92
selle rööwli põue, nii et ots suuni ulatas. Kimpu jälle oma selga upitades, ütles ta: „Jumalaga, Siim. Tulewal korral mäletad minu nägu wist paremine? Kui wõid, siis paranda meelt, kui mitte, siis ole teinekord wähemast ettewaatlikum, et sa — rööwlite kätte ei lange.“
Rööwel kiristas waikselt hambaid.
Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ära oliwad käinud, ütles Agnes: „See juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle waese, petetud rööwli pärast!“
„Usun küll, aga ei wõi parata,“ pomises Gabriel. „Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks pidada, junker Georg.“
„Aga ta on ometigi ka inimene!“
„Õige küll, aga kui inimene ennast metselaja sarnatseks teeb, siis peab temaga sedamööda ümber käidama.“
„Ta wõib sääl tõeste otsa leida.“
„See oleks hulga rahwale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on wisa hing. See on kawal rebane, kes ikka nõuu leiab. Päälegi ei ole ma teda nii wäga kõwaste sidunud; mõne tunniga wõib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.“
See sõna äratas Agnese kuldses südames häkilist rõõmu ja tänutundmise tuhinat.
„Teie olete hää inimene!“ hüüdis ta liigutusest wärisewa häälega, ja korraga tundis Gabriel oma käe küljes sooja, pehmet surumist.
Gabriel jäi järsku seisma.
