— 53 —
paganal. Wanapagan wõttis nõuuks mõisat enesele nõuda. Hakas herraga kauplema, aga ei herra anna. Aga ega wanapagan nõuu näljane ole. Pea nõuu peetud: tahtis mõisarahwast mõisast wälja peletada. Tuli iga ööse mõisa ja tegi hirmust kära, müra. Ei keegi julgend enam magada. Wanapagan hõerus aga rõõmu pärast käsi. Lootis, et mõisarahwas nüüd kartuse pärast wälja koliwad. Aga wõta näpust! Mehed nii kawalad, lähewad kirikuherra juurde, kutsuwad kirikuherra appi. Kirikuherra tuli, õnnistas mõisa ära. Tegi iga ukse peale kolm risti ja luges iga akna peal seitse Issameiet. Kus iganes awaus oli, sinna rist tehti.
Õhtu tuli wanapagan wana wiisi mõisa rahwast hirmutama. Aga tee, mis tahad, ei pääse sisse kusagilt. Katsus uksest, katsus aknast, katsus korstnast: rist ees igal pool. Sai hirmus wihaseks: lubas seda kurjust kirikuherrale koledasti kätte maksta.
Mõisarahwas kuulsiwad wanapoisi ähwardust. Läksiwad, rääkisiwad Pühalepa kirikuherrale Galleusele ülesse. Galleusel tuli hirm peale. Hakas arwama, kudas ennast kurja eest kaitsta. Teadis, et wanapagan ikka nelja hobuse tõllaga sõidab. Andis sellepärast rehepapile kõwa käsu kätte, et kui rehepapp näeb saksu papsi (-kirikumõisa) poole sõitwat, rehepapp seda kohe kirikuherrale piab teada andma, olgu see ööse wõi päewa.
Rehepapp nüüd alati walwamas. Ühel ööl
