— 51 —
Noor kütt käinud kaks neljapäewa õhtut nelja risttee peal. Esimesel õhtul tulnud kass, teisel koer wasta. Kolmandamal õhtul aga, kui kesköö kätte jõudnud, kuulnud ta rasket tuule kohinat ja selle järele nagu rasket heina saadu enese poole tulewat. Esmalt tunnud mees küll hirmu, pärast kaswanud ometi julgus.
Warsti saanud heina saost peenikene saks. Saks küsinud kohe küti käest, mis kütt soowida. Kütt kõnelenud warsti loo ära. „Hea küll!“ ütelnud wõeras. „Küti õnne piad sa saama. Muud ma su käest selle eest ei nõua kui nimetse sõrmest kolm were tilka!“
Saks wõtnud taskust kirja wälja ja kütt tilgutanud nimetse sõrmest kolm tilka werd selle alla. Selle peale kadunud saks nagu tuul ära. Saks aga ei olnud keegi muu kui wanapagan.
Teisel homikul olnud kütil esimene asi uut küti õnne katsuda. Wõtnud püssi kaenlasse ja läinud metsa. Ei ole weel kaugele saanud, kui korraga teder puu otsa lennanud. Kütt lasknud selle maha ja laadinud püssi uuesti ära. Kohe lennanud teine teder puu otsa. Kütt lasknud ka selle maha ja nii ikka edasi, ilma et ükski pauk oleks kõrwale läinud ehk lindudest puudus tulnud.
Wiimaks lõpenud püssi rohi ära. Kütt mõtelnud: „Ma waatan ometi, kust need tedred kõik tulewad!“ Waadanud selja taha ja näinud, et üks mees seal seisnud ja midagi puu otsa pillunud.
