastele ja kõigile rootslastele sisseweo kinni panid. Sellepärast pidid kaupmehed suure hädaohuga weel üle aja oma toidust otsima.


Wõitlus Dantsigi saagipüüdjatega, 1568.

Selsamul kewadel tulid Dantske saagipüüdjad kaheteistkümne laewaga Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrule, et Poola kuninga pärast niihästi Tallinna kui ka Narwa sõitu ära keelda. Need saagipüüdjad nõudsid Tallinna linnalt põletusemaksu, aga neile ei lubatud midagi. Kui nad nüüd pea poole suwe olid Tallinna all pidutsenud ja wiimaks teada said, et Rootsi kuninga laewad ligi on, siis läksid jälle teele Dantske poole. Aga Rootsi laewad läksid neile järele kunni Dantske reidini ja said neist mõned kätte. Kui nüüd need Rootsi laewad neid saagipüüdjaid nõnda olid tolmutanud, siis tulid needsamad laewad, 18 tükki, Tallinna reidile ja Tallinna nõukogu saatis admiraalile kingituseks mõne lihawa härja ja wiina ning õlut.


Rootslased wõtawad Maasilinna ära, 1568.

Aastal 1568, jaagupipäewal, sõitsid needsamad laewad sõjaülema Klaus Kursseliga Maasilinna alla Saaremaale selle maja wastu sõda pidama; nimetatud maja oli enne ilus kindlus olnud, aga Kristoffer Walkendörp, Taani asewalitseja Kuressaares, oli ta hiljuti maha kiskunud ja ära põletanud, mida Kuressaare omad pärast kahjatsesid. Sellepärast tahtsid nad seda Maasilinna maja jälle üles ehitada, ja olidki teda juba kaunisti kindlustanud ning oma jagu wäge sisse pannud ja ühe Haapsalu toompapi, Reinolt Szoye nimi, pealikuks seadnud. Aga kui rootslased oma 18 laewaga mere poolt ja ka mõningad sõjamehed maa poolt peale käisid, siis tuli Reinolt Szoyele hirm ja kartus peale, nõnda et warsti maja rootslastele kätte andis, kes ta pärast jälle sõja wastu kindlaks tegid.


Kuningas Eeriku kukutamine, 1568.

Aastal 1568, juulis, pidas Eerik XIV, Rootsi kuningas, pulmi oma abinaise Katarinaga, kes ühe üsna madala mehe tütar oli. Sekssamaks ajaks pani kuningas ka oma õe, preili Sofia, mehele Saksi ja Engeri härtsog Magnusele, ja pidasid pulmi ühel päewal. Seal pidi põlatud sulase tütar kõrgemal istuma ja käima kui kuningatütar, mis kuninga wendi härtsog Johanit ja Kaarlit wäga pahandas ja wihastas, et nende wend, kuningas, nende sõpradele, Rootsi kroonile ja igale ausale sugukonnale niisugust häbi ja alandust oli teinud. Sellepärast ei tahtnud nad ka pulma tulla, waid heitsid ühte, et niisugust teotust kuningale, oma wennale, kätte maksta. Nad saawad selleks oma nõusse kaks kõige nimekamat Rootsi rüütlit, härra Steno Eriksen’i, eneste ema wenna, ja härra Thur Balken’i, äratapetud krahw Schwanto tütre mehe. Siis läks härtsog Karolus Wattsteini ja sai selle maja tähele panemata kätte. Selle peale wõitsid ka kuninga sõjarahwa, kes Taani wastu sõjas oli olnud, oma poole ja tegid Taani kuningaga waherahu. Siis läksid selle sõjarahwaga Stokholmile ligemale, ja kuninga õukondsed ja truud teenrid hakkasid wähehaawal salaja nende kahe härtsogi poole kaduma. Siis hakkasid kuningas Eerikul juuksed peas krussi minema. Ja kui need kaks härrat nüüd terwe oma salgaga peale tulid, siis seisis kuningas Eerik ühes Jürgen Persseniga Kolme Krooni tornis seda salka waatamas. Siis ütles Jürgen Perssen: „Armulik härra ja kuningas, kui Teie Kuninglik Kõrgus minu nõu oleks kuulda wõtnud ja härtsog Johanil, kui ta meie käes oli, pea oleks jalge ette pannud, siis ta ei oleks meid nüüd piirata wõinud.“ Seepeale wastas kuningas: „Jürgen, see on tark sõna.“

Kui nüüd Stokholmi mõni nädal oli piiratud, andsid kodanikud linna nende kahe härtsogi kätte, mihklipäewal aastal 1568. Ja kui härtsogid linna sõitsid, siis pistis üks piigimees kuninga saatkonnast nende ema wenna härra Steno Erikseni hõiskamise ja segaduse ajal kuninga käsu peale surnuks, ja kuningas andis enese oma noorema wenna härtsog Karoluse kätte ja palus kuninglikku wangistust. Ja Stokholmi piiramise ajal siunasid kõik sõjamehed, rootslased ja sakslased, Jürgen Perssenit ja pidasid teda kõige õnnetuse sepitsejaks, ja niihästi härtsogid kui ka sõjamehed ihkasid, et ta wälja antaks. Wiimaks andis kuningas ta wälja ses lootuses, et tüli sellega ära lõpeb. Ja kui nüüd Jürgen Perssen neile kätte oli saadetud ja wälja antud, ütles ta, et tema oleks ennem arwanud, et taewas sisse langeb, kui et kuningas Eerik pidi langema ja tema nõnda maha jätma, ja manitses kõiki kõige tõega, et nad temast märki wõtaksid ja enam Jumala peale loodaksid kui kuningate ja würstide armu peale, ja et nad mitte ei teeks, nagu tema on teinud, kes mõnelegi ilmsüüta inimesele oma kuninga pärast liiga oli teinud. Tema mõisteti wiimaks surma kui äraandja, perturbator patriæ, mõrtsukas, abielurikkuja ja waras ja pandi nelja ratta peale. Ja kui kuningas Eerik oli wangi wõetud ja kõik segadused rahutatud, siis walisid riigi seisused härtsog Johani kuningaks.


Sõjakäik Rootsi, Pärnu ja Wene wahel, 1568.

Aastal 1568, pärtlipäewal, läksid Rootsi sõjamehed ühes Harju lantsassidega Läänemaale, et Pärnu mõisameestele wastu hakata, kes wahet pidamata Harjus ja Läänes ümber luurasid ja waeseid talupoegi hukkasid. Ootamata tulewad aga pärnlased rootslastele peale ja lööwad nad põgenema, kuid mitte ilma oma kahjuta. Seal lasti ka mõned Pärnu mõisamehed surnuks ühes nende rittmeistri Hinrik Dükeriga, ja üks Rootsi rittmeister Hans Boy wõeti wangi. Aga Harju lipp sai suurema kahju, ja Pärnu mõisamehed olid suuremalt jaolt Harju mõisnikkude lellepojad, kälimehed ja onud, ja nende poolt pidid Harju omad igasugu häbi ja kahju kannatama.

Selsamal sügisel walmistasid pärnlased jälle, aga rootslased tegid, sest et asjad Rootsis seekord weel imelikus korras olid, nendega waherahu. Ja kui see rahu oli kindlaks tehtud, läksid pärnlased sellesama walmistusega moskwalaste piirkonda Wirusse ja käisid maa läbi, tungisid ootamata mõnele wenelasele kallale, lõid nad maha ja wõtsid wangi, ja toreda wana alewi Rakwere põletasid üsna ära ning tegid maatasa, ja siis läksid suure saagiga jälle Pärnu tagasi. Kui nüüd mõisamehed Wirust ära olid läinud, pidid mõned waesed talupojad selle pidu jälle oma kulul maksma, kui wenelased neid kuulmata piinamise ja waluga surma saatsid.


Miks kuningas Eerik troonilt tõugati.

Aastal 1568, mardipäewal, seadis Johannes III, walitud Rootsi kuningas, Tallinna uue kuberneri, nimelt Gabriel Christiernsen’i, Moerbuy wabahärra, ja selle kuberneri ajal laskis niihästi kuningas kui ka härra Karolus need põhjused, miks kuningas Eerik oli wangi wõetud ja riigi walitsemisest lahti tehtud, Tallinna raadile ja kogukonnale kirjalikult kätte saata, ja nende põhjuste seas olid need kõige tähtsamad.

Esiteks laskis kuningas Eerik oma wenna Johani Turus ja tema abikaasa ilma põhjuseta kinni wõtta ja pidas teda neljanda aastani Gryffsholmi majas mittewürstlikult wangis.

Teiseks see, et ta selle jäleda mõrtsukatööga, mis ta Upsalas tegi, mitte weel rahul ei olnud, waid Jürgen Persseni laskis mehi tingida, kes härtsog Johani pidid surnuks pistma, et siis tema abikaasat moskwalasele kätte saata, kelle saadikud terwe aasta otsa Stokholmis seda ootasid, kui Jumal seda mitte ei oleks armus ära pööranud.

Kolmandaks püüdis kuningas Eerik ilmsüüta läbirääkimiste näol härtsog Johani Soome würstiriiki, mis tema isa Gustavus temale oli määranud, käest ära kaubelda ja paiga rüüstatud maad Liiwimaal asemele anda, wastu kõike wennalikku tundmust ja armastust.

Neljandaks tahtis tema lõpulikult mitte ainult härtsog Johanit ja tema weresugulasi, waid ka üleüldist Rootsi riigi aadlit ära häwitada, nagu ta krahw Schwanto, tema laste ja mõne teise rüütliga hakatust oli teinud.

Wiiendaks tegi kuningas Eerik kergest ja mõistmata meelest ja Rootsi riigile ning nende sugukonnale igaweseks häbiks ja teotuseks oma abinaise, kes ühe üsna madala maasulase tütar oli, oma seaduslikuks abikaasaks ja tõstis ta wastu iga ausat kommet ja inimlikku mõistust kuningliku au sisse.

Kuuendaks, ehk kuningas Eerik küll siis, kui see wägiwaldne tapmine Upsalas sündis, oma riigi nõunikkudele kuninglikult tõotas, et Jürgen Persseni wäärilikult tahab karistada, kes mitte ainult selle tapmise õhutaja polnud, waid ka palju kuulmata waewamisi ja piinamisi walmistas, miska tema osalt aadlimehi, osalt wõõraid ja insassisid üsna metsikul kombel põletatud wiinaga, tuliste pannidega ja teiste waewamistega nii hirmsasti piinata laskis, et nad walu pärast asju tunnistasid, mida iialgi ei olnud olnud, ja palju teisi, kes midagi ei tunnistanud, laskis seotud käte ja jalgadega üsna armetumal wiisil jõgedesse heita ja ära uputada, ka wangikodades üles puua ja seletada lasta, et nemad ise end meeleheitmises olewat ära hukanud. Ja seda tõotust ja lubamist ei ole kuningas Eerik mitte ainult mitte pidanud, waid tõstis Jürgen Persseni endise au ja seisuse sisse, pidas teda nõuks ja teoks teistest ette ja põlgas teisi härrasid ja riigi nõumehi.

Wiimaks, et kuningas mõtles ainult seda, kuda Rootsi würstisid ja lihtaadlit ära häwitada ja hukka saata, ja laskis, et seda täide saata, suure hulga kuldkeesid teha, et nendega oma trabantisid nõusse wõita, et nad härtsogid ja riigi aadli kuninga pulma ajal salaja ja awalikult surma saadaksid, mis Jumal armulikult ära hoidis.


Johan Duve ja Eleri Kruse peawad tallinlastega läbirääkimisi, 1569.

Aastal 1569, paastus, kirjutasid ka Johan Duve Fyrest ja Elert Kruse Kellesest, mõlemad Liiwimaa aadlikud, kes moskwalasele wandunud, Tallinna raadile ja tahtsid, et nemad mõningad oma keskelt Rakweresse saadaksid, sest et neil seal neile olewat midagi ette panna, mis Tallinna linnale ja kogu maale märksalt tähtis olewat, ja seda pidawat nad salajas pidama ja Rootsi walitsusele mitte awaldama. Aga et niisugune asi mitte salajaks ei wõinud jääda, siis andis üks nõumees seda Rootsi walitsusele teada ja soowis, et ühes raadi saadikutega, et asi mitte kahtlane ei näiks, paar meest Rakweresse kaasa saadetaks Johan Duve ja Elert Kruse ettepanekut kuulama. Siis määrati selleks lossist Diderik Kaser ja Hinrik Rute, ja linnast Konrad Dellinkhusen, sündikus, ja Frederik Sandtstede, raadisugulane. Kui need nimetatud mehed Rakwere tulid, lasksid nad igapidi paista, nagu oleksid nad üksnes raadi ja kogukonna poolt saadetud ja mitte ka Rootsi walitsuse poolt. Ja siis tegid Johan Duve ja Elert Kruse 5. aprillil järgmise ettepaneku ja soowitasid seda kõige agarusega.


Duve ja Kruse ettepanekud, et Tallinn mingu wenelaste poole.

„Et nüüd, Jumal paraku, teada ja näha ja igaühele selge on, kuda meie hea Liiwimaa, meie armas isamaa, sisemiste lõhede ja maadewalitsejate tülide läbi kui ka awaliku Wene sõja läbi, mis lubaduste mittetäitmisest sündinud, nüüd juba üksteistkümmend aastat ja enam suurde waewa, hirmu ja muresse ja kõige wiimsesse hädasse on sattunud, koguni weres ujunud ja weel tänapäew oma hädades on, ja on siiski kõik sisemised ja wälimised kristlikud wõimumehed tema abita ja troostita maha jätnud, ja et meie siis õieti ja tõega kuulnud oleme ja teame, et Wene keiserlik majesteet, kui Liiwimaa maade isand ja päriswürst, kindlas nõus on seda maad, niipalju kui seal weel kindlusi ja linnu ja alewid järel on, kõik koos kui tema keiserliku majesteedi pärismaad wõimsa käega ja wägewa jõuga oma alla wõtma ja sest nõust kudagi ei taha jätta — siis oleme meie kristlikust kaastundmusest ja sünnipärasest armastusest, mis meil meie armsa isamaa wastu ikka ja igal ajal on olnud, seda südamesse wõtnud ja oleme Kõigewägewama Jumala poole wahet pidamata õhanud ja palunud, meile nõu ja teed näidata, kuda seda suurt tulewat werewalamist wõiks ära pöörda ja rahu ja waikust ja head korda waesel maal jälle jalale seada ja jäädawalt alal hoida.

Ja et meile truu, armulik Jumal niisuguseid häid abinõusid ja teesid on awaldanud, mis mitte ainult praegust õnnetust, sõda ja werewalamist, ka kõik teised wiletsused täiesti ära hoiawad, waid kogu Liiwimaa ja iseäranis Tallinna linn seeläbi kuulmata wabadusele, toidusele ja edenemisele wõiks tulla, siis soowisime meie südamest mõne ustawa ja kohase mehega ausast Tallinna raadist nende ülitähtsate asjade üle sõbralikult läbi rääkida, ja sellepärast kirjutasime ausale Tallinna raadile. Ja et teie nüüd meie soowi ja kirja peale sellepärast siia olete saadetud, siis wõtke, et asja tähtsus seda paremini wälja paistaks, lahkesti meelde tuletada, mis troosti, kaitset ja päästmist see hea maa oma hädas ja kitsikuses Rooma keiserlikult majesteedilt ja Saksa rahwa pühalt riigilt on saanud — ja ometi on selleks riigipäewi peetud ja suuri raharaiskamisi ja raskeid kulusid tehtud — nimelt muud ei midagi, kui et üks pisikene saatkond Rooma riigi poolt Wene keiserlikule majesteedile saadeti, kes ometi mitte midagi ehk wäga wähe Liiwimaa heaks ja troostiks korda saatis, waid ainult selle pisikese wastuse kaasa tõi: „Kõigi wenelaste Suurwürst ja Keiser olewat tungiwa häda pärast sunnitud Liiwimaa wastu sõda pidama ja Liiwimaa olewat ka temale wanast isalik pärandus, sellest ta ei wõiwat ega tahta järele jätta, enne kui ta selle jälle oma walitsuse alla on saanud. Tema nõudwat seepärast, et Rooma Keiserlik Majesteet ja Püha Riik ennast sest maast täiesti lahti ütleksid.“ Ja selle juurde siis on Rooma riik ka jäänudki ja ei ole Liiwimaast pärast enam hoolinud.

Teie wist teate ka teiseks, kuda Liiwi maade seisused kõrgeõndsalt Taani kuningalt troosti, abi ja päästmist palusid kõigi wenelaste kõrgewõimulise keisri wastu ja et tema kuninglik majesteet kõigi wenelaste suurwürstile ja keisrile mitte wastu hakata ei tahtnud ega seda ka ei pidanud, nagu ka praegune Taani kuningas, kui ülepea tahtis omale ja oma wenna härtsog Magnusele wenelastelt rahu saada, ennast kõige kindlamalt pidi kohustama, et ta enam ühtki linna ega alewit Liiwimaal wäega ega muul teel ära ei wõta — ja pidi Jumalat tänama, et suure palumise peale selle tingimusega weel rahu sai.

Mis abi ja troosti kolmandaks Riia peastifti mehed Poola kuningalt on saanud, see on ka enam kui selge, et poolakas neid häid inimesi enam surub kui kaitseb, ja suurt ülemeelt, igasugu teotust ja korratust maitsta laseb — ja ise tahawad ometi head ristiinimesed olla ja peawad wenelasi paganateks ja barbariteks, kuna ometi auwäärt wenelaste keiser niisugust korratust oma maades ei salli, waid kõige waljumalt karistab. Jah, poolakas on koguni kõige ristirahwa kahjuks igawese rahu teinud ristiusu päriswaenlasega, türklasega.

Ja ehk küll Poola kuningas umbes seitsme aasta eest oma kõrgestsündinud õde, proua Katarinat, praegust Soome härtsogi abikaasat, kõigi wenelaste keisrile tahtis abielusse panna, siis kui tema majesteedi keisrinna ära oli surnud, ja seega rahuseisu pikendada, ja ehk küll kõigi wenelaste keisrile kõrgestinimetatud würstipreili ja ka kauema rahu tegemine Poolamaaga mitte wastumeelt ei olnud, aga et poolakad ühe raske tingimuse sinna juurde lisasid, nimelt, et need härrad, kelle kõrgestinimetatud würstinna pidi sünnitama, ja mitte need, kes surnud keisrinnast olid sündinud, Wenemaa pärijad pidid olema, ja et kõigi wenelaste keiser selle peale mitte leppida ja seda wastu wõtta ei tahtnud, siis ei tulnud ei kosjast ega ka rahuseisust midagi wälja, waid pärast seda aega tõusis mõlema riigi wahel awalik sõda, ja wenelane wõttis poolakalt üle saja penikoorma teed kõige paremaid maid ära ja alandas poolakat nõnda, et ta kõige tõe ja püüdmisega pidi rahu paluma, ja ta lubas ka, et kui wenelane temale ärawõidetud maad ja Polotski kindluse ja teised jälle kätte ja tagasi annab ja oma nõudmised Kiiewi kohta maha jätab, siis on tema walmis kõigi wenelaste keisrile kõik maad, linnad, maalinnad ja kindlused, mis tal Liiwimaal on, nende wasta kätte andma. Sellest wõite teie näha, kuda ja kui truisti poolakas Liiwimaa eest hoolitseb. Ja see ei ole mitte luuletatud, waid on selge ja awalik tõde.

Ja siis, see ei olnud mitte hiljuti, waid mitme aasta eest, et poolakas suurwürstile seda pakkus; sellepärast wõetakse need punktid ka tõesti poolakatega harutamisele, kust teie siis näha wõite, et kui poolakas ja wenelane sel teel kokku lepiwad, siis pärast raske ehk ülepea wõimatu on neid abinõusid kätte saada, mis hea Tallinna linna ees praegu lahti on.

Mis wiimaks Harjust ja Tallinnast ütelda, mida Rootsi kuningas omaks kuulutab, siis on asi küll nõnda, et siin kuningas Eeriku ja suurwürsti wahel üks aeg rahusobitusi peeti, iseäranis siis, kui tema k. m. Soome härtsogit ühes tema abikaasaga wahi all pidas ja suurwürstile ja kõigi wenelaste keisrile oma saadikute läbi würstinna kätt laskis pakkuda ja ütelda, et härtsog Johan on ära surnud. Kui aga kõigi wenelaste Keiser asja teisiti kuulis, nõnda kuda ta tõepoolest oli, siis jäi see sobitus täielt ja terwelt wiljatuks. Ehk küll ka kõigi wenelaste Keiser kõrgestinimetatud würstinnat, kellest ta, nagu juba öeldud, täielt ja terwelt lahti oli ütelnud, ka pärast iialgi ei olnud ihaldanud, weel wähem tahtnud teda abikaasaks wõtta ehk autult wastu jumalikku, loomulikku ja kõigi rahwaste seadust temaga elada, waid et poolakas sel ajal awalik wastane ja ka weel wenelaste awalik wastane oli, siis tahtis suurwürst oma awaliku wastase, poolaka, häbiks ja teotuseks, et seda würstinnat talle pakuti, ta wastu wõtta ja ära tuua lasta ja ei kulutanud ka wähe selle peale ja tahtis teda ometi würstlikult ja kõige auga mõnes kloostris ehk naistetoas ülewal pidada. Aga kui suurwürst, nagu enne öeldud, asja tõtt mööda teada sai ja teisiti kui kuningas Eerik oli ütelda lasknud, siis jäi see rahujärg ja sobitus Rootsi riigile täielt ja terwelt tühja ja otsa ja lõpetati ära ja ei saa ka rootslasega, niikaua kui ta Liiwimaast kinni peab, iialgi rahujärge sobitama, saatku tema nii nägusaid saatkondi kui tahes. Sest kõigi wenelaste Keiser ei jäta Tallinnast ja Harjumaast ega teistest maadest, mis Liiwimaale kuuluwad, mitte iialgi, waid on õieti ja tõsiselt ette wõtnud Tallinna linna wastu kõige wäega sõda pidada, nagu see ka juba kahe aasta eest käimas oli, aga — mille eest teie iseäranis peate Jumalat tänama — raske katku läbi, mis Moskwas ülekäte läks, ära takistati. Kas teie nüüd kõigi wenelaste Keisri nii suurele wäele ja wõimule pikapeale jõuate wastu seista, seda anname teile mõtelda, ja ei taha seda mitte naljaks wõtta ega wõtta lasta, nii tõesti kui Jumal aidaku meid ja meie armsaid naisi ja lapsi ihu ja hinge poolest, waid tahame aegsasti nõuga ette jõuda. Sest see on teile omale kõige kõrgemal määral tähtis ja pole meil tarwis seda iseeneste pärast teha, sest et meil, Jumal tänatud, armud ja annid meie kõigearmulikuma Isanda ja Keisri poolt sel määral käes on, et meil tarwis pole seda teie juurest otsida, weel wähem seeläbi au ja kiitust leida suurwürsti poolt. Sest kui meie Tallinna linnale ja Harjumaale ja teistele Liiwimaa linnadele ja seisustele, meie armsale isamaale, muud kui head soowiksime truust ja ausast südamest nende oma heaks ja kasuks, ja kui nemad selle meie nõuandmise läbi peaksid kellegi käsu alla sattuma, siis meie peaksime ise ennast hukka mõistma, et oleme enestele ja oma omastele igawese needmise ja häbi ja teotuse kaela toonud, mille eest meid Jumal armulikult wõtku hoida. Sest me teame, et kõik, mis me teeme, seda teeme hea südametunnistusega Jumala ja kõigi inimeste ees, meie hea Tallinna linna ja kõigi Liiwimaa seisuste kasuks, nii tõesti kui meid Jumal aidaku ihu ja hinge poolest. Oleme walmis ja tahame seepärast Tallinna linnale ja kurwastatud aadlile kõiges truuduses ja kõige hoolega nõuks ja abiks olla.

Sest meie ei taha teie ees mitte salata, et Jumala helduse ja armu läbi, kellelt üksi meie seda oleme saanud ja keda me selle eest täname, meie armuline Isand ja keiser meile suuri ärarääkimata armusid rikkalikult on annud, kes meie mitte ainult isiklikult pole wanasse Saksa wabadusesse ja priiusesse seatud, ka palju maid ja inimesi kingituseks saanud ja üle kõigi Wene wäepealikute siin Liiwimaa paigus walitsema ja käskima seatud, waid et ka ärawiidud tartlased on meie eestpalwe peale wabaks ja wangist lahti lastud. Peale selle kõige on meil ka woli meie oma meelt ja tahtmist mööda Tartu stifti üht Saksa würsti seada, misläbi tartlased jälle täiesti oma wanade wabaduste ja toiduse juurde wõiwad tulla ja jäädawalt sinna jääda. Sest kõigi wenelaste Keiser, meie armulik Isand, on meile ütelnud, et tema ka on Saksa werd ja Beyeri sugu, ja soowib sellepärast ise, et sakslased peawad wabad olema ja et ühtki poolakat ega leedulast ega rootslast maal ei pea sallitama. Ka peawad wenelased ise maalt wälja minema, sest suurwürst ise peab tunnistama, et ei taha sünnis olla, et wenelased sakslaste juures elawad, weel wähem nende üle peawad walitsema ja käskima, sest nemad on toores, harimata rahwas, ja suurwürst on imetabalik mees, kes iseenese mehi, wenelasi, mitte enam nii palju ei usaldawat. Sest tema armastawat tõtt, kohut ja õigust ja on meile täieliku woli annud teiste Liiwimaa linnade ja seisustega ka läbi rääkida, ja kõik, mis meie ses tükis teeme, tahab tema heaks wõtta ja tahab seda ka kindlasti pidada, mis meie, kui peaks tarwis olema, tahame ette näidata ja tõendada.

Kui nüüd härrad saadikud abinõusid ja teesid peaksid teadma, kuda tulewat häda ja werewalamist wõiks ära hoida ja teie rahu ja hea toiduse juurde jääksite, ja meile seda tahaksite teada anda, siis meie omalt poolt lubame jälle, nii tõesti kui Jumal meie ihule ja hingele armuline olgu, teile oma õiglase ja heasoowliku nõu teada anda, kuda teie hea linn Tallinn wõib jääda mitte ainult oma wanade wabaduste, walitsuste, kohtute ja õiguste juurde, waid niisuguse ärarääkimata toiduse, edenemise ja heakorra järjele wõiks tulla, nagu seda ükski teine linn ei ole terwel ristirahwa maal. Ja härrad saadikud ärgu kartku kuskil ütlemast, waid rääkigu meiega sest asjast wabalt, ilma kahtlemata ja usaldades, ja oodaku ja nõudku seepeale meie wastust.“


Tallinna saadikute wastus.

Siis läksid Tallinna saadikud kõrwale ja andsid selle pika ja põhjaliku kõne peale järgmise lühikese ja lihtsa wastuse:

„Meie näeme ja mõistame teie ettepanekust igapidi teie otsekohest arwamist, isalikku ja kristlikku meelt meie ühise isamaa ja meie hea linna Tallinna wastu ja oleme teile selle eest ka kui sõbrad alandlikult tänulikud, ja näeme teis ka neid mehi, kes isalikult ja õiglaselt tõesti head tahawad ja mitte ainult sõnade juurde ei jää, waid seda ka teoga tõeks näitawad. Et meie aga wõiksime teesid ja abinõusid teile ette panna ja kätte näidata, kuda seda tulewat õnnetust ära pöörda ja meie heale linnale Tallinnale kõike õnne ja head korda jäädawalt jalale seada ja jälle kätte tuua, selleks tunneme meie endid liiga wäheseks ja nõrgaks. Meie ei ole ka oma armsatelt wanematelt, ausalt Tallinna raadilt, kellel neist asjadest, mis meile siin nüüd teie poolt ette kanti, mingit teadust ei ole, ühtki juhatuskirja kaasa wõtnud, waid olime julges arwamises, et asjad suurwürsti ja kõigi wenelaste keisri ning meie armulise Rootsi kuninga wahel heas korras ja kaunil järjel pidid olema. Nagu ka hiljuti Rootsi riigist sõnum tuli, et saadik hea wastusega jälle Moskwast tagasi on jõudnud ja Rootsi kuningas tahtwat esimesel päewal nägusat saatkonda suurwürsti poole teele saata. Sellepärast meil muud käsku ei ole, nagu meie juhatuskirjast näha wõite, kui et teie mitmepoolset kirjutust mööda, mis auwäärt raadile saadetud, teie õiglase nõu ja arwamise ära kuulaksime ja hoolega tähele paneksime ja selle oma wanematele targu ja õigesti ära jutustaksime. Kui oleks sündida wõinud, mida auwäärt Tallinna raat teilt soowis ja palus, et teie selle, mis praegu meile ilmutasite ja weel ilmutada tahate, kirjalikult raadile oleksite kätte saatnud, siis oleks ka auwäärt Tallinna raat ammu juba seepeale oma otsuse annud. Aga et seda teie poolt ei wõinud sündida ja meil ka teist käsku ei ole kui see, mis ütlesime, siis palume sõbralikult, et meile seda usaldust teeksite ja seda, mis nõuks olete arwanud, esiteks teada annaksite. Ja meie ütleksime siis auwäärt raadile seda hoolega ja targu jälle kätte, ja siis peab teile rutuline ja asjakohane wastus saama.“


Esimese läbirääkimise lõpp.

Selle peale wastasid nad, et asja suur tähtsus ei luba mitte seda nii lühikese ajaga ja rutates teha, ja palusid seepärast asja edasi lükata kunni järgmise päewani, siis tahtsid Tallinna saadikutele jälle wastust anda; aga nüüd olgu nemad nii lahked nendega leiba sööma. Mis ka sündis. Seal olid siis ühes üle laua istumas mõned Saksa raehärrad ja kodanikud Tartust, niisama mõned nägusad Wene härrad ja bojaarid, kes ennast tallinlaste wastu üsna sõbralikult näitasid. Seal tarwitati seekord ka igasugu plaanisid, kawalusi ja sepitsusi, mida aga arwata wõis, nende nõule kasuks ja moskwalasele tuluks. Ja ehk küll liha söömine paastu ajal wenelasele hirmus asi on ja nemad seda kudagi sallida ega pealt näha ei wõi, anti seekord siiski ja pealegi weel suurel nädalal, Tallinna wõõrastele liha, ja wenelased ei lasknud mitte märgata, et see neile wastumeelt oleks olnud, ja seda kõik tehti selleks, et sakslasi selle toiduwabadusega seda kergemini oma poole meelitada.


Wiimased läbirääkimised.

Kuuendal aprillil olid Tallinna saadikud palutud jälle endisele kohale tulla, ja kui nad linna ilmusid, hakkas Johan Duve (Fyrest) jälle peale ja ütles: „Teie, Tallinna härrad, teate kahtlemata ütelda, mis meie eilsel päewal teile seletasime, ja et asi nõnda jäi, et meie täna pidime teile oma ustawa nõu ja arwamise teada andma. Lugu oleks see, et rahujärg ja sobitused suurwürsti ja Rootsi riigi wahel terwelt ja täielt otsas ja tühjas ja lõpetatud on, ja teame ka kindlasti, et Rootsi kuningas, saatku ta nii nägusaid saatkondi kui tahes, rahu neile maadele mitte ei saa, olgu et Rootsi riigile wahest ehk midagi saab. Aga sellest maapaigast saab rootslasele niisama wähe kui poolakale ja leedulasele midagi päri antama, ja niikaua kui Tallinna omad Rootsi poole tahawad heita, olewat suurewõimulisem Keiser ja kõigi wenelaste Walitseja oma wiha nii ägedalt Harjumaa ja Tallinna linna peale heitnud, et Tallinna omade ja nende naiste ja laste tulewat suurt õnnetust ja wiletsust ükski inimene ei wõiwat ära arwata, saadik siis ära rääkida, ja ehk küll tallinlastel kaunis kindel linn olewat, ei wõiwat nad seesugust õnnetust siiski mitte kauaks kanda. Aga jälle, kui Tallinna omad ennast suurwürsti tiibade alla lööwad, siis peab Tallinna linna ja tema elanikkude wabadus, omandus ja toidus nii suureks ja wägewaks saama, nagu seda ühelegi linnale päikese all pole saanud ega küll igawesti ei saa. Ja nende õiglane ja heasoowlik nõu olla see, ja selle üle olla neil ka juba kõigi wenelaste Keisriga igapidiselt rääkimist olnud ja Tema Keiserlik Majesteet olla ka üliarmulikult ennast nende eestpalwe peale lasknud sinna nõusse wõita ja tallinlastel olewat kaks teed ees.

Esiteks, et tallinlased kuningas Eeriku langemise läbi Jumala ja kõige ilma ees hea südametunnistusega oma antud wandest lahti on, siis peaksid nad nüüd jälle kõigi wenelaste Keisrile wanduma. Selle eest tahtwat Tema Keis. Maj. neid kui keiserlikka prii-inimesi wastu wõtta, ja Tallinna linn omandawat keiserliku prii riigilinna nime ja jääwat selleks, ja nemad ei saa mitte ainult Tallinna linna isandad olema, waid ka toome ja lossi omanikud ja oma käes pidama ühes kõigega, mis sinna külge kuulub, ja kõigi sissetulekutega. Ka ei tahetawat neile Wene pealikuid ja ametnikke peale panna, ja kui tallinlased heaks arwawad ja see neile kasulik näib, siis pangu mõni Saksa würst, kes neile kõige kohasem oleks, sinna sisse. Ja ei taheta neile mingid uuendusi, maksusid ega tollisid peale panna, waid Tallinna linnale tuleb niisugune toidus ja kaubandus ja liikumine anda, et staapel Narwast ja kõigist niihästi Saksa kui ka tesite rahwaste linnadest sinna pannakse. Ainult kui kõigi wenelaste Keiser peaks Liiwimaa ja Tallinna pärast sõda pidama, siis peaksid Tallinna omad selleks maksma mitte enam kui enne oma Saksa isandatele. Nemad tahtwat selle koguni, wõib olla, täiesti ära kaotada, sest Keiser ja suurwürst ei nõudwat tallinlastelt mitte sundi, waid ainult kaitseisanda nime ja tahtwat igaühe wastu nende eest seista ja neid kaitsta.

Kui aga tallinlastele raske on otsekohe kõigi wenelaste Keisrile wanduda, siis peab neile woli ja luba antama, kas nad ei teaks kedagi Saksa würsti ehk ka mõnd aadlimeest, keda nad wõiksid ja tahaksid usaldada. Seda andku nad teada. Ja siis seadku nõnda, et Tallinna omad sellele wannuwad ja mitte suurwürstile. Seesama würst ehk aadlik üksi peaks ennast suurwürstile alla wanduma, siiski mitte teisiti kui waba Saksa würst ja härra, wõi nõnda kui kuurwürst Rooma keisri alla. Ja tallinlastel peab siiski, nagu oleksid nad ise suurwürstile wandunud, kõik wabadus ja toidus käes maitsta olema, nagu enne öeldud.

Kumb tee neist kahest tallinlastele kasulikum oleks, selle üle rääkigu nad läbi oma armsate wanematega, Tallinna linna raadiga, ja ärgu wenitagu asja mitte pikale, waid toogu neile rutuline ja kindel otsus.

Et Tallinna omadel mitte karta ei oleks, et ehk kõike seda, mis meie suurwürsti ja kõigi wenelaste keisri asemel siin oleme lubanud, mitte wahest ei peetaks, siis olewat suurwürst ja nemad juba hoolt kannud, et seda ka Wene paawstliku pühaduse ja kõige waimuliku seisuse poolt tallinlastele tõotatakse ja pitseriga kinnitatakse, mida enne iialgi pole sündinud ega kuuldud ja mispeale Tallinna omad täiesti ja kindlasti julged olgu.

Et seda siis nüüd nende ettepanekut mööda wõiks teoks teha, siis tahtwat nemad tallinlastele järelemõtlemise-aega anda, kas see kõik mitte ristiilmale kasuks ja kristlikule kirikule kosutuseks ei tuleks, nimelt, kui Liiwimaa maad nõnda jälle oma wabaduse ja hea järje sisse saaksid ja ühe walitsuse alla, aga ilma kõige raskuseta. Ja siis olewat kõigi wenelaste Keisril nõu igawest rahu teha niihästi püha Rooma riigiga kui ka kõigi kristlikkude wõimumeestega ümberringi, ja ennast nendega ühendada ristiilma päriswaenlase Türgi wastu, et tema jälle ristiilmast wälja aetaks ja püha jumalikku ja ainuõndsakstegewat sõna kõiges ilmas wõiks kuulutada ja wälja laotada.

Peale selle, et meie armas Jumal suurwürstile kaks poega pärijaks on kinkinud, siis tahtis tema ka abi ja nõu leida, mis ka juba käimas olla, et nemad omale Saksa keisrinnasid ja würstinnasid peaksid kosima, mis nemad tallinlastele tahawad mõtelda anda ja wäga tähele panna. Kui härrad saadikud ka peaksid heaks arwama, et Tallinna omad Riia omadega nende asjade üle sõbralikult ja naaberlikult läbi räägiksid, siis jäägu see nende oma ja auliku raadi kaaluda.“

Selle peale wastasid Tallinna saadikud jälle, et nemad raske meelega küll näewad, et kõike lootust wastu kõigi wenelaste keiser oma wiha on Tallinna linna peale heitnud. Siis trööstiwat neid ometi jälle nende truusüdamlik ja isalik meel kalli isamaa wastu, ja et nemad ka suures aus ja lugupidamises suurewõimulise kõigi wenelaste keisri juures on ja nõnda seda kõige kurjemat, mis karta on, küll wõiwad ära pöörda. Nemad paluwat seepärast, et nemad ikka, nagu ennegi, kõige paremat tahaksid ette käänata, niikaua kui nemad oma armsatele wanematele on asja ette pannud ja neile ka jälle wastuse saadawad.

Selle panid nimetatud Johan Duve ja Elert Kruse kõige tõe ja agarusega Tallinna saadikutele Rakweres ette ja saatsid pärast ka kirjalikult terwele Tallinna linna raadile.


Taani ja Lüübeki laewad lasewad Tallinnat, 1569.

Aastal 1569s, 9. juulil, ühel laupäewal hommiku wara tulid Taani kuninga ja Lüübeki omade sõjalaewad, üle kolmekümne, Tallinna alla reidile. Sadamasse tuli Taani admiraal Per Munk oma suure laewaga ja hakkas rängasti laskma, kust 34-naelased kuulid püha Olewi torni, kõrgemale kellu, lendasid, ja riisus sadama täiesti tühjaks ja sai enam kui kolmkümmend kaubalaewa kätte, osalt poolest saadik, osalt täielt lastitud, igasugu Wene kaubaga, kus hulgas ka Lüübeki oma kaubalaewu ühes oli; peale selle tõid palju Rootsi kuutisid ühes lastiga reidile, riisusid tühjaks ja panid põlema. Nõnda põletasid põhja ka kaks raadi laewa, mis minewal aastal Taani kaupmeestelt Narwa teel olid ära wõetud. Ja kui need nimetatud waenlased Kopli all oleksid maale tulnud, enne kui reidile tulid, siis oleksid nad üsna kergesti wõinud Tallinna linnale äkki peale tulla ja linna ära wõtta, sest ilm oli wäga udune, nii et midagi oma ette näha ei wõidud ja ükski inimene linnas ei teadnud, et waenlane nii ligi pidi olema, mispärast kõik linna wärawad juba hommiku wara igal pool lahti olid tehtud. Selsamal korral, kui waenlased wastase tuule pärast terwelt 18 päewaks reidile paigale jäid, tuli Tallinna palju laewu Rootsist, iseäranis Gesselist, wasekoormaga, ja ei teadnud Taani ja Lüübeki laewastikust midagi, ja need wõeti ka kõik ära, ja kõik kaupmehed, kes laewade peal wangi wõeti, pidid enese igaüks oma warandust mööda lahti ostma ja lunastusehinna Tallinnast tooma. Seal said Tallinna ja wõõrad kaupmehed mitte wähe kahju. Sel ajal seisid Tallinna kaupmehed ülewal Roosiaias ja waatasid oma kahju peale suure südamewaluga ja kurwa meelega. Ja ka Tallinna sadam nägi wälja nagu kurwastatud ema, kellelt ta lapsed rööwitud.

Selsamal laupäewal, kui sadamat nõnda riisuti ja Taani ja Lüübeki laewad Tallinna all reidil ankrule läksid, saatis Tallinna raat admiraali juurde ja taotas waherahu kunni teise päewani, lõunast saadik, ja sai ka. Teisel päewal, pühapäewal, see oli 10. juulil, tõid Tallinna omad suuri suurtükke Roosiaia kantsi ja pidasid waenlasega, kes oma laewadega ka wähe ligemale oli tulnud, wastastikku laskmist. Siis laskis üks teisele kõige tõega peale, ja ehk nad küll kõwasti lasksid ja peaaegu kõik rahwas linnast rannas ja ülewal Roosiaias seisis, ei teinud nad ometi ühelegi inimesele wiga. Kui nad siis 18 päewa Tallinna all olid olnud, sõitsid nad oma rööwisaagiga minema.


Johan III kroonimine. Eeriku wangipõli, 1569.

Selsamal pühapäewal, 10. juulil, kui laewad Tallinna all laskmist pidasid, peeti Upsalas Johan III, walitud Rootsi kuninga kroonimist. Hic gloria sequitur humiliationem (siin järgneb alandusele au). Sest see waga würst oli niisugusesse tagakiusamisesse sattunud, et igaüks pidi arwama: nüüd on temaga kõik otsas. Aga Jumal wõttis õnne pöörda ja saatis tema teotajad häbisse. Selsamal ajal tehti wangis kuningas Eerikule kurja liiga ühe Rootsi rüütli poolt, Olavus Gustavsen nimi, kelle wenna nimetatud kuningas ka oli lasknud ära hukata. Sellepärast tahtis tema wangis kuninga maha lasta, ja kui laskis tema peale, põgenes kuningas eest ära ja sai siiski käest haawata, mis niisugusele kuninglikule härrale haruldane kohus oli.


Klaus Kurssel wõtab Tallinna lossi ära, 1570.

Aastal 1570, 7. jaanuaril, tuli Klaus Kurssel, Rootsi sõjaülem Liiwimaal, kel ühes olid ta rittmeistrid Jürgen Uxel Padenurmest, Johan Maydel Wollustist ja Hinrik Boussman ja teised ülemad ja pealikud, Tallinna kuninglikule majale äkki peale ja wõttis ta ära ja wõttis kuberneri, härra Gabriel Christiernseni, ühes tema naise ja lastega wangi, mis Tallinna linnale ja kõigile rootslastele Liiwimaal mitte wähe hirmu ei teinud. Kui see ühel laupäewal nõnda oli sündinud, saatis Tallinna raat järgmisel pühapäewal oma saadikud ja laskis küsida, mis põhjustel nad kuningliku lossi ja kindluse on ära wõtnud. Ja nad andsid niisuguse wastuse: Nemad ei olewat nüüd juba kaua aega enam Rootsi riigilt oma palgaraha saanud, ja ehk nad küll paljugi sest on rääkinud ja oma ülemaid ja saadikuid kuninga jutule saatnud, ei ole see siiski midagi aidanud. Peale selle olewat nemad ka teistele inimestele wõlgu ja need käiwat kõwasti peale, sellepärast olewat neil pakk olnud lossi nagu pandiks wõtta. Kui nad oma maksu on kätte saanud, ei tahtwat nad kuninga lossi mitte kinni pidada ega ka kellelegi teisele ära anda. Aga et härra Gabriel rutuse ajaga raha pärast nõu ei teadnud, siis ta leppis Klaus Kursseli ja teiste ülemate ja mõisameestega kokku ja see leping pandi kirja ning kinnitati kummaltki poolt pitseriga ja käis nõnda: et Klaus Kurssel oma rittmeistritega ja liht mõisameestega pidi Tallinna lossi ja kõigi sinna külge kuuluwate maade ja inimeste üle walitsema kunni lähema nelipühini, kuninga edaspidise otsuse peale. Ja härra Gabriel pidi ühes oma pere ja Rootsi maasulastega lossist ära linna ja Toome peale minema ja wahepeal pidid mõlemad pooled käed ja suud rahul hoidma ja ei pidanud kumbki teist sõimama ega teisele liiga tegema.


Klaus Kurssel härtsog Magnusega ühenduses, 1570.

4. weebruaril tulid Tallinna raadile ja Klaus Kursselile Holsteini härtsogi Magnuse kirjad, kus tema oma saatkonnale palus saatjaid anda. Aga Tallinna raat ei tahtnud temale saatjaid lubada, sel põhjusel, et härra Gabriel Christiernsen, kui kuberner ja kuninga asemik, sellest neile midagi ei olnud rääkinud ja raat ilma tema nõusolemiseta ja tahtmiseta midagi ei tahtnud teha. Aga Klaus Kurssel lubas härtsog Magnuse saatkonnale mitte ainult saatjaid, waid läkitas neile ka üle saja hobuse kunni Lihulani wastu ja tegi toreda terwituse ja laskis neid kunni Uksnurmeni saata, kolm penikoormat Tallinnast. Aga raat ja kogukond ei tahtnud neid nimetatud põhjustel linna sisse lasta, mis härtsog Magnust mitte wähe ei pahandanud. Wiimaks leppis Klaus Kurssel härtsog Magnusega kokku, et tema härtsogi Saksa mehi 200 Kuressaare meest Tallinna lossi pidi saama, mis härtsog temale oli lubanud. Aga kui need tõesti oleksid lossi tulnud, siis oleks Tallinna lugu imelik olnud nende saatjate pärast ja selle suure au ja austuse pärast, mis saatkonnale ilma kuberneri loata oleks tehtud. Ja nende 200 mehe pärast saatis Klaus Kurssel end ühes oma nõumeestega mitte wähe äraandmise kahtluse alla ja see õhutas rootslasi taga ka kõike jõudu kokku wõtma ja Saksa meestele teed kinni panema, et nad Tallinna lossi mitte ei pidanud pääsma.


Tartlaste kiri Tallinnale, 1570.

Siis kirjutasid Tartu sakslased Tallinna omadele, et nemad peaksid nüüd kõige agarusega katsuma Rootsi ikkest ära pääseda, mida nemad neile kõigest südamest soowiwat. Siin tahtsid pimedad nägijaid talutada. Sest tartlased olid ise moskwalase ikke ja ülemäära raskete kohustustega koormatud, ja ei oleks pidanud Jumalalt midagi paremat maa peal soowima, kui et nemad ka oleksid selle kristliku ikke alla saanud, kus Tallinna omad olid. Aga see kiri ei olnud mitte tartlaste eneste kirjutatud, waid oli Johan Duve ja Elert Kruse oma, kes mõlemad Tartu kodanikke olid taga õhutanud, et nemad Tallinna linna ka moskwalase woli alla tooksid. Sest need nimetatud Johan Duve ja Elert Kruse, üks kui teine Liiwimaa aadlikud, olid mõlemad moskwalasele wandunud ja see oli nad kneesideks ja würstideks teinud.


Iwan Hirmus, 1570.

Aastal 1570, talwel, tegi Moskwa suurwürst niisuguse hirmsa ja jäleda wägitöö iseenese maal ja iseäranis Nowgardis ja Pihkwas, et säherdusi üheski ajaloos leida ei wõi. Sest kui ta mõne aasta eest palju rahwast, würstisid, wojewoodasid, aadlikke, kantslerid, kirjutajaid, kodanikke ja talupoegi, ühes naiste ja lastega, niisama ka oma isa wenna knees Wolodimer Andrewitsi ühes naise ja lastega ja kõige tema rahwaga, ja ka oma abikaasa wenna knees Mihael Temrukowitsi wastu kõike õigust ja kohust oli lasknud ära surmata ja ka palju külasid ning alewid põletanud, inimesi tapnud ja riisunud, kalatiikisid kuiwaks lasknud, et kalad kõik surema pidid, siis weel loomad ja wilja ära häwitanud, et keegi neist midagi ei saaks, ja kui aastal enne seda, 69. aastal, Otteseris mõne tuhande inimese maha tapnud ja wette wisanud, nende seas ka palju Saksa ja Poola wangisid, — siis tuli ta ülemalnimetatud 70. aasta wastlapäewal Nowgardi peale mitme tuhande mehega trabantisid ja werekoeri, kelle ta oma werejanuliste wägiwallatööde peale oli ära walitsenud ja keda apristna hüüti. Ja kui nemad teadmata ja ootamata wastlapäewal Nowgardi peale langesid, siis walmistasid nad seal suurt häda ja ahastust, tappes ja rööwides, nõnda et ükski maja puutumata ega rikkumata ei jäänud. Ja seal tarwitasid apristna mehed ka mitme suurtsugu ilusa naise ja neitsi kallal oma wägiwalda ja seda nii wäga toorelt ja häbematalt, et paljud naisterahwad sellesse surid. Siis ta laskis mõnetuhande inimese kinni wõtta, mehed ja naised käsipidi kokku siduda ja lapsed emadele rinna peale, ja siis kõik suurtes hulkades wette wisata, nõnda et ka wägew jõgi Wolga, mis seal kaheksa sülda sügaw on, surnud kehasid põhjast saadik täiesti täis oli ja surnuid teiwastega jää all pidi edasi lükatama ja mahti antama ära ujuda. Siis wõeti ka mõnisada naist ja neitsit üsna paljaks riidest lahti ja toodi silla peale, ja kui suurwürst wälja tuli ja sealt mööda läks, siis tõugati need inimesed tema heaks meeleks sillast alla jõkke. Siis riputati mõnisasa tähtsamat kodanikku ja Nowgardi linna pealikut käsipidi üles ja süüdati nende riided seljas põlema ja lasti ihu peal armetumalt ära põleda. Peale selle weel seoti üsna palju inimesi käest ja reiest saani taha kinni ja kihutati nõnda nendega linnas ümber, ja kui wastu nurki tulid ja üsna tulisti kihutasid, siis kisti ühel siin reis, teisel seal käsi ihu küljest ära. Neid ja teisi seesuguseid wägiwallategusid, mis moskwalane seekord Nowgardis ja Pihkwas ise oma alamate wastu korda saatis, ei saa lühidelt mitte küllalt kirjeldada.

Selsamal ajal saatis moskwalane mõne tuhande apristna mehe Liiwimaale Narwa, kus nad hakatuses nõnda tegid, nagu tahaksid nad rootslaste wastu Liiwimaal sõjakäiku alata. Aga kui nad Narwa sisse lasti, siis hakkasid kohe hirmsasti tapma, möllama ja mässama. Seal ei heidetud ühegi wenelase peale armu, olgu ülem wõi alam, ka naiste ja laste peale mitte. Aga Saksa kaupmeestele ja Liiwimaa talupoegadele Narwas ei tehtud häda, ja apristna mehed olid neid hoiatanud, et nad ühtki wenelast, noort ega wana, oma juures ei warjaks ega peidaks.

Kui need tapmised Narwas korda olid saadetud, siis riisuti kõik majad, aidad ja poed tühjaks ja kõik kaubad ja kraamid, linad, waha, rasw, nahad, kanepid ja kõiksugu kallid kasukanahad, mitu tünni kulda wäärt, kisti wälja uulitsale ja wäljade peale ja põletati ära, nõnda et suits ja toss ja kärsahais kõigil tahtis hinge kinni matta, mispärast nad siis seda suurt wara mitte enam ei wõinud põletada, waid wedasid Narwa silla peale ja raiusid jää sisse suure augu, ja raiusid kõik wara, mis weel järel oli, pisikesteks tükkideks ja wiskasid jookswasse jõkke, ja lasksid nõnda põhja minna ja merde woolata. Ja keegi ei tohtinud oma majas midagi sest warast ära peita ja omale kasuks wõtta.

Pärast seda, suwel selsamal aastal, laskis suurwürst 109 inimest Moskwas armetumalt ära hukata, kellest mõned kuumas wees surnuks kupatati, teistel raiuti pead otsast ja kehad tükkideks, mõned pistis suurwürst ise oma käega surnuks, ja nende hulgas oli ka suurwürsti ülem kantsler Iwan Mihalowits Wiskowati, tubli mees, kelle sarnast terwes Moskwas sel ajal teist enam ei olnud, kelle tarkusest ja osawusest moskwalase juures, kes midagi ei olnud studeerinud, kõik saatkonnad wäga imestasid. Nii kohutawalt ja hirmsasti tegi Moskwa suurwürst sel ajal iseenese rahwaga, kõrge ja madala seisusega, nõnda et ta sõjakõlblikke mehi üle neljakümne tuhande, ilma naiste, neitsite, laste ja igasugu perekondseteta üsna armetumal wiisil laskis hukka saata. Ja ka kõik sakslased, kes seekord Moskwas olid ja pärast neist linnadest ja maadest läbi, kus neid laastamisi peeti, tagasi tulid, on tunnistanud, et kui waenlane sajatuhande mehega terwe aasta otsa maal oleks olnud ja sõda pidanud, siis oleks ometi wõimata, et ta moskwalasele nii palju kahju oleks teinud, kui ta mõtlemata wiisil ise omale oli teinud. Aga põhjus, miks seda tehti, oli see, et suurwürst oma rahwast kahtlaseks pidas, nagu soowiksid need poolaka alla, mis kahtlus mitte õige ei olnud.

Selsamal ajal oli Johan III, Rootsi kuningas, moskwalasele oma saadikud teele läkitanud, kes ka tema wägiwallategusid pidid maitsta saama. Sest kui saadikud suurwürsti juurde pärale jõudsid, laskis ta neilt kohe kõik, mis neil kaasas oli, ära wõtta ja neid endid wangi panna, kus neile wett ja leiba süüa anti ja nendega nõnda ümber käidi, et nad iga tund kartsid surma ähwardawat.


Härtsog Magnus saab Liiwimaa kuningaks, 1570.

Aastal 1570, paastu ajal, kui Holsteini härtsog Magnus oma saadikud Tonnis Wrangeli (Roelast) ja Klaus Aderkas’i Moskwast jälle koju tagasi oli saanud, reisis ta ise, nende wastuste peale, mis saadikud talle tõid, isiklikult suurwürsti juurde Moskwasse, ja jõudis suurel neljapäewal Tartu, kuhu ta terwelt kaheksaks nädalaks peatama jäi, ja läks neljapäewal pärast nelipühi jälle teele Moskwa poole. Siis oli suur rõõm ja hõiskamine paljudel Liiwimaal, kes wähemat midagi ei lootnud ja arwanud, kui et moskwalane kõik, mis ta Liiwimaal oli kätte saanud, härtsog Magnusele üle annab. Ja see oli suur ime Liiwimaal, et üks Saksa würst, ja pealegi weel wõimsa kuninga poeg, ennast alandas moskwalase juurde minema, mida enne mitte ei oldud kuuldud. Kui härtsog Magnus Moskwa pärale jõudis, kutsus suurwürst tema ja kõik tema nõumehed, junkrud ja teenrid omale wõõraks ja pidustas neid suuresti ja toredasti ja austas igaühele seisust ja ametit mööda suure anni ja kingituse, nõnda et seal ükski tallipoiss kingituseta ei jäänud. Suurwürst oma wõõrastega oli rõõmus, lustis ja heas tujus ja hüüdis üliwaljusti ja ütles: nüüd olla kõik tema süda õiglaselt saksameelne, mispärast ta siis Magnuse meestele see kõige kristlikum ja parem isand oli, kes nad nüüd pea suure au sisse tõstab ja isamaa neile jälle tagasi annab. Siis hakkasid paljud igal pool Liiwimaal wäga härtsog Magnuse poole hoidma ja ei teadnud Liiwimaale ühtki muud paremat abi ega troosti maa peal.

Selsamal ajal laskis suurwürst härtsog Magnuse Liiwimaa kuningaks kuulutada ja andis tema auks ja heaks meeleks kõik Saksa wangid, kes kaua aega olid kinni istunud, wabaks. Ja ehk see waestele wangidele küll suur arm oli, oli selle kõige taga ometi suur rebane warjul. Sest selle au läbi, mis ta sakslastele tegi, ja selle sakslaste wangist lahti laskmise läbi mõtles ta kõik teised Liiwimaa linnad, kindlused ja maad ühes kõigi sakslastega, kes seal olid, jälle wangi saada. Et aga ülepea üks nii kõrgeauliku kristliku kuninga poeg ennast nõnda alandas ja põlise waenlase, moskwalase juurest abi läks otsima, seda ei pea kellelegi teisele kaebama, kui tema Liiwimaa nõumeestele ja tema kojaõpetaja Kristian Schrepferile, kes sellele heale isandale seda nõu andsid ses lootuses, et sel teel ja wiisil oma wana Liiwimaa wabaduse ja hea korra jälle kätte saawad.


Kuda rootslased Tallinna lossi jälle kätte said, 1570.

Aastal 1570, ööse wastu suurt reedet, wõtsid rootslased Tallinna lossi kiirel ja imelikul wiisil Klaus Kursseli käest jälle tagasi, ja wõtsid Klaus Kursseli ühes tema wenna leitnant Hinrikiga ja rittmeister Jürgen Uxeli (Padenurmest) ja palju teisi aadlikke ja liht mõisamehi wangi ja lasksid segaduses mõne ka maha. Siis tõusis suur kisa-kära Tallinna lossis; Klaus Kurssel ja tema poolemehed kargasid magamast üles ja ei teadnud, mis see oli. Aga mõned, kui häda märkasid, kukutasid end roojastest aukudest alla paljalt ja alasti ja katsusid, et minema said, kelle hulgas ka Jürgen Farensbek (Nelsist) oli. Ja see mäng sündis nõnda.

Kui Klaus Kursselil ja tema poolemeestel nüüd kõwa loss ning kindlus käes oli, mis ees ka wägewagi kuninga wägi peaks sadulast astuma, ja nemad selle peale lootsid ja üsna julged olid, ja iseäranis et leping oli tehtud, arwasid nad, et nüüd nelipühini neil mingit häda ei ole. Sellepärast elasid rõõmsasti, süües ja juues, ja saatsid suurest rahujulgusest kaks rittmeistrit: Johan Maydel’i (Wollustist) ja Hinrik Boussman’i, ühes nende mõisameeste lippudega maale, et nad seal talupoegade juures elaksid ja lossi tagawara ära ei sööks. Seal oli Niils Dobbeler, Rootsi sõjameeste pealik, noormees lihtsast seisusest, aga kärme plaanidele; sel oli kaks head sõpra, Kersten von Anklam ja Lass Siggesen, kes mõlemad mõrtsukatöö ja tapmise pärast Klaus Kursseli meeste hulgas olid, ja rääkis nendega kokku ja seadis nõnda, et neile raha anti ja nemad pidid tegema, nagu oleksid nad raha peale mängides wõitnud, ja pidid ruttu liiku tegema ja iseäranis need mõisamehed osa wõtma kutsuma, kelle kamber wäljaspoolse augu juures oli, kust rootslased mõtlesid üles ronida, et neil mõisameestel pidi juua küll olema, et nad seda paremini magaksid ja seda kära mitte ei kuuleks. See plaan oli wäga hea. Äraandjad tegid liigud ja palusid salga mehi wõõraks. Siis hakkas suur joomine peale kõigest jõust. Ja kui nad nüüd joobnud ja täis ja nagu sead maas olid ja magasid, siis panid rootslased parajat aega tähele ja lasksid ennast piiskopi õuest Toomepealt kanepinööridest punutud redeliga kaljupanka mööda wäljapoole alla ja läksid wäljas willaseis sukis kaljupanga äärt mööda Mustjõe poole kunni selle auguni, kus Lass Siggesen neid ootas. Ja kui nad nüüd selle augu all olid, siis laskis Lass Siggesen pika nööri ülewalt alla ja tõmbas kanepist redeli ühe otsa maast üles ja sidus ülewal kõwasti kinni. Aga Karsten von Anklam lossi sees pani pidukambrid igal pool kinni, kartes, et ehk keegi wahest seda kuuleb ja märkab. Aga Klaus Kurssel oma poolemeestega magas üsna rahulikult ja lossi wahid olid pandud linna poole ja nende wastu olid ka Rootsi wahid pandud Toome peale kuntskoppi tegema, et rootslased taga wäljaspool seda paremini oma nõu korda saadaksid. Kui nüüd kedagi Kursseli perelist seal ei olnud tagantpoolt pealt waatamas, siis ronisid Rootsi mehed kanepist redelit mööda üksteise järel ruttu suurele kõrgele maast üles, kunni neid sinna üle kolmesaja mehe sisse sai, ja wõtsid selle korra, kus toidu- ja sõjamoon sees oli, oma kätte, ja lasksid tornist kohe loosungipaugud, et seeläbi kodanikke linnas, ja Toome peal üles äratada. Ja kui loosung suurtest suurtükkidest ööse lasti, siis tõusis suur kisa-kära kõigil linna uulitsatel ja Toome peal, ja keegi ei teadnud, mis seal oli. Klaus Kurssel ja tema poolemehed kaotasid ka julguse, ja joomamehed, kellele äraandjad hästi olid juua annud, hakkasid warjule pugema; aga see ei aidanud midagi, sest Niils Dobbeler, kes nende joomapiduks raha oli annud, hakkas nüüd pikkade torudega neile nende wõlga meelde tuletama, ja et neil raha ei olnud, siis jätsid oma riided, sukad ja kingad, hobused ja igasugu sõjariistu pandiks ja kukutasid end roojastest aukudest läbi alla, ja kes mitte ära ei jõudnud pääseda, need pidid osalt kaelaga, osalt pika wangistusega oma joomapidu kallisti küllalt maksma. Aga Niils Dobbeler oma maasulastega sai oma etteantud raha küll tuhande wõrra tagasi, kuldkeede, hõbepusside, sameti ja siidi ja toredate wööde näol. Kui nüüd Saksa sõjamehed linnast rootslastele appi tulid ja loss jälle täielt nende käes oli, wõtsid nad Klaus Kursseli ühes paljude teiste Liiwimaa junkrutega wangi ja wiisid wahi alla. Aga wäljamaalastele näidati enam armu, kellest suurem hulk, kellel õnn oli käemehi leida, selle armu ja suure heateo warsti ära unustasid, sest nad läksid sedamaid salaja moskwalase poole ja said rootslase kurjemaks waenlaseks. Nõnda wõideti see wägew Tallinna loss ära, mille kallal wägewal kuningalgi suure kuningliku wäega oleks küllalt pidanud tegemist olema. Aga kuda saadud, nõnda läheb. Äkilise pealetulemisega oli ta saadud, äkilise pealetulemisega läks ta jälle käest. Mõnel Liiwi junkrul, kui kuulsid, et Klaus Kurssel Tallinna lossi oli kätte saanud, oli seal nii lõbus olla, et öö aegu ennast lasksid sestsamast august üles tõmmata ja nõnda rootslastele teed näitasid, ja ei olnud neil niipalju tarkust peas, et oleksid augu lasknud pärast kinni müürida. Kui aga seda oleks tehtud, siis oleks rootslastel see plaan küll nurja läinud.

Kui nüüd need kaks lippu mõisamehi, kes maal talupoegade juures laiali olid, kuulsid, et rootslased Tallinna lossi jälle olid kätte saanud, siis oli see neile kurb sõnum. Sest mitmed neist olid awalikult kiidelnud, et ükski rootslane iialgi enam Tallinna lossis ei saa walitsema. Niisama oli see ka Johan Duvele ja Elert Krusele kurbtuseks ja südamewaluks. Siis ei teadnud mõisamehed muud paremat nõu, kui et härtsog Magnuse ja Johan Duve ja Elert Kruse poole lõid, kes neile moskwalaselt ülespidamist muretsesid, ja nad pandi korteri Wirumaale Rakwere ümber moskwalase piiridesse talupoegade juurde, kes neid mõne aja pidid üles pidama ja toitma.

