— 22 —
Waadand tüki aega karja. Siis peremees ütlema. „Aeg koju minna. Tarwis suurus ära wõtta!“
Hans wasta: „Küll saab, peremees!“
Peremees läind koju, Hans aga jäänud karja juurde. Wõtnud kirwe kätte ja nottind kõik loomad maha. Ainult ühe lehma jätnud järele.
Õhtul läind perenaene lehmi lüpsma: kõigist üks lehm karjaaias. Minnakse otsima, nähakse: kõik weised maha löödud. Wanapoiss wihast sinine. Kirub ja wannub, mis hirmus. Hans aga läheb rõõmu pärast käsi hõerudes wanapoisi juurde ja ütleb: „Waata, peremees, kui hästi ma töö olen ära teinud!“
Wanapoiss wasta: „Mis? Kas sina mu karja oled tapnud?“
Hans wasta: „Mina neh. Eks see peremehe käsk olnud. Ütles ju peremees ometi, kari olla wäga suur. Olla tarwis suurus ära wõtta. Täitsin karwa pealt peremehe käsku. Tegin suure karja wäikseks!“
Wanapoiss pidi kauba peale mõtlema. Ei aita midagi muud kui pia suu kinni. Õigus Hansu pool.
III. Hammaste warna panemine.
Wanapoiss olnud päewa otsa õigel pahal tujul. Õhtu üelnud õhates: „Lugu ei olekski nii halw, kui meie pere soolast liha sööks. Aga seep see on. Igamees tahab meil wärsket liha, soolast ei wõta keegi suhu. Kaua aga wärske
