8
oli juhtunud. Ta waatas tagasi, kas seltsimehed ligidal, kihutas siis metsa sisse ja leidis rändaja warsi üles. See oli kõrge kaswuga noormees, kelle tugewaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal pääs, pika säärtega sõjamehe-saapad jalas. Tema ülikonnast ei wõinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linna kodanik wõi talupoeg oli. Kangeste päiwitanud näo worm oli kenaste joonistatud, silmad mustad ja elawad. Käes kandis ta paksu keppi. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahuliselt seisma ja toetas ennast kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal wõõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugewa käega waljastest kinni ja pani hobuse seisma.
„Junker on wist pime, et uisapäisa inimese pääle ajab,“ ütles ta külmawereliselt.
„Lase hobuse suu lahti!“ müristas Risbiter.
Wõõras sundis hobust sammu taganema ja lasi siis waljad lahti.
„Miks sa teelt kõrwale läksid?“ küsis Risbiter pisut tasasemalt.
„Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrit peab kartma. Päälegi ei wõi praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teerööwel on wõi mitte.“
„Küll ma sind õpetan, kuda sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!“
Risbiter näitas näpuga maantee poole.
„Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junker.“
Wõõras pööras junkrile selja ja tegi minekut.
