— 14 —
Hakanud ümber waatama. Leidnud pika otsimise peale kõrwalise ukse. Sealt läinud sisse. Tuas istunud wanamees nagu hall känd üsna üksi. Mees kurdab hallile eksimise lugu ja palub öömaja. Seda lubatud hea meelega.
Mees wiinud hobuse talli, annud heinad, kaerad ette ja läinud ise jälle tuppa tagasi. Ootab, ootab, aga ei saa ise suhu ega silma.
Korraga ütleb wana hall mehele: „Kuule, wennas, siin ligidal külas on täna pulmad. Ma pian pulma minema. Tule minuga kaasa. Ega pulme iga päew pole!“
Mees wastas: „Ei see lähe korda! Kudas ma wõeras inimene pulma tulen!“
Wana hall aga wasta: „Tule aga peale! Pole sest wiga ühtigi! Küll nad meid hästi wasta wõtawad. Saame nii palju süüa, juua, kui aga süda kutsub. Lähme!“
Läinudki.
Wana hall aga tee peal seletama: „Seda ütlen ma sulle ette, et seal pulmas keegi muu mind ei näe kui aga sina üksi. Kui aeg ära tulla ja ma sulle märki annan, siis ole walmis kohe ära tulema!“
Mees olnud selle kaubaga rahul. Juba natukese aja pärast jõudnud nad suure metsa äärde külasse. Pulma kisa, kära kostnud juba kaugelt wasta. Kui wana hall seda kuulnud, hakanud ta ühe jala pealt teise peale kargama.
