Liiwi maa kroonika (Jung)/Eessõna

Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung

I→

EPUB

Eessõna.

„Armsad Eesti wennad! Meie maa ajaloost on juba mõnda kirjutatut ja mõnigi hää ja tulus raamat wälja antut, aga ühte täielikku raamatut meie maa kõige esimesest ajaloo kirjast, mida Origines Livoniae nimetatakse ja ühest Läti preestrist Hendrikust arwatakse ülesse pandut olewat — ei ole meil tänini Eesti keeles weel mitte olnud, ehk selle nimi meil mõnede tükkide läbi muidu juba kaunis tuttaw on. Sellepärast julgen seda siin nii täielikult, kui see Ladina keeles on, oma armsate wendadelle pakkuda, et Eesti rahwal sellest ka üks täielik raamat oleks.

Ma olen selle raamatu kirjutusega enam waewa näinud, kui seda päälsekaudu wõib arwata. Kõige esiti wõtsin ma kõik need raamatud kokku, mis Saksa keeles sellest ümber on pandut — mille kättemuretsemise eest ma Tartu suurkooli prohwessort Dr. L. Stieda siin awalikult tänan, — nimelt J. G. Arndti wäljaanne aastal 1747; Dr. A. Hanseni wäljaanne^[1] 1853 ja Dr. Ed. Pabsti wäljaanne 1867. Kõiki neid läbi uurides leidsin ma, et Ed. Pabsti wäljaanne ja worm kõige mõnusam oli Eesti keelde ümber tõlkuda, sest et teistel wäga liiga palju tähendusi ja seletusi juures oli, mis õpetatut meestel ainult tarwis tääda. Ed. Pabst oli oma raamatu otse wanade käsikirjade järele Ladina keelest Saksa keelde ümber pannud, kuna Arndt ja Hansen selle loo J. D. Gruberi trükitut raamatu järele ümber oliwad tõlkinud. Gruber, üks Hannoweri mees, andis selle loo aastal 1740 wanade käsikirjade järele Ladina keeles trükki, mis enne teda arwata 250 aasta eest paberi pääle kirjutatut olnud. Käsikirjas olnud selle loo päälkiri „Historie“ = ajalugu, — aga Gruber annud sellele nime: „Origines Livoniae,“ = Liiwimaa alguslood, — ja on nende lugude juure wäga palju ja pikki seletusi lisanud. Ommeti oli tema ajal weel selle loole auk sisse jäänud, sest et tema käsikirjas mitu lehte — päät. XXIV § 6 — XXV § 5 — hoopis oliwad puudunud, mida Arndt 1747 teistest käsikirjadest oma Saksa keelde ümberpaneku juures oli täitnud.

Arndt ja Hansen oliwad nüüd omad tööd Gruberi trükitut loo järele teinud, ja Ed. Pabst wanade käsikirjade järele, millest mul wiimne, nii kui enne ööldut, kõige parajam näis olema, Eesti keele ümber tõlkuda, — aga selle wiimse raamatu enese ümberpaneku lugu tuli mulle wiimaks ommeti suureks takistuseks. Umbes nelja aasta eest kirjutasin ma Ed. Pabstile Talinna ja palusin tema käest luba, kas ma tema auuwäärt tööd tohiksin pruukida. Kahjuks ei saanud mina mitte wastust ja mõtlesin: wait olek on ka wastus! — ja tegin oma tööd edasi, sest et raamatus midagi ümberpaneku keeldu, ega ka muud pärimise õigust ei olnud nimetatut. Sellewahel wõttis juba üks trükikoda minu raamatu trükkimise enese pääle. Oli raamat walmis kirjutatut, siis nõudis alles trükikoja walitsus, kas mul Ed. Pabsti käest luba olla, seda raamatut ümber panna? muidu ei wõiwat ta seda mitte trükkida. Et mina Ed. Pabsti adressi mitte õieti ei täädnud, siis kaebasin oma kimbatust prohwessor Dr. L. Stiedale, et tema ehk Pabsti adressi paremine tääks, ja temale kirjutaks. Prohwessor Stieda oli ka nii sõbralik, tegi seda ja sai wastuseks, et Pabstil selle wastu kül midagi ei olla, aga raamatu kaupmees Kluge Talinnas olla selle raamatu oma kulu pääl trükkida lasknud ja ei lubada seda ümberpanekut Eesti keelde koguniste mitte trükkida. Minu raamatu trükkija saatis sellepääle minu käsikirjad tagasi, et tema neid niisuguse keelu pääle trükkida ei wõiwat. Siis kirjutasin ma Klugele ja pakkusin seda raamatut tema enese kätte trükkida lasta, — mis tema aga ka mitte wastu ei ei wõtnud, waid wastas, et Eesti keele wäljaanne tema Saksa keele wäljaandelle kahju tegewat. Et Pabsti wäljaanne just „käsikirjadest" ümber pandut (Original-Ausgabe) olla, sellepärast ei lubada ta seda koguniste mitte Pabsti järele Eesti keeles wälja anda, ega ka neid tähendusi pruukida!

