Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/57

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 56 —

Kubjas juhtunud seda imelikku mütsi nägema, wõtnud rehepapi peast ja passinud oma pähä. Kubjas tunnud mütsi kasu, wõtnud mütsi ära ega ole enam rehepapile tagasi annud.

Rehepapp mõtelnud: „Ei ma seda mütsi sinu kätte jäta! küll ma ta su käest ära napsan!“ Ja nii teinudki. Korra pannud kubjas mütsi peast ära. Sedamaid tõmmand rehepapp mütsi piosse ja plaganud uksest wälja. Küll jooksnud kubjas järele ja pärind mütsi tagasi, aga wõta weel!

Wanapagana mütsiga läinud kõik asjad rehepapi käes ilusasti korda ja ta saanud rikkaks meheks. Wõtnud ennast saksa teenistusest lahti ja elanud nüüd ise nagu saks.


20.

Wanapagana kuju.

M. Liedenberg Wigalast.

Korra eland üks sepp. See maalind oma sepapaja ukse peale wanapagana kuju. Iga kord wäljast sisse tulles annud sepp wanapagana kujule suud ja üelnud: „Säh, seda saad sina!“

Ühel päewal teinud sepp parajasti tööd, kui üks noormees, tugew nagu karu, sepapatta tulnud. Noormees annud tööle jõudu ja küsind, kas sepa juurest tööd ei saaks. Sepp kostnud: tal olla juba poiss; teise jauks ei olla enam