— 55 —
peale pikali maha. Weel ei jäänud rehepapp magama, kui ju wanapagan rehte tulnud, kingad, kuue ja mütsi seina äärde maha pannud ja ahju suu ette sooja istunud.
Rehepapp mõtelnud iseeneses: „Wanapagan on täna wara tulnud. Selle eest tahan aga teda kohutada!“ Tõusnud tasakesi maast ülesse, läinud kiki warwal wanapagana selja taha ja karanud siis korraga kaksiti wanapagana turjale.
Wanapagan karanud hirmu pärast nagu nool maast ülesse, wisanud rehepapi prantsti seljast maha ja jooksnud tulise joonega uksest wälja. Ei ole enam aega olnud kingi, kuube ega mütsi wõtta, waid katsunud, kudas minema saanud.
Rehepapp tõusnud maast ülesse ja läinud kurjawaimu maha jäetud asju waatama. Wõtnud wanapagana mütsi, waadanud, mõtelnud: „Ma katsun õige järele, kas passib mulle ka pähä!“ Pannudki pähä. Sedamaid näinud ta kõik ära, mis maailmas iganes sündinud.
Rehepapp naeratanud enesele habemesse: „Ohoh, see müts on wäga hea. Tahan ma midagi teha, siis näen ma kohe, millal mõisa herra wõi kubjas tuleb. Nii kaua kui see müts minu peas on, ei jää ma iialgi hädasse!“
Pannud wanapagana kuue selga. Oh imet! Nüüd wõinud rehepapp lennata nagu lind. Pannud ka weel wanapagana kingad jalga — wõinud ruttu minna, kuhu tahtnud.