31. mail pandi Klaus Kurssel lossis kohtu ette ja kaewati mitme raske punkti pärast wäga kõwasti tema peale. Selle peale tahtis tema kõiges alanduses oma wabandused ette tuua, aga need leiti kõik nõrgad olewat. Siis mõisteti temale otsus ja hukati ta mõõgaga ära 3. juunil. Siis hukati weel kolm tema seltsimeest, nimelt tema kirjutaja Baltasar Heller, Fromhold Düker ja Hinrik Hacke, ja kolm teist, nimelt Hinrik Kurssel, Jürgen Uxel (Padenurmest) ja Ernst von Vitinkhove wiidi wangis Rootsi, kus neile härtsog Karoli armuliku eestpalwe peale armu anti ja elu kingiti. Selle suure mässu pärast oleks kohtu õiguse järele küll weel enam süüdlasi pidanud surema, kui Rootsi walitsejad kättemaksu- ja werejanulised oleksid olnud. Aga nemad näitasid armu õiguse ette ja said suurema hulga poolt siiski wähe tänu.


Lihula saab Rootsi alla, 1570.

Selsamal ajal läksid rootslased Lihula alla, et seda maja, mis Klaus Kursselile Rootsi kuninga poolt lääniks oli antud, piirata. Ja kui nad nüüd olid mõne nädala piiramas olnud ja oma peamehe Niils Dobbeleri ja weel teisi mehi olid kaotanud, siis anti neile maja wiimaks kätte. Mitte kaua pärast seda tuli mõnituhat wenelast ühes mõlema ülejooksnud mõisameeste lipuga, et maja ära päästa. Ja kui nägid, et nende tulemine asjata oli, siis käisid terwel Läänemaal rüüstamas ja tapsid mõne rootslase mõisates ühes mõne aadlimehega, ja läksid siis jälle Tartu stifti ja Wirumaale.


Dantsigi saagipüüdjad. Wenelaste ja sakslaste rööwikäik Tallinna alla, 1570.

Sel suwel, aastal 1570, wõtsid inglased mõned Dantske saagipüüdjate laewad Narwa wetes kinni ja wiisid Narwa wenelaste kätte. Üle seitsmekümne neist poodi üles; ühe nende kapteni nimi oli Asmus Jendrich.

18. augustil enne lõunat ajasid sakslased ja wenelased ühel tuulsel ja wihmasel päewal, mil nad öö läbi olid ratsutanud, lehmad, mõnisada looma, Tallinna alt ära ja tapsid ja haawasid mõned inimesed wärawate ees.


Lühikene kirjeldus Tallinna esimesest piiramisest moskwalase läbi, kus härtsog Magnus ülem pealik oli, 1570.

Aastal 1570, 21. augustil, ühel esmaspäewal, tuli Holsteini härtsog Magnus Tallinna alla 25.000 wenelasega ja esiotsa kolme eskadroniga mõisamehi, ja pärast tuli Reinolt von Rosen Riia stiftist oma lipuga juurde ja ka üks lipp Saksa jalamehi Kuressaarest.

Selsamal ajal oli ka mõnituhat wenelast ja üks Saksa eskadron, kelle rittmeister Jürgen Tisenhusen (Rannust) oli, Paide maja piiramas. Ja kõik sakslased Tallinna ja Paide all olid suuremalt osalt Liiwimaa junkrud, mõned ka kodanikulapsed Tallinnast ja mujalt, kes kõik oma isamaad härtsog Magnuse katte all mõistmata meelest moskwalasele tahtsid kätte anda, kus ometi iga mõistja mees isegi küll wõib arwata ja aru saada, et moskwalane seda suurt wäge mitte mõne teise kasuks sõtta ei saatnud, waid tahtis oma käega seal wahel olla.

23. augustil said wenelased tähtsa koha kätte, nimelt Rae mõisa ühes hospidaliga ja kõigi eluhoonetega, kiwiehitused ja üsna linna ligi, ja asutasid sinna oma kantsid. Siis tungisid tallinlased kõik koos wälja ja peksid wenelased suure mehisusega ja suure waewa ja tööga sealt minema ja põletasid nimetatud mõisa ja hospidali ning Rae weski maani maha ja tegid maatasa.

29. augustil wiis Karl Hindrichsen (Konkasest) rootslased lossist wenelaste wastu, lõi neid palju maha ja sai ühe surmawalt haawatud bojaari kätte ja wiis lossi.

3. septembril sai waenlane Narwast enam suurtükkisid ja laskis need kõik korraga ülema weski juurest leerist linna peale paukuda, aga ei teinud kahju.

6. septembril said waenlased ühe kuudi, kus 24 tonni wõid sees oli, mis Stokholmist tuli, kätte ja wiisid wõi oma leeri.


Selsamal ajal kirjutas härtsog Magnus terwele Tallinna kogukonnale awaliku, pitseriga kinnipandud kirja, mis nõnda käis:

Mis meie, Magnus, Jumala armust Liiwimaa kuningas, Eesti ja Läti maade isand, Norra pärija, Schleswigi, Holsteini, Stormarni ja Detmarsi härtsog, Oldenburi ja Delmenhorsti krahw, kõigile, kes Tallinna linnas elawad, kes üleüldise ristiilma kasu ja head ja hädase ja wapustatud Liiwimaa õnne, wabadust ja tõsist head käekäiku otsiwad ja oma ja oma järeltulijate igawest kahju, õnnetust, hukatust ja palju ilmsüüta werewalamist tahawad ära keelata, kuulutame:

Et see kurwastatud ja wapustatud Liiwimaa mitmesugu rahwa tallatud on ja koormatud asunikud ja waesed elanikud sügawa ohkamisega kristliku Saksa walitsuse järel Kõigewägewama poole on kisendanud, siis oleme meie oma walitsuse hakatusest saadik niisama ka Jumala helduse poole abi ja nõu järele südamest kisendanud, kuda seda waest maad jälle õigele järjele tõsta, ja oleme paljugi abinõusid katsunud ja käsile wõtnud, aga ei ole neid Jumala saatmist mööda mitu aastat otsa mitte leidnud, kunni keiser, suurwürst ja kõigi wenelaste walitseja sel tänasel päewal niihästi antud kirja ja pitseri kui ka hariliku ristisuudlemisega meile Jumala äraarwamata helduse läbi nii armulikult teada annab, et meid kõigi Liiwimaa maade üle kuningaks paneb, nagu ka T. Keis. Maj. sellest meile awalikult teada annab sel kombel: Et suurwürst kõik Liiwimaa maad kas wäega ehk üleandmise teel meile kätte tahab anda, niisama ka püha Rooma riigiga türklase ja kõigi ristirahwa waenlaste wastu ühendusse astuda. Liiwimaa üle ei pea ükski ülemus walitsema ega käskima kui aga meie ja meie pärijad ehk, kui neid ei ole, Taani kroon ehk Holsteini maalt, igawesti. Ja ei pea ka ühelgi wenelasel woli olema Liiwimaal walitseda ega käskida, ainult et keiser ja suurwürst kaitseisanda nime peab saama ja tahab saada, ja tema on risti suudelnud, et ei taha terwest oma riigist ja koguni oma keiserlikust elust mitte hoolida selle kaitse pärast. Selle eest peame ja tahame meie temale, keisrile ja suurwürstile, ühe pisikese märgi ja tähtsuseta tunnistuse wastu saata, nagu see kirja on pandud ja risti suudeldud. Sellepärast on mind keiser ja suurwürst kaasaantud wäega ette läkitanud ristisuudlemist täide saatma, rootslasi Liiwimaalt wälja ajama.

Kui nüüd Tallinna linn, nagu seda ka enne raadile ja kogukonnale meie käe all on kätte saadetud, heaga ennast meie, meie pärijate ehk, kui neid ei ole, Taani krooni ehk Holsteini sugukonna alla tahab anda, siis jäetakse temale mitte ainult kõik wanad eesõigused alles, waid maal ja merel ja muis paigus peab teda laiendatama toreda, tulusa ja igawese kasuga ja tululikkude eesõigustega. Kui aga Tallinna linn sinnapoole kaldub, oma ja oma lastelaste õnne ise tahab otsida, siis wõime meie sõbralikka sobitusi sallida ja sündida lasta, tahame ka sobitajatele piisawad kuninglikud saatjad ja pantinimesed ligi anda. Aga kui Tallinn iha ja himu tunneb iseoma igawese kahju, hukatuse, werewalamise ja tapmise järele, siis olgu neile salgamata öeldud, et keiser ja suurwürst küll kõike oma keiserlikku wõimu tarwitab ja neid rüüstab, laastab ja nad igaweseks orjaks teeb. Meie ei soowi Kõigewägewamalt midagi paremat, kui et tallinlased oma igawest õnne ning õnnistust ja õnnetust meeles peaksid, niisama et nad jälle oma wana sündsa walitsuse alla tuleksid ja et nad ise põhjalikult kaaluksid, mis suuri tähtsaid wabadusi nad maal ja merel wõiwad kätte saada, ja kui ilmwõimata see on, et nad keisrile ja suurwürstile jõuaksid wastu panna, kes nende wastu mitte ainult suwel, waid ka talweajal, ilma et rootslane seda kudagi saaks takistada, oma tahtmist mööda sõda wõib ette wõtta ja neid sundida. Ja mis Rootsi kuningaga mõeldakse teha, seda peab ta, kui Jumal tahab, mitte ainult siin Liiwimaal nägema, waid ka Soomes ja weel muis paigus.

Aga mis walewaimud wälja kuulutawad, et see sõda tulewat suurwürstile heaks, on selge hukutus, wale ja pettus, mille eest meie tallinlast kristlikult tahame hoiatada, ja peawad seda need walewaimud warsti oma werega tasuma. Kui ka kõik kristlikud hoiatused ei peaks aitama, siis oleme meie kõige tulewase õnnetuse pärast armsa Jumala ja kõige ristirahwa ees seega ennast wabandanud, ja mis tema selles mõtleb, selle üle ootame meie kindlat wastust. Ülemalkirjutatud punktide wankumataks ja kindlaks pidamiseks oleme oma käega alla kirjutanud ja oma pitsati meelega sinna alla lasknud wajutada.

Niisuguseid ja teisi sarnaseid kirju kirjutas härtsog Magnus sel ajal mõndagi Tallinna raadile ja kogukonnale. Aga temale nii kergesti kohe järele anda, selleks oli raadil ja kogukonnal mõnesugust kahtlemist. Esiteks ei tahtnud au ja aususe poolest mitte sünnis olla niisugust linna ilma hädata tindi ja paberi eest käest ära anda. Teiseks oli see, et Tallinna omad Jumala armu läbi moskwalase kawalaid sepitsusi natuke paremini tundsid kui see hea härra oma nõuandjate ja poolemeestega. Sest Tallinna omad märkasid kohe, et suurwürst Tallinna saamiseks sedasama sepitsust ja kawalust härtsog Magnuse abiga tarwitas, mis tema isa Basilius Smolensko linna ja würstiriigi ärawõtmisel Mihael Linski abil oli tarwitanud.


Kuda wenelased Smolensko ära wõtsid, 1574.

Nimelt et Smolensko linn ühes lossiga tugew kindlus oli sõja wastu, mida moskwalane wäega kätte ei jõudnud saada, ehk ta küll oma õnne isiklikult ja ka oma sõjameeste läbi sagedasti tema kallal oli katsunud, siis juhtus ometi ükskord suurwürsti õnneks nõnda, et üks tähtis würst, Mihael Linski nimi, kelle würstiriik Smolensko paigus oli ja kelle wennatütar nimetatud Moskwa suurwürstil naiseks oli, oma lääni-isandast, Poola kuningast, mingisuguste põhjuste pärast, ära oli langenud ja moskwalase poole hoidis. Ja see Mihael Linski seletas suurwürst Basiliusele, et kui nimetatud suurwürst temale terwe würstiriigi ühes Smolensko linnaga igaweseks lääniks tahab anda, siis tahab tema Smolensko küll Poola kuninga alt ära ja suurwürsti kaitse alla saata. See oli moskwalasele armas lubadus ja sellepärast ei mõtelnud ta kaua, waid tõotas ja kinnitas Smolensko linna ja würstiriigi nimetatud würstile päritawaks ja igaweseks lääniks. Mihael Linski oli nüüd kindlas arwamises, et temal nüüd armulik suurwürst on, kes tema wastu seda küll peab, mis ta oli lubanud. Ta läks sellepärast Moskwa suurwürsti sõjawäega Smolensko alla suure hirmu ja ähwardusega, tarwitas seal kõrwal ka kõike kunsti ja kawalust sõbralikkude kõnedega, kunni wiimaks Smolensko omad niikaugele saadi, et nad temale kui oma maa mehele ja kodumaa würstile linna kätte andsid ja tema oma isandaks wastu wõtsid. Aga kui Mihael Linski nüüd arwas, et linn ja würstiriik temal nüüd käes on, siis tuli suurwürsti sõjarahwas linna ja würstiriiki sisse ja wiisid würsti Mihael Linski ära Moskwa, kus ta enese wiimaks würstlikus wangis pidi surnuks sööma. Nõnda sai moskwalane niisuguse kawaluse läbi Smolensko linna ühes külgekuuluwa würstiriigiga, arwata tuhat penikoormat pikuti, kätte, mida tema ja tema eelkäijad sajal aastal wäega mitte ei olnud jõudnud saada. Sündinud aastal 1574.


Kuningas Magnus ja muud wenelaste poolehoidjad.

Selsamal wiisil tahtis moskwalane ka härtsog Magnuse abiga Tallinna linna kätte saada. Sest et Tallinn nimelt wägew kindlus oli, mille kättesaamine moskwalasele kahtlane pidi olema, ka kui ta terwe oma wäega linna all oleks olnud, siis tarwitas ta seda kawalust, et härtsog Magnuse, kes ise heaga tema poole oli heitnud, awalikult laskis Liiwimaa kuningaks wälja hüüda, et tallinlased ja weel teisigi paiku temale seda kergemini rüppe langeksid. Ka tegi moskwalasele suurt lootust see, et palju Liiwimaa aadlikke ja mõned kodanikulapsed härtsog Magnuse poole olid läinud. Sellepärast arwas ta, et nüüd tallinlased tingimata lasewad kohe Liiwimaa Saksa soost kuninga ja oma suguwennad sisse ja heidawad alla, nõnda kui Smolensko omadki olid teinud. Sest küllap Saksa soost kuningas ja nende oma suguwennad juba ikka neid nii kaugele saawad, nagu seda siis ka peale härtsog Magnuse iseäranis Johan Duve, Elert Kruse, Hinrik Boussman, üks Tallinna raatmanni poeg, oma hinge õnne ja igawese õndsuse peale soowitawaks kiitsid ja tallinlasi mitmesuguste wigurite ja kawaluste läbi püüdsid niikaugele saada, aga ei jõudnud ometi midagi ära teha. Sest kui seda mõistmata meelest oleks sündinud, et härtsog Magnus oleks wastu wõetud, siis oleks wenelane oma käega wahel olnud, tallinlased oleksid kõigi ristiusku wõimumeeste kaitse kaotanud ja oleks Tallinnaga seesama lugu olnud, mis Smolenskogagi oli. Aga lihtsad ja rumalad inimesed Tallinnas tundsid moskwalase kawalad plaanid natuke paremini ära kui kõik moskwalase Saksa soost kneesid, wabaks lastud härrad ja härtsog Magnuse targad nõumehed. Aga Jumalale olgu tänu, kes seda tarkade ja wägewate eest on warjule pannud ja on seda awaldanud lihtsameelsetele inimestele Tallinnas selle piiramise ajal, millest nüüd mitmed suured targad peaksid häbenema ja Tallinna lihtsameelsed inimesed igawesti rõõmustama.

Wiimaks, kui härtsog Magnus, see hea noorhärra, nägi, et ta eksi oli wiidud, sõimas ta Johan Duve ja Elert Kruse ja oma kojanõunikud kõwade sõnadega läbi ja nimetas neid tühjadeks kergatsiteks meesteks, kes ühe isanda juurest ära teise juurde jooksewad ja ka teda on selle mängu peale hukutanud. Aga nende hulgas oli Kristianus Schröpfer, tema kojaõpetaja ja nõunik, peaaegu nende juht ja peamees.


Tallinna piiramise käik, 1570 ja 1571.

16. oktoobril tuli weel suur jagu Wene mäge, keda opristnikkudeks nimetati, ja see hulk mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, rööwides ja põletades, ja tapsid halastamata maha palju inimesi aadlist ja lihtrahwast, kes tühjas Kiwiloo lossis Harjumaal warjul olid ja endistest wenelastest olid puutumata jäänud. Ja läksid Tallinna alla Telliskopli leeri ja raiusid selle toreda metsa seal maha ja rikkusid ära. Selsamal ajal pistsid tallinlased Kalamaja põlema, kus üle kahesaja eluhoone seisis, põletasid ära ja tegid maatasa.

Sellesama piiramise ajal, mihklipäewa paigu, tuli kaks salka kuninglikke sõjalaewu Tallinna reidile, üks Kalmerist ja teine Soomest, linna wälja päästma. Ja need laewad jäid niikauaks reidile, kunni kõik laewad ja alused Rootsist ja Soomest pärale jõudsid ja Tallinnale igasugu tarbewara, moona ja puid, kätte wedasid ja tallinlased ka seda kätteweetud wara takistamata linna wõiksid wiia. Siis oli kindlus päästetud ja wõis Moskwa wõõrastele, kes teda mõtlesid pika piiramisega kätte näljutada, küll wastu panna. Sel ajal peeti wahet pidamata palju taplusi waenlastega laewadest ja linnast, mida kõike wõimalik ei ole kirjeldada.

Selsamal ajal, mardipäewa paigu, tõusis linnas hirmus tõbi ja kestis talwe otsa kunni kewadeni, ja suri sesse tõppe üsna rohkesti kodanikke kõigist kildidest, niisama ka palju sellisid, noori sulaseid, naisi ja neitsisid, nii ruttu, nagu inimesed ühtegi katku ei sure. Ja nemad kõik maeti maha ilma kella löömata, sest kõigel piiramise ajal ei kuuldud kella muidu kui jutluseks. Ja see oli niisugune wihane tõbi, mis inimestelt kohe meeled ja mõistuse ja keele sealsamas ära wõttis. Ja see tõbi mässas ja möllas ka Harjumaa talupoegade hulgas suure kiirusega, ja kohtlane rahwas nimetas teda wenelase wõi moskwalase witsaks, mis wenelased pidid olema maale toonud. Selsamal ajal talitas see nimetatud tõbi ka waenlaste leeris üsna hirmsasti, ja suri temasse ka Konradus Burmeister, härtsog Magnuse kantsler, ja palju teisi sakslasi ja wenelasi. Seal läks liiwimaalaste wandesõna osalt täide. Sest Liiwimaal oli see harilik wandesõna, iseäranis aadli juures: „Et sulle kõik ilma häda kaela tulgu!“ See wanne tuli liiwimaalastele kahjuks niisugusel määral kaela, et pea ühtki häda arwata ei wõi, mida neil selle muutuse ajal mitte ei oleks küljes olnud.

Aastal 1571, 12. jaanuaril, tuli weel üks salk wenelasi suurte suurtükkide ja tulemüüsritega ja ehitasid kantsi 13. jaanuaril wastu ööd suure külmaga püha Johani ja Waseweski wahele ja hakkasid selsamal ööl laskma ja saatsid linna 16- ja 25-naelaseid ja ka 6-naelaseid kuulisid, aga ei teinud palju inimestele wiga, waid tapsid ainult ühe püssiküti walli peal ja kaks waest naist, lihalikud õed, ühe pauguga ahju peal.

16. jaanuaril lõi wenelane teise kantsi Wiru wärawa ette Pleekmäele ja laskis sealt tulekerasid ja kiwikuulisid linna, aga ei teinud kahju ühelegi majale ega ühelegi inimesele.

17. jaanuaril wõttis wenelane Suure Rannawärawa ees toreda hospidali ehk rõugemaja ära ning tõi sinna mõned suurtükid sisse ja tahtis sinna kantsid ehitada. Aga tallinlased ei jätnud talle palju aega, läksid kohe selsamal päewal kõige jõuga linnast wälja ja asusid waenlasega taplusesse. Aga et wenelastel palju edusam koht käes oli suurte hoonetega, kus ühel pool tugew müür, teisel pool tugew plank ees oli, kus nad suuresti wastu panid ja tallinlastele kahju tegid, siis pidid tallinlased jälle linna taganema ja tõid ühe wangis sakslase kaasa. Kui nad nüüd teda olid usutanud ja kõik teadused temalt kätte saanud, läksid nad kohe õhtu eel kõik suure hulgaga teist korda wälja ja läksid torma rõugemaja peale, tõrjusid waenlased wäega sealt wälja, lõid neid palju maha ja panid maja põlema ning tegid maatasa.

30. jaanuaril põletasid ja lõhkusid tallinlased Kalamaja kiriku ära, ehk küll ilmaaegu.

3. weebruaril saatis wenelane 20.000 rege, kõik rööwisaagiga hästi täidetud, oma leerist Wenemaale.

22. weebruaril lõi wenelane weel ühe kantsi Suure Rannawärawa ette Köismäele ja hakkas sealt hirmsasti laskma ja saatis enam kiwikuulisid ja tulekerasid linna kui enne, aga ei teinud mingit nimewäärt kahju, waid tappis ainult ühe püssiküti Olewiste tornis ja ühe Rootsi maasulase ja ka ühe mõisamehe Süstra walli peal ja ei teinud muidu enam kellelegi wiga.

22. weebruaril toodi Pommeri härtsogi Johan Friedrichi kirjasid öö ajal üle müüri linna. Härtsog trööstis seal tallinlasi ja kirjutas neile, et Stettiini päewal, kus mõlemad wõimumehed, Taani ja Rootsi, ära on leppinud, neid heaga on meeles peetud. Ja see andis tallinlastele uut julgust nende kauaaegses kitsikuses.

2. märtsil ehitasid waenlased kolm blokhausi Suure Rannawärawa ette Lubjaahju juurde hirmuks ja ähwarduseks, aga aeti sealt warsti wälja ja palgid wiidi linna.

5. märtsil tahtsid tallinlased waenlase tõsiselt käsile wõtta, langesid kahest kohast wälja ja pidasid waenlasega taplust. Seal tehti waenlasele ühel kohal, Wiruwärawa ees, kaunisti kahju. Seekord langesid Elert Kruse poeg ja üks Budtbröck Riia stiftist ja üks Wrangel (Tatrusest) ja weel teisi waenlasi, aadlist ja mitte-aadlist. Seekord olid härra Magnuse Liiwimaa mõisamehed wäga hakkajad ja waprad, just nagu oleksid tallinlasi tahtnud ära õgida. Aga kui nad seda waprust alguses kohe oleksid moskwalase wastu tarwitanud, siis oleks neil nende isamaa praegusel tunnil weel õnnelikult alles hoitud.

Peeti weel selle piiramise ajal palju enamgi taplust, iseäranis Tõnismäe all kohtu juures, mida kõike kirjeldada tarwilik ei ole, ja jooksid sinna sõjamehed, noored sellid, kojamehed ja poisid ühes ligi nagu tantsule, ja ehk see küll neile kõwastigi keelatud oli, ei pannud nad seda siiski tähele.


Tallinna ja Paide piiramine lõpetatakse ära, 1571.

16. märtsil pistis waenlane oma leeri põlema ja läks keskhommiku ajal sealt minema, peale selle kui kolm päewa wähem kui 30 nädalat Tallinna all oli olnud, ja jäid siin — Jumal tänatud! — kõik moskwalase kawalused ja plaanid ja sepitsused ja peibutused häbisse. Ja wenelased läksid Narwa teed ja sakslased teist teed Paide poole, kus ka üks salk wenelasi ja üks lipp sakslasi kolmkümmend nädalat linna all oli olnud, aga Jumala armu ja Herman Flemingi, Paide lossi selleaegse asewalitseja, hoolsa walwuse ja ettewaatuse läbi midagi ära ei suutnud teha, waid pidid nagu teisedki häbiga lahkuma. Aga härtsog Magnus läks Põltsamaale reduleeri ja et Põltsamaa kõiki neid mõisamehi ei jõudnud ülewal pidada, siis said kaks lippu moskwalase käest Tartu stiftis talupoegade juures asukoha. Ja öeldakse, et neis kahes piiramises Tallinna ja Paide all 9000 wenelast olla otsa saanud.


Wiimased sepitsused Tallinna wastu.

Wähe aega enne äraminekut, kui nad juba tundma hakkasid, et nende lootused ja ootused ei taha täide minna, arwasid nad weel wiimseks nõuks need plaanid ja kawalused wälja. Esiteks tuli Kristianus Schrepfer, kojaõpetaja ja hea puhuja mees, Tallinna alla ja pidas tallinlasega rääkimisi ning kiitis seal wäga suurwürsti woorusi, kuda tema sugugi mitte pagan ei olewat, waid papist, keda warsti wõib pöörda, ja kiitis tema suurt wäge ja wõimust weel suuremaks ja wägewamaks, et seega tallinlasi wõita. Aga kui see ei tahtnud aidata, siis sepitsesid Johan Duve ja Elert Kruse, kuda nad Tallinna linnas kogukonna wahel lõhet ja mässu wõiksid sünnitada. Nad kirjutasid seepärast raadile ja kogukonnale, et nende saadikud Rakweres neid sellele sõjale on meelitanud ja ahwatlenud, sest nemad olewat neile linna kätte lubanud; nende tõotuse peale olla nemad sinna tulnud. Aga küllap Tallinna raat ja kogukond teadsid seda wist paremini. Peale selle kirjutas Hinrik Boussman ühe salajase kirja linna oma sõpradele ja kälimeestele, kus ta üsna ustawasti teadustas, et Wiiburi rajal rootslase ja moskwalase wahel sobitust tehakse ja et Rootsi kuningas Tallinna linna moskwalasele tahab anda, et selle läbi Soomemaale jäädawat rahu saada. Sellepärast pidawat tallinlased aegsasti selle poolt olema, enne kui rootslased selle teoks teewad. Seda ei olla tema südamlikust osawõtmisest oma armsa kodulinna wastu neile mitte wõinud ütlemata jätta. Wiimaks, kui kõik wigurid ei tahtnud aidata, püüdsid nad ära minnes Rootsi walitsejate ja Tallinna linna käest waherahu saada, mida neile aga mitte ei antud. Sellepärast langesid wenelased Soomemaale ja Hinrik Boussman langes Harjumaale ja andsid maitsta oma wiha ja tuska neile waestele maadele.


Mis Harjumaa seekord suutis ära kanda.

Wiimaks ei ole ka mitte päris ilmaaegu siin ära tähendada, missugune maa see Liiwimaa on ja mis ta suudab. Sest ehk Harjumaa küll waewalt kaheskümnes osa Liiwimaast on ja mitu korda enne moskwalase poolt laastatud oli, jõudis ometi see üks maapaik nii palju, et ta üle 30.000 mehe wenelasi ja sakslasi, kes kõik ilma armuta sõid, 30 nädalat otsa söögi ja moonaga rikkalikult ära kannatas. Niisama ka Järwa ehk Paide maakond, kus ka mitu tuhat wenelast niisama kaua maal oli, arwamata see, mis waenlased mõnituhat reetäit wilja ja muud wara ära wedasid, ja need mõnituhat pead weiseid ja hobuseid, mis ära wiidi, ja jäi siiski küllalt üle, nõnda et aadlikud ja talupojad ütlesid, et ei tahaks sest kahjust hoolida, kui aga nõnda jääks.


Talupoegade õnnetu käik wenelaste wastu, 1571.

Selsamal kewadel, kui waenlane oli ära läinud, tulid Harju ja Järwa talupojad, kelle waenlane tühjaks ja paljaks oli teinud, hulgawiisi kokku ja langesid kord korra järel Wirumaale, mis wenelastele kuulus, ja tõid sealt ühe saagi teise järele, niikaua kunni ükskord õnn äpardas. Sest kui wenelased Rakweres ja Narwas kuulda said, et nad jälle tahawad tulla, siis kogusid ennast tugewamaks, ja kui talupojad pärale tulid ja enam rööwi silmas pidasid kui waenlast, siis tulid waenlased neile kaela ja tapsid Moe jõel üle 600 mehe armetult maha.


Tatarlane põletab Moskwa ära, 1571.

Aastal 1571, 24. mail, taewaminemise-päewal, põletas tatarlane moskwalase pealinna Moskwa üsna ära, kus üle 40.000 maja, mõisat ja eluhoonet ühes kõigi kirikute ja aitadega ja ligi kolmsadatuhat inimest, noort ja wana, hukka said. Ja kõik see tulekahju sündis lihtsalt ja lühidalt kolme tunni sees. Sest kui tatarlane 8 lööki enne lõunat 40.000 mehega pärale tuli ja linna tule alla pani, oli tund aega enne lõunat kõik tehtud, mida wäga imeks tuleb panna, ja kõik inimesed, kes Moskwat enne põlemist on näinud ja ka põlemise ajal sees on olnud, peawad tunnistama, et kui moskwalane ise meelega oleks tahtnud linna põlema pista ja ära põletada, et temal siis mitte wõimalik ei oleks olnud mitme päewa jooksul kõike nii puhtasti ära põletada, kui nüüd kolme tunniga oli sündinud. Siin maksti moskwalasele kätte, mis ta waesele Liiwimaale ja Soomemaale talwe otsa oli teinud.


Rooma keisri saadik Liiwimaal, 1571.

Aastal 1571, 14. juunil, tuli Jonas Offenbürger, keiser Maksimilian II saadik, Riiast merd mööda Tallinna ja oli 16. juunil raekojas ning andis keisri püüdmisest Tallinna raadile teada.


Sõda mõisameestega, 1571.

Kui nüüd härtsog Magnus Tallinna alt oli ära läinud ja Põltsamaa lossis paika pidas ja Põltsamaa maakond kõiki tema mõisamehi täie kaela ja kõriga, nõnda kui nemad olid harjunud, mitte ülewal pidada ei suutnud ja raha seal ka käepärast ei olnud ja nemad ka kellegi teise isanda juurde ei tohtinud ära minna, siis läksid need wiis lippu lahku. Kaks nende rittmeistrit, nimelt Hans von Zeiz ja Reinolt von Rosen, jaotati oma lippudega Tartu stiftis talupoegade juurde ära ja kaks rittmeistrit, nimelt Johan Maydel (Wollustist) ja Hinrik Boussman oma mõisameestega pandi Põltsamaa maakonnas talupoegadele kaela peale ja Jürgen Tisenhusen (Rannust) läks oma lipuga Paide maakonnas Ubagalu külas leeri ja kooris seal ümberkaudu. Siis tuli see wõõras, kes hundi wõsast wälja ajab, ja ajas ka Põltsamaa mõisamehed Tallinna linna lõuendit Pleekmäelt ja loomi linna alt karjamaalt ära näppama, et Tühjal-Paljal särki selga oleks ja ta ka midagi hambu saaks. Seal näppasid nad 9. juulil mõne tüki lõuendit ja ajasid mõne pea loomi Tallinna alt ära. Aga kodanikud ja maasulased olid warsti jalul ja ajasid neid taga ja wõtsid neilt neli penikoormat Tallinnast — Delwichi mõisas — loomad käest ära ja ajasid rüüstajad põgenema. Siis läks Karl Hindrichsen, üks üsna noor mees ja rüütli poeg Kankasest Soomemaal, 300 Rootsi jalamehega Järwamaale Põltsamaa waenlasi pikemalt taga ajama ja ruttas wõsast ning rägast läbi ja tuli ootamata Rannu Jürgen Tisenhuseni lipu peale Ubagalu külas ja tappis nemad ühes kõik maha ja põletas ära taluonnides, ja sai märksa saagi. Seal maksti Jürgen Tisenhusenile kätte, mis ta oma mõisameestega oma isamaale kurja oli teinud, ja et ta oma lihase õe, wastu kõike wennalikku armastust ja tundmust, kotis oli lasknud ära uputada, sellepärast et õde üht kirjutajat oli armastama hakanud, temaga oli eksinud ja teda omale meheks tahtis.


Katk Tallinnas, 1571.

