— 37 —
Kui korra sepp parajalt töös olnud, tulnud wanapagan korraga ähkides ja turtsudes suure kisaga ta juurde ja ütelnud: „Täna piad sa tulema! Enam ma sulle aastaid ei anna!“
Sepp warsti wasta: „Olen tänulik nendegi aastate eest, mis sa mulle kinkinud.“ Selle peale wõtnud sepp karbi, näidanud seda wanapaganale ja ütelnud: „Mu isa oli tark mees; ta oskas ennast nii wäikseks teha, et siia karpi mahtus. Ega teist niisugust meest nüüd enam leita!“
Wanapagan kohe wasta: „Wõin minagi selle karbi sisse mahtuda!“
Sepp jälle: „Seda mina aga ei usu!“
Wanapagan wasta: „Tahan seda sulle sedamaid näidata!“ Üks, kaks, kolm olnud kuriwaim nii wäike, et karpi mahtunud.
Sedamaid pannud sepp karbi kaane karkäu! kinni, wisanud karbi lõõtsa ette ja teinud lõõtsa ees tulipunaseks. Siis hakanud wasaraga pihta wirutama. Wanapagan pirisenud nagu kärbes karbis. Kui sepp küllalt juba tagunud, wisanud ta karbi nurka ja hakanud rahuga tööd edasi tegema.
Mõtelnud ometi: kurje waimusid on rohkem; ehk tuleb mõni weel mind taga nõudma. Teinud weel teise niisuguse karbi.
Tõesti tulnud aasta pärast teine wana õelus teda ära pärima. Sellegi ahwatlenud sepp niisama karpi ja peksnud karbis puruks.
Seda wiisi läinud kolm aastat mõõda. Iga
