— 64 —
ajal abiks olla. Noorem wend küsinud: „Kui ma sind sulaseks wõtan, mis ma sulle selle eest siis palka maksan?“ Hunt wasta: „Ma ei taha muud kui et sa oma kotist mulle ühe odra leiba annad!“ Noorem wend olnud selle kaubaga rahul ja annud hundile kotist odra leiba.
Nüüd läinud kõik neljakesi edasi, jänes, rebane, hunt ja noorem wend. Kui nad tüki metsa läbi käinud, jõudnud nad kuradi maja juurde. Jänes, rebane, hunt ja noorem wend neljakesi astunud kõik korraga sisse. Õel olnud leiwakastmisel wäga rõõmus meel, et wend hundiga teda ära päästma tulnud, ega ütelnud enam wennale, et ahju peale wana isa juurde tarwis selga sügama minna. Wanapagan hüüdnud ometi ahju pealt: „Oi wõeraid kuitsi! Oi wõeraid kuitsi!“
Noorem wend kohe hüüdma: „Jänes, wõta kurat kinni, murra ära!“ Jänes katsunud, aga ei wõinud. Noorem wend rebasele: „Rebane, murra kurat ära!“ Rebane katsunud, aga et jõudnud. Waewalt annud noorem wend hundile selle käsu, kui ju hunt wanapagana ahju pealt maha tõmmanud, ära murdnud ja weregi ära lakkunud. Ainult sinine suits jäänud järele.
Nüüd rääkinud õde wennale, kudas ta söögiga heinamaale minema hakanud, aga tikud teisiti seatud leidnud. Läinud neid mööda edasi ja jõudnud wiimaks kuradi majasse. Kurat wõtnud õe siin oma pojale naeseks. Kuradi poeg