Aastal 1571, suwel jaanipäewa aegu, oli jällegi käre ja wihane katkutõbi Tallinnas ja terwel Liiwimaal. Ja Tallinnas tuli see tõbi apteegis kõige enne nähtawale ja lagunes sealt pärast kogu linna laiali ja suri temasse palju inimesi, noori ja wanu. Ja et see katkutõbi kõige esmalt apteegis ilmsiks tuli, kust inimesed muidu tema wastu troosti ja abi ja rohtu otsiwad, siis on kahtlemata, et see mitte ilma Jumala iseäraliku saatmiseta pole sündinud. Sest Kõigewägewam Jumal tahtis sellega näidata, et kõik abirohud nende kolme peahäda wastu, nimelt katku, sõja ja kalli aja wastu, miska Jumal sõnakuulmata maid ja linnu karistada wõtab, midagi ei maksa ja et neis hädades Jumaliku sõna läbi ühtki muud abi leida ei ole kui patukahetsemine ja meeleparandamine ja südamlik palwe Kõigewägewama Jumala poole, et ta seda karistust kergendaks.


Reinolt von Roseni asjata mäss Tartus, 1571.

Aastal 1571, 21. oktoobril, ühel pühapäewal, tahtis Reinolt von Rosen, moskwalase rittmeister, oma isandalt Tartu linna äkilise kallaletungimisega ära wõtta Johan Duve ja Elert Kruse õhutuse peale. Ja kui ta juba oma lipuga linna oli tulnud, arwas ta, et nüüd Tartu Saksa kodanikud kohe tema poole lööwad ja ühes wenelaste peale lähewad. Aga wenelased kogusid ennast warsti ja said Reinolt von Roseni üle wõimust, nõnda et mõisamehed Jumalat tänasid, et jälle wärawast wälja said. Aga Reinolt von Rosen ja mõned tema mõisamehed pidid wastama, ja nad raiuti mitmeks tükiks. Selle peale läksid wenelased torma Tartu Saksa kodanikkude majade peale, kes siin asjast midagi ei teadnud ja sest mässust üsna süüta olid, ja tapsid pea kõik kodanikud ühes nende naiste ja lastega ja kõige perega haledasti ja armetult maha ja wõtsid nende majad saagiks ja rüüstasid paljaks. Ja see tapmine ja rüüstamine kestis kolm päewa. Mäherdune häda ja wiletsus seal Tartus oli, seda wõib iga mõtleja küll arwata ja ei ole ka wõimalik seda sõnaga ütelda. See plaan oleks Reinolt von Rosenile ehk wõinud korda minna, kui ta seda teisele rittmeistrile, Klaus von Zeizile, teada oleks annud ja tema ka ühes oleks wõtnud. Aga Reinolt von Rosen kas ei tohtinud seda teisele usaldada wõi tahtis tema Johan Duve ja Elert Kruse kõrwal selle au üksi omale saada, ja pidi siis ka sellepärast jumalakartmata kõrkuse ja mässamise karistust kannatama. Ja Kõigewägewam Jumal ei tahtnud ka mitte, et Tartu linn ja kogu stift niisuguse kergemeelse nõuga pidi ära päästetama. Aga kui Johan Duve ja Elert Kruse nägid, et nõu nurja läks, jätsid nad moskwalasele oma würstiriigid pandiks ja põgenesid Poolamaale. Nõnda lasti see Riia stifti aadlikkude lipp ka ametist ära ja maksti tasa, ja Hans von Zeiz ei tahtnud ka maksu enam ära oodata, waid läks minema.


Härtsog Magnus läheb tagasi Saaremaale, mõisamehed rootslaste juurde, 1571.

Kui nüüd härtsog Magnus Põltsamaa lossis seda lugu kuulda sai, ehk ta küll sest midagi ei teadnud ja üsna ilma süüta oli, kartis ta siiski suurwürsti kahtlust ja läks sellepärast Põltsamaalt, moskwalase wõimkonnast, ära Kuressaarde ja jäi sinna mõneks ajaks aset pidama. Nüüd olid need ülejäänud kaks lippu Põltsamaa maakonnas weel halwemas korras kui enne. Sest need olid needsamad, kes Rootsi kuningalt Tallinna lossi äkki tulles ära olid wõtnud, mispärast nad ei Rootsi- ega Poolamaale ei tohtinud minna, sest et need mõlemad kuningad ühe mehe ette olid. Wiimaks, kui Rootsi kuningas moskwalasega weel sõjajalal oli ja tal sõjamehi tarwis oli ja ka äralangenud mõisamehed nüüd head ja kurja olid katsunud, halastas Rootsi kuningas nende peale ja wõttis oma õelamad waenlased jälle armus wastu ja andis neile, nagu teistelegi, kes süüta olid, ausat maksu ja ülespidamist ja pani ka ausate ametite peale ja ei hakanud seda kätte tasuma, mis nad rootslastele Tallinna majas ja piiramise ajal Wene juhatuse all olid teinud. Nõnda läks härtsog Magnuse ja tema mõisameeste walitsus seks korraks lahku.


Liiwimaalaste tühjad lootused.

Selsamal ajal, kui Tartu omad raske surumise alt ja Wene wangist jälle Tartu tulid, unustasid nad warsti oma suure häda ja wiletsuse ja hakkasid oma wana metsikut, ülewoolawat elu ja wiisi jälle peale, selle peale waatamata, et nad moskwalase paeltest ja ikkest mitte weel üsna wäljas ei olnud ja ka rahu weel maal ei olnud. Ja seda oli siis ka palju teiste liiwimaalaste juures niisama näha ja märgata. Sellepärast ei wõinud Jumala õiglane karistus mitte nii pea ära lõppeda, kui nemad seda küll lootsid, ja kogu sõjaaja, iseäranis hakatuses mitu aastat järjestikku, rääkisid nad ikka: Tulewal suwel tuleb hea põli, ja kui suwi möödas oli, siis lootsid jälle teise suwe peale, ja ootasid nõnda aastast aastasse ikka paremat. Aga tuli ikka pahemat ja hullemat. Ja igal suwel, kui laewad pidid tulema, nõuti häid sõnumeid. Mõnikord laotati kuulujuttusid, mis neid rõõmustasid, ja pärast, kui nende peale midagi ei sündinud, oli kurwastus seda suurem. Wiimaks, kui kõik nende lootused nurja läksid ja wiimane lõpp neile liiga kirju näis, trööstisid nad ennast suuremalt osalt weel surmaga.


Johan Duve ja Elert Kruse lood.

Kui härtsog Magnus Põltsamaalt ära oli ja tema mõisamehed laiali olid läinud ja see Tartu Saksa kodanikkude wähene elu ja rõõm nüüd ka üsna otsas oli, siis kirjutasid Johan Duve ja Elert Kruse Tallinna raadile kirja ses mõttes: Kuda nemad kõik sobitused, mis nad tallinlasega pidanud, heast soowist ja tahtmisest alganud ja ette wõtnud ja et tallinlased ei peaks selle peale muud kui heaga mõtlema. Et aga asjad sügawamas põhjas hoopis teisiti on olnud ja lõpp ka teine kui nemad lootnud ja uskunud, siis ei pidawat seda mitte neile süüks panema, waid salalikule ja petisele moskwalasele, kes neid olewat petnud, sest nende meel olewat Tallinna linna ja terwe Liiwimaa, nende armsa isamaa, wastu ikka laitmata hea olnud.

Pärast seda läks Johan Duve Padisesse ja püüdis, et ta rahuga Tallinna saadetaks, sest tema tahtwat nendega mõnest asjast rääkida, mis linnale tähtsad on. Aga tallinlased ei tahtnud teda ei kuulda ega oma linna lasta. Peale selle tuli ka Elert Kruse ühes saatkonnas, mis Leedu seisused Rootsi kuningale saatsid, talwe ajal Tallinna ette. Aga tallinlased ei tahtnud teda mingi hinna eest, ehk ta küll saadik oli, linna sisse lasta, waid ta pidi püha Pirita kloostri minema ja sealt Rootsimaale reisima.

Pärast seda aega sündis ka pahandus ja lõhe Johan Duve ja Elert Kruse wahel nende asjade pärast, nõnda et nende pojad üksteist surnuks pistsid ja ära tapsid. Aga Johan Duve, kui ta wiimaks nägi, et moskwalane suurest kawalusest temale au ja rikkuse ainult sellepärast oli annud, et tema läbi teisi liiwimaalasi saaks petta ja wõrku püüda, ja tema seeläbi paljude juures ka pahasse kuulsusesse oli sattunud, tahtis seepärast mitte ainult Tartu linna moskwalaselt ootamata ilmumisega ära wõtta, waid laskis ennast ka pärast seda Poola kuninga juures, niipalju kui aga suutis ja jaksas, moskwalase wastu tarwitada ja tegi moskwalase wastu kõike kahju, mis tema jõus oli, nõuga ja teoga.


Wene tellimised, 1572.

Aastal 1572 laskis moskwalane Jürgen Farensbecki läbi (Nelsist) ühe tellimise kuulutada, et tema Saksa mõisamehi jälle wastu wõtab ja Moskwa wiib, keda tema mitte ainult tatarlaste wastu, waid ka oma teiste waenlaste wastu tahab tarwitada, nagu see tellimine seda määrab. Selle peale wiis nimetatud Jürgen Farensbeck terwe lipu oma- ja wäljamaa mõisamehi moskwalasele kätte, mis enne igawesti kuulmata oli, et liiwimaalased ja wäljamaalased nõnda oleksid moskwalase poole löönud, nagu see sel aastal sündis.

Armsad wanad lõid moskwalast nähes risti ette ja palju noori ja wanu liiwimaalasi panid oma ülema lootuse tema peale, hoolimata sellest, et moskwalane ikka ja wahet pidamata nende isamaad on kiusanud ja awalikult on ütelnud, et tema ei taha Liiwimaad enne rahule jätta kui umbrohu, nimelt Liiwi aadli ja kõik Liiwimaa sakslased, täiesti ja puhtaks wälja on kiskunud. Siiski on palju liiwimaalasi suurest sõgedusest ja mõistmata meelest kõige oma jõuga selleks kaasa aidanud, et neid seda waremini täiesti wälja kistaks.


Kuda Magnus jälle wenelaste poole pöörab, 1572.

Aastal 1572, maikuus, kui härtsog Magnus oma saadikud oli Tallinna saatnud waherahu pärast sobitama, läks ta wahepeal üsna salaja ja waikselt, peale selle kui wenelased ja sakslased, kes temale kunni Lääne wäinani wastu olid tulnud, jälle tagasi oli saatnud, ise jälle moskwalase juurde. Siis oli suur kõmin, et moskwalane temale 7 maja Liiwimaal, ja mitte kõige wähemad, kätte annab. Aga seda ei ole siiamaani weel mitte sündinud.


Rootslaste uued ettewõtted, 1572.

Aastal 1572, 1. augustil olid Rootsi kuninga ja Sudermanlandi härtsogi Karoluse saadikud Tallinna raekoja ees ja nende juhtkiri määras, et härtsog Karolus ise märksa sõjawäega, mitu tuhat meest tugew, Liiwimaale tahab tulla moskwalast kiusama, mis Tallinna omadele suureks rõõmuks oli, nõnda et paljud ütlesid: Nüüd hakkab meie õnn alles peale. Aga härtsog Karl jäi teiste waheletulnud asjade pärast tulemata ja pool sõjawäge ei tulnud pärale. Siis hakkas maa ja linna õnnetus alles peale, nagu siin edasi tuleb.

Aastal 1572, 7. septembril, tuli üks wägi ratsa- ja jalamehi, rootslasi ja sakslasi, Tallinna ja kui olid end walmis seadnud, läksid Rakwere alla ja pidasid seal wenelasega taplusi ja rööwisid Wirumaal ja said suure saagi härgi ning lehmi. Selle peale läksid Põltsamaale, pidasid seal ka pisikesi taplusi ja kaotasid oma kõige parema tulemeistri, ja tulid härgade ja lehmadega jälle Tallinna.

Selsamal ajal läks Jürgen Uxel (Padenurmest) salga rootslastega Kuressaare alla ja nõudis suure ähwardusega, et Kuressaare maja kätte antaks. Ja kui ta natuke tõsisemalt oleks peale hakanud, oleks see temal kahtlemata korda läinud. Aga ta wõttis neilt Kihelkonna kiriku ja maakonna ära, mis Kuressaare omad pärast sobituse läbi jälle tagasi said.


Kuda Paide wenelastele kätte langeb, 1572—1573.

Aastal 1572, 16. detsembril, läksid Rootsi kuninga sõjamehed, jala- ja ratsamehi umbes 5000, wälja sõtta selle mõttega, et Põltsamaad piirata, ja tegid suure keeru Märjamaale ja sealt edasi Wiljandisse, rööwi pärast, ja kaks kartauni ühes rohu ja tinaga lasksid Paide teed minna otsekohe, ja pidi nende suurtüki juurde Paidest weel teisi suurtükkisid tulema. Aga need kaks suurtükki ei saanud kaugemale kui Uuemõisa, 5 penikoormat Tallinnast, jõulupühal. Selsamal ajal tuli suurwürst Moskwast esimest korda isiklikult Liiwimaale, ühes oma kahe pojaga ja 30.000 mehega ja paljude suurtükkidega. Ja sellest ei olnud rootslastel Tallinnas ega Paides mingisugust teadust, sel põhjusel, et nad kõik julgusest hooletud olid ja mõtlesid, et ega nüüd häda ei ole, sest niikaua kui kuninga sõjawägi wäljas on, ei pidanud wenelane julgema pead tõsta, ja olid kõik, kõrged ja madalad, enestesse kindla usu istutanud, et moskwalane nüüd üsna jõutu ja wõimetu on, ja sellepärast heitsid kõik maakuulamise tuulde. Aga enne kui nad kõige wähem waruda teadsid, oli moskwalane ise wägewa sõjawäega isiklikult Rakwere juures, ja niihästi tallinlased kui ka sõjaülem Klaus Akesen ja kõik sõjamehed Põltsamaa all ei teadnud sest weel midagi. Ainult Paide omad olid midagi kuulnud ja ei tahtnud siiski mitte uskuda, et see nii kardetaw pidi olema, waid arwasid, et see on ainult mõni rüüstajate salk, kes ehk neid suurtükkisid luurab, mis Uuemõisas on. Sellest hooletuse julgusest saatis Hans Boy, asewalitseja, peaaegu kõik mehed majast suurtükkidele wastu 3 penikoorma peale, ja tegi Paide maja meestest nõnda lagedaks, et wiitkümmetki sõjameest sisse ei jäänud, waid ainult 500 liht talupoega, kes sinna majasse olid põgenenud. Hans Boy ei teadnud sellest hoida, et moskwalase meel mitte Uuemõisa suurtükkide peale, waid Paide maja peale käib. Sellepärast siis, enne kui ta seda arwata wõis, oli moskwalane sõjawäega Paide all. Siis oleksid Hans Boy ja tema mehed hea meelega küll tahtnud, et lugu oleks teisiti olnud.

Aga kui Paide oli ümber piiratud, siis saadeti mõnituhat wenelast maad kuulama, kes kõik Harju- ja Järwamaa läbi tõmbasid ja leidsid palju inimesi kodust, kus üks sõber ja naaber teisele jõulu ajal wõõraks oli tulnud ja naised oma kõige paremate riiete ja ehetega ehitud olid ja kõik suures hooletuse julguses rõõmsad ja mureta olid; neile tuli nüüd moskwalane ootamata ja arwamata peale, lõi neid palju maha ja wiis ära wangi Moskwasse ja Tatarimaale. Mis häda ja ahastus siis Harju- ja Järwamaal oli, seda ei jõua ära rääkida.

Aastal 1573, 1. jaanuaril, uue aasta päewal, kaks lööki pärast lõunat, wõitis moskwalane Paide kuningliku maja ja wägewa kindluse tormiga ära ja sai ta kätte, pärast seda kui kuuendat päewa oli piiranud ja lasknud. Sest ta oli püha Johannese päewal jõulus, ühel laupäewal, piirama hakanud ja sai lossi järgmisel neljapäewal kätte. Ja sündis nõnda. Kui sõjaülem härra Klaus Akesen oma meestega rööwi pärast selle keeru Wiljandi peale tegi ja 2 kartauni wäheste meestega Paide teed otsekohe oli minna lasknud, siis saatis nimetatud sõjaülem 500 hobust wäesalgast ära suurtükkidele wastu, aga temal ei olnud sel ajal weel mingit teadust moskwalasest, kes juba üsna ligilähedal oli. Ja ehk Paide asewalitsejal küll natuke teadust oli, ei lasknud ta ennast sellest mitte eksitada, waid saatis mehed majast suurtükkidele appi. Ja kui mehed majast ära olid ja wenelane ligi oli, siis tulid mõisamehed, nimelt need 500 hoost, kelle sõjaülem suurtükkidele oli wastu saatnud, ja nõudsid, et neid enne wenelasi Paide majasse lastaks. Aga et asewalitseja oma sõjamehed suuremalt jaolt oli ära saatnud ja tema rootslastest nüüd üsna nõrk oli majas, siis ei tohtinud ta Saksa mõisamehi usaldada ja kartis, et kui majasse tulewad, siis teewad nõnda kui Klaus Kurssel tegi, nagu teda ka üks sakslane hoiataski, et ta mõisamehi mitte ei pidanud majasse laskma. Kui nüüd need nimetatud mõisamehed edasi pidid minema ja juba ära olid läinud ja moskwalane kõige wäega tungides peale tuli, siis oleks asewalitseja asja küll teisiti soowinud, aga oli juba liig hilja.

Aga kui mõisamehed Uuemõisasse suurtükkide juurde tulid, kust nad hulga ankruid õllega ja igasugu muud moona eest leidsid, mis leeri pidi wiidama, hakkasid nad seal kohe purjutama ja priiskama kunni poole ööni, ilma ühtki wahti wälja panemata. Sellepärast siis, kui nad kõik täis olid, heitsid nad ühed sissepoole, teised wäljapoole õueaeda lahtise wälja peale julges rahus magama ilma ühegi wahita. Warsti pärast seda tuleb moskwalane, 5000 meest tugew, ja oleks nad peaaegu halwal ajal üles äratanud, kui mitte üks neist oma tarbe pärast wälja ei oleks läinud ja moskwalast tähele pannud. Ja kui see nüüd lärmi lööb, siis kargawad teised magamast üles, weel pooliti purjus, ja wõiwad waewalt oma hobuseid leida. Pasunamees hakkab puhuma, aga warsti on tal wenelane selja taga ja lööb pea keskelt pooleks, niisama ka weel mõnel teisel. Aga teised mõisamehed seespool aeda, kellel nüüd wähe parem seisukoht käes oli, olid, kui seda kisa-kära kuulsid, warsti jalul ja läksid wälja wälja peale ja tungisid wenelaste kallale ja lasksid ühe tähtsa uhke moskwalase lipumehe surnuks ja weel teisi wenelasi ja said kolm meest wangi tuua, keda eraldi usutati ja kes kõik ühest suust tunnistasid, et suurwürst oma kahe pojaga ja 30.000 mehega Paide all on, niisama ka Holsteini härtsog Magnus. Kui siis mõisamehed Uuemõisas seda sõnumet kuulsid, lõid nad nii kartma, et enam ei teadnud, mis teed jälle Tallinna minna, ja pugesid ruttu põõsaid mööda ja igasugu kõrwalisi teesid mööda minema ja waatasid ikka tagasi, kas ehk wenelased ka neile järele tulewad. Nõnda jooksid nad ära ja jätsid Uuemõisa maha hädasse ja suurtükid ja ka Rootsi sõjamehed ühes junkru Arent Duvega, kelle päralt mõisa oli, ja palju waeseid talupoegi nende naiste ja lastega moskwalase kätte.

Kui need mõisamehed wangi wõetud wenelastega Tallinna tulid, siis alles said tallinlased teada, et suurwürst Paide all on, mida aga siiski mitmed mitte ei tahtnud uskuda, waid ütlesid, et pole häda, Rootsi kuninga sõjamehed on wäljas ja küll Paide peab wastu. Nii kindlad olid rootslased seekord kõik selles suures hädas, ja waesed talupojad, kes enne linna olid põgenenud, läksid oma naiste ja lastega jälle karja kaupa linnast tagasi maale ja ei kartnud midagi halba, niikaua kui Rootsi kuninga sõjamehed wäljas on. Ja ehk nad küll penikoorma ehk kahe tagant wenelase tuld nägid, ei pannud nad seda ometi mikski ehk ei tahtnud uskuda, waid arwasid, et need on nende omad sõjamehed, miks siis wenelased ja tatarlased neile armuta kaela tulid. Aga kui sõjamehed Põltsamaa leeris wenelase laskmist Paide all kuulsid, ei teadnud nad sest ka midagi, waid ütlesid isekeskis, et Paide omad lasewad ilupaukusid kuninglikkude suurtükkide auks, mis Tallinnast tulewad.

Seda koledat laskmist ei oleks moskwalasel Paide all mitte tarwis olnud, sest ta teadis ju küll, et maja üsna nõrk ja sõjameestest tühi oli. Aga et ta tormijooksude ettewõtmiseks arg sõjamees oli, tahtis ta suure laskmisega oma õnne katsuda. Kui see tal aga ei õnnestanud, pidi ta häda pärast ometi torma kallale tungima, sest ta pidi ka rootslaste wäljapäästmist kartma. Aga tal oli seekord kerge seda maja tormiga ära wõtta, sest et seal sõjawäge sees ei olnud.

See oli esimene maja ehk kindlus, mis moskwalane oma eluajal tormiga ära on wõitnud, sest kõik moskwalase sõjakunst ei seisa mitte suure mehisuse, wapruse, wõimu ja tugewuse peal, waid juhuse, äraandmise, kawaluse, hirmu ja ähwarduse peal, miska ta palju maid ja kindlusi ära on wõtnud ja kätte saanud. Aga kus natuke wastu on hakatud, seal ei ole ta midagi suutnud ära teha.

Kui nüüd wenelane Paide majasse pääsis, läks tapmine lahti ja wõeti kõik ette, naised ja neitsid, aadlist ja mitteaadlist, maha arwatud mõned waesed talupojad, kes kawaluse pärast olid ennast alla wangitornidesse lasknud ja ütlesid, et nemad on wangis inimesed, härtsog Magnuse mehi Põltsamaalt. Need jäeti elama ja lasti sealt luuletatud wangist lahti. Aga asewalitseja Hans Boy ja palju teisi rootslasi, sakslasi ja mittesakslasi wiidi suurwürsti ette, kes nad elawalt laskis warda külge siduda ja surnuks küpsetada, ja see küpsetamine Paide all kestis mõnda päewa. Ja oli sel ajal surnud kehasid Järwamaal igal pool nii palju maas, et koertel, metsloomadel ja lindudel neid kaua küll sai kiskuda, sest ei olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud.


Wenelased wõtawad ka Uuemõisa, rootslased taganewad, 1573.

11. jaanuaril wõttis moskwalane Uuemõisa, kus need kaks suurtükki olid, ära ja wõttis Rootsi sõjamehed, kes suurtükkide juurde olid jäänud, ühes mõisa junkruga ja kõik talupojad nende naiste ja lastega, ülepea ligi 300 inimest wangi ja saatis junkru suurwürsti juurde Paide, kus ta ka ühes oma kälimeeste ja sugulastega tulel surnuks küpsetati. Kõik teised, Rootsi sõjamehed ja talupojad, suitsetati ja põletati Uuemõisas surnuks. Siis nad rüüstasid nimetatud mõisa nõnda ära, et kes seda juhtus nägema, sel ihukarwad püsti tõusid. Natuke enne seda olid Tallinna kodanikud rohu ja tina suure hädaohuga lasknud ära wiia. Kui lossist ka sel ajal mõnda hobust oleks suurtükkide järele saadetud, siis oleksid need ka Rootsi kuningale ehk alale jäänud.

11. jaanuaril läks sõjaülem Klaus Akesen oma meestega teele waeseid inimesi Uuemõisast wälja päästma. Ja kui ta kolm penikoormat Tallinnast Waitesse jõudis, sai ta seal külas ühe wenelase wangi wõtta, kes talle teatas, et Paide ja Uuemõisa ühes suurtükkidega kõik wenelase käes on, ja andis õiglaselt nõu, et härra Klaus Akesen oma sõjameestega pööraku warsti jälle tagasi, ehk muidu satub ta hädasse. Kui Klaus Akesen ja sõjamehed seda kuulsid, läksid nad ruttu läbi öö jälle tagasi. Aga kui tallinlased seda wenelase sõnumet Paide maja kaotusest kuulsid, ei tahtnud nad seda weel mitte uskuda, ehk küll wangiwõetud wenelane selle peale suri.


Karksi loss saab Wene alla. Rootslase wõit Koluwere all, 1573.

Kui nüüd Moskwa suurwürstil Paide maja käes oli ja sõjawägi sisse pandud, jagas ta oma suure wäe kolme osasse. Ühe salgaga ja suurtükkidega, mida mitte hobused, waid tema harkpüssimehed edasi ja tagasi pidid wedama, läks ta Wenemaale ja jäi Nowgardi mõneks ajaks paigale. Teise salga saatis Karksi maja alla, mis ka Rootsi päralt oli, ja sai selle maja hirmu ja ähwardusega kätte, ja andis selle pärast Holsteini härtsog Magnusele lääniks.

Kolmanda salga saatis Läänemaale Haapsalu, Koluwere ja Lihula ümbrust rüüstama ja majadele ka ähwarduse ja hirmuga peale käima. Aga rootslased neis nimetatud majades pidasid õiglaselt wastu ja ei annud ennast moskwalase hirmust ja ähwardusest kohutada. See salk jäi Jumala saatmisest Läänemaal suuresti häbisse. Sest härra Klaus Akesen läks, kui ta walutawa südamega moskwalase möllamist ja mässamist ja kodanikkude targutusi kaua küllalt oli kannatanud, ägeda meelega oma sõjameeste seltsis, aga mitte nii tugew kui enne, jälle wälja waenlast otsima. Ja kui ta mitte kaugel Koluwerest wenelase peale juhtus, laskis ta oma eelwäe, kus enamasti liiwimaalased olid, ette minna ja kallale tungida. Ja kui need moskwalase salgast läbi olid tunginud ja wenelaste suure arwu pärast mitte ei wõinud wõi ei tahtnud Rootsi hulga juurde tagasi tulla, siis läksid nad põgenema ja jätsid rootslaste hulga weel seda nõrgemaks ja wähemaks, ja põgenesid Tallinna, Pärnu, Wigalasse, Koluweresse, kuhu keegi sai, ja laotasid igal pool halba sõnumet laiali, nagu oleksid rootslased löödud. Selle sõnume pärast olid kõik kristlikud südamed neis nimetatud paikades suuresti kurwad, iseäranis Tallinnas. Ja see halb sõnum ja kurwastus kestis kaks päewa. Siis andis Jumal paremat kõmu kuulda, nimelt et wäikene rootslaste hulk, kõik kokku mitte üle 600 hobuse ja 100 jalamehe, enam kui 16000 wenelast ära on wõitnud ja 7000 maha löönud ja teised pakku ajanud, neile kaks penikoormat teed järele kihutanud ja kõik nende tagawara: 1000 reetäit igasugu tarwitust ja rööwi neilt ära wõtnud. Sellepärast sai siis igaüks jälle suuresti rõõmsaks. See taplus sündis Koluwere juures aastal 1573 23. jaanuaril.

Kui rootslased waenlase olid löönud ja rööwi wälja jaganud, tulid nad pärast seda suure au ja kiitusega ja märksa saagiga jälle koju ja tõid üle tuhande Moskwa ruuna Tallinna. Siis olid hobused Tallinnas koguni odawad ja soobli- ja kärbinahka kasukad ja Wene rahad ja ehted ei olnud Tallinnas mitte haruldased. Rootsi sõjamehed tõid mitmetsugu asju rööwiwarast iga päew Tallinna turul müügile.

Siit wõib näha, et wenelasega küll kaubelda saab, kus wähe tõsist hakkamist ja kindlust olemas on. Ei ole lugu moskwalasega ka sugugi nii hirmus, kui seda paljud kõrged ja madalad omale ette kujutawad. Sest tema ei ole oma eluajal weel 3000 sakslast wäega ära wõitnud, seal kus nad temale wastu on hakanud; kui aga sakslased tahawad joosta ja ilma hädata ära põgeneda, siis on tal hea taga ajada. Sest kui härra Klaus Akesen wäheste meestega temale kaupa pakkus, siis oli moskwalase asi otsas. Seal tapluses langesid ka mõned rootslased, nagu Jasper Larssen ja Jasper Nilssen, mõlemad Rootsi rittmeistrid; Wolmar Brakel, lipumees; Ludwig Duve Uuemõisast; Jürgen Fyfhusen; Herman Anrep; Michel Schloier, Tallinna jalameeste pealik, ja weel teisi junkruid ning sellisid. Klaus Akesen läks triumfiga Tallinna ja laskis palju moskwalase lippusid ja moskwalase wäljasuurtükid oma ees käia.


Magnuse pulmad, 1573.

Aastal 1573, kolmandal pühapäewal pärast ülestõusmise-püha, pidas Holsteini härtsog Magnus ühe suurwürsti sugulasega Nowgardis pulmi, kus ka Moskwa suurwürst ühes oma kahe pojaga wiibis ja üsna rõõmus oli.


Wali talw, 1573.

Aastal 1573 oli wali talw Liiwimaal, nõnda et neljapäewal enne nelipühi weel inimesi üle jää Rootsist Tallinna on tulnud ja nelipühi-päewal Tallinna reid weel niikaugelt kinni oli, et wallidelt ja tornidest mitte ei wõinud üle ära näha. Ja Saksa laewamehed, kes seekord merel olid ja Tallinna tahtsid tulla, jooksid oma laewadega Pakri saarele ja tulid nelipühil maad mööda linna, ja alles pärast nelipühi, kui jää ära oli, tulid nende laewad Tallinna sadamasse.


Shotlaste majapidamine, 1575.

Aastal 1573, augustikuus, tuli kaks lippu shotlasi Rootsimaalt Tallinna, pärast weel mõni lipp, nõnda et neid ratsa- ja jalamehi ja igasugu Shoti peret ligi wiistuhat inimest oli, kes Rootsimaal natuke raha olid saanud, ja niikaua kui raha ulatas, pidasid nad head korda, nõnda et igaüks neid kiitma pidi. Aga kui raha oli ära söödud, siis oli nende hea kord ja kiitus ka otsas, ja hakkasid häda pärast uuesti raha nõudma. Aga et rahaga nii pea mitte nõu ei leitud, siis lubati neile talupoegade käest hobusele ja omale söömist wõtta. Kui neil aga nüüd see woli käes oli, siis wõeti mitte ainult talupojad, waid ka kõik kodanikud ja linna elanikud käsile, aadlist ja mitteaadlist, sest nemad wõtsid mitte ainult aadlilt, kodanikkudelt ja talupoegadelt, mis hobustele ja omale tarwis oli, waid wõtsid kõik nende lahtise wara ja wilja wägise ära, ja mis waesed talupojad ära olid peitnud, seda pidid nad kuulmata waewa ja piina sunnil wälja tooma. Ja et nad linna ees pidid leeris olema ja suuremat hulka mitte kindlusesse ei lastud, siis ei pidanud mitte ainult kodanikkude weised, waid ka kodanikud ise kannatama. Sest ükski kodanik ega elanik, olgu kõrgest ehk madalast seisusest, ei julenud pead wärawast wälja pista, ja keda shotlased kätte said, see pidi oma rahatasku ja weel kuue seljast sinna jätma ja neile saagiks andma. Ja kui mõnel kodanikul oma majatarwituseks sadamast wõi maalt midagi waja oli, siis pidi mõned sõjamehed kaasa wõtma ja seda nagu waenlaste käest wägise tooma. Ülepea ei olnud mitte palju parem kui waenlase piiramine. Wiimaks tahtsid nad walitsejaid lossist ka nagu linna kodanikkegi rööwida ja lasksid ühel lossihärral hobuse all surnuks. Ja kui pärast ka sakslased nägid, et shotlastel kõik hästi läks, hakkasid nemadki nende eeskuju järele käima ja ei olnud peaaegu enam wahet sõbra ja waenlase wahel. Mis kaebamist, ohkamist, ahastamist ja kisendamist tasumise järele waeste talupoegade poolt seal walitsejate wastu oli, kes seda kohuse poolest oleksid pidanud ära hoidma, seda ei jõua rääkida.


Häda rootslaste mõisameestega, 1573.

