Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maanõukogu
| ||||||
otsustas Riias 12. aprillil ühel healel:
1) Saksa keisrit paluda, Liivi- ja Eestimaad kestvalt sõjaväelise kaitse all pidada ja Venemaast lahtiütlemise läbiviimisel mõjuvalt toetada.
2) Soovi avaldada, et Liivi-, Eesti-, Kuuramaast, nende saartest ja Riia linnast konstitutsio-monarhialine (ainuvalitsusline, põhjusseadusline) oma riik, ühise riigikorra ja valitsusega asutataks ja isikliku ühenduse läbi (ühise valitseja all olles) Preisi kuningriigiga Saksa riigi külge liidetaks, ja Saksa keisrit paluda, seda soovi Baltimaa elanikkude poolt lahkelt vastu võtta ja tema teostamist toetada.
3) Saksa keisrit paluda:
a) et tema võimaldaks pea Liivi- ja Eestimaale oma maavalitsust luua, mis Baltimaade riiklise ühenduseni Liivi- ja Eestimaa valitsemist juhataks;
b) et Saksa riigi ehk Preisi kuningriigi ja uue Baltimaa riigi vahel tarvilikud sõjaväe, raha-, läbikäimise-, rolli-, mõõdu-, kaalu-, ja muud lepingud (konventsionid) kinnitataks. (Neid palveid ettepanema läks 12 meheline saatkond keisri juurde.)
Sellega on Liivi- ja Eestimaa avalikult kuulutanud, et nad Kuuramaaga ühes nõus on ühiseks riigiks saama. Maanõukogu avaldas suurema osa elanikkude soovi. Mõningate unistajate ja auahnete Inglisemaaga sõbrutsevate advokatide ja ajakirjanikkude plaanidest läheb ajalugu üle. Nende kavatsuste teostamine teeks Baltimaadest teise Balkani, s. o. mitmesuguste kihutuste ja ässituste tallermaa. Avalikkude ja salajate ähvarduste kiuste mõnede tumedate jõudude poolt, tegi maanõukogu oma otsuse. Rahvas seisab selle taga. Igavesti jaotamata Balti riigis ja ainult vägeva Saksa riigi kaitse all leiab talupoeg ja kaupmees, suurmaapidaja, käsitööline ja tööline, aastakümneid väldanud sisemiste ja välimiste võitluste järele, igaühe kohta ühesugused seadused, saab oma keele ning teiste mitmesuguste iseäralduste alalhoidmisel lõpulikku rahu, ja vaatab õnnelikule tulevikule vastu.