96
ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada, tema meelest arusaamata, wõimata olewat; igakord pidi ta siis kange himu wastu wõitlema, küüni sisse astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõeste, kehalikult sääl oli, et misgi unenägu ega wiirastus teda ei petnud. Kõrwal on wähem häbitundmust, kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei wõinud, tahtis ta teda wähemast kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas terawaste ja imestas, et küünist see ühetasane hingetõmbamine ei kostnud, mis rahulise une tundemärk on. Wahest oli Agnes niisama erk? Ei, see ei olnud wõimalik. Waene laps oli ju puruwäsinud, ta pidi raskeste uinuma, kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keerulised mõtted ei erutanud; tema süda oli rahul, ta wõis uinuda. Gabriel oli selles täieste kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie kardame, et Agnes seekord Gabrielist karwawäärt targem ei olnud ega kordagi homse raske teereisi pääle ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese wäsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni wajusiwad.
Gabriel pidas sõna: terwel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettewaatusest ja ühtlasi kentsakast liikumise himust kihutatud, tõusis ta wahete wahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin ja kuulatas sääl, kõige terawamine aga küüni seinapragude juures, nagu oleks säältpoolt kõige suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arwas ta säält wiimaks ometigi ihaldatud ühetasast hingetõmbamist kuulwat.
