— 36 —
Ühel päewal sepapajas seistes mõtelnud mees: „Ma luban oma hinge õige wanapaganale; küll ma siis tööd ja raha saan!“ Lõiganud oma pahema käe sõrmest werd, kirjutanud werega wanapaganale tõotuse kirja ja pannud kirjale oma nime alla. Jätnud kirja sepapatta laua peale ja läinud ise wälja.
Wäljas hakanud sepp lugu kahetsema. Mõtelnud ise: „Ei ma wõi ennast wanapaganale lubada. Lähen parem tagasi ja wõtan laua pealt kirja ära, et wanapagan teda kätte ei saaks.“
Sepapatta astudes leidnud sepp aga, et wanapagan kirjaga juba oma teed läinud. Küll olnud sepal nüüd kahju, et ülepea niisuguse kirja kirjutanud, aga mis enam wõis parata!
Sest ajast hakanud sepal kangesti raha sisse tulema. Tööd olnud nii palju, et ei ole jõudnud ära teha.
Kümme aastat läinud mööda. Korraga tulnud kuriwaim sepa juurde ja ütelnud: „Nüüd on aeg täis, nüüd tule ja lähme!“ Sepp wasta paluma. Palunud weel 10 aastat aega elada. Seda lubanud wiimaks wanapagan.
Kümne aasta pärast tulnud wanapagan uuesti ja tahtnud seppa wägisi ära wiia. Sepp uuesti paluma: „Anna mulle weel 5 aastat aega elada!“ Suure tingimise waral lubanud seda wanapagan.
Nüüd hakanud sepp arwama, kudas ennast wanapagana käest päästa. Leidnudki hea nõuu. Teinud enesele wäikese raudkarbi.
