Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/67

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 66 —

waimu kinni ja kiskunud lõhki. Weregi lakkunud ära. Ainult sinine suits jäänud järele.

Et hunt kuradi sugu täiesti ära lõpetanud ja et kuradi majas kõiki küllalt olnud, mis elamiseks tarwis, jäänud wend ja õde sinna elama. Kui nad ära ei ole surnud, siis elawad nad praegu alles.


24.

Wanapagana hooste rautamine.

T. Lepp-Wiikmann Mustweest.

Mustwees tulnud korra pühapäewal küla sepa juurde peenes riides herra ja palunud seppa tema kaks hoost ära rautada. Ütelnud enesel tulise rutu taga olewat, aga ei pääswat rautamata hoostega edasi.

Sepp pole iialgi pühapäewal tööd teinud. Ei läinud siis ka nüüd ise rautama, waid saatnud oma poisi. Poiss läinud sepapatta, teinud tule ääsile ja lasknud wõerast herrad lõõtsa tõmmata. Seal silmanud poiss, et herral jalgade asemel hobuse kabjad olnud. Poiss kohkunud ära ja löönud risti ette.

Herra kärgatanud seda nähes poisi peale: „Tee ruttu, mull on wähä aega! Ära tee siin enam oma wigurit!“ Poiss tagunud suure hirmuga naelad walmis ja läinud siis wälja hoostele raudu alla panema.

Tõstnud hobuse jala ülesse. Weel suuremaks imekspanemiseks näinud poiss, et hoostel