— 31 —
Hansul käsikiwi, mis iseenesest jahwatada. Herra saatis kohe mehed sinna ja laskis käsikiwi enesele tuua. Lootis, et kiwid temalegi pidiwad jahwatama, aga kiwid ei kuulnud ta sõna.
Hans läks nüüd uuesti wanapagana juurde oma häda kaebama. Wanapagan kuulas Hansu kaebduse ära ja ütles: „Pole wiga! Ma annan sulle kuke, küll see su kiwid jälle tagasi toob!“
Seda üteldes andis wanapagan Hansule kirju kuke. Hans tänas ja läks siis kukega oma teed.
Saiwad nad tüki maad käinud, tuli neile rebane wasta. Kukk kohe rebasele: „Rebane, pue mu kõhtu!“ Rebane kuulis kuke sõna ja pugeski kuke kõhtu.
Läksiwad jälle natukese maad edasi. Tuli hunt wasta. Kukk kohe hundile: „Hunt, pue mu kõhtu!“ Ja hunt pugeski kuke kõhtu.
Sammusiwad jälle edasi. Tuli karu wasta. Kukk kohe karule: „karu, pue mu kõhtu!“ Ja karugi puges kuke kõhtu.
Ruttasiwad jälle edasi. Tuli tee peal järw wasta. Kukk jõi järwe ühe joonega tühjaks.
Wiimaks jõudis Hans oma kukega herra juurde. Kukk läks suure trepi peale ja hakas seal walju äälega laulma: „Kukeluugu! Kukeluugu! Anna saunamehe käsikiwid kätte!“
Herra wihastas niisuguse häbemata kuke üle ja laskis kuke kanade kongi wiia. Kui kukk kanade seas oli, ütles ta rebasele: „Rebane, pue kõhust wälja!“
