88
muutunud. Ma ei usalda sind siia jätta, sa pead meie kaasa tulema.“
Siim pistis häkiste kaks sõrme suhu, aga selsamal silmapilgul kargas Gabriel kui tiiger ta kallale, rusus ta selili maha, pani põlwe ta rinna pääle ja ütles: „Tasa, tasa, sõber! Mis sa nüüd tahtsid teha?“
„Wilistada!“ purtsas rööwel wihaselt.
„Mikspärast?“
„Minu seltsimehed ei ole kaugel, nad wõiwad iga silmapilk siin olla. Hoia, et sa minusse ei puudu!“
„Kõwaste puudun, kui sa tühje tempusid maha ei jäta. Wõi nüüd oled juba rööwlite päälikuks tõusnud? Enne warastasid üksipäine.“
„Kes pagan sa oled, et seda nii hästi tead?“ imestas rööwel.
„Wana tuttaw, kes sinu nahka mitmest küljest näinud.“
„Noh, noh, ära sellega nii wäga uhkusta; see wõib igaühele juhtuda. Aga pagan wõtku mind, kui ma su nägu mäletan. Oled wist mõni ametiwend, kuid minust kawalam?“
„Peaaegu!“ naeris Gabriel. „Aga see ei maksa mälestust waewata. Räägime parem mõistlikku juttu.“
„Mina räägin hää meelega mõistlikku juttu.“
„Kas usud, et su elu minu käes on?“
„Ma usun, et sul minust rohkem rammu on. Sa oled kole murdja; mina kardan, et mul ühtgi terwet konti enam kere sees ei ole.“
