Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/93

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

93

„Junker Georg, mis Teie teete? Teie annate sulase käele suud!“ püüdis ta naljatada, aga ta hääl jäi kurku kinni, ta wärises kõigest kehast. Tema ees seisis uhke rüütlipreili kui waene patune, silmad maha löödud, paled lõkendawa punaga kaetud; tema neitsilik iludus oli sel silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomuline, ja üleloomuline oli ka noore mehe tahtmise jõud, et ta sarnatse kiusatuse wastu jäksas seista.

„Mõtelge oma seisuse pääle, preili von Mönnikhusen,“ ütles ta lühikese waikimise järele kentsakalt kõlawa, korisewa häälega.

„Olen ma Teid pahandanud?“ kogeles Agnes kohkudes.

„Ei, aga ma ei tahaks, et Teie hiljemalt iseenese üle pahandaksite.“

Päike oli looja minemas, kui rändajad ojakese äärde jõudsiwad, mis siin laisalt metsheinamaast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele waadates, et küünis ei tea mis ajast weel wähene osa heinu järele oli jäänud.

„Taewas on meile armuline,“ ütles ta rõõmuga. „Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja ära hellitatud junker Georg tõmbab wist mokad weidi krässu, aga wähemast wõib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katukse all puhata. Mina, kui truu sulane, jään küüni ukse ette walwama.“

„Kas Teie sugugi wäsinud ei ole?“ imestas Agnes.

„Ei ole.“