8. oktoobril kauples härra Klaus Akesen ühes komissaaridega, kes hiljuti Rootsist olid tulnud, mõisameestega, et nad weel kord ennast laseksid moskwalase wastu tarwitada. Aga et täielik maks mitte seal ei olnud, nagu nemad olid lootnud, läksid nad nii kannatamataks, et neid waewalt jõuti rahule saada. Wiimaks leppisid niisuguse tingimusega, et nad esialgu kuninglikud ehted saawad, 26.000 taalrit wäärt, ja sellega ennast sõjawalmis seawad ja ülejääwa summa eest, mis nad osalt enne ära teeninud, osalt weel selle käigu peal teeniwad, antakse neile Haapsalu, Koluwere ja Lihula majad ühes kõigi külgekuuluwate maadega kunni järgmise aasta jaanipäewani pandiks kätte ja et kui terwe maks määratud ajaks mitte täielikult wälja ei peaks tulema, annawad nemad need majad ühele kristlikule isandale ära, kellele ise tahawad, wälja arwatud moskwalane ja Holsteini härtsog Magnus. Nõnda oli komissaaride otsus ja see leping kinnitati mõlemalt poolt pitseriga ning kirjaga.


Shotlased kui kalwinistid, 1573.

Aastal 1573 oli shotlastel, kui nad Tallinnas olid, oma õpetajad ja pidasid jumalateenistust Kalwini korra järele ja tähtsamad neist pidasid omale linnas ühe kodaniku tühja maja Hobuseostu uulitsas nurga peal ja lasksid oma õpetajad seal jutlust pidada ja Kalwini wiisil sakramentisid jagada. Aga see oli iseäralik Jumala arm, et shotlased mitte Saksa keelt ei mõistnud: muidu oleksid nad mõnelegi inimesele oma hullustuse külge pannud, nagu ju ka nende tahtmine mitte ainult selle, waid ka weel teiste pahategude poole kaldus.


Rootslased ja shotlased lähewad wälja. Rakwere ja Toolse asjata piiramine, 1574.

Aastal 1574, 1. jaanuaril, läks jälle üks Rootsi sõjawägi wenelaste wastu wälja. Seal läksid sõjaülemad härra Klaus Akesen, Bista rüütel, ja Pontus de Legardia, Eikholmi priihärra ja rüütel, sõjameestega ja mõne suurtükiga ette. Aga shotlased ei tahtnud hakatuses mitte ühes minna, waid tahtsid Tallinna jääda linna walwama. Sest paljud nende seast ei olnud mitte kutsutud sõjamehed, waid olid pudukaupmehed, marketendid ja hulkujad, kes oma käe peal sõjasalgale olid järele tulnud, ja niikaua kui maad, talupoegi ja kodanikke wõis riisuda, olid nad kõik head sõjamehed, aga kui tarwis tuli waenlase wastu sõtta minna, ei olnud kolmas osa mitte palgatud, kellest siis paljud maad mööda ära reisisid, paljud ka ennast marketendiks kuulutasid. Et siis shotlased mitte ühes ei tahtnud minna, pidid Rootsi mehed jälle tagasi tulema ja shotlased kaasa wõtma.

3. jaanuaril läksid mõlemad, shotid ja rootslased, wälja sõtta ühes Tallinna linna lipuga, 21 lippu jalamehi ja 11 eskadroni mõisamehi: sakslasi, rootslasi ja shotlasi. Shotlaste ülem oli Archibaldus, üks krahwi poeg Ruwinist Shotimaalt, kes ühes oma kaptenite ja pealikutega, keda peaaegu niisama palju oli kui liht sõjamehi, üsna haledalt ja kurwalt Tallinnast wälja sõitis. Ja nad läksid kõik Rakweresse, tormasid, piirasid seda maja ja lõid kantsid, ja alles kahe nädala pärast hakkasid nad tormiks laskma.

15. jaanuaril läksid suured suurtükid, nimelt 6 kartauni ja 2 tulemüüsrit Tallinnast teele ja pidid neid aadlikud ja kodanikud Rakweresse toimetama. Seal andis Tallinna linn ka kaks kartauni ja ühe tulemüüsri lisaks ühes kõigega, mis sinna juurde kuulub. Kui suurtükid Rakweresse pärale jõudsid, tõmmati nad kantsi, mis juba kahe nädala eest walmis oli, ja siis alles hakati laskma ja anti wenelastele kaua küllalt aega wastu waruda. Ja warsti juba hakatuses said suurtükimeister ja kantsimeister mõlemad ühe laenguga surma; pärast seda läksid suurtükkidel rattad all katki ja kõik näis hakatuses halwasti minewat. Ja kui nad jaanuaris kaks korda torma kallale läksid, ei olnud neil kummalgi korral õnne.

2. märtsil loodi kantsid teises kohas, ja kui nad ühe torni olid maha lasknud ja kolmat korda wihaselt torma kallale läksid ja üle 1000 mehe rootslasi, shotlasi ja sakslasi olid kaotanud, pidid rootslased asja kaotsiläinuks tunnistama. Siis oli wenelastel majas suur hõiskamine. See pahandas Saksa mõisamehi suuresti ja nad pakkusid ennast tormijooksuks, aga sõjaülem ei tahtnud neile seda lubada. Oleks see aga sündinud, siis oleks Rakwerega küll teine lugu olnud.

Rootslased tahtsid oma õnne selle maja kallal ka uuristamisega katsuda, mis ka nurja läks, sest et nad seda liiga rohmakalt peale hakkasid ja wenelastele awalikult näitasid, mis teed nad tahawad kaewata, mispärast siis wenelased kergesti wõisid wastu kaewata ja Rootsi plaanid tühja ajada. Wiimaks katsusid nad ka tulewärgiga, aga ei saanud midagi tehtud, sest tulewärgimehed olid oma meistri koolist liiga wara ära jooksnud.

Kui nüüd sõjamehed Rakwere maja pärast kahtlema hakkasid, panid nad oma lootuse koorimise ja rööwimise peale ja rüüstasid maid palju õelamini kui enne ja laastasid selle piiramise ajal Liiwimaa maid, nimelt Tartu stifti, Wirumaad, Järwamaad ja weel teisi paiku, mitte wähem kui wenelased ja tatarlased enne neid, tappes, rööwides ja põletades. Siin sai awalikuks, mis see tuline komeet nagu luud 1556. aastal Liiwimaale kuulutas.

15. märtsil tahtsid rootslased ka Toolse maja kallal, kolm penikoormat Rakwerest mere rannal aset, oma õnne katsuda, aga et nad kindluse peale ilma laskmata tahtsid tormata, siis põletasid nad näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse.

Sellesama piiramise ajal sündis ka kaks nädalat enne äraminekut haruldane ja imelik lugu huntidega, kes mõnda õhtut järgemööda hulgakaupa leeri ette tulid, hoolimata sellest, et seal ilmatusti rahwast oli suure kisaga. Ja hakkasid seal hirmsasti uluma, nii et mitmel ihukarwad püsti tõusid.


Shotlaste hale ots Rakwere all, 1574.

17. märtsil aastal 1574 läksid shotlased sakslastega Rakwere all leeris tülisse, nõnda et sest suur riid tõusis, ja tapeti ses larmis ja said otsa üle 1500 shotlase, aga mitte enam kui 30 sakslast. Ja see sündis nõnda. Et shotlastele enne sakslastelt palju pussi oli tehtud, siis heitis Archibaldus, shotlaste ülem, oma pealikute ja liht soldatitega ühte sakslastele pussi wastu tegema. Nad tulid seepärast täies taplusekorras oma leerist, wõtsid suurtükid oma wõimu alla ja hakkasid Saksa mõisameestele sekka laskma. Sakslased jahmatasid ja ei teadnud, mis sest arwata. Ka hakkasid shotlased rootslasi omale sakslaste wastu appi kutsuma, aga rootslased ei tahtnud kummalegi poole lüüa. Aga kui sakslased nägid, et shotlastel tõsi taga oli, siis olid nad ka warsti jalul ja tungisid ühiselt shotlastele peale, kes oma pikkade torudega ka mitte ei wiiwitanud. Wiimaks kisti shotlaste read lahku, siis tapeti neid maha nagu lambaid, ja talupojad, kes shotlastele ka mitte sõbrad ei olnud, tulid sakslastele appi ja tapsid ka mitte wähe shotlasi, kes warju ja peitu olid pugenud. Ja löödi ja lasti seal maha tunni ajaga üle 1500 mehe. Ja ka Archibaldusel, nende ülemal, lasti kuul kehast läbi, aga ta jäi siiski elama. Ja ka pea kõik Shoti pealikud ja juhatajad, kes tormijooksmisel olid üle jäänud, suured nägusad mehed, löödi armetult maha. See tüli ise aga oli ainult Saksa mõisameeste ja Shoti maasulaste wahel alganud, ilma et Shoti ratsanikud ja mõisamehed osa oleksid wõtnud, ja ehk nad küll ka sadulas olid, jäid nad ometi rahule ja waatasid pealt, mis mängust wälja tuleb. Aga kui nad nägid, et wõit sakslastel oli, siis saatsid sakslaste juurde ja lasksid wabandada, et nemad sellest Shoti maasulaste mässust midagi ei tea ega endid nendega sakslaste wastu ka mitte ei ole ühendanud. Sellepärast wõtku sakslased nende ilmsüütust tähele panna ja ärgu maksku neile teiste süü pärast, mis ka sakslased nõnda wastu wõtsid ja neile rahu tõotasid. Aga kui teised Shoti maasulased nägid, et nende asi luhta oli läinud, läksid nad ruttu oma lipuga wenelaste juurde Rakwere maja alla, kus neid suure rõõmuga wastu wõeti.

Siin pidasid sakslased ja shotlased, ühe isanda mehed, isekeskis taplust, ja moskwalane sai wõidu ja triumfi omale. Aga kui shotlased selle mängu tüki aega hiljem wastu ööd oleksid alganud, siis oleksid nad üsna kergesti kõigist sakslastest Rakwere all jagu saanud. Sest sakslased olid üsna purjus ja olid päewa otsa nõnda joonud, nagu seda enne iial terwel piiramise ajal polnud sündinud; sest nüüd maitsis neile wärske saagi peale jook hästi, mis neil peaaegu elu oleks maksnud. Shotlased aga, kes wenelaste juurde olid põgenenud, wiidi, ehk neid hakatuses küll hästi wastu wõeti, ometi pärast rootslaste äraminekut wangis ja seotult Moskwasse, kus Rakwerest tulnud wenelased teistele Wenemaal selgeks tegid, et nemad need shotlased oma waprusega tapluses wangi olewat wõtnud. Ja need waesed mehed, üle seitsmekümne, saadeti Moskwas üsna armetult surma. See oli shotlaste õnn Liiwimaal.


Rakwere piiramise lõpp, 1574.

25. märtsil lahkus härra Klaus Akesen terwe leeriga Rakwere alt ja läks ära; kui suureks kurwastuseks ja südamewaluks meie omadele ja mäherduseks rõõmuks ja hõiskamiseks wenelastele, seda wõib iga mõtleja küll arwata. Ära minnes mässasid ja möllasid mõisamehed Harjumaal koledasti. See maa on juba wanasti ikka Tallinna majale kuulunud, aga palju maakoorijaid pidasid seda kõik nagu moskwalase maaks, et nemad aga wabalt saaksid rööwida, mis siis ka moskwalasele asja andis seda paika omaks kaitsma hakata.


Miks wenelased kindlustes nii tublid on.

Et aga wenelased kindlustes nii wägewad mehed on sõdima, see tuleb järgmistest põhjustest. Esiteks, et nemad töökas rahwas on ja hädas iga kardetawa ja raske töö peale ööd ja päewad tüdimata ja Jumalat paluwad, et oma isanda eest õndsalt wõiksid surra.

Teiseks on nad noorelt peale harjunud paastuma ja wähese söögiga kõhnalt ära elama: kui neil aga wett, jahu, soola ja põletatud wiina on, siis wõiwad sellega kaua küllalt läbi ajada, mida sakslane mitte ei wõi.

Kolmandaks, kui nad ühe kindluse, olgu ta nii wäike kui tahes, meelega käest ära annawad, siis ei tohi nad küll mitte enam omale maale tagasi minna, sest nad hukatakse kõik suure häbiga ära, ja wõõrale maale ei wõi ega taha nad jääda. Sellepärast panewad nad wastu kunni wiimase meheni ja lasewad end ennem maha tappa, kui et wõõrale maale end laseksid wiia. Aga sakslasele on ükskõik, kus ta on, kui tal aga küllalt õgida ja lakkuda on.

Neljandaks polnud kindluse äraandmine wenelastele mitte ainult suur häbi, waid oli ka surmapatt. Aga selle poolest oli siiski pärast seda aega ka teisiti näha nende juures. Sest kus nad tõsise wõimu ja wäe oma ees nägid, seal tuli inimlik argtus ja nõrkus, kindlust käest ära anda, nende seas niisama nähtawale, kui teistegi rahwaste juures. Aga lagedal põgeneda ja waenlaste eest taplusest ära jooksta, see ei olnud wenelastele häbi ega paha. Sest sõjawäljal, kus wähegi jõudu wastas, on neist palju wähem asja, kui ükski inimene wõiks uskuda.


Häda Harjumaal ja Tallinnas, 1574.

Aastal 1574, taewaminemise-päewal, hommiku aegu, tungisid kümme tuhat wenelast ja tatarlast Harjumaale kunni Tallinna linna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber weel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa rööwitud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakwere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja wõtsid ka palju inimesi wangi. Selsamal päewal wõeti ka aumees Bartolomeus Duve, Kuusikult, üks raadisugulane Harjumaalt, oma majas wangi ja wiidi ära Moskwa, kus ta warda külge seoti ja surnuks küpsetati.

Selsamal suwel mässasid ja möllasid wenelased ja tatarlased päewal ja ööl wahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja wiisid talupoegade lehmad ja woorimeeste hobused linna alt karjamaalt ära ja pidasid terwet Harjumaad omaks kunni nimetatud Tallinna linnani, nõnda et ükski aadlimees terwel Harjumaal oma mõisa ja maade üle enam isand ei olnud, ja et talupojad kaks penikoormat teed linnast Paide wenelastelt pidid rahukirjasid wõtma ja niihästi neile wenelastele kui ka sakslastele, oma isandatele, maksu maksma.

Sel ajal hakkas hädakell Tallinnas alles õieti käima päewal ja ööl ja olid ka tallinlased nii araks tehtud, et tornides igapäew mõned wahid pidasid, kes iga kord hädakella pidid lööma, kui wenelasi nägid tulewat. Sagedasti lõid need wahid ka siis kella, kui mõnda talupoega kaugelt nägid, ja tegid kõik uulitsad larmi ilmaasjata täis. Siis oli kõik rõõm otsas kogu maal ja suured Liiwimaa torupillidki pidid warjule pugema. Mis seisukord seal Tallinnas ja terwel Harjumaal oli, seda ei wõi, nii hale ja armetu kui ta tõepoolest oli, lühidelt mitte küllalt kirjeldada. Siis ütles üks kodanik teisele: „Oh et ma seda päewa näha saaksin, et neist nahkkelladest, see on: trummidest, kord lahti saaks ja talupoegade torupillid jälle kuulda oleksid ja ka need pikkade sukkadega wõõrad kord ära kaoksid ja et pikkade pükstega wõõrad, see on: laewnikud ja meremehed, jälle wana wiisi meile käiksid!“ Ohkamisel ja kaebamisel ei olnud siin määra ega otsa. Kadusid ka kõik nägusad meeste wooderdatud riided ja naiste nägusad kübaraehted, käekotid, kuldkeed ja iluehted, ja ka kõik mantliplaadid ning pandlad ja kõik neitsite kullatud ja pärlipaelad. See kõik oli pikasukaliste wõõrastega ära söödud.


Tallinna Roosiaed.

Sel suwel, aastal 1574, sõitis jälle terwe kogu Lüübeki laewu Narwa. Seal seisid Tallinna kodanikud ülewal Roosiaias ja pidid waluga pealt waatama, et laewad nende linnast mööda sõidawad. Aga mõned trööstisid iseennast asjata ja ütlesid, et need on sõjalaewad, mis lähewad Narwat piirama ja tagasi wõtma.

Et Tallinna Roosiaeda siin sagedasti nimetatakse, siis pean temast ka lühidelt teadust andma. See Roosiaed oli aset Suure Rannawärawa ees, üsna ligi suurt linna torni. Ja kaupmehed olid häil aastail selle aia mullaga kõrgeks tõstnud ja kõrgeks tasandikuks teinud ja rõõmsaks wäljawaateks merele ja muude kohtade peale ümberringi waadata, ja müür käis ümberringi, et sead ega muud loomad üles ei saaks tulla. Ja kesk teed tasandikul seisis kõrge ja ilus roheline puu pikkade ja laiade okstega ja puu all olid ümberringi mõned pingid tehtud. Sealt waatasid nad ka iga päew kõige lusti ja rõõmuga pealt, kuda kõigi rahwaste laewad sisse ja wälja sõitsid ja uhkesti loowisid, ja iga kord kui tulid ehk ära sõitsid, siis reidil wägewaid au- ehk rõõmupaukusid lasksid. Ja kui kaubasellid tahtsid laewale minna ja maalt wälja sõita, siis tulid kodanikud, sellid, naised ja neitsid neid üles Roosiaeda saatma, kus siis halja puu all lahkumisejooki joodi ja lauldi ja tantsiti. Aga moskwalase piiramise ajal tustiti see tore rõõmu- ja lusti-aed ümber ja sai heinaaiaks, ja nüüd on temast tallinlased kraawi ja walli teinud Suure Rannawärawa suure torni ette.


Mõisameeste ettewõtted. Lüübeki laewad wõetakse ära, 1574.

18. juunil tulid mõisamehed oma reduleerist, rööwihimust aetud, jälle wälja ja luurisid ja riisusid Wiljandi ja Põltsamaa ümberkaudseil mail, põletasid külasid ja tapsid palju waeseid talupoegi.

Sel ajal langesid nad ka Põltsamaa alewi peale, pistsid ta põlema ja tulid härtsog Magnuse kojanõuniku Diderik Farensbeckile (Haimrest) ja mõnele teisele kojaperelisele ootamata peale ja wiisid nad ära wangi ja läksid suure saagiga jälle oma reduleeri.

Selsamal ajal wõtsid Rootsi kuninga laewad 16 Lüübeki kaubalaewa ära, mis Narwast tulid ja igasugu kauba ja kalliste nahkadega lastitud olid. Et aga nende laewade admiral wastu hakkas ja mõned rootslased maha laskis, siis said rootslased wihaseks ja lõid sellepärast tema ja mõned teised Lüübeki omad maha. Aga kui teised Lüübeki omad seda nägid, siis sõitsid mõned neist jälle Narwa, mõned kargasid paati ja tulid sellega Tallinna.


Mõisameeste lugu, 1574.

30. juulil aastal 1574, kui mõisamehed oma reduleeris selle rööwiga, mis Wiljandi ja Põltsamaa mailt kaasa tõid, rõõmu jä lusti pidasid, tulid wenelased ja tatarlased, mõnituhat meest, üsna ruttu ja ootamata neile peale, lõid neid palju maha, wõtsid wangi ja said suurema hulga saaki kätte ühes mõisameeste hooste ja sõjariistadega ja tegid nõnda oma wiimatise kaotuse jälle tasa. Pärast seda läksid needsamad wenelased Märjamaa kiriku peale, kuhu palju talupoegi naiste ja lastega warju oli põgenenud, ja lasksid suurtükiga kiriku ukse lahti. Seal kaitsid ennast need waesed inimesed wõlwi pealt ja pääsid ära. Aga kõik oma waranduse, mis neil kirikus oli, pidid nad wenelastele saagiks jätma, mis waenlane kõik omale wõttis ja ära wiis.

Kui wenelased ja tatarlased Läänemaalt ära olid läinud, siis oli mõisameeste lugu halb, sest et nad oma reduleeris mitte päewagi rahus paigal ei julenud olla, ja sellepärast soowisid nad wäga waherahu, aga ei teadnud, kuda seda saada. Wiimaks arwasid paremaks, et nii tugewalt kui aga iial jõuawad jälle wälja lähewad ja nõnda ehk wenelast sunniwad neile rahu andma. Ja et Tallinna raadil oma kodanikkude ja talupoegade pärast, kes nüüd pidid heina ja toitu koguma ja oma taliwilja maha tegema, ka rahu wäga tarwilik oli, siis heitis raat mõisameestega ühte, et kõik ühiselt saaksid loodetud rahu maitsta.

Sellepärast, kui nüüd mõisamehed wälja olid läinud ja oma maal Kuimetsas leeri heitnud, saadeti sinna ka kaks Tallinna raehärrat, nimelt Hinrik Klodt ja Herman Luhr, ja seal kirjutasid nad ühel meelel Paide wojewoodale ja taotasid temalt rahu. Kui see wojewooda nende kirja peale pilgates ja irwitades tagasi wastas, siis oli rahu lootus hoopis nurjas.


Kelle peale ei tohi loota.

Sel ajal õpiti Liiwimaal õigesti mõistma prohwet Taanieli sõna, kes ütleb: Ärge oodake abi würstidelt, sest nemad on inimeselapsed ja ei wõi aidata. Sest see on tõesti nõnda, et liiwimaalased sõja hakatusest peale mõnegi isanda ja würsti peale on lootnud ja wäga on eksinud. Lootsid ju paljud Rooma keisri ja Rooma riigi peale, sest et Liiwimaa wanasti Rooma riigi külge oli kuulunud. Ja paljud trööstisid ennast Taani kuningaga, sest et see mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas ja ka iga aasta oma saadikud moskwalase juurde saatis. Paljud lootsid Poola kuninga peale, sest et temagi mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas. Mõned ootasid abi Saksa meistrilt, sest et Liiwimaa Saksa ordule oli kuulunud, ja weel teistelt isandatelt ja würstidelt. Ja kui moskwalane härtsog Magnust trööstis, et ta Liiwimaa kuningaks pidi saama, siis oli tema peaaegu kõigi liiwimaalaste ainus troost ja warjupaik ja mindi hulgakaupa selle isanda poole. Aga Rootsi kuningas ja ühes temaga ta poolemehed, aadlist ja mitteaadlist, olid härtsog Magnuse meeste silmas need kõige wähemad, ja need, kes härtsog Magnuse poole hoidsid, olid oma meelest paremal järjel kui kõik Rootsi, Poola ja Taani poolemehed ja pidasid neid teisi kõiki õnnetuiks ja alatuiks inimesiks. Ja kui nad nüüd ka härtsog Magnuse walitsusest kahtlema hakkasid, siis otsisid mõned oma troosti ja warjupaika moskwalaselt, kui nende arust kõige wägewamalt ja tugewamalt. Teised jälle lõid Rootsi kuninga poole ja leppisid Rootsi walitsusega Tallinnas ära. Wiimaks, kui Rootsi kuningas Jumala armu läbi moskwalase üle ja kõigi nimetatud liiwimaalaste meele ja mõistuse üle wõidu sai, siis tulid nad jälle igalt poolt kõrgestinimetatud Rootsi kuninga poole, kes wiimases lõpus nende kõige paremaks isandaks sai.


Wiletsus mõisameestega, 1574.

Kui mõisamehed Kuimetsa leeris Paide wojewooda wastuse ja otsuse kuulda said, läksid nad jälle rööwi peale, ja kui nad Kuimetsa ümbruse kõik olid ära rüüstanud ja lagedaks söönud, siis läksid Uuemõisa, ja asusid sinna jälle leeri ja pidasid rüüstamist ja laastamist, mitte palju paremini kui wenelased ja tatarlased, kes sest paigast sagedasti on üle käinud, siiski neid waeseid inimesi nii üsna paljaks ja tühjaks pole teinud, kui seda Saksa mõisamehed selle ühe käiguga tegid. Seega siis ei saatnud nad tähendatud rööwimisega muud midagi korda, kui et Paide wenelastele Tallinna maad ära ja kätte andsid. Aga waeste wiletsate inimeste ohkamine ja kisendamine tasumise järele ei kannud ka mitte wähe wilja nende wastu. Sest oma reduleeris Haapsalus, Koluweres ja Lihulas kisklesid nad wastastikku igapäew nagu koerad ja tapsid üksteist, ja ka wenelased lõid palju neist maha ja wõtsid wangi, rääkimata teistest hädadest ja nuhtlustest, mis nende peale käisid.


Rootslaste õnnetus Narwa all, 1574.

Aastal 1574, sügisel, jooksid Rootsi kuninga sõjalaewad Narwa moskwalast kiusama. Aga seekordki ei tahtnud asi siin mitte paremini õnnestada kui teiste käikude ja plaanidega. Sest kui nad Narwa all reidil olid, tõusis hirmus tormituul, mis laewad laiali wiis, ja lõi admirali randa ja pea kõik rahwas laewas sai hukka, kelle seas ka üks aadlimees Meisseni maalt ühes oli, nimega Antonius Ploch, kes elusalt moskwalase kätte sattus ja pika wangipõlwe järele Narwas üles poodi.


Rootsi-Taani läbirääkimised Padises, 1574.

Selsamal ajal saatsid Saaremaa walitsejad Kuressaares mõned komissaarid Padisesse Rootsi walitsejatega Tallinna linna ja kogu maa hea käekäigu pärast läbi rääkima. Tallinnast läksid ka kaks Rootsi walitsejat Padisesse Kuressaare omade arwamist kuulma, nimelt Karl Hinrichsen (Kankasest) ja Hans Berentsen (Forest) ühes kahe raadisugulasega, nimelt Peter Möller’i ja Herman Luhr’iga. Seal teadustas Johan Uxel (Mentzist) Tallinna härradele muu seas ka selle punkti: et tema on Taanimaal olnud, kus ta ka üht Rootsi saadikut on tähele pannud, keda Taani kuningas on küsinud, kuda sõda Liiwimaal läheb. Olla kuulda, et Rootsi kuningas ühe maja teise järel ära kaotab. Ja kui Rootsi kuningale sest kasu tuleb, siis tahtwat tema ise oma kulul ühe saatkonna Moskwa läkitada ja rahu muretseda. Selle peale ei ole Rootsi saadik midagi wastanud ja ka kuningat mitte tänanud, mida kuningas wäga imeks pannud ja mis teda ka suuresti pahandanud. Sellepärast olla tema nõu, et Tallinna omad kohe Taani kuningale kirjutaksid, et tema neile rahu ehk waherahu moskwalaselt püüaks saada. Sest Taani kuningal olla moskwalasega igawene rahu ja olla rahukirjas ka öeldud, et mis Taani kuningal Liiwimaal käes on, see pidawat temale jääma, ja mis ta weel Liiwimaal edaspidi peaks kätte saama, see pidada ühes igawese rahu alla käima ja jääma.


Rootslaste tüli mõisameestega, 1574.

25. oktoobril tuli härra Hinrik Klaussen märksa waraga, mis eelminewal suwel Lüübeki omadelt ära oli wõetud, Tallinna mõisamehi sellega rahustama, et Läänemaa majad, mis neil pandiks käes olid, Rootsi kuninga käest mitte ära ei läheks. Seda wara ei tahtnud suurem hulk mõisamehi mitte wastu wõtta, sest et sellega neid mitte ei wõidud täiesti ära maksta. Aga siiski tahtsid seda arwe peale wastu wõtta selle tingimusega, et kui härra Hinrik Klaussen neile moskwalaselt waherahu wõib saada, mida aga härra Hinrik Klaussen neile mitte tõotada ei wõinud. Sellepärast ei tahtnud nad ka sest warast midagi wastu wõtta, waid katsusid mõnda teist isandat leida, kellele nad Läänemaa majad wõiksid ära anda. Aga rittmeistrid ja mõned wähesed mõisamehed wõtsid seda tõrkumata wastu, misläbi nende wahel suur tüli ja lõhe ja suur lahkuminek sündis. Seal ei tahtnud nende kuus rittmeistrit äralangenud mõisameestega mitte nõusse heita, waid tahtsid wäheste hulgaga Rootsi kuningale, oma isandale, truuks jääda. Wiimaks tõstis üks rittmeistritest, nimelt Hans Wachtmeister, lipu püsti ja kutsus need mõisamehed, kes oma isandale truuks on jäänud, aadlist ja mitteaadlist, oma- ja wäljamaalased, oma lipu alla. Hertwich Leidebuhr seati temale leitnandiks ja Maurits Wrangel (Idawerest) lipumeheks. Need mõisamehed pidasid ennast terwe sõjaaja hästi ja on ühes Rootsi mõisameestega Liiwimaale palju head kasuks teinud.


Riiglased püüawad Tallinnat Poola alla saata, 1575.

Aastal 1575 saatsid kastellaani omad Riia stiftist oma kirjutaja Tallinna selle püüdmisega: nemad olla kuulnud, et Tallinna omad suures mures ja hirmus on moskwalase pärast ja ka kõigist on maha jäetud; seepärast arwawad nemad heaks ja kasulikuks, et nad ennast Poola krooni kaitse alla annaksid. Ja kui seda tahawad teha, siis katsugu moskwalase juures nii toimetada, et tallinlased wiieaastasest waherahust ühes leedulaste ja poolakatega osa saaksid. Aga niikaua kui raat aru pidas, mis wastust selle peale anda, tuli kuri sõnum wenelaste tulekust.


Mõisamehed müüwad Läänemaa Taanimaale. Wenelased kutsutakse appi, 1575.

Aastal 1575, 12. jaanuaril, tulid mõned komissaarid, kelle hulgas Klaus von Ungern, Kuressaare asewalitseja, peamees oli, Läänemaale Haapsalusse Haapsalu, Koluwere ja Lihula maja pärast Taani kuninga poolt mõisameestega sobitust tegema. Sest neid majasid tahtsid nimetatud mõisamehed Rootsi kuninga käest lahti saada ja mitmed neist olid neid juba härtsog Magnusele lubanud ja tõotanud. Sellepärast tuli Klaus von Ungern wahele.

22. jaanuaril tulid hirmsad sõnumed moskwalase tulekust Tallinna ühe ustawa talupoja läbi. Peale selle tuli ka kindel teadus, et kõik Paide wenelased Rakweresse suure hulga poole on läinud, mis hulk pea kaks nädalat paigal seisis, nõnda et mitte kindlasti teada ei saadud, kuhu käik pidi minema. Ja kuna wenelased nii kaua wiiwitasid, arwasid Tallinnas paljud, et nemad on üle mere Soome läinud, mispeale waesed talupojad nii julgeks läksid, et mõned hoolimata meelest, mõned aga loomatoidu puuduse pärast ühes naise ja lastega jälle hulgakaupa maale tagasi läksid.

25. jaanuaril jätsid Rootsi omad mitmekordse läbirääkimise peale Haapsalu, Lode ja Lihula maja Klaus von Ungeri kätte, kes nad Taani kuninga Frederik II poolest ja tema nimel wastu wõttis selle tõotusega, et ta neile kõik nende saamata palga tulewaks jaanipäewaks ära maksab ja neile waheajal moskwalaselt ka rahu nõutab.


Wenelased Tallinna juures, 1575.

30. jaanuaril, kolmandal pühapäewal enne tuhkapäewa, enne lõunat jutluse ajal laskis waenlane ennast Tallinna all näha suure wäega, kellest üks osa päewa otsa tallinlastega pisikesi taplusi pidas ja suurem hulk Hirwodest peale pealpool Kiwimäge linnast mööda nagu mesilasepere üle järwe Järwekülasse läks ja Treidensbuschis leeri asus, tugew penikoorem teed linnast. Selsamal päewal põletasid nad ümberkaudu, ei heitnud armu ka Pirita kloostri eluhoonete peale ja wiisid pealegi kloostrineitsid ära wangi, mida waenlane enne iialgi polnud teinud. Sel päewal tuli wenelane ka neile talupoegadele kaela, kes hiljuti hoolimata julgusest ja loomatoidu puuduse pärast oma loomadega linnast maale olid läinud. Aga Tallinna omad tegid omale suurt kahju ilma-asjata: lõhkusid oma aiad, küünid ja eluhooned wäljaspool linna maha, ka kõik kalameeste majad, ja mida nad rutuga maha kiskuda ei saanud, see pandi põlema ja põletati ära, sest et kardeti piiramist tulewat.

31. jaanuaril hommiku wara tuli üle 1000 wenelase ratsa linna alla ja pidasid pisikest taplust. Waheajal tõusis terwe leer üles ja läksid minema ühes järelwäega, et tallinlased kraamikoormaid ei saaks ära wõtta. Kui nad nüüd kõik ära olid läinud, siis jooksid talupojad linnast leeri ja tõid palju härja päid, mis wenelased ära olid wisanud, linna omale söögiks, peale selle palju härgade nahku ja iseäranis palju hobuste nahku, mis tatarlased seal olid tapnud ja liha pooltoorelt ära õginud.


Wenelaste luurikäik, 1575.

Siis läksid wenelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja wiisid neid palju wangis ära. Ja ehk küll wenelane ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Sest Kõigewägewam Jumal oli sellele maale ka karistuseks saatnud, et sel talwel wäga wähe lund oli tulnud, mispärast wenelased ja tatarlased igale poole kohe juurde ratsutasid ning ühestki teest ei küsinud ja mitte ainult külasid ja maid mööda, waid wõsast ja rägast ja padrikutest läbi, ja ajasid huntisid ja karusid ja igasugu metsloomi lagedale wälja ja nuuskisid nõnda inimesi ja elajaid. Sel teel olid Jumala ilm ja tuul ja kõik elemendid nende poolt ja ei mälesta ükski inimene maal, et sel aastaajal nii wähe lund oleks olnud kui seekord.

Edasi läksid nad Haapsalu peale ja pidasid mõisameestega, kes nüüd taanialused olid, pisikest taplust ja läksid nõnda seekord mööda. Aga järgmisel päewal tuli neid suur osa jälle tagasi ja pistsid öö ajal mõned majad alewis põlema. Hommiku eel langesid mõisamehed jälle majast wälja ja läksid suure julgusega liiga kaugele, kus neid mõned maha löödi ja üle 30 wangi wõeti, kes Moskwas armetult ära hukati. Selsamal ajal, kui teised mõisamehed jälle Haapsalusse pidid tagasi pöörama, tõusis seal lossi wärawa ees nii suur hirm ja tungimine, et mitu tugewat meest suures rüsinas ja hirmus surnuks pigistati.

Selsamal korral laastasid wenelased ja tatarlased Haapsalu, Koluwere, Lihula, Padise ja Wigala maid ühes Saare, Hiiu, Muhu, Wormsi ja Noarootsi saartega, wälja arwatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja rööwisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa wõtta. Kui nad nüüd nimetatud kohtades oma tahtmise olid täitnud, läksid nad ruttu ära Pärnu neid maid seal ümberkaudu läbi luurima ja põletasid Wana Pärnu ühes kirikuga maani maha. Siis kartsid Uue Pärnu kodanikud wäga piiramist tulewat ja pistsid sellepärast kõik eluhooned linna all ise põlema ja põletasid maha. Aga kui wenelased ühe öö mitte wäga kaugel Pärnust aset olid olnud ja mõned Saksa laewad ööse Pärnu all ära põletanud, läksid nad järgmisel päewal Pärnust mööda rutuga ära Salatsi ja teiste kohtade poole, said palju inimesi kätte, lõid maha ja wiisid ära wangi. Siit wõib kastellaani omade wiieaastast rahu näha, miska nad Tallinnat tahtsid meelitada. See tõbi, mis tallinlastel küljes oli, oli neil enestel ligemal kui nad arwasid.


Härtsog Magnuse pakkumine Tallinnale, 1575.

2. märtsil tulid kirjad härtsog Magnuselt Põltsamaalt terwele Tallinna kogukonnale, kus tema kristlikkude saadikute kaudu taotas, et tallinlased saatku oma keskelt mõni mees tema juurde Põltsamaale, kus tema neile head nõu tahab anda, kuda sellele tulewale õnnetusele ja wiletsusele, millest see praegune sõjakäik ainult hakatus on, ette peaks waruma. Aga tallinlastel ei olnud sugugi himu tema nõu tarwitada. Sedasama kirjutas ta ka Pärnu omadele ja sobitas nendega ka weel pantinimeste kaudu. Aga ka pärnlased ei tahtnud tema püüdmisele järele anda.


Wõitlus Salatsi pärast, 1575.

Märtsikuus aastal 1575 wõtsid härtsog Magnuse mõisamehed ühes wäheste wenelastega Salatsi mõisa ära ja kindlustasid ta, et seega läbikäimist Riia, Tallinna ja Pärnu wahel takistada, mis mõisa Riia stifti omad neilt jälle tagasi wõtsid. Wiimaks aga jäid sinna wenelased üksi pesitama ja jäi ka mõisa neile.


Rahu Soome pärast, 1575.

Aastal 1575, nelipühil, reisisid Rootsi komissaarid Wiiburi rajale wenelastega rahu pärast sobitama. Siis oli tallinlastel hea lootus, et nüüd ükskord ometi rahu jalale saadakse. Aga wenelane määras rahu oma hõlbuks ainult Soomemaale kahe aasta peale ja jättis tallinlased kõrwale. Nõnda oli tallinlaste lootus jälle nurjas. Selle rahu tegi kawal waenlane selleks, et tal Soome poolt külg waba oleks sel ajal, kui Pärnut mõtles piirata. Aga ta ei pidanud seda rahu mitte kauemini, kui tema tulud seda nõudsid, waid langes nende kahe aasta sees Soomemaalegi ja rööwis seal ja põletas ja wiis palju rahwast ära.


Wene saadikud ja tulekahju Kuressaares, 1575.

7. juunil tulid moskwalase saadikud Kuressaarde ja purjetasid sealt Taanimaale. Selsamal 7. juunil, kui need kauged wõõrad pärale tulid, oli Kuressaares niisugune tulekahju, et pool alewit ja kõige paremad majad maha põlesid, misüle moskwalase saadikud wäga naersid ja hõiskasid. Aga neil, kes oma majad kaotasid, ei olnud tuju naerda. Seda tulekahju just wenelaste tuleku ajal pidasid paljud kindlaks tulewa õnnetuse märgiks ja ettekuulutajaks.


Kuda mõisameeste palka õiendati, 1575.

Jaanipäewa aegu kutsus Klaus von Ungern mõisamehed Haapsalust, Koluwerest ja Lihulast kõik Kuressaarde oma palka saama; sinna ei tahtnud nad aga mitte hea meelega minna, sest nad oleksid oma palga parem oma reduleeris wastu wõtnud. Aga wiimaks ometi reisisid kõik sinna. Siis kirjutas Klaus von Ungern ka Tallinna kodanikkudele, et kui Tallinnas kedagi on, kellel mõisameestelt wana wõlga saada on, et nad maksuajaks Kuressaarde ilmuksid, mis siis ka sündis. Ja kui mõisamehed kõik Kuressaarde pärale tulid ja lootsid palju raha saada, oli neile üsna ilma arwamata ja ootamata kõik arwesse pandud, mis nad oma reduleeris talupoegade käest oma ja loomatoidust olid saanud ehk ka wägise olid wõtnud, peale selle weel, mis tallinlastel neilt nõuda oli, mis kõik, nii pikalt kui asi oma ja loomatoidu kohta käib, neile Rootsi kuninga talupoegade poolt igal ajal prii oli olnud. Seal pandi mõnelegi, kes mitusada taalrit lootis saada, niisugune arwe ette, et ta oma täie palgaga waewalt wõis läbi saada, ja paljud, kes mitme hobusega Rootsi kuningat olid teeninud, pidid nüüd wiimaks jala käima. Seal oleksid nad tahtnud, et nad parem Rootsi kuninga juurde oleksid jäänud ja härra Hinrik Klaussenilt, nagu teisedki, pakutud wara arwe peale wastu wõtnud. Aga nüüd oli see hilja. Neile maksti nüüd kätte mitte ainult nende rööwimine, mida nad Kuimetsas ja Harjumaal olid toimetanud, waid nad pidid ka paha nime kandma, et nad need mõisamehed, kes truult Rootsi kuninga poole jäid ja pakutud wara arwe peale wastu wõtsid, oma reduleerist ja Haapsalu, Koluwere ja Lihula pantmajadest ära lahutasid ja ka need nimetatud majad ja terwe Läänemaa Rootsi kuninga, oma isanda, alt ära kauplesid ainult edasilükatud maksupäewa pärast.


Wenelased saawad Pärnu kätte, 1575.

Selsamal ajal kogus ennast moskwalane Rakwere juures ja oli seal pea kuu aega paigal. Seal kartsid tallinlased jälle wäga piiramist tulewat. Wiimaks asus see kogu teele ja läks Pärnu. Seal piiras wenelane Pärnu ümber, ehitas kantsid ja laskis torma. Wiimaks, kui moskwalane mõned tormijooksud ja ligi seitsetuhat meest Pärnu all oli kaotanud, pidid pärnlased, sest et nad üsna wäsinud olid ja kustki poolt wäljapäästmist ei teadnud, moskwalasele alla andma, 9. juulil aastal 1575.

Pärnu langemine ei olnud teistele maadele ja kahele pealinnale, Riiale ja Tallinnale, mitte wähemaks kahjuks kui Tartu kaotus. Ja ehk küll pärnlased wastupanemise poolest ausamini ja õiglasemini oma kohust täitsid kui tartlased, ei ole nad ometi, mis linna ehitustesse ja parandusesse puutub, mitte paremaks pidada. Sest nõndasama kui tartlased oma linna heal ajal wäga wähe ehitasid ja waenu wastu kinnitasid ja ka wähe selle peale mõtlesid, et pärast päikest suur wihm wõis tulla, waid ainult kõrkust, toredust, rikkust ja omakasu taga ajasid, nõnda hoolisid ka pärnlased wäga wähe oma linna kindlustamisest, mitte ainult heal ajal, waid ka kestwa sõja ajal. Ja alles siis, kui waenlane juba tulemas oli ja neile wõõraks tahtis tulla, kirjutasid Tallinnasse wallimeistri ja muude abinõude pärast. Ja kõik, mis seal sõja wastu oli ehitatud, selle olid rootslased ehitanud, siis kui nemad seal walitsesid. Ja suurtükidki, mida seal moskwalase wastu tarwitati, olid Rootsi kuninga omad, mis, kui Pärnu mõisamehed linna äraandlikult ära wõtsid, sinna olid jäänud.


Miks Saare taanlased mitte ei aidanud.

Enne piiramist, wähe aega enne seda, kui suur häda warsti kippus kätte tulema, otsisid Pärnu omad Klaus von Ungerilt, Taani asewalitsejalt Kuressaares, abi ja troosti ja pakkusid ennast Taani krooni alla, kui moskwalase wastu kaitset saawad. Klaus von Ungern wõttis nemad Taani kuninga nimel, aga ilma käsuta, wastu ja tõotas neile abi anda. Seega olid pärnlased lühikest aega Taani all. Aga see oli asjata, sest wenelane oli juba tulemas, ja ehk küll Klaus von Ungern weel pärnlastele head soowis ja tal nõu oli neid aidata, kui palju aga jõuab, ei saanud seda ometi sündida selle tüli pärast, mis Saksi härtsogi Magnuse ja Klaus von Ungeri wahel Muhu saare pärast tõusis. Ja kui nimetatud härtsog Magnus Pärnu piiramise ajal Rootsimaalt Saarde tuli ja Maasilinna kui Rootsi kuninga lääni ära oli wõtnud, sõitis ta ka Muhusse, mis saar wanasti ikka Maasilinna külge kuulus. Ja kui ta sealt Klaus von Ungeri, kes seda Kuressaarele kaitsta tahtis, eest leidis, wõttis ta tema wangi, laskis aga pärast wangist jälle lahti. Selle juures jäid Pärnu omad unustusse.


Pärnu langemise esimesed tagajärjed.

Kui nüüd Pärnut piirati, siis andsid ennast Helme, Ergmäe ja Ruhja majad Holsteini härtsogi Magnuse kätte; peale selle andis Otto von Ungern, üks kastellaani oma Riia stiftis, oma Purkeli maja ilma hädata moskwalasele, ja need wiis aastat rahu, miska kastellaani omad tallinlasi tahtsid trööstida, ei wõinud neid endid aidata. Siin maksab see sõna: medice cura te ipsum! (arst, arsti ennast ise).

Aga kui Pärnu linn ära oli wõidetud, siis näitasid ennast ülemad wäepealikud knees Mikita Romanowits ja knees Jürgen Totmakow wäga lahkelt pärnlaste wastu ja jätsid igaühele wabaks: jääda wõi ära minna, ja mida nad ühe korraga ei saa ära wiia, sellele tulgu weel teist korda järele ilma ühegi takistuseta. Ja see kõik ei olnud muud kui wõrgud ja paelad teisi kohti seeläbi püüda. Kui nüüd mõned tähtsamatest oma kõige käepärasema waraga Kihnu saarele olid tulnud, siis laskis Saksi härtsog Magnus neid rüüstata ja sai neilt suure wara raha ja hõbeehteid ja wiis nad pealegi wangis Rootsimaale ja käis nendega halwasti ümber sel põhjusel, et neil nii suur tagawara raha ja hõbedat oli ja ometi ei olnud linna enam sõjamehi muretsenud. Sest kui neil aga sada sõjameest oleks sees olnud, siis oleks linn weel tänapäewani oma endises järjes. Seepärast pidid nad seda härtsog Magnuselt karistuseks wõtma, et nad oma eneste kasu ülemaks olid pidanud kui üleüldist kasu ja oma linna mitte ainult ehituste poolest, waid ka sõjameeste poolest häda ajal olid hooletusse jätnud.


Maasilinn saab Taani alla, 1575.

Aastal 1575, lauritsapäewal, kui härtsog Magnus jälle saarelt oli ära läinud, läks Klaus von Ungern Maasilinna maja alla ja sai tema mõne päewa järel kätte ning wõttis ära, enam õnne ja ootamata pealetungimisega kui wäe ja tugewusega. Sest kui Taani omad maja alla tulid, läks seal maja sees korraga suur tuli lahti ja wõttis nii suuresti wõimust, et teda mitte ei saadud kustutada. Sellepärast pidid sõjamehed ja maja kaitsewäed suure tule pärast akendest wälja minema. Teised, kes seal wäljas olid, läksid neistsamast akendest jälle sisse ja said nõnda maja kätte.


Sobitused Tallinna ja Taani omade wahel Padises, 1575.

1. septembril tulid Taani komissaarid, nimelt Klaus von Ungern, Aksel Tonnissen, Reinolt Szoye, Johan Uxel (Mentsist) ja Otto Uxel (Koschkest), Kuressaarest raja peale Padisesse ja taotasid Tallinna kubernerilt ja linna raadilt, et nemad ka sinna tuleksid üksteisega rääkimist pidama. Ja saadeti seepärast härra Pontus de Legardia, kuberner, ja Herman Luhr ning Peeter Möller, Tallinna raadisugulased, kuulama, mis taanlasel jälle head on ette tuua.

Aga kui need nimetatud Tallinna härrad ja saadikud õhtu eel Padise majas pärale jõudsid, tuli härradega ühes Padisesse üsna suur kari tundmata metslindusid, suuruse ja kuju poolest punapea-partide sarnased, ja istusid oma lestjalgadega maja katusele ja harjale, mis üks imelik ja harjumata nähtus oli neist haruldastest ja tundmata lindudest, kes ei enne ega pärast seda aega iialgi enam silmanähtawale ei ole tulnud. Ja ehk neid ükskord küll minema hirmutati, tulid nad siiski teist korda jälle tagasi ja jäid püsiwalt kunni ööni sinna istuma ja ei hoolinud sest ühtigi, et neist mõned maha lasti. Aga teisel päewal ei olnud neid enam näha. See põhjus aga, miks tallinlased sinna kutsuti, oli see, et Klaus von Ungern ja teised Taani komissaarid Padise maja ihaldasid ja sealjuures protesteerisid, et kui see maja käest ära läheb ja moskwalasele osaks saab, nemad seda siis tallinlastele tahawad meeles pidada. Aga neile ei oldud päri.


Tallinn otsib wõõrast abi, 1575.

Selsamal ajal kiitis Klaus von Ungern ka Taani kuninga armulikku ja soowilikku meelt Tallinna wastu, mispeale tallinlased, nagu haiged, kes pikas, raskes haiguses on, mitmesuguste arstide juures armastawad käia, põhjust wõtsid Taani kuningale kirjutada abi ja nõu pärast, et nad ükskord raskest sõjast ja surwe alt omale rahu saaksid. Ja kirjutasid niisama weel Rooma keisrile ja weel teistele wõimumeestele. Aga nad ei saanud oma kirjutustega muud midagi kätte kui Rootsi kuninga, nende isanda, paha meelt.


Ruhja wõetakse wenelastelt tagasi, 1575.

Selsamal sügisel 1575 walmistasid Riia stifti omad ühes Kura härtsogi sõjameestega ja tahtsid wenelaste ja Holsteini härtsogi Magnuse käest Helme, Ergmäe, Ruhja ja Purkeli majad tagasi wõtta, aga ei saanud neist ühtki muud ära wõtta kui Ruhja üksi.


Wenelased Haapsalus, Läänemaal ja Saaremaal, 1576.

Aastal 1576, jaanuaris, tuli üks wägi wenelasi ja tatarlasi Liiwimaale, kuustuhat meest tugew, ja langesid 27. jaanuaril Läänemaale ja said Koluwere, Lihula ja Wigala majad ning kindlused kätte, mis kohe truuduseta ja ilma hädata maha jäeti. Sealt läksid Haapsalu alla wäheste suurtükkidega ja ainult näitasid end seal, ilma kantsisid ehitamata ja laskmata. Ja kui nad 9. weebruaril sinna alla tulid, siis läksid need, kes majas olid, nimelt Läänemaa aadlikud, kodanikud, mõisamehed ja jalamehed, kohe wenelasega sobitust tegema ja andsid 12. weebruaril toreda Haapsalu maja ilma hädata wenelasele kätte, ehk majal seekord küll moonast ega meestest ega mingist tarbewarast puudust ei olnud ja sugugi häda ei olnud, kui nad aga natukene oleksid wastu hakanud. Nõnda sai moskwalane nimetatud Läänemaa majad kätte ühes terwe maaga. Aga kui neil pärast oma häbiteost kahju hakkas ja südametunnistus ka liikuma hakkas, siis ei tahtnud keegi süüdlane olla ja ajasid kodanikud ja sõjamehed Läänemaa aadli peale, kes Haapsalus ja teistes majades ühes oli olnud, ja aadel jälle ajas sõjameeste ja kodanikkude peale.

Aga kui wenelased Haapsalu majasse tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrud weel nii heas tujus, et ühel neist kaks aadlist neitsit süles istusid ja tema nendega nalja tegi. Sellest hoolimata meelest ei jõudnud wenelased mitte küllalt imestada ja ütlesid Hinrik Boussmanile, härtsog Magnuse kojajunkrule, kes seda ise pealt nägi: „Hinrik, mis imelikud mehed teie, sakslased, küll olete! Kui meie, wenelased, niisuguse maja kergesti oleksime käest ära annud, meie ei julgeks silmi üles tõsta ühegi ausa inimese ees ja meie suurwürst ei teaks, mis surmaga meid karistada. Aga Haapsalu sakslased julgewad mitte ainult silmi tõsta, waid wõiwad weel neitsitega naljatada, just nagu oleksid nad seda hästi teinud.“ Selle peale ei wõinud Hinrik Boussman midagi wastata, sest et ta seda ise oma silmaga oli näinud.

Kui Haapsalu oli ära wõetud, suri knees Jürgen Totmakow, moskwalase ülem sõjapealik, ühes saunas seal alewikus ära ja ei pidanud see knees oma jalgu mitte Haapsalu maja peale panema. Selsamal ajal olid wenelased ja tatarlased ka Saares ja käisid üle kõige maa kunni Sõrwa otsani ja wiisid palju waeseid inimesi wangis ära Moskwa ja Tatarimaale.

Pärast Haapsalu, Koluwere, Lihula ja Wigala majade ja terwe Läänemaa ärawõtmist jäid mõned nende paikade aadlikud wenelaste juurde Läänemaale ja mõned läksid suurwürsti juurde Moskwa ja lasksid ennast Liiwimaa wastu tarwitada nõu ja teoga, sest et neil nende nimetatud majade kerge äraandmise pärast Saares ega Tallinnas paika ei olnud.


Kuda rootslased ka Padise kaotawad, 1576.

Kui wenelasel nüüd kõik Läänemaa käes oli, siis langes ta ka Rootsi kuninga osa peale Liiwimaal ja tuli 13. weebruaril Padise maja alla. Ja kui ilma kantsisid loomata ühe päewa maja all mõne suurtükiga oli paugutanud, andis pealik Hans von Oldenborg temale 20. weebruaril maja kohe kätte. Nõnda oli moskwalane nimetatud majad ühes külgekuuluwate maadega ja inimestega nõrga wäega ja wähese waewaga ainult hirmu ja ähwardusega üsna inetul wiisil kätte saanud. Selsamal ajal, kui maid Tallinna ümber nii sagedasti oli rüüstatud ja laastatud, pidid waesed talupojad, härgade ja hobuste puuduse pärast, oma lehmad, kui kellelgi ehk weel üks oli üle jäänud, regede ette rakendama ja nõnda seda, mis neil tarwis, linna ja linnast koju wedama.

Pärast Haapsalu maja langemist oli Klaus von Ungern, Kuressaare asewalitseja, kõigi nende peale, kes Läänemaa majades olid olnud, üsna wihane ja kiusas neid kõiki wäga taga.


Rootslastel Padise all ei ole õnne, 1576.

29. aprillil hakkasid Rootsi omad Padise maja piirama, ehitasid kantsid ja lasksid torma, ja kui nad taewaminemise-päewani seal olid lasknud ja mõne korra wähese wäega torma peale tunginud ja seal ümberkaudu kuski enam midagi rööwida ei olnud ja marketendid õlut ka enam tuua ei lasknud, sest et meestel enam rööwiwara ei olnud õlle eest maksta, siis läksid nad häbi ja kahjuga tühjalt jälle minema.


Wõitlemine wenelastega Tallinna all, 1576.

Wahepeal, kui Rootsi omad Padise all olid, seadsid wenelased end Paides walmis ja tulid Tallinna alla selle lootusega, et nad sealt kõik linna weised tahtsid ära ajada, sest et sõjamehed linnast ära Padise mail olid. Ja kui nad suurele osale loomadele linna all karjamaal ootamata olid peale langenud ja need ära tahtsid ajada, olid kodanikud, sellid, majasulased ja poisid warsti jalul ja wõtsid rööwi neil jälle käest ära suure auga ja said mõned nägusad Wene ruunad kätte, kelle seljast wenelased olid maha lastud, ja tõid nad linna.


Saarest tullakse Haapsalu peale. Proua von Ringeni wilets ots, 1576.

Sel ajal, kui Rootsi omad Padise all olid, tuli Klaus von Ungern Kuressaarest Haapsalu peale, et niihästi wenelastele kui ka truuduseta sakslastele, kes moskwalase poole olid läinud, äkki kallale tungida, ja sai neid ka mõned wangi wõtta ja saatis nad Taanimaale. Warsti pärast seda, kui Klaus von Ungern Haapsalust ära oli läinud, suri proua von Ringen Haapsalus nii suures waesuses ja wiletsuses, et tal mitte linagi ei olnud, kuhu oleks wõidud tema surnukeha mähkida, ja selle teki, mis tema kirstu peale pandi, tahtsid wenelased weel suure pilke ja irwitusega ära kiskuda. Ja see proua oli enne heal ajal rikas ja uhke lossiproua olnud ja oli oma tütrele kulla ja pärlitega niisuguse toreda kuue lasknud teha, et kõigil inimestel Liiwimaal küll sai sellest rääkida ja seda imestada.


Maksimilian II saadikud, 1576.

30. mail kirjutasid keiser Maksimilian II saadikud, kes Moskwast olid tulnud, Riiast tallinlastele kirja, et nemad kõige agarusega Tallinna linnale Moskwas rahu on püüdnud sobitada, aga ei ole midagi wõinud saada. Siiski wiimaks olla suurwürst niipalju öelnud, et kui tallinlased rahu peawad, küllap siis tema peab ka rahu.


Kuda wenelased tallinlasi meelitawad, 1576.

Selsamal ajal, kui moskwalane tallinlaste rasket paina ja tungiwat häda küllalt teadis, ei wõinud ta oma wana lahkete meelituste pruuki weel mitte tarwitamata jätta. Sellepärast saatis ta Hinrik Gellinkhusen’i, ühe Tallinna raatmani poja, kes inimese tapmise pärast Tallinnast paos oli ja sellepärast moskwalase juures troosti otsis, mõnesaja hobusega wäga toredasti Paidesse, et ta oma Tallinna kodulinna Moskwa suurwürsti wastu alandusele meelitaks. Ja kui Hinrik Gellinkhusen Paide oli tulnud, kirjutas ta Tallinna raadile kirja aastal 1576, 10. jaanuaril sedamoodi:

„Mina ei wõi teie ees kõige soowimeelega mitte salata, et mina selle reisi ausa ja õiglase härra Andreas Golkali, suurwürsti kantsleri, õhutusel ette olen wõtnud Jumala auks ja kiituseks ja suurwürsti ja kõigi wenelaste keisri kõrgeks auks ja minu kodulinnale kasuks, mõnda püüdmist kõigi wenelaste keisri poolt teile salajas awaldama, mis teile ja Rootsi kuningale mitte liiga ei tee, kui teie ülepea mind, kes ma wäärt ei ole, usaldada tahate. Ja ärgu olgu teie ees ka salatud, et kõigi wenelaste keiser teilt muud midagi ei nõua kui alandust, nagu seda kinnised kirjad, mis mul käes on, pikemalt tõendawad. Kui teie aga (mida Jumal hoidku) mitte nõusse ei taha heita, siis on teil oodata, et kõigi wenelaste keiser teie linna mõõga ja tulega maani maha laastab, nõnda et lapselegi kätkis armu ei pea antama, ja et ta kõigele ilmale sellest Jeruusalemma rikkumise näite tahab teha. Seda ja weel teisi asju, mis sulele ei sünni usaldada, mis aga kogu linnale wäga tähtsad on, on minul kõigi wenelaste keisri poolt teile teada anda, ilma ühegi salakawaluseta, nii tõesti kui mind Jumal aidaku ihu ja hinge poolest. Sest kõigi wenelaste keiser on mulle armust annud kolmsada hoost, kes mind kunni Tallinnani peawad saatma. Taotlen seepärast siin kindlat kristlikku kaaskonda.“

Nõnda kirjutas Hinrik Gellinkhusen salaja mitte ainult raadile, waid ka mõnele kodanikule, kellest ta arwas, et nad tema head sõbrad on. Aga et raat ja kodanikud kohe märkasid, et need aina uued kawalused ja sepitsused olid, ei tahtnud nad temale ei usaldust kinkida ega kaasaminejaid tõotada.


Wenelased kunni Tallinnani, 1576.

22. juunil tuli 500 wenelast ja tatarlast Paidest Tallinna alla ja ajasid kõik loomad ära, niipalju kui neid Lasnamäel oli. Seal olid Saksa mõisamehed, umbes saja hobusega, ja linna maasulased ühes mõne kodaniku ja majasulasega warsti jalul ja wõtsid waenlasel üle nelja penikoorma teed kõik loomad käest jälle ära ja lõid mõned wenelased maha ja tõid mõned wangis linna.


Rootslased Riia all, 1576.

11. juulil läksid Rootsi kuninga laewad Riia alla ja põletasid seal Wäina ääres mõned majad waenu wiisil maha sel põhjusel, et Rootsi kuningal mõne wõlgujäänud asja pärast riiglastelt nõudmisi oli ja riiglased seda asja kuningaga weel mitte polnud õiendanud ega lõpetanud. Wiimaks lepiti kokku ja riiglased andsid sada sälitist rukkid ja pidid selle Tallinna majasse wiima ja ära andma.


Tallinlaste wõitlus wenelastega, 1576.

Juulikuus, algusest lõpuni, olid wenelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja wiisid Tallinna ümbert palju waeseid talupoegi ära wangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nutmist ja kaebamist.


Talupoegade teod, 1576.

26. juulil olid Rootsi omad ratsa ja jala ennast kõike jõudu mööda täiendanud ja läksid wälja wenelastele ja tatarlastele pussitegemist kätte maksma ja olid teel Padise poole, et tatarlastele äkki kaela langeda. Selsamal ajal läksid 50 mittesaksa sugu wabadikku salaja wälja öö-ajal, kuna keegi linnas sest ei teadnud, ja läksid teist teed, ja ei olnud nende hulgas mitte enam kui 10, kel pikad torud olid. Ja kui tatarlased Padises Rootsi omade tulemisest kuulsid, läksid nad pakku ja juhtusid parajasti wabadikkudele õnneks, aga kogemata, sest et ühed teistest midagi ei teadnud. Wabadikud ei julenud päewa-ajal tatarlaste peale minna, sest et nad neile liiga nõrgad olid, waid hoidsid end wõsas ja rägas warjul ja panid terawasti tähele, kuhu tatarlased ööseks leeri jääwad. Ja kui nad Orrendali külas sügawa jõe kalda peal, kus neil üks külg sakslaste ja rootslaste eest kaitstud oli, leeri asusid ning magama heitsid ja hobused rohu peale sööma lasksid, siis tungisid need ennenimetatud mittesaksad öö-ajal oma torudega nende kallale ja tegid suurt kisa Saksa keeli, niipalju kui keegi mõistis. Tatarlased ei teadnud muud midagi arwata, kui et need aina sakslased ja rootslased on, ja põgenesid seepärast ära wõsasse ja rägasse ja jätsid neile kõik oma hobused ja sõjariistad saagiks. Siis nad said sealt üle 30 hobuse ja kihutasid nendega kohe Tallinna poole ja leppisid sellega. Sest suurem hulk neist ei olnud eluajal hobuse omanik olnud. Ja kui neid weel wähe enam oleks olnud ehk kui needki aga südikamad oleksid olnud ja kindlasti seisukohta oleksid wõtnud, siis oleksid nad küll kõik tatarlaste ruunad, keda üle 400 oli, ära toonud. Selle peale ei tahtnud mõned sakslased mittesakstest mitte taha jääda, waid läksid sedasama moodi ka wälja, wõsast ja rägast läbi ja tungisid wenelastele niisama ootamata peale ja tõid kõik nende ruunad ära.

Et wenelased ja tatarlased wahet pidamata Järwas, Harjus ja Tallinna all mässasid ja möllasid ja paljusid wangis ära wiisid, sagedasti küllalt ka päewal, ja ööse Tallinna linna all larmi tegid, nõnda et hädakell wahet pidamata hüüdmas oli, ja palju talupoegi igalt poolt kogu maalt oma perega paljalt ja alasti Tallinna warjule tulid, nõnda et kõik aiad, küünid ja nurgad talupoegi üsna täis olid ja suur häda ja nälg neid pigistama hakkas, siis arwasid Rootsi walitsejad Tallinna majas heaks talupoegadele lubada wenelase maadest Liiwimaal igal pool rööwisaaki tuua. Peameheks waliti neile Ivo Schenkenberg, üks müntmeistri sell, ja see oli oma talupoegadega warsti jalul ja tõi suure rööwi paljude wangis wenelastega Tallinna. Et see ettewõte hästi korda läks ja talupojad ka julgust said, siis püüti seda kõige agarusega edasi ajada.


Sügaw lumi, 1576.

Aastal 1576, enne mardipäewa, tuli äraarwamata ja kuulmata suur lumi maha Tallinna linnas ja mõni penikoorem teed ümberkaudu, nõnda et palju inimesi, kes maa poolt Tallinna tahtsid tulla, tee peal sügawa lume sees otsa said. Niisama ka palju waeseid talupoja-naisi, kes oma pisikesi lapsi linna tahtsid ristimisele tuua, said oma lastega lumes ja külmas otsa. Ja paljud jätsid, kui häda märkasid, oma reed kõige kraamiga, mis peal oli, teele maha ja tänasid Jumalat, et hobusega üksi ära pääsid. Ja keegi ei wõinud mõni päew otsa kuhugi minna ega reisida ja üks naaber ei pääsnud teise juurde, ja kodanikud, kes maale olid reisinud, ei saanud mõnel päewal koju tulla ja paljud pidid oma härgadega ja koormatega teele jääma.


