— 41 —
wäljas, küll kassi näugumist, küll koera haukumist, küll looma ammumist. Wahel aetud jälle pikad sarwed aknast sisse.
Mölder lugenud tagaspidi „Issa-meiet“ ja katsunud muud koogud ära, et kurjadest waimudest lahti pääseks. Aga mingi abi ei aidanud. Lugu läinud ikka pahemaks.
Mölder saatnud naese ja lapsed külasse ja jäänud ise üksi weskesse, üteldes: „Ega mina neid kurje waimusid karda, tulgu neid nii palju kui tuleb! Weske on ikka minu päralt!“
Õhtu tulnud kätte, mölder heitnud magama. Õhtu polnud ühtki wilja kotti weskes. Homiku ülesse tõustes olnud weske koda kottisid täis ja keda mölder puudutanud, see saanud kassiks wõi koeraks. Ääl ütelnud jälle möldrile: „Kui sa ennast siit meie söömalaua pealt ei korista, siis hoia ennast!“
Teise õhtu lugenud mölder jälle edespidi ja tagaspidi „Issa-meiet,“ et kurjade waimude eest rahu leiaks. Kui mölder aga parajasti uinuma jäänud, kuuldud wäljast jälle korraga kõiksugu ääli. Mölder läinud wälja waatama, kuulnud ometi jälle ääle ütlewat: „Kui sa oma peldikuga ennast ei korista siit meie söömalaua pealt, siis uputame sind siia jõkke ära!“
Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Korraga olnud weske kurje waimusid täis, kes mõnesugusid hirmsaid ääli teinud. Mölder wärisenud woodis nagu haawa leht.
