— 59 —
noort ema wälja wõtma. Ei leia aga muud kui ainult konta. Küll teeb weel kõik kuntsid ja koogud ära, aga ema on ja jääb surnuks.
Pea tulnud asi wälja, et sepp ema ära tapnud. Sepp kutsutud kohtusse wastust andma. Pole salanud ühtigi, rääkinud kõik tõtt mööda ülesse, kudas lugu olnud. Sellegi poolest mõistnud kohus sepa wõllasurma. Sepp rippunud juba wõllas ja hing olnud minemas. Korraga näinud endise abimehe, kes wanamehe nooreks teinud, enese poole tulewat, suur õle kubu seljas.
Noormees wõtnud sepa wõllast maha ja pannud õle kubu sepa asemele kõlkuma. Inimesed pole wahetusest midagi aru saanud.
Wõllast eemale minnes ütelnud noormees sepale: „Waata, mis hea mees ma olen! Aitan sind hädast ära, kui sull surm juba suu juures. See olgu sulle aga õpetuseks, et sa teine kord mind ega minu kuju enam ei teota. Mine nüüd ja ela ilusasti!“
Sepp tahtnud weel wastata, aga noormees kadunud nagu tina tuhka. Nooremehe jutust wõis sepp ometi aru saada, et noormees kuju sepapaja ukse peal oma kujuks pidas. Nooremehe abiga oli sepp see kord küll surmast pääsnud, aga elama ei julgend ta wana koha peale enam jääda. Sepp läinud wõerale maale, wõtnud seal naese ja elanud ilusasti edasi.