Lemsalu wõidetakse härtsog Magnusele, 1576.

Selsamal ajal langesid härtsog Magnuse mõisamehed Lemsalu lossile öö-ajal ootamata peale, ja kaelatulemine ja rööwimine oli sel ajal kõige parem rüütlimäng Liiwimaal.


Tormituultest, 1576.

Aastal 1576, kogu sügise kunni uue aastani, olid nii hirmsad tormituuled ja mere kohisemised, nagu seda ükski inimene enne ei ole kuulnud ega mäletanud. Sest Tallinnas üksi ei mäleta ükski inimene, et kirikutornid wõi sadama pulwärgid oleksid ümber puhutud wõi ära uhutud, nagu sel aastal sündis. Ja ühelgi aastal ei ole nii palju laewu ja kuutisid täie lastiga Tallinna all randa aetud, kui sel nimetatud ajal. Ja seda on weel mitmes teises kohas sündinud.


Lühike kirjeldus sellest, mis aastal 1577, moskwalase teise piiramise ajal, Tallinnas on sündinud.

Kui Tallinna omad eelläinud sügisel kindlaid teadusi said, et moskwalane talwe otsa kõige jõuga Tallinna alla tahab leeri tulla, olid nad kaunisti hirmul. Peale selle panid neid mõtlema ka need mitmesugused äpardused, mis neile terwe sügise kestusel juhtusid. Nagu esiteks see, et need 2000 sõjameest, kes Soomest linna kaitseks Tallinna pidid tulema, aga alatise suure tormi pärast pidid tulemata jääma. Teiseks see, et need 120 sõjalist ja püssikütti, keda tallinlased Lüübekist olid palganud, paha ilma pärast ka mitte tulla ei saanud. Kolmandaks see, et mõned Rootsi kuninga laewad moona, rohu ja tinaga kõige koormaga Rootsi kaljusaartele tormi kätte olid jäänud ja ainult üks neist laewadest igasugu tarbewaraga Tallinna oli tulnud, ja kui õhtu eel pulwärgi taha oli paigale jäänud, jooksis ta kohe selsamal ööl randa ja läks üksipulgi tükkideks, nõnda et tallinlased temast midagi kasu ei saanud. Neljandaks olid tallinlased Hansa linnade koosolekul Lüübekis Dantske härradelt tõotuse saanud, et nemad tallinlastele rahaga, wiljaga ja meestega appi tahawad tulla. Seda lubatud toetust Dantskest ära tooma saatsid tallinlased ühe laewa sinna. Aga kui laewa kippar sinna tuli, leidis ta Dantske omad sessamas haiguses olewat, sest nemad olid oma uue isanda, Poola kuningaga, sõjajalale sattunud, ja nad pidid ise ka niisama piiramist kartma. Ei wõinud siis üks haige teisele appi tulla ja kätt ulatada. Wiiendaks wiis suur torm Tallinna sadamast pulwärgi ära, mida ükski inimene enne pole näinud. Kuuendaks jooksid just enne piiramise algust kaks äraandjat, nimelt Diderik Muntsart, ühe sepa poeg Tartust, ja Hans Kock, Põltsamaalt pärit, kes kaua aega mõisameestena olid ratsutanud ja kõik linna seisukorrad teadsid, moskwalase juurde ja wiisid temale Tallinna linnast kõiki teadusi. Ehk nüüd küll see kõik paha tähendas, ei kahelnud tallinlased Jumala armus ja abis ometi mitte, kes ainus aitaja hädas on ja õigusega üksi seda nime kannab. Aga kui tallinlased kõik need nimetatud abid neist nimetatud kohtadest oleksid saanud, siis nad ehk oleksid nende peale üksi oma lootuse pannud ja oleksid hoolimata julguses ristiinimeste hädaankru ära unustanud, nimelt südamliku palwe Kõigewägewama Jumala poole. Sellepärast ei tahtnud Jumal neile neid abisid mitte saata, et nad pidid ära tundma. et Tema üksi õige abimees on kõiges hädas. Ja on siis ka Kõigewägewam Jumal oma nähtawa abiga tallinlastele armulikult ligi olnud.

Ja kuna waenlane kindlasti pidi tulema, siis oli see ometi suureks imeks, et ta nii waljul talwel, mis temale wäga kasulik oli, nii kaua wiiwitas. Wiimaks ei jäänud ta siiski tulemata, waid oli 22. jaanuaril wastu ööd suure wägewusega Jõelehtmesse jõudnud, kolm penikoormat Tallinnast. Siis tulid kuulajad 9 lööki wastu ööd jälle tagasi ja tõid kindla sõnume, et moskwalane täie jõuga ligi on. Siis läksid kaks purmeistrit, nimelt härra Frederik Sandtstede ja härra Diderik Korsmaker kohe turu peale ja lasksid kõigile Tallinna elanikkudele kuulutada, et waenlane ligi on, ja et igaüks oma asjadest hästi hoolt kannaks.

Järgmisel päewal, 23. jaanuaril, ühel kesknädalal enne lõunat, nähti moskwalast ülewalpool ja teiselpool Kiwimäge wäejõuga liikuwat, ja see liikumine kestis kõige päewa kunni õhtu pimedani. Sel päewal ei tahtnud wenelased taplust pidada, ka ei olnud tallinlastel palju aega neid ärritada, sest neil oli oma aedade ja küünide lõhkumisega küllalt tegemist.

Siis lõid waenlased neli leeri Tallinna alla. Esimene oli ülemise weski juures mäel ja nõgudes; teine Kiwimäel murdudes, terwel mäe rinnal; kolmas leer oli weemaja juures liiwamägedel; neljas oli tatarlaste leer Järweküla järwe kaldal, tugewasti weerand penikoorma teed pikk.

Pärast, kui kantsid olid ehitatud, läksid streltsid, see on harkpüssimehed, wiiendasse leeri Tõnismäe peale ja alla kumbagi kantsi, ja mäe taha terwel kallakul Mustjõe poole jäi mõnituhat Wene ratsameest asuma, kes ühes harkpüssimeestega neid kahte kantsi ja suurtükkisid pidid walwama. Kui nüüd moskwalase wägi Tallinna all leeris oli, ei olnud linnas mitte üht inimest, kes kurb ehk kartlik oleks olnud, waid kõik olid erksad ja heas tujus ja igaühe meelest oli, nagu oleks tal suur kiwi südame pealt langenud.

Kui nüüd waenlane neljat päewa taplusest oli rahu pidanud ja mitte ei wõidud teada saada, mis sel moskwalasel ometi nõuks wõis olla, siis läksid tallinlased ise 26. jaanuaril kõige wäega kuulamise pärast tema juurde wälja ja ei kartnud mitte kunni püha Johannese hospidali taha Liiwamägedesse üsna kaugele minna. Aga wenelased ei tahtnud mitte tugewasti wastu tulla, waid seisid igal pool mustalt ja paksult täies taplusekorras ja ootasid seda, et tallinlased weel kaugemale pidid wälja minema; siis oleks neil kerge olnud tallinlasi keskele wõtta ja maha tappa. Aga iseäralikust Jumala saatmisest lasksid wenelased liiga tuliselt mõned wälja-suurtükid tallinlaste peale lahti, mis neid sundis linna poole tagasi pöörama. Surma ei saanud seal enam kui üks Rootsi maasulane, ja see oli kõik selle päewa kahju ja esimest korda. Aga kui wenelased oleksid südikad sõjamehed olnud ja oleksid mõne tuhande meest kaalu peale pannud ja terwe hulgaga tallinlaste peale tulnud ja neil, kui nad weel linnast kaugel küll olid, tee eest kinni pannud, mida nad kergesti oleksid wõinud teha, Tallinna linnast oleks sel päewal enam kui pool nende oma olnud. Aga neil ei olnud südant ja Jumal ka oli nad pimedaks teinud.

Selsamal 26. jaanuaril, wastu ööd, lõid wenelased Tõnismäele kantsid ja hakkasid järgmisel, 27. jaanuaril, ühel pühapäewal, hommiku wara kartaunidest ja madudest linna peale laskma ja lasksid jutluse ajal püha Nikolai kirikusse wiiekümnekahe-naelase raudkuuli rahwa sekka; ja ehk küll see kirik kodanikke ja sellisid, naisi ja neitsid, wanu ja noori üsna täis oli ja see kuul aknast kirikusse sisse lasti ja rahwa sekka maha kukkus, ei teinud ta ometi ühelegi inimesele häda kui aga ühele noorele kodanikule, Hans von Mallen nimi, keda, kui kuul sisse tuli, üks kiwi akna küljest käest wigastas. Pärast seda aega seati jutluse pidamine püha Nikolai kirikust Püha-Waimu kirikusse, ehk küll ka seegi kirik walju hädaohtu kannatama pidi suurte raud- ja kiwikuulide poolt jutluse ajal ja muidu ka kõik päewad ja ööd.

Selsamal 27. jaanuaril panid wenelased uue seegimaja tulekeradega põlema ja põletasid majal poole katust ja sarikad ära, teine pool päästeti ära. Ei oleks küll wist häda olnud, kui heinad oleksid kaugemal olnud ja hästi oleks walwatud. Aga ei wõi uskudagi, mis kiitlemist ja räuskamist ja mis hirmust laskmist wenelase poolt kuulda oli, niikaua kui maja põles.

28. jaanuaril 8 löögi ajal wastu ööd tulid wenelased kantsidega wähe lähemale, mitte kaugele lossi lubjaahjust, ja ehitasid suured blokhausid üles. Seal oli suur larm linnas, nõnda et muud ei arwatud, kui et waenlane tuleb terwe jõuga tormi jooksma. Aga kui see larm oli ära waikinud, tegi üks lipp Rootsi jalamehi ritterliku teo. Nad langesid wenelastele kantsidesse ja blokhausidesse, lõid neid palju maha ja wõtsid wangi ühe moskwalaste pealiku, kes teadmiste pärast wäga tähtis oli, ja tõid ta haawatult linna. Ja tema teadmised ütlesid: Esiteks, et Moskwa suurwürsti sõjawägi, wenelased ja tatarlased kokku, Tallinna all wiiskümmend tuhat meest tugew on. Teiseks, et suurwürst isiklikult mitte ühes ei ole, waid tema tähtsamad kneesid ja wojewoodad, nagu esiteks knees Feder Iwanowits Mistislawski, üks noor mees; siis tema leitnant Iwan Wasiliewits Selimetin Koltsow, moskwalase parem sõjakangelane, kes suurwürstile oli tõotanud, et tema tahab talle Tallinna linna kätte toimetada, ehk muidu ei taha ta mitte enam elawalt tema silma alla tulla; kolmas olla knees Demiter Andreiwits Schorletow; neljas knees Mikita Priemka, kes suurtükiwäe üle on seatud. Kolmandaks, et suurwürst paastu-maarjapäewaks rohkema wäega järele tuleb. Neljandaks, et suurem osa suurwürsti suurtükkisid Tallinna all on, peale selle kaks tuhat tünni püssirohtu, mis nad laskmiseks tahawad ära tarwitada ja seega oma õnne katsuda Tallinna kallal. Wiiendaks, et nad kõik lootuse on kaotanud Tallinnat wõtta ja ütlewad, et see ei ole mitte Polotsko ega Pärnu. Kuuendaks, et need kaks äraandjat leeris nõu olid annud, et kantsid peab ehitama Tõnismäele, kust linn kõige nõrgem on. Muidu ei teadnud ta enam midagi, sest tema ei olnud mitte selle käiguga Moskwast, waid oli kolme päewa eest Padisest leeri tulnud.

Piiramise hakatuses wõttis waenlane linnalt ka wee ära weemaja juures ja tegi weemajast, kust wesi linna peab jooksma, mustusekoha, et tallinlased tilkagi puhast wett linna ei pidanud saama. Aga wee poolest ei olnud seal puudust ja ei olnud ka kitsikust ega puudust ühestki ihutarwitusest ega moonast, waid linn oli terwe aasta peale piisawalt warustatud.

Peale selle olid Tallinna linnal ka truud ja jumalakartlikud walitsejad ja raadimehed. Sest härra Hinrik Klaussen, Kankase rüütel, wana harjunud sõjakangelane, ja tema poeg härra Karl Hinriksen olid sel ajal kubernerid ja walitsejad Tallinna lossis; need ei lasknud omalt poolt midagi puududa, mis truule ja jumalakartlikule kubernerile sünnis on, ja ei pidanud ka wiina, õlut ja magamist ülemaks kui ülewaatust ja walitsuse muret, waid seadsid suure hoolega päewal ja ööl ise isiklikult wahid kohtade peale, ja nende eeskuju järele pidid ka kõik mõisamehed, pealikud ja liht maasulased sarnasel korral tegema. Need nimetatud härrad seadsid ise ka sagedasti suured suurtükid waenlase wastu üles suure hädaohuga ja andsid ise tuld, nõnda et kodanikud nurisesid ja ütlesid: Kubernerid lähewad oma julguses liiale. Sest kui nendest üks sealjuures häda saab, siis on see linnale suuremaks kahjuks ja kohutuseks, kui et tuhat teist maha löödaks. Aga seda ei pannud nimetatud härrad tähele, waid olid igal pool hoolega ligi. Niisama tegi ka Tallinna raat.

Siis olid nimetatud kubernerid kõik lossi wallid ja tornid blokhausidega wägewasti ära ehitada lasknud ja olid need kõik ühes laskewallidega niisuguste nägusate kuninglikkude suurtükkidega warustanud, täis- ja poolkartaunidega, madudega ja tormi-suurtükkidega, et kõik inimesed Tallinnas imeks panid ja uhked olid selle peale ja kümnes inimene Tallinnas ei teadnud seda enne mitte ega uskunud, et Tallinna lossis niisugused suurtükid pidid olema. Peale selle pandi ka kõigile wallidele, rundeelidele, tornidele ja laskewallidele tartaanisid, madusid ja tormi-suurtükke nii ohtrasti peale, et mõnda kartauni ja suurtükki terwel piiramiseajal mitte kordagi waja ei olnud tarwitada. Ja ehk küll moskwalasel Tallinna all palju suurtükkisid oli, oli siiski wiis kord enam suurtükkisid Tallinna linnas ja lossis.

Ja et ka räägiti, et moskwalasel nõu on Tallinnat nagu Polotskotki tulega kiusata, siis tarwitasid kubernerid ja aulik Tallinna raat selle wastu seda ettewaatust: Esiteks lasksid nad kõigile kodanikkudele ja linna elanikkudele kuulutada, et igaüks, kui suurt trahwi ei taha kanda, kõik puud, heinad, õled ja kõik, mis kergesti tuld wõtab, oma pööningult peab maha wiskama ja keldrites ja wõlwi all hoidma ja ka alalise wahi pidama oma pööningul päewal ja ööl. Teiseks peeti terwe piiramiseaeg öö-aegu ratsawahtisid, kes pidid ringi ratsutama ja waatama, kuhu tulekerad kukuwad, ja pidid neile kohe järele ratsutama ja inimestele seda teada andma, et nad warsti kohal oleksid ja need ära kustutaksid. Kolmandaks oli aulik raat ka ühe lipu Harju talupoegi wähese palga eest teenistusse pannud, üle neljasaja, uhked, tüdimata mehed, suurelt osalt harkpüssimehed. Ja nende talupoegade pealik oli Ivo Schenkenberg, ühe Tallinna müntmeistri poeg, wapper, südikas noor mees, kes oma talupojast sõjarahwa igasugu käskude ja ametite kaudu Saksa korra ja wiisi järele wälja oli õpetanud. Ja need talupojad, ühes Saksa ja Rootsi maasulastega, ei tunnud midagi armsamat, kui igal päewal ja ööl wenelasega taplust pidada, kus nad siis sagedasti ka wõitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenberki need, kes kadedad olid, Hannibaliks nimetasid ja tema talupoegi Hannibali rahwaks. Selle Hannibali ja tema rahwa wastu olid wenelased iseäranis waenulikud ja wihased. Ka oli see nimetatud Hannibali lipp seatud tulekerasid walwama nõndamoodi, et nemad pidid päewad ja ööd mitmes salgas head wahti pidama, ja kui mitu tulekera keegi linna sõjaülemale pidi wiima, nii mitu 3 marka, see on, nii mitu orti kulda pidi ta iga kord saama; ja kui nad juhtuwad tulekera märkama mõne kodaniku maja peal, kus wahti pööningul ei ole, pidid nad selle kodaniku maja peale kohe kokku jooksma ja tulekera ära summutama ehk luugist alla uulitsale wiskama. Ja selle eest pidi see kodanik, kes mitte wahti ei olnud pidanud, kohustatud olema neile kohe poole taalrit andma igal ajal, quia spe commodi movemur omne (sest meie kõik liigutame end kasulootuses). Siis oli meestel tuju hea ja kihutasid tulekerade järele ööd ja päewad, just nagu poisid uulitsal wurrpalli mängiwad, nõnda et mõnigi, kes kurb ja nukker oli, selle üle rõõmsaks läks ja naerma pidi. Neljandaks pidi igaüks oma pööningul märgi härjanahku, sõnnikuga külmanud katlaid ehk toobrid käepärast pidama, et nendega tulekerasid summutada, sest et wesi selleks mitte hea ei olnud. Peale selle olid kõik pööningud Tallinnas laiade paatega kaetud ja üsna paksult mulda peale pandud, et kui ka tulekerad peale langesid, nad siiski mitte nii ruttu ei wõinud läbi põleda. Niisuguse ettewaatuse ja hoolsa walwuse pärast ja et ka juba harjuma hakati, ei pandud tulekerasid pärast enam rohkem tähele kui lindu lendamas.

Mis kiwikuulidest ütelda, siis ei wõinud ka need iseäralist kahju teha, sest et majad Tallinnas pea kõik kolm lage kõrged on ja iga pööning wägewatest palkidest kõwasti on punnitud ja pealt laiade paatega kaetud ja paksult mulda peale kantud. Ja kui ta ka ühe lae läbi lõi ehk läbi kukkus, siis jäid teised kaks ometi puutumata. Sellepärast oli iga kodanik oma toas üsna julge ja mureta nende pärast. Aga mis kahju neist kiwikuulidest on sündinud, olgu pärast seda lühidalt jutustatud.

1. weebruaril rikkus wenelane püha Brigitta ordu toreda Mariendali kloostri hoopis ära, tallas altarid maha ja tahus kõige suurematest kiwidest palju kuulisid ja wiskas nägusa katuse ja sarikad maha ja wiis ära leeri. Selsamal korral riisus ta ka wõlla warastega Tallinna alt ära, wõttis palgid maha ja wiis ära leeri.

3. weebruaril, wastu ööd, langes Laurents von Kollen, Rootsi mõisameeste pealik, purjus peaga ilma kuberneri teadmata ja tahtmata wiiekümne mehega jalgsi minnes wenelase kantsi, lõi neid palju maha ja tõi kantsist ühe suurtüki ära ja wiis Tallinna lossi, aga sai ka ise sealjuures nii palju, et teisel päewal suri. Ja sellest wägiteost ei olnud kellelgi head meelt, sest wenelaste wastu kantsis oli midagi muud arwatud teha, aga see ajas asja nurja ja oli wenelastele ainult ergutuseks ning hoiatuseks, oma kantse paremini walwata. Pärast seda aega ootasid tallinlased, et ta aga torma tuleks, mispeale nad üsna hästi walmis olid, ja kui üks tema tormijooks ehk ka mõned Jumala abiga oleksid tagasi löödud, küll siis saaks näha, kelle omaks suurtükid kantsis jääwad.

Selsamal 3. weebruaril pidas üks wana ja tähtis aadlimees, kelle naine ära oli surnud ja kes omale „julgustaja“ oli wõtnud, oma abinaisele ehk „julgustajale“ warrusid, kus teised aadlist wõõrad wanal wiisil prassides ja kiskudes talitasid, nõnda et ühed teistele haawu lõid. Nõndasama pidasid ka aadlikud ja kodanikud selle piiramise ajal mõned pulmad.

5. weebruaril tulid mõned wenelased linna alla rääkimist pidama. Aga tallinlased ei tahtnud neid kuuldagi ja maasulased pidasid neid salakuulajateks ja lasksid püssiga sekka. Siis ratsutasid nad niisuguse hirmuga ruttu minema, et üks oma sametist kiiwri musta rebase woodriga maha pillas ja palja peaga ära sõitis. Selle kiiwri wõttis üks maasulane üles ja tõi linna.

6. weebruaril, wastu ööd, lõi waenlane weel ühe kantsi kõrge rundeeli alla Harjuwärawasse Tõnismäele, heinakoormatega ja liiwakorwidega. Järgmisel päewal aga tungisid Tallinna jalamehed ühes talupoegade lipuga wälja ja ajasid wenelased sealt kantsist minema ja panid heintele tõrwapärgadega tule külge ja põletasid ära. Ja jäi tallinlastest ainult kaks talupoega maha, ja mõned sulased ja talupojad said haawata. Aga wenelasi ei langenud nutte wähe; neid löödi kantsis maha ja lasti suurte suurtükkidega lossist ja linnast maha. Lasti ka kolm tallinlast moskwalase ülemast kantsist ühe pauguga surnuks, walli peal, kus nad seisid ja mängu pealt waatasid. Üks neist oli keegi rätsepp ning paiga peal asuw Tallinna kodanik, teine oli noor sell, Tallinna raatmanni poeg, ja kolmas oli üks püssikütt. Aga järgmisel ööl wõttis wenelane kantsi jälle ära ja ehitas blokhausidega tugewamaks ja pani enam wäge sisse kui enne.

8. weebruaril saatsid härrad mõned kalamehed wälja sadamasse kalu püüdma tüki maad linnast, wenelaste ärrituseks, et neid seeläbi leerist wälja meelitada; ja kui need oleksid tulnud, siis olid pulwärgi taga ja laewade taga mõned kütid walmis, kes neid wastu oleksid wõtnud. Aga wenelased ei tahtnud tulla, sest et nad plaani märkasid.

12. weebruaril, ööse, tuli üks wangis Rootsi tüdruk leerist joostes Tallinna lossi alla ja kui sisse oli lastud, tõi esimese teate, et salk tatarlasi ka Soomes on olnud ja palju wangis inimesi, noori ja wanu, sealt Tallinna leeri toonud ja on palju noori lapsi merel jääle wisanud ja sinna maha jätnud. See oli kurb sõnum kõigile wagadele südametele. Pärast oli ka weel teisi wangisid, keda raudpidemetes peetud, lahti saanud, kes siis seda kurba sõnumet pikemalt kinnitasid.

Ja et Tallinna linn wallidega, rundeelidega, kahekordsete kraawidega peaaegu ringi igast küljest, kohati ka kahekordse walliga nõnda on kindlustatud, et ühtki muud müüri wäljast suurtükiga lööma ei saa, kui ainult seda müüri, mis Marstali mäel on, kus weel kaks mantelmüüri ja kraawi ees, ja et wenelased seda müüri mitte otsesihis, waid wiiliti pidid wõtma ja laskma, ja et müür waenule wastupanemiseks ka wäga paks oli ehitatud, siis ei wõinud ta sinna mitte ühtki auku sisse lasta. Aga tallinlased ei soowinud Jumalalt muud midagi armsamat, kui et waenlane tormi oleks jooksnud, sest siis oleks ta pidanud linna ja lossi ja Toome wahele sisse jooksma, kus nad siis igal pool ennast nõnda olid tema wastu walmis pannud, et kui ta sinna wahele oleks tulnud, ta mitte ei oleks teadnud, kuda jälle tagasi minna. Aga ta aimas hädaohtu ja ei tulnud mitte, ja nende kahe äraandja nõu läks ka tagasi.

Peale selle, kui moskwalane siiasaadik hirmsasti oli lasknud ja ühelegi müürile ega wallile midagi ei suutnud teha, jättis ta torma laskmise pikkamisi soiku ja laskis nüüd suurte suurtükkidega sinna-tänna linna, Toomele ja lossi ja tornide ja wallide peale, kust temale kahju oli tehtud, ja ei säästnud kiwikuulisid ega tulekerasid ööl ei päewal wahet pidamata. Sest märkasid kubernerid ja üks raadihärra linnas küll, et moskwalasel teised plaanid ja kawalused ees pidid olema, nimelt lossile ehk linnale alla uurida ja mõnda walli ehk torni õhku lasta. Sellepärast olid kubernerid ja raadihärrad wastukaewamise pärast suuresti hooles. Ja et ühtki kindlat teadmist ei olnud, kas wenelane tõesti kaewab wõi kus ta kaewab ja kuhu ta püüab, siis oldi teadmiste pärast wäga mures ja hooles. Siis tõotasid kubernerid peale muude suurte lubaduste ka sametist ja kalewist riideid saksast ja mittesaksast sõjameestele, kui nad kellegi wangi wõtawad, mispärast siis kõik sõjamehed, rootslased, saksad, mittesaksad, tüdimata ööd ja päewad suure hädaohuga selle peal wäljas olid, aga ei saanud kedagi kätte. Siis oli mure weel suurem. Aga kui juba kõik lootus oli lõppenud, saatis meie Issand Jumal imelikul wiisil, et 14. weebruaril üks nägus Tatari bojaar ehk aadlik, Bulaat Murssoi nimi, ühes oma teenritega, kokku kaheksa meest, wenelaselt ära põgenes ja hommikul kolme löögi ajal Suure Rannawärawa alla tuli ja tahtis linna saada. Tema lasti oma meestega kohe sisse ja et nad kõik teadsid, mispärast mures oldi, ja peale selle weel rõõmsaid sõnumeid kaasa tõid, siis oli linnas suur rõõm ja hõiskamine. Siis said tallinlased uut julgust ja wõisid sellest kindlasti arwata, et kõik wenelased ja tatarlased leeris Tallinna wõtmist enam ei looda ja meelt heidawad. Sest kui need tatarlased kuskilt oleksid kuulnud, et leeris weel wähegi lootust on linna ära wõtta, siis poleks nad tõesti wenelase juurest ära jooksnud ega tallinlaste juurde põgenenud ja meelega nende wangiks heitnud.

Nende ärajooksnud tatarlaste teadmised, kui neid lahus oli üle kuulatud, andsid ühel häälel seda: 1) et ülema pealiku leitnant ja tähtsam sõjakangelane, Iwan Wasiliewits Selimetin Koltsow nimi, suurtükiga linnast maha on lastud. Ta oli weel kolm päewa elanud ja siis suure rongiga surnult Wenemaale wiidud — seesama, kes suurwürstile oli tõotanud, et ta temale Tallinna kätte toimetab ehk mitte elusalt tema silma alla ei tule; 2) et tallinlased nüüd juba 1000 wenelast maha on lasknud, sagedasti 20 ja 30 ühe pauguga; 3) et palju wenelasi juba ära on jooksnud; 4) et wenelased wäga kardawad, et tallinlased ükskord nende suurtükid kantsist ära wõtawad; 5) et 1200 tatarlast Soomes selle kahju on teinud, ja et ligi 500 neist ära on uppunud; 6) et suurwürsti tulek on ainult tühi jutt, mis selleks käima pandud. et niihästi wenelasi kui ka tallinlasi hirmutada ja ähwardada; 7) et wenelased kantsis on kaewama hakanud, aga nemad ei tea, kui kaugele nad on jõudnud. Et need tatarlased kui sõbrad linna olid tulnud, lasti neid wahi all wabalt ümber käia, ja kubernerid wiisid neid ka Talinna maja kuninglikku kindlusesse, kus tatarlased waenlase kahjuks niisuguseid plaanisid andsid, mis mitte põlata ei olnud.

16. weebruaril tungisid tallinlased wälja püha Johannese silla juurde wähese rahwaga ja pidasid taplust hulga wenelastega. Seal lasti mõned wenelased maha, kellest kolm surnult linna weeti ja neil nende toredad kärbinahka kasukad seljast maha wõeti. Langes wangi ka üks uhke bojaar ja toodi elusalt linna. Selle bojaari teadmised läksid tatarlaste omadega ühte, mispärast siis tatarlasi seda enam usuti.

17. weebruaril, seitsmendal pühapäewal enne ülestõusmise-pühi, hommiku wara, hakkas wenelane kõige hirmsamal kombel laskma ja enam suurtükkidest kui enne, kõik ainult hirmuks ja ähwarduseks, nagu tahaks ta sellega mõista anda, et ta nüüd alles oma õnne tahab katsuda ja kõige tõega peale käia. Seepeale saadeti 18. weebruaril kaks nägusat bojaari ühes Saksa tõlgiga, Willem Pöppeler nimi, ja suurwürsti kirjaga Tallinna, mis kirja kubernerid ja purmeistrid härra Frederik Sandtstede ja härra Diderik Korfmaker Wiru wärawa ees wastu wõtsid. Seal taotlesid bojaarid ja tõlk saatjaid ka suurwürsti saadikutele, kes Moskwast olid tulnud ja kellel ka suusõnal asju oli Tallinna linnale. See nimetatud Saksa tõlk oli, teistele sakslastele meelituseks, toredasti riidesse ehitud (nagu ju ka kõigi mamelukkide meel ainult selle ilma toreduste peale käib). Aga saadikutele ei lubatud saatjaid ja kirja peale anti niisugune hea wastus, et nad rahutuks läksid ja koleda kiwikuulide ja tulekerade laskmisega hirmsasti küll oma meelt awaldasid.

Kui nüüd waenlane nägi, et ta torma laskmisega ja oma kiwikuulide ja tulekeradega linnale midagi ei wõi teha, tahtis ta linna torni kallal, Kyk in de Köken nimi, oma wiha lahutada, missuguse torni wäärilist terwel Läänemere maal leida ei ole, kust ka waenlasele sagedasti suurt häbi ja kahju oli tehtud. Aga et nimetatud torni ees kõrge rundeel on, siis pidi ta selle torni keskkohta tabama, maast kaunis kõrgel. Ja ehk ta küll kaua aega päewad ja ööd terwete ja poolte kartaunidega torni peale laskis, ei teinud ta kõige laskmisega ometi muud midagi ära, kui et ühel pool ühe augu läbi lõi, kust paar härga korraga wõiksid sisse minna, ja ka torni walitseja Hans Schulte, ühe kingsepa, maha laskis. See oli kõige suurem kahju, mis waenlane Tallinna linnale seekord tegi oma 2000 tonni rohuga. 1. märtsil, hommiku wara, lõi üks kiwikuul ühe talupoja ja ühe naise kahe lapsega Munga õues saunas korraga surnuks, mis kiwikuuli kõige suurem kahjusünnitus sel korral oli.

7. märtsil lasti 40 jalameest ja mõned mõisamehed wälja minna wenelasi paksemalt ja hulgakaupa kantsi ja lagedale meelitama, et seda kergem oleks neid tabada. Seal olid igas tornis, wallidel ja rundeelidel püssikütid suurte suurtükkidega käepärast ja põletasid sekka, et lust oli näha, kuda nad langesid ja waarusid.

Alles 8. märtsil, ööse, põletasid wenelased laewad sadamas ära, mida imeks oli panna, et nad need nii kaua rikkumata olid jätnud, muidugi sellepärast, et wenelase soowimeelt linna wastu näha ja tunda oleks. Aga see kõik polnud muud kui aina kawalus ja wigurid.

9. märtsil tungisid tallinlased lossist ja linnast ülepea 400 jalamehega ja 100 hobusega wälja alumise kantsi peale tormama, mis nad ka warsti kätte said, palju wenelasi seal maha lõid ja 6 meest wangis linna wiisid. Eksituse läbi said tallinlased siin ka kaunist kahju. Sest wäljatungimise põhjus oli ainult see, et nad mõne wenelase tahtsid wangi wõtta ja teadust saada. Sellepärast oli enne maha tehtud, et kui üks ehk enam wangisid käes on, siis pidi see kohe linna wiidama ja kui wangid linnas on, pidi pasunapuhuja linnast kõwasti puhuma ja siis pidi igaüks jälle warju tulema.

