— 72 —
Hans aga wasta: „Seda ma usun küll, et sa käkki oskad süüa, aga et sa mind rikkaks wõid teha, seda ma mitte ei usu.“
„Anna mulle aga kolm tilka werd, küll siis näed!“
Hans aga wasta: „Ei ma werd enne anna kui tean, et sa midagi wõid teha.“
Wõeras wasta: „Kui ei usu, siis mine too hao kimp tuppa. Too neid hagu, mis ma sull aitasin metsast tuua.“
Hans läks, tõi wihu haawahagu. Hakab waatama, näeb: iga rao otsas kuldraha.
„Näe nüüd!“ ütles wõeras. „Kas saad nüüd aru, et ma midagi wõin teha. Anna mulle nüüd oma nimetissõrmest werd ja siis saad kohe rikkaks!“
„Ega ma kade ei ole! Piad saama, mis sa tahad. Enne tahan ma aga hao wihu wälja wiia.“
Hans wõttis wihu, wiis wälja, tappis õues kuke ära ja tegi kuke werega oma wäikse sõrme weriseks. Rehes oli ammu juba pime, nii et wanapagan sest midagi aru ei saanud, mis Hans teinud. Rehte minnes wõttis Hans sukanõela ja ütles wanapoisile: „Nüüd tarwis sulle su kolm tilka werd kätte anda!“ Selle peale tegi ta, nagu torkaks ta nõelaga sõrme. Tõe pärast wõttis ta aga sõrme pealt kolm korda kuke werd ja andis wanapaganale. See kargas rõõmu pärast ühe jala pealt teise jala peale, mässis siis weretilgad paberisse ja sedamaid uksest wälja, otse kohe koju poole.