Nüüd ei jäänud mul muud nõuu üle, kui hakkasin seda lugu Ladina keeles järele uurima. Nüüd jätsin ma Pabstist ümber pandut käsikirjad kõige tema tähendustega hoopis kõrwale ja hakkasin uueste otsast kirjutama, nimelt Ladina keele järele^[2], kuidas see Eesti keele pääle ennast laskis ümber panna, mis juures mul muidugi Saksa keele wäljaanded abiks oliwad. Sääl juures wõtsin ma tähendusteks ja seletusteks 1) mis raamatu enese sees leida oli; 2) lühidelt seda, mis Gruber ja ja Hansen ülesse oliwad tähendanud; 3) mis ma isi siin ja sääl oma silmaga nähtusest mõne wana koha juures olen tarwis leidnud seletuseks juure lisada. Kahjuks pidin ma Ed. Pabsti tähendused maha jätma, sest et neid koguniste Eesti keelde trükkida ei lubatut. Nii palju ümberpaneku kimbatusest.

Läti Hendrik kõneleb enamiste otse piibli sõnadega ja selle kõne kombega; sellepärast olen ma ka neid kohte sagedaste otse nõnda kirjutanud, kuidas need kõne kohad Eesti keele piiblis on, mille sõnasõnalt ümberpaneku wahet ma al tähendustes olen näidanud. Sagedaste tuleb sääl ka sõnu ette, mis Ladina keele ja meele järele meie keelde järsku ümber panna ei sünni, ehk meie kõnewiisi sees pruugitawad ei ole; nende asemelle olen ma Eesti keeles pruugitawad sõnad pannud ja nende wahet al tähendustes näidanud, — mille wahetust ma palun, mulle mitte süüks panna.

Üleüldse on Läti Hendrik omas usus ja meeles wäga lapselik, ja ajab sagedaste üsna lapselikku juttu, mis tema aja kohta mitte immeks panna ei ole, sest et sellelajal kõik nõnda lapselikult uskusiwad, päälegi, et ta üks preester on olnud. Üksi tema kõnewiisist paistab üks wäga selge wanaaja pilt wälja^[3]. Gruber arwab teda ühe kloostris kaswatatut Lätlase olewat, kuna Ed. Pabst ja mitmed teised teda Sakslaseks peawad, sest et tema Ladina keele kirjas XVI. § 3 „Henricus de Lettis“ mitte „Läti Hendrik,“ waid „Lätimaa Hendrik“ ehk „Lätlaste preester“ peawat tähendama, ilma, et ta isi Lätlane oleks. Sellewastu ütleb Tartu õpetatut Eesti Seltsi president prohwessor Dr. L. Meyer omas kõne lõpetuses: „Ueber die bei Heinrich dem Letten sich findenden Nachrichten von den Esten. Dorpat, 1876,“ — et Hendrik wistist ka Eesti keelt on mõistnud, sest et tema eluase ja kodumaa Eesti maa ligidal on olnud, ja tema, Meyer, Hendriku kirja läbi lugedes kedagi põhja ei ole leidnud, millest kaksipidi mõtelda wõiks, et Hendrik mitte Läti rahwa soost ei ole!“ — Dr. M. Weske arwab teda koguni Liiwlase olewat.