Kui nad nüüd kantsi olid tunginud, oli igaüks kõige agarusega selle peal wäljas, et mõne wangi kätte saaks, sest sellele, kes wangi pidi tooma, oli aupalka lubatud, nimelt 50 marka. Kohe esimese ropsuga saadi 6 wangi ja igaüks ruttas oma wangiga linna poole, ja kui wangid linnas olid, hakkas pasunamees puhuma, mispärast pea kõik warju tulid. Aga kui Klaus Holste, linna peamees, ühes Hannibaliga ja mõne teisega nägid, et palju wenelasi oli maha löödud ja teised kõik, kes kantsis olid, põgenemas olid, ja kants nüüd nende käes oli, siis ei hoolinud nad pasuna puhumisest, waid tahtsid waenlasi weel enam taga ajada ja kantsi ära häwitada, ses arwamises, et küllap teisedki niisama teewad. Aga kui see nimetatud peamees ja need wähesed, kes temaga olid jäänud, ümber waatasid, siis olid teised kõik juba linna poole ära läinud. Ja kui wenelased, kes sinna sügawasse auku olid põgenenud, mis nad maa alla linna poole olid kaewanud, nüüd nägid, et tallinlased kõik, peale nende wäheste, ära olid läinud, siis tulid nad sealt august, kust peamees neid oodata ei teadnud, hulgakaupa wälja, wõtsid linna peamehe ja mõned teised õnneks ja tapsid nad ära. Ses tapluses kaotasid tallinlased omalt poolt maasulaseid, kaubasellisid, noori sulaseid ja mõned Hannibali mehed — kõiki kokku umbes 30 meest. Aga niikaua kui see taplus kestis, lasti kõiki suurtükke kõigist tornidest ja wallidelt nii tihti ja sagedasti üksteise järel wenelaste peale, kes ülemas kantsis olid, nõnda paukuda, et wenelased oma suurtükkidega, kiwikuulide ja tulekeradega peadki ei julenud tõsta, weel wähem pauku teha, ja sellepärast wõisid tallinlased alamas kantsis seda paremini oma tahtmist läbi wiia.

Ja ehk küll igaüks nende tublide poiste ja sõjameeste pärast ja iseäranis selle ausa mehe, linna peamehe, pärast üsna kurwaks sai, siis tegid wangis wenelaste head teadused ometi terwe linna jälle rõõmsaks, sest nende teadustest selgus ühel häälel: 1) et suurwürsti käsk juba leeris on, et nad peawad ära minema; 2) on juba 3000 bojaari ühes oma meestega ära läinud; 3) on ka weel mõned kõige suuremad suurtükid kantsist ära wiidud; 4) on ka need meistrid, kes linna pidid alt õõnestama, wiie päewa eest ära reisinud; 5) et tulewal ööl suurtükid kõik tahetakse kantsist ära wedada, ja kesknädalal lahkuwat wiimane mees leerist ja minewat ära; 6) et ka juba üle 3000 wenelase lossist ja linnast maha on lastud ja taplustes langenud ning hukka saanud. Kui palju aga ses wiimases tapluses on langenud, seda ei wõinud nad nii julgesti teada. Aga nagu kindlad teadused ja tunnistused pärast näitasid, langes seekord 330 wenelast.

Üks neist wangiwõetud wenelastest teadis moskwalase suurtükkidest, mis Tallinna all olid, kõik teadused. Esiotsa olnud seal 3 suurtükki, mis 52 ja ka 55 naela rauda lasknud.

Siis olnud seal 6 suurtükki, mis 30-, 25- ja 20-naelaseid kuulisid lasknud.

Niisama olnud tal ka 4 müürimurdjat linna all, mis 225-naelaseid kiwikuulisid lasknud. Neid suurtükkisid ei tarwitatud palju, sest et Tallinna ümbert kuskilt müüri ei saa trehwata kõrgete wallide ja rundeelide pärast.

Niisama olnud weel 15 suurtükki, mis 6-, 7- ja 12-naelaseid kuulisid lasknud. Ja iga suurtüki jaoks olnud 700 kuuli määratud. Aga kas nad kõik on ära lastud, seda ta ei tea.

Weel olnud seal 5 suurtükki, mis weel wähemaid kuulisid lasknud.

Peale selle olnud seal esiteks ka kaks suurt müüsrit; need lasknud niisama kui müürimurdjadki kiwikuulisid ehk tümlerid, mis 225 naela rasked. Ja nende kahe müüsri ja 4 müürimurdja jaoks oli määratud 2000 kuuli ehk tümlerit. Ja üks neist kahest müüsrist, juba laetud, lastud lossist tükkideks, niisama ka weel teisi suurtükkisid.

Niisama olnud seal weel 5 müüsrit, mis wäiksemaid kiwikuulisid lasknud, ja nende juures olnud 1500 kiwikuuli, peale nende, mis leeris weel juurde tahuti.

Wiimaks olnud seal ka 3 müüsrit, kust tulekerasid lastud, ja neid tulekerasid olnud 2500. Kas nad kõik ära lasti, seda ta ei tea.

11. märtsil, ööse, lahkus waenlane leerist, mis Tõnismäel ja mäe all mõlemas kantsis oli, ja läks ühes suurtükkidega ära leeri, mis ülema weski juures oli. Siis oli linnas suur rõõm ja igaüks jooksis weel selsamal hommikul kantsi waatama, ja nägid seal niisuguseid hirmsaid asju, mis ihukarwad püsti ajasid. Sest seal oli pooli kehasid, käsi ja jalgu, käewarsi ja reisi nendest, kes äramineku aegu lossist olid surnuks lastud. Seal oli näha ka 10 surnukeha, Tallinna sõjameeste ja talupoegade omad, kes surnuks olid piinatud ja riidest alasti lahti wõetud. Siis loeti seal ülewal kantsis 23 blokhausi ja 500 kantsikorwi ja all kantsis 12 blokhausi ja 126 kantsikorwi, mis kõik mulda täis olid. Ka oli seal kaks kolesügawat auku näha, üks mäe otsas esimeste blokhauside taga, lossi poole kaewatud; teine all kantsis, ka esimeste blokhauside taga, linna kõrge rundeeli poole alustatud. Ja need kaewikud olid juba 40 sülda pikad. Selsamal päewal läks palju noori sulaseid, kodanikulapsi ja talupoegi, ülemuse tõsisest keelust hoolimata, suurest julgusest liiga kaugele wenelaste ligi, kusjuures neid meest 20 maha löödi, haawati ja wangi wõeti.

13. märtsil, ühel kesknädalal, pistsid wenelased oma leerile igast küljest tule otsa ja põletasid ära ja läksid kõik minema, peale selle kui terwelt 7 nädalat Tallinna all olid olnud ja 6 nädalat ööd ja päewad wahet pidamata olid lasknud ja kiwikuulisid ja tulekerasid tuhandete kaupa linna saatnud. Ja nõnda kui ühel kesknädala hommikupoolikul esimest wenelast nähti tulewat, nõnda nähti ka ühel kesknädala hommikupoolikul wiimast jälle ära minewat. Ja nõnda kui wenelane pühapäewal Tallinna all laskma hakkas, nõnda lõpetas ta laskmise ka ühel pühapäewal, ja on temal, Jumal tänatud, Tallinnaga asi siiamaani nurja läinud, ehk ta küll kõike oma jõudu, kunsti, kawalusi, wigurid ja sepitsusi, miska ta Smolensko, Kaasani, Polotsko ja weel teisi linnasid oli ära wõtnud, ka Tallinna kallal katsus.

Mis kahjust ütelda, mis moskwalane oma suure laskmisega on teinud, siis ei ole see, Jumal tänatud, mitte suur. Sest oma suurte suurtükkidega ei ole ta tallinlastele wallide, müüride ja tornide kallal muud rohkemat kahju teinud, kui seda, et ta Kyk in de Kökesse augu sisse laskis ja umbes 10 inimest wallide peal ja tornides maha laskis sulastest, poistest, püssiküttidest ja hantlangritest, kelle hulgas ainult kaks kodanikku oli, üks rätsepp ja teine kingsepp.

Kiwikuulidega tappis ta inimest 20 talupoegi naiste ja lastega nende saunades ja onnides, mis nad linnas olid üles löönud, aga mitte ainustki kodanikku ega kodaniku last, naist ega neitsit ega ühtki nimekat inimest, ehk need küll igapäew kirikusse ja kirikust koju käisid ja igal pool uulitsatel ilma kartmata liikusid.

Niisama ei teinud ka tema sagedad tulekerad rohkem kahju, kui et uue seegimaja katuse ära põletasid. Ja kui seal heinu poleks olnud, siis ei oleks moskwalane terwel piiramiseajal ühtki tuld oma tulekeradest näha saanud.

Ja mis taplustes saadud kahjust ütelda, siis ei ole tallinlased mitte üle 50 mehe kaotanud, mis kahju Iwan Wasiliewits Selimetin ja mõni tuhat wenelast ja tatarlast rikkalikult tasa teewad. Ja ehk ta küll mõne kiriku ja maja katuseid oma kiwi- ja raudkuulidega wigastas, siis sai Tallinna linn ometi niipalju raudkuulisid, suuri ja wäikesi, asemele, et see kahju hästi tasutud on.


Katk Tallinnas, 1577.

Ja et häda iial üksi ei taha tulla, siis ei tahtnud ta ka seekord üksi tulla. Sest piiramise kõrwale tuli teine häda, nimelt üks raske haigus ja rinnatõbi, ja suri sesse tõppe palju noori ja wanu inimesi, kodanikke, sellisid, naisi ja neitsid ja igasugu rahwast. See tõbi hakkas paastus peale, kohe pärast moskwalase äraminekut, ja kestis suwe läbi kunni Peetri-Paawli päewani.


Rüüstukäigud wenelaste wastu, 1577.

Pärast moskwalase äraminekut, aprillis, anti Tallinnas kõigile sõjameestele, mõisameestele, maasulastele, kodanikkudele, talupoegadele ja wabadikkudele waba woli wenelase maid Liiwimaal laastata. Siis läksid ka kõik kerjajad uulitsalt, jalutumad ja wigased, kes käia ei wõinud ja kel jalgu ei olnud ja keda hobuse selga ja seljast maha pidi tõstma, teistega ühes wälja, ja rüüstasid ja laastasid Lääne- ja Järwa- ja Wirumaa maid ja terwet Tartu stifti, ühe sõnaga — kõiki Eesti maid ilma wahet pidamata ja ajasid ilmatud hulgad loomi Tallinna, mitmed tuhanded, ja igasugu liikuwat wara, ja müüsid wähese raha eest, ja aeti seda suwe jooksul Tallinna nii palju, et keegi enam osta ei tahtnud ega wõinud.

Selsamal ajal wõtsid nad wenelastelt ka nende ruunad karjamaalt, niisama kõik nende loomad mõisatest ja kõigi majade eest Eestimaal ja lõid maha kõik wenelased, keda mõisates ja külades leidsid, palju ka kaitsewäelisi, kes majadest alla tulid taplema ja saaki käest ära püüdma, ja wõtsid neid wangi. Siis läks üks salk sakslasi ja mittesakslasi üle 20 penikoorma Pärnu ja riisusid seal Wanas Pärnus wenelasi ja sakslasi, kes moskwalasele olid wandunud, ja tõid nad wangis Tallinna. Peale selle läksid Saksa mõisamehed, maasulased ja talupojad Paide ja tormasid alewi peale, mis maja all on, kuhu wägewatest palkidest aed oli ümber tõmmatud blokhauside ja laskewallidega, ja wõtsid alewi ära ja pistsid põlema, ja põletasid ja tapsid seal palju wenelasi ära, noori ja wanu, ja said suure saagi ja wiisid ära.

Siis läksid mõned hulgad talupoegi omalt poolt Rakweresse, Laiusele, Haapsalusse, Koluweresse ja Lihulasse nende majade loomi ja ruunasid näppama. Siis põletasid nad pea kõik alewikud nende majade ees maha ja tõid Lihulas üle 300 härja, lehma ja hobuse walli alt lossi kraawist ära ja ei hoolinud sest ühtigi, et wenelased wallilt neile sekka lasksid ja kiwidega wiskasid. Seal lõid ka mitmed wiie ja kümne mehe kaupa kokku, enam ehk wähem, ja wõtsid mõneks päewaks ja nädalaks moona ühes, läksid kaugelegi ära, peitsid end ära kitsaste teede paiku, sildade juurde ja rägastikkudesse, kust wenelased mööda pidid minema, ja waritsesid seal ööd ja päewad wenelasi, ja wõtsid mitu uhket bojaari ja teisi, liht wenelasi õnneks, lasksid maha ja wõtsid wangi, ja tegid kõik wenelased terwel Eestimaal nii araks, et need majadest kuhugi ei julenud sõita ja just nagu piiramises ehk wangis majade sees pidid paigal olema. Ja kui wenelased tarwiliste asjade pärast kuhugi just sõitma pidid, siis nad ei tohtinud mitte wana harilikku rada ega wäeteed reisida, waid tegid suure keeru kõrwalisi teesid mööda, ja olid siiski iga kord, kui sild ehk põõsas wastu tuli, hirmul, et seal taga ehk Hannibali mehed pikkade torudega maas on ja neid luurawad. Siis peeti wenelased wahet pidamata ärewil, nõnda et nende hädakellad rahule ei saanud jääda, just nõnda kui wenelased Tallinna all olid teinud.

Talupojad oma sulaste ja poegadega, kellelt kõik nende loomad ja wili oli ära rööwitud ja ära rüüstatud, ei teadnud muud paremat nõu, kui et rüüstajate seltsi läksid ja ka, nagu nemadki, teisi talupoegi, kellel weel midagi oli kätte jäänud, rööwima ja rüüstama hakkasid. Siis oli niisugune rööwimine, wiletsus ja hädakaebamine ja ohkamine terwel Eestimaal, et wõimata on seda kirjeldada. Aga talupoegadel oli rööwimine edusam kui Saksa mõisameestel ja maasulastel, sest nemad olid maal sündinud ja kaswanud ja teadsid kõik maa ja rahwa korrad ning wiisid ja peale selle kõik salateed ja -rajad läbi heinamaade ja padrikute, wõsa ja räga; ja palju neist olid wenelase all elanud ning teeninud, ja teadsid, kus wenelased oma ruuni ja weiseid armastasid pidada ja ise liikuda, mispärast nad sagedasti ka oma heade sõprade ja sugulaste juhatuse abil suuremat kiitust said oma saagiga ja wangiwõetud wenelastega, nõnda et juba wiha ja kadedust saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade wahel tõusis ja karta oli, et sakslased nende talupoegadega nõndasama seisma tulewad kui shotlastega Rakwere all.


Härtsog Magnus ja Kristian Schröpfer, 1577.

Selsamal suwel, aastal 1577, läks Holsteini härtsog Magnus suurwürsti juurde. Seal lootsid jälle mitmed, et see härtsog Magnuse reis pidi Liiwimaale suureks heaks tulema. Aga warsti kadus neil see usk jälle käest, sest et isanda õpetaja, hingekarjane, ülem nõumees ja superintendent, Kristianus Schröpfer, seesama, kes oma isanda moskwalase juurde oli wiinud, oma isanda juurest ära oli läinud. Sest igaüks arwas, et kui seal moskwalase poolt maid ehk inimesi ehk muud head loota oleks olnud, küll ta siis oleks oma lammaste juurde jäänud. Ja sellepärast pidid nad kõik selle walitsuse juures kahtlema hakkama, ehk küll ka pärast seda aega öeldi, et tema isand ta ühe salapüüde pärast Kura härtsogi juurde pidi saatma.


Iwani suur käik Liiwimaale, 1577.

Selsamal suwel, warsti pärast Tallinna alt äraminemist, kogus moskwalane ennast Pihkwas jälle ja wõttis kõik wõimaliku jõu kokku. Siis oli ka kindlaid teateid, et suurwürst oma wanema pojaga isiklikult oli Pihkwa tulnud ja ühes tahtis sõtta minna. Siis hoiatati tallinlasi igale poolt, et nad hästi ette waataksid, sest suurwürst tahtwat neid suurest wihast jälle piirama tulla ja ise isiklikult oma õnne Tallinna kallal teist korda katsuda. See moskwalase sõjawalmistus ja heade sõprade hoiatus tegi Tallinnas jälle suurt muret ja meelenukrust. Ja ehk nad küll meelt ei heitnud, andis asi ometi mõtelda, et nad kaks wihast ja rasket piiramist ja kiusatust ühel aastal pidid ära kandma. Ja igaüks oli kindel, et see wägew käik otsekohe Tallinna peale läheb, mispärast ka Riia omad naaberlikust kaastundmusest rukkid, püssirohtu ja muud tarbewara tallinlastele kätte saatsid ja osaks andsid ja kindlas arwamises olid, et tallinlased üksi need hädaalused inimesed on. Aga enne kui need head inimesed wastu said waruda, oli see suur õnnetus, ja seesama moskwalase wägi nad üsna maha tallanud, ja mida nad Tallinna linna pärast kartsid, see tuli neile omale üsna ootamata kaela.

Aastal 1577, juulis, langes Moskwa suurwürst Iwan Wasiliewits oma wanema pojaga, wägewa sõjawäega ja moonaga Riia stifti, kus ta mingit wastuseismist ei leidnud ja majad stiftis pea kõik ilma kaitsewäeta ja hoolimata julguse pärast kõigest tarbewarast tühjad ja warumata olid, kuberner ka wastu kõike ootust ja arwamist maal ei tahtnud olla ja tähtsamate kindluste walitsejad ära olid läinud ja mingit abi ega troosti rutuga näha ei olnud ja rahwas ka terwel maal arg ja kartlik oli. Siis läks suurwürst, kes aja omale õigesti oli walmis waadanud, esiteks Marienhusi maja alla ja sai selle kohe kätte, ja läks sealt edasi Lutsi ja Rositi alla, laskis Lutse maja natukene ja sai ta 26., Rositi aga 30. juulil allaandmise läbi kätte. Ja ehk suurwürst küll aadlikkudele ja teistele, kes seal kaitsewäes olid, ühes nende waraga waba äramineku tõotas, ei pidanud ta seda siiski mitte, waid wiis nad kõik ühes naiste, neitsite ja lastega wangis ära Pihkwa.

Pärast seda läks ta edasi Dunenborki, laskis selle all natukene, ja et seal muidu rahwast wähe oli, sai ta selle 11. augustil allaandmise teel kätte ja lubas poolakatele ja sakslastele, kes seal majas olid olnud, waba äramineku.

Siis kirjutas härtsog Magnus Krütsborgi, Kokenhusi, Ascheradi, Lennewardi, Schwanenborgi omadele ja weel teistele, et kui nad mitte oma isamaad ühes naiste ja lastega ei taha kaotada wõi et neid igawesse orjusesse ja teenistusse ära ei wiidaks, siis andku ennast tema alla. Et nüüd suurwürst isiklikult oma wägewa salgaga käimas oli ning ennenimetatud majad juba ära oli wõtnud ja suur häda käes oli ja ainult weel see troost ning abinõu, nimelt härtsog Magnus, neile üle jäi, mis neile pääsmiselootust andis, siis andsid nad end tema alla.

Selsamal ajal wõtsid Wõnnu kodanikud mässuga Poola kaitsewäe käest sealse maja wäega ära ja andsid tema ühes linnaga härtsog Magnusele edasi.

Niisama wõtsid ka Wolmari kodanikud härtsog Magnuse meestega sealse maja wäega ära, wõtsid asewalitseja Polubentski wangi ja saatsid härtsog Magnuse kätte.

Neid kaht nimetatud maja, ühes Kokenhusiga, omaks wõtta ei olnud härtsog Magnusel moskwalase poolt woli ega luba. Et ta aga seda tegi, siis sündis see sel salapõhjusel, et ta lootis neid seekord moskwalase eest päästa ja pärast siiski jälle Poola kroonile edasi anda, nagu ta seda ka enne Poola kuningale ja Kura härtsogile salaja oli lasknud teada anda. Aga see saladus oli moskwalasele Wolmari asewalitseja Polubentski kaudu teada antud ning ilmutatud. Et aga moskwalane seda nüüd teadis, siis wõis ta sellega küll leppida, et härtsog Magnus need majad ja maad omaks kuulutas ja tema waewa kergitab. Aga see kawal waenlane arwas, et küll ta hoolt kannab, et nad mitte jälle Poola kuninga kätte ei lähe.

Wahepeal, kui härtsog Magnusel nende kahe majaga tegemist oli, läks suurwürst edasi Krütsborki ja kindlustas selle põlenud ja tühja maja jälle ära ja pani kaitsjad sisse; sealt läks Lauduini ja sai selle 18. augustil allaandmise läbi kätte; pärast seda läks Sösswegi, laskis teda natukene ja sai 21. augustil allaandmise läbi kätte. Need, kes Lauduinis olid, said waba äramineku, aga Sösswegis käis ta nende heade inimestega armetult ja haledasti ümber, laskis mõned üles puua, mõõkadega raiuda, warda panna, ära põletada ja muidu jäledal kombel ära hukata ja suurema hulga ühes naiste ja neitsitega wangis ära wiia. Sösswegist läks suurwürst edasi Barsomi ja Kaltsenowi. Ja kui need inimesed niihästi seal kui ka teistes majades abi ja troosti ei teadnud, ütlesid nad härtsog Magnuse peale ja lootsid asjata seega ennast päästa. Siis andsid 22. augustil suurwürstile alla ja pääsid palja eluga. Sealt läks suurwürst jälle tagasi Dune jõele ja Kokenhusi alla, ja kui leidis, et härtsog Magnus selle kindluse oli ära wõtnud ja mehed sisse pannud, sai ta, ehk talle küll kui härtsog Magnuse isandale heaga wärawad lahti tehti, nii wihaseks, et ta härtsog Magnuse rahwast üle wiiekümne mehe haledasti laskis ära hukata ja sealsed kodanikud ühes naiste ja neitsitega, ka õpetajad ja kiriku teenijad kui ka mõned Riia sulased, kes seal kaitsemises olid olnud, wangis ära laskis wiia. Selsamal päewal, mis 25. august oli, saatis ta Ascheradi ja Lennewarti ka neid majasid ära wõtma ja käis nende heade inimestega seal ühes nende naiste ja neitsitega haledasti ümber, laskis wanal maamarssalil Kaspar von Münsteril silmad wälja pista ja tema siis piitsadega surnuks peksta, ja wiis Johan von Münsteri ühes kõigi teistega wangis ära. Umbes selsamal ajal wõtsid suurwürsti sõjamehed Schwaneborgi, Tiersoni ja Pebalge majad ära ja wiisid kõik inimesed wangis minema. Kokenhusist läks suurwürst Erlasse, 28. augustil, ja hoolimata sellest, et need head inimesed, kes end juba Magnuse alla olid annud, temale kui ülemale isandale kohe wärawad awasid, laskis ta 12 aadlikku ühes teiste ausate inimestega maha raiuda ja haledasti ära hukata, ja teised kõik, hoolimata kõigest lubamisest ja tõotusest, ühes naiste, neitsite ja lastega wangis ära wiia. Erlast läks suurwürst Wõndu ja wõttis tee peal Ariesi ja Jürgensborgi majad ära ja weel teisi ja laskis inimesed wangis ära wiia.


Wõnnu omade wägitegu ja wiletsus, 1577.

31. augustil tuli suurwürst esiteks Wõnnu alla ja nõudis, et härtsog Magnus kohe pidi wälja tulema. Aga härtsog saatis temale mõned oma kõige esimesed kojajunkrud, nagu Kristoffer Kurssel’i ja Fromholt von Plettenberg’i. Neid laskis suurwürst peksta ja saatis jälle Wõndu minema ja nõudis, et härtsog Magnus tulgu ise wälja. Siis tuli härtsog ise 24 mehega Wõnnust wälja, ja kui ta suurwürsti juurde tahab ratsutada, peawad wenelased ta kinni ja nõuawad, et ta linna awaks. Seal seisab üks raadisugulane wärawas; seda käsib härtsog wärawad lahti teha, ja awatakse linn nõnda selle raadimehe ja ühe purmeistri poolt ilma kodanikkude teadmata ja tahtmata. Siis tungisid wenelased sisse ja said linna kätte. Kui nüüd härtsog suurwürsti ette tuleb, langeb ta põlwili omade pärast, kes linnas ja lossis on. Siis tuli suurwürst sadulast maha ja tõstis härtsog Magnuse üles ja laskis tema ühes oma junkrutega ühte wana onni wiia, millel katust peal ei olnud, ja seal wiis päewa õlgede peal maas olla. Aga tema junkrud arwasid igal päewal ja tunnil surma tulewat. Aga teised, kes Wõnnu lossis olid ja suurwürsti hirmutegudest Kokenhusis ja teistes majades olid kuulnud, ei tahtnud suurwürstile Wõnnu lossi mitte kätte anda. Siis ehitas suurwürst Wõnnu maja ees neljas kohas kantsid, 4. septembril, ja laskis wiis päewa ja ööd torma lasta. Ja kui häda kätte tuli, olid mehed, naised ja neitsid, suuremalt osalt aadlist, ühel meelel nõus ennast püssirohuga õhku laskma, millele pastorid ja õpetajad ka wastu ei rääkinud. Siis läksid kolmsada inimest, noored ja wanad, ühte hoonesse, kuhu neli tünni püssirohtu alla pandi. Kui see oli sündinud, ühendasid nad kõik ennast Jumalaga, siis wõttis Hinrik Boussman ühe söe tuld, langes põlwili, teised kõik ühes õpetajatega tema ümber ringi, ja manitsesid üksteist kristlikult ja lasksid nõnda end õhku. Keegi Wintsents Stubbe laskis oma teenril enese meelega maha lasta ja siis laskis teener ka enese ise maha. Hinrik Boussmanil oli weel wähe elu sees; kui wenelased tema prahi seest maast leidsid, wiisid nad ta suurwürsti ette, aga ta sureb sealsamas. Teisel päewal pannakse ta warda otsa. Peale selle pidas suurwürst Wõnnu linnas niisugust wägiwalda, himuorjust ja häbi naiste ja neitsitega, nagu seda türklasest ja teistest wägiwallameestest mitte ei ole kuuldud. Siis laskis ta ka mõnda meest esiteks peksta ja siis haawatult ja weriselt tulel küpsetada, ja ühel purmeistril südame elawast ihust wälja wõtta, ja ühel õpetajal keele kurgust wälja kiskuda ja teised laskis kuulmata waewa ja piinaga hukka saata, ja seal niisama kui ka Erlas ja Kokenhusis surnukehad ühte hunnikusse wisata lindudele, koertele ja metsloomadele roaks ja mitte maha matta ja keelas oma rahwale surma ähwardusega ära seda ka edaspidigi teha.


Weel teised Iwani teod Liiwimaal, 1577.

Selsamal ajal saatis suurwürst ühe kneesi, nimega Bogdan Bielski, kolmetuhande mehega Wolmari, kes 8. septembril sinna pärale tuli ja hea usu all härtsog Magnuse mehi oma juurde linna ette wälja nõudis. Ja need head inimesed ei teadnud siis, selle peale waadates, et nende isand ja nemad nüüd ju ühe isanda mehed on, ka mingit hädaohtu karta ja ratsutasid seitsmekümne hobusega nende juurde wälja. Need wõeti nende kolmetuhande moskwalase poolt kohe keskele ja sunniti wastu kõike truudust ja usku sadulast maha tulema ja sõjariistad maha panema, ja nemad kõik raiuti sealsamas mõõkadega tükkideks. Ja kui Wolmari omad hea usu peale alla andsid, wiidi nad kõik ühes naiste ja neitsitega wangis ära suurwürsti juurde Wõndu ja wõeti wäga mittekristlikult wastu ja käidi, nagu teistegagi, üsna armetusti ümber. Mis wara moskwalane Wõnnust, Wolmarist ja teistest majadest sai raha, ehete ja iluasjade poolest, mis aadlikud ja muud head inimesed oma õnnetuses nimetatud kindluste kätte olid usaldanud, seda oli enam, kui ükski inimene wõiks arwata.

Peale seda wägiwaldset tapmist läks suurwürst 7. septembril Wõnnu alt kogu oma leeriga minema ja läks Ronnenborgi alla. Aga Ronnenborgi omad kui ka Trikati ja Schmilti omad, kes pea kõik aina leedulased olid, andsid kohe priitahtlikult alla, ja suurwürst laskis nad kimbutamata nende maale ära minna.

Kui moskwalane Riia stiftis nõnda oli mässanud ja möllanud, läks ta Tartu; seal ei olnud ta oma eluajal weel olnud. Ta laskis seal härtsog Magnuse, kelle ta enesega kaasa oli toonud, puutumata enese juurest ta Karksi ja Põltsamaa majadesse minna, selle tingimusega, et ta kirjalikult pidi tõotama tema läänimeheks edasi jääda ja temale esimesel päewal nelikümmend tuhat Ungari kuldnat maksta.

Ja kui suurwürst mõne päewa Tartus oli peatanud ja ennast hästi oli rawitsenud, läks ta sealt Pihkwa ja laskis seal mihklipäewal kõik wangid, keda mõnituhat inimest oli, ühe platsi peale tuua, waatas nad seal üle ja kes weel ei olnud ära müüdud, need laskis nagu meeletud loomad weel ära müüa ja Moskwasse ja Tatarimaale ära wiia, ainult Rositi omad, poolneljat sada inimest, noored ja wanad, andis wabaks. Aga kui teised waesed wangid ja kurwastatud inimesed seda nägid ja teada said, et neid rohkem wabaks ei saa, waid kõik ära wiiakse, siis tõusis nende seas niisugune hale kaebamine, ulumine ja nutmine, et see kiwisid oleks wõinud liigutada.


Rootslaste ja tallinlaste ettewõtted, 1577.

Selsamal ajal, kui moskwalane Riia stiftis metsikul wiisil nõnda talitas, jooksid Rootsi kuninga sõjalaewad Narwa ja põletasid moskwalase kolm wägewat ja ilmatu suurt blokhausi maha, 27. augustil. Ühes blokhausis põles 75 wenelast ära ja 5 wõeti wangi. Teistest olid nad osalt ära põgenenud, osalt sõtta kaasa wõetud. Niisama langes ka mõni lipp Rootsi rüütlid ja jalamehi Wiiburi kaudu Wenemaale Nöteborki ja Kägisalme, kus nad oma tahtmist mööda rööwisid ja põletasid ja moskwalasele kauaks ajaks maale jäid ja suuresti halba ja kahju tegid.

Selsamal ajal käisid ka Tallinna sõjamehed: mõisamehed, maasulased ja talupojad Eesti mail rööwimas ja mässamas, ilma et moskwalane wähegi oleks wastu pannud, mis ta wähese rahwaga küll oleks wõinud ära keelda, kui tal ülearust rahwast oleks olnud, mis ta oma salkadest oleks wõinud ära anda. Aga et ta oma maad waestele talupoegadele ja pärisorjadele saagiks jättis ja neilt niisugust halwakspanemist pidi kannatama, mis tema uhkele waimule, kes ennast sel ajal kõigist keisritest ja kuningatest kõrgemaks pidas, wäga häbistaw ja piinlik oli, sellest peab otsustama, et tal armast sõjarahwast sel ajal palju järel ei wõinud olla.


Wenelaste rüüstukäik kunni Tallinna alla, 1577.

Selsamal korral, kui suurwürst Riia stiftist ära tuli, läksid Rakwere ja Narwa wenelased Tallinna poole, ja et nad päewaajal linnast ei julenud mööda minna, läksid nad mihklipäewa paigu ühel pimedal ööl sealt mööda ja panid püha Johannese weski juures ühe osmiku põlema, mis pimedal ööl taewa all hirmsasti paistis, millest linnas suur larm sündis. Seal kuuldi püha Johannese weski poolt Liiwamägedest wenelaste hirmust kriiskamist ja suurt kisa. Selle kisaga läksid nad ruttu minema. Teisel päewal aeti neid taga, aga ei saadud enam kätte.


Sabaga tähest, 1577.

Aastal 1577, nowembris ja detsembris, oli hirmus sabaga täht näha, mispärast mõned liiwimaalased ütlesid, et taewas, päike, kuu ja tähed moskwalase koledatest hirmutegudest hirmul ja liikwel on. Mõned lootsid ja ütlesid, et nõnda kui see endine sabaga täht liiwimaalastele suurt õnnetust ja muutust kuulutas, ei pidanud ka see praegune moskwalasele midagi head kuulutama ega tähendama.