Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/89

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

89

„Siis püüa tõtt rääkida, muidu —“

Gabriel lasi mõõga tera rööwli silmade ees läikida.

„Minu sõna on kui aamen kirikus,“ ütles Siim silmi pilgutades.

„Kui palju sul mehi on?“

„Tüki tosin.“

„Kus nad seisawad?“

„Sääl.“

Rööwel tähendas silmadega päewalooja poole.

„Kui kaugel?“

„Tüki tuhat sammu.“

„Hää küll. Meie läheme nüüd edasi ja sina tuled kaasa. Juhtub, et meie säälpool (Gabriel tähendas päewatõusu poole) sinu seltsimeestega kokku puudume, siis saad sina waksa külma terast keresse. Kas sul kogemata mingisugust õiendust oma üteluste kohta ei ole?“

„Ei ole.“

„Räägitud äpardus juhtub sulle ka siis, kui sa ilma minu käsuta piiksu teed wõi putku panna katsud.“

„Ma mõistan.“

„Püstoli ja pussi usaldad esiotsa minu kätte.“

„Hää meelega.“

„Noh, siis lähme teele, tasemad kui waimud. Kui sind küsitakse, siis wasta sosinal, muidu pea suud!“

Gabriel tõusis üles ja käskis Siimu enese eel käia. Nad läksiwad metsa sõrwale tagasi, kuhu kimp maha oli jäänud. Gabrieli käsu pääle pidi rööwel