Seda on weel tähendada, et Läti Hendrik oma aja arwu ehk Kristuse sündimise aega alles 25. Märtsiga, ehk meie Paastu-Maarja päewaga hakkab, mida nõnda Maarja aastaks nimetatakse. Ka oliwad Gruberi wiimsed päätükid wõlsi aasta numbri al olnud, mida Hansen ära on parandanud.

Missuguse sunni ehk põhja järele Hendrik seda lugu kirjutama on hakanud, seda ütleb ta lühidelt päät. XXIX. § 9. sees, et ta nõuuks wõtnud, historiam eam rogatu et instantia Dominorum et sociorum fidelium, humili stilo et scriptura conscribere = seda histooriat härrade ja truude seltsiliste palumise ja nõudmise pääle alandliku sulega ja kirjawiisiga ülesse kirjutada, et ka järeletulijad Jumalat kiidaksiwad, Jumala tegusid ei unustaks ja tema käskude järele teeksiwad. — Ommeti ütles wanaaja uurija grahw Sievers 22. Juunil 1879 Tartus minule, kui meil jutt selle pääle tuli, et Hendrik wissist piiskopi Alberti käsu pääle seda on teinud, enne kui paawsti saadik, Modena piiskop Willem (kellest Hendrik päät. XXIX. § 1. kunni XXX. § 1. räägib) seie maale tulnud, kirikut üle katsuma, ja et Hendriku töö nagu üks aruanne paganate ümber pöörmise tööst olla olnud, kus Hendrik Lätlastest, kelle preester ta isi olnud, üsna wähä, ehk üsna hääd räägib, kuna ta Liiwlaste ja Eestlaste tegusid õiete musta wärwidega ette maalib. — See wõib ka wõimalik olla, sest Willemiga lõpetab Hendrik ka oma loo ära, ja räägib wiimse päätüki sees, nagu lisas, weel ainult Saare maa ärawõitmisest ja ümberpöörmisest.

Lõppeks pean weel ütlema, et mina, kui selle raamatu esimene ümberpaneja, seda mitte nii ilma puudusteta ei wõi wälja saata, kui see sellel lool oleks wõinud sündida, kui juba enne tee oleks ees olnud; sellepärast ei ole mitte imeks panna, kui mõni teine mees selle loo mõne aasta ehk aja pärast jälle uueste ümber paneb ja wälja annab, kuida see Saksa keeles juba enam kui kolm korda on sündinud. Sellepärast palun armsaid wendi esiotsa sellega rahul olla, mis ma jõudu mööda siin olen püüdnud pakkuda.

Mingu siis see raamatukene ja kuulutagu oma nõdra sõnaga armsa Eesti rahwalle nende wanemate kõige wanemat täädawat aega!

Alandlikult

Abias, 6. Nowembril 1880.

Wäljaandja.

1. Millega ka Ladina keele lugu Gruberi järele wälja on antut.
2. Gruberi järele in Scriptores rerum Livonicarum.
3. Waata laiemat kriitikat Hendriku üle Eesti Kirjameeste Seltsi aasta raamatus 1879, lehek. 1—12. Praegune käsikiri ei ole mitte enam see Ed. Pabsti järel walmistatut Saksa keele tõlk, millest see raamat oma 7. lehe külje pääl kõneleb, waid on Gruberi järel Ladina keelest ümber pandut.