Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/26

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 25 —

ja peksnud nii kaua kui nurga otsad kõik maha langend. Rehel pole enam midagi tuge ega peetust olnud. Wõtnud siis pika ridwa ja surunud palkisid. Rehi wajunud pool küllakili. Siis jätnud Hans töö seisma.

Tüki aja pärast läind wanapoiss waatama. Hans seda nähes uuesti nui kätte ja rehele pihta andma.

Wanapoiss kohe küsima: „Hans-poeg, mis sa nüüd teed?“

Hans wasta: „Ei midagi muud kui täidan peremehe käsku.“

Wanapoiss jälle: „Ma käskisin sind ju reht peksta!“

Hans wasta: „Seda ma just teengi. Reht ma peksan, nagu peremees käskis!“

Nüüd alles saanud wanapoiss aru, et Hansul õigus. Läinud rehte sisse waatama: Rehi nii ära lõhutud, et rehes enam wilja ei wõi peksta. Ei aita midagi, ole wait, kanna kahju!


VI. Puu raiumine.

Ühel päewal ütelnd wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, ilmad lähewad külmaks, tarwis ahju kütma hakata. Puud on liig suured, ei mahu nii ahju! Mine, raiu wähemaks!“

Hans wasta: „Hea küll, peremees!“

Hans wõtnud kirwe kätte ja läinud aeda. Wanapoisil olnud suur ilus õunapuu aed. Hans