— 81 —
Kutsar kartnud paha ja wastanud: „Täna ei ole mull aega ega ole käsi terwe, aga homme, tunahomme, siis wõib käega proowi teha!“ Ise aga läinud sepa juurde ja palunud seppa, et sepp talle raudkäe teeks. Sepp wõtnud kolmesugust rauda ja teinud käe missuguse. Kui kutsar sepalt raudkäe saanud, ütelnud: „Tulgu wõeras nüüd ja ta piab tunda saama, kus mehe käsi on!“
Teisel õhtul sõitnud wõeras herra jälle mõisa trepi ette ja läinud kohe hooste talli kutsrit waatama. „Noh, kas nüüd on käsi terwe?“ küsinud wõeras herra kutsari käest. — „Terwe!“ wastanud kutser. „Noh, siis anna käsi siia, teeme proowi!“ ütelnud wõeras herra.
Kutser annud oma raudkäe wõera herra kätte. Küll pigistanud wõeras herra raudkätt, nii et hambad praksunud, aga see kõik ei mõjunud midagi.
„Ei ma oleks uskunud, et sull nii kõwa käsi on, kõwem kui mull!“ ütelnud wõeras herra kutsarile.
Siis kutsunud wõeras herra kutsrit oma hobusid waatama. Kutser läinud ilma wasta panemata. Wõera herra hooste juurde jõudes ütelnud wõeras herra: „Kas tunned seda hoost siin paremal pool?“ — Kutser wasta: „Kust ma kõiki maailma hobusid wõin tunda!“ — Wõeras herra wasta: „See on selle mõisa wana herra. Ja see hobune, kes pahemal pool, on kiriku wana köster!“
Seda kuuldes andis kutser raudkäega wõerale herrale mehise wõmmu wasta wahtimist, nii et
