9
„Pea kinni! Hoi, sõbrad!“ hüüdis Risbiter.
Seltsimehed lähenesiwad kiirelt ratsutades.
„See on kahtlane inimene,“ seletas Risbiter, „wist Wene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa wõtma.“
Noor talupoeg silmas uuriwalt, aga ilma kõige wähema argtuseta uhkeid ratsamehi, kellede seltsi ta nii ootamata wiisil oli sattunud.
„Kes sa oled?“ küsis Delwig.
„Rootsi kuningas!“ kostis wõõras tõsiselt.
Junkrid pidiwad wastu tahtmist naeratama.
„Ära nii palju naljata, talupoeg, sa wõiksid seda kahetseda,“ hoiatas Delwig.
„Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis weel küsite?“ ütles wõõras õlasid kehitades.
„Mis sääl palju loriseda!“ hüüdis Risbiter kärsitult. „Ma wiskan talle silmukse kaela ja lasen teda enese järele traawida. Astu siia, talupoeg!“
Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junker hobuse tema kõrwa ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul wõttis talupoeg kepi hammaste wahele, sasis kahe käega junkre niuede ümbert kinni, kiskus ta sadulast wälja, surus ta enese ette põlwili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selga paksu tamme wastu, tõmbas kepi sisse peidetud kahe teraga mõõga wälja ja hüüdis: „Ärge pange pahaks, junkrid, aga teie kaasa ma ei tule!“
„Appi!“ ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